Friday, November 19, 2010

Kanepivõi ja sellega küpsetamine


Mida teha, kui sul on omajagu kanepilehti, aga ei ole tuju, et neid suitsetada? Tee kanepivõid!

Kuidas teha kanepivõid?

1) Purusta kanep, nt blenderis. (esimene kord ma seda ei teinud ja kõik õnnestus, aga enamik retsepte seda siiski soovitavad)
2) Kühvelda kanepipuru keedupotti ja kalla peale vett, nii et kõik korralikult vee all oleks. Hoia seda segu tulel 30 minutit, nii et tõusevad mõned üksikud mullikesed, aga vesi päriselt veel ei kee.
3) Lisa soolamata võid (mitte asendada margariini ega võideksiga) ja keeda 3 tundi - jällegi nii et vesi päriselt ei kee, aga tõusevad mõned mullikesed. Kui tahad ürdivõid teha, võid keetmise lõpu poole oma äranägemise järgi maitseained lisada. (Magusate küpsetiste jaoks oleks parem maitsestamata või.)
4) Kurna taimsed jäänused läbi sõela välja. Soovi korral kalla neile veel natuke kuuma vett peale, et väärtuslikku rasva sõelale ei jääks.
5) Tõsta pott vedelikuga kuhugi jahedasse. (Sooje asju külmikusse tublid koduinimesed ei pane, kuna see jäätab külmiku ära.) Või tõuseb pinnale ja kivistub ning vesi jääb alla.
6) Tõsta või vee pealt ja sulata veel korra kusagil üles, et anda talle ilus kuju. Tõenäoliselt jääb pärast teist kuumutamist/jahutamist veel natukene vett või alla ja kui see vesi sinna pikaks ajaks seisma jääb, hakkab natuke haisema - okei, mu pruta ütleb kõrvalt, et hakkab kohutavalt haisema.

* Mina panin umbes 100 gr kuivatatud lehte 400 grammi või kohta. Kui kasutate õit, siis umbes 16 grammi õit 400 grammi või kohta peaks enam-vähem sama tulemuse andma. Tulemuseks on, et 2 teelusikatäit võid tekitab väga tugeva tripi. Kui tahate potentsemat võid, võite panna vähem võid, rohkem kanepit.
*Mõned retspetid ütlevad, et kanepivõid tuleks keeta vähemalt 12 tundi. Olen näinud ka retsepte, mis väidavad, et piisab poolest tunnist, kuigi ma usun, et sel juhul jäävad küll suured kaod sisse.

Kuidas kanepivõid kasutada?
Tasub teada, et olenevalt sinu ainevahetusest ja sellest, kas sul on kõht täis, võib mõjumine aega võtta 15 minutit kuni 6 tundi - minul on tavaliselt läinud umbes 2 tundi. Seetõttu soovitatakse kanepivõid süüa tühja kõhu peale ja arvestada, et kui ka tunni jooksul ei ole veel midagi "juhtunud", ei pruugi olla tark juurde süüa... kuigi minu esimene kogemus kanepivõiga oli selle eksimuse tõttu just eriti huvitav :D

Mulle meeldib kanepivõi kõige rohkem lihtsalt röstsaiaga, aga tegelikult on hulk retsepte, kus kanepivõid saab kasutada. Nt võib teha šokolaadikooki. Ülaloleval pildil ongi mu enda tehtud kanepivõiga šokolaadikook.

Kuidas teha kanepivõiga šokolaadikooki?
*250 gr küpsetusšokolaadi, nt fazeril on üks selline spetsiaalne toode (50 grammi sellest kulus kaunistuste tegemiseks)
*2.5 dl (=üks klaas) kanepivõid
*2 dl suhkrut
*3 muna
*2.5 dl nisujahu
*2 teelusikat vaniljesuhkrut
*1 teelusikas küpsetuspulbrit
* pähkleid (+ või midagi muud, mis teile maitsev tundub)

1) Sulata šokolaad.
2) Kalla võiga kokku ja sega kuni või on täielikult sulanud.
3) Lisa suhkur, sega.
4) Lisa munad ja sega, aga ära klopi.
5) Lisa jahu, vaniljesuhkur ja küpsetuspulber ning sega.
6) Seejärel kalla see segu küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja aja laiali.
7) Küpseta umbes 20 minutit 150 kraadi juures.

* Umbes 200 kraadi juures hakkab THC juba ära kaduma, nii et väldi kõrgeid temperatuure.
* Küpsust kontrolli nii, et torka tikk koogi sisse ja kui tainas tiku külge ei jää, on valmis.

Kuidas kanepivõi mõjub?
Kuna jääb ära suitsetamise akt, ei alga tripp eriskummalise tundega neeludes ja õrna surinaga peas, vaid hiilib üle kere vaikselt ligi. Pilvejäämine on nii sujuv, et ei pane tähelegi, kui see juhtub, aga kui ta ükskord kohale jõuab, on mõju tavaliselt väga tugev.

Mu sõber jutustas toreda loo, kuidas ta hommikul sõi kanepivõid ja midagi nagu ei juhtunud. Unustas selle siis juba täiesti ära ja läks tööle kliente teenindama, kui korraga, kui oli möödunud juba 8 tundi, hakkas mõjuma ja mõjus nii et ikka mõjus :) Olevat olnud lõbus tööpäev

Head isu ja edu kõrgemale vaimsele tasemele jõudmisel!

Tuesday, June 29, 2010

Seenetee

Ma ei tea, kas ma olen psilocini suhtes ülitundlik, mu kasvatatud seened on väga tugevatoimelised või mul on väga hea kujutlusvõime, aga kindel on see, et täna õhtul panin paar väikest (~5 cm pikkust) kuivatatud seenekest piparmünditee sisse. Ega ma midagi eriti ei oodanud, kuna nad võisid kaaluda kuivalt kõige rohkem viiendik grammi (tavaline kogus on 3 grammi). Tee sisse sai nad üleüldse pandud kuna ma noppisin nad paar tundi hiljem kui ülejäänud seened ja seetõttu ei olnud nad ka päris täielikult kuivad, kui teised juba olid ja mõtlesin, et ei hakka neid paari seent omaette kuivatama ja ära ka ei tahtnud visata.

Igatahes, midagi erilist ootamata istusin koos perega elutoas, jõin oma teed ja lugesin raamatut, kui tasapisi muutus kirjutatu - üks Maughami novell - kuidagi liiga lihtsaks ja ei pakkunud eriti pinget, nii et hakkasin rohkem paberi tekstuuri uurima. Ennast selt tegevuselt avastades sain aru, et minuga toimub midagi huvitavat ja läksin jalutama.

See oli ilus jalutuskäik. Päike oli juba madalal, linnud laulsid, väikesed oksad praksusid mu jalge all. Kõik kajas natuke, aga tundus et see on täiesti loomulik - samas, ma muidugi teadvustasin, et tavaliselt linnulaul nii palju ei kaja. Ma kõndisin ranna poole. Astusin väga rahulikult. Tavaliselt ma kipun kiirustama, kui mul on mingi siht. Tahtmatult ohkasin kergendatult, mitu korda - umbes nagu siis, kui oled tükk aega teadnud, et varsti juhtub midagi väga halba, aga saad siis teada, et see asi jääb ikkagi ära.

Ma ei hakka praegu kõiki oma edasisi väikeseid tähelepanekuid kirja panema, aga tõesti, see on ikka üllatav, mida kaks väikest seenekest tee sees võivad teha... või mida ma ise võin teha.

Monday, April 26, 2010

Telepaatia

Üha argisemalt arusaadavamana näib mulle, et inimesed mõjutavad üksteist ka otseselt nägemata, kuulmata, kompamata, haistmata ja maitsmata. Ma olen veel kaugel sellest, et enda jaoks midagi paika panna või mingit kokkuvõtet teha, aga midagi nagu oleks... õhus

Konkreetsemalt hakkasin sellele mõtlema umbes kuu aega tagasi, pärast seda, kui suitsetasin esimest korda kanepit koos Temaga. Hingasime tema ilusast klaasist bongist mõned väga suured kopsutäied. Ma ei hakka seda muundumist täpselt kirjeldama, aga üsna pea olid meie kehad nagu määratu suured draakonid ja magamistoakosmos meie ümber vist kartis meid veidike ega suutnud ära otsustada, et millisena ta peaks end meile näitama. Korraga endas selline kõikvõimsus avastada ja ümbruse ebapüsivust tunnistada oli natukene hirmus, aga kordagi ei olnud ma üksi, vaid alati koos Temaga, nii et tekkis isegi mõte, kuidas saavad kaks inimest nii lähedal olla teineteisele, nii "koos" ja sõltumatud kogu sellest lainetusest, ja vastus sellele mõttele, et küllap vist sellepärast, et nad on inimesed ainult teataval määral.

Mul tekkis tahtmine sellest ja ka väga paljudest muudest mõtetest Talle rääkida, aga enne kui ma jõudsin suu avada, taipasin et ma ju juba ütlesin seda talle - teistmoodi - ja ma vaatasin tema silmadesse ja ma teadsin, et ta teab. Nii me suhtlesime umbes 2 tundi järjest, ütlemata sõnu ega ennast eriti liigutamata. Selles mõttes oli see nagu tavaline vestlus, et küllap oli hulganisti ebatäpsusi - eriti vormi osas -, aga olen päris kindel, et meie mõtted vormusid sisuliseks, aktiivseks suhtluseks ja et me saime üksteisest aru. See oli dialoog, aga samal ajal ka monoloog. St ma ei kuulnud enda peas tema häält, vaid pigem ikkagi ise andsin mingisuguse mitteverbaalse vormi sellele, mis ta mulle ütles.

Võib-olla peitub midagi selles, et kui armastada kedagi ja olla temaga ühel lainel, ei olegi suurt vahet, kas on tegu monoloogi või dialoogiga, kuna teadvused on nagunii üsna ühte sulanud ja näevad üksteise mõtteid nagu lindusid taevas lendlemas. On üks teadvusruum, nii et pole vahet endal ja Temal.

See kõik tekitas mingisuguse tohutu õnnetunde ja tegi seest väga soojaks. Natukeseks ma ei kartnud mitte midagi. Kunagi varem ei ole kanep mulle niimoodi mõjunud. Muidugi oli kanep ainult päästikuks, aga sellest õhtust peale oskan ma asjadele jälle rohkem tähendusi omistada.

Ja päris huvitav on mõnikord tunda, kuidas inimene, kes sinust tegelikult umbes 180km kaugusel asub, on mingil tasandil tegelikult lähemal kui kõik muu ja hiljem juhuslikult teada saada, et Tema täpselt samal ajal tundis samamoodi ja kuulas isegi sama muusikapala.

Lisaks, üha enam hakkab mulle tunduma, et oleme suhelnud juba enne, kui me sündisime.

Tuesday, April 20, 2010

MDMA ehk Ecstasy

(Järgneva teksti saatis Psühhotroopikasse üks lahke anonüümne eksperimenteerija. Tegemist ei ole blogi autori kogemusega.)

Tekkis ühel õhtul võimalus proovida MDMA-d ehk maakeeli öelduna - ecstasy-t.

Ecstasy ehk komm ehk E seostub esimese asjana loomulikult reivide ja klubidega. Samas meie puhul, kes me selle asja ette võtsime, on tegemist kõike muud, kui klubiinimestega. Olime siiski juba väljas ja ühel õhtusel üritusel Tallinnas. Kodus natuke juba veini joonud, kohapeal veidi savu teinud ja energiajooki joonud.... ühesõnaga kerge peomeeleolu oli juba olemas ja päris puhtalt lehelt ei alustanud. Ei midagi liiga tugevat, mis otseselt oleks kogemust kardinaalselt muuta võnud. Mingil hetkel tundus, et võikski sealsamas peol ära proovida – et kuna „party drug“, siis tundus pidu kõige õigem keskkond selle mõju testimiseks. Manustamine on iseenesest imelihtne – lihtsalt sööd tableti ära. Esimesed pool tundi ei toimunud suurt midagi – kergelt kanepine tunne ja keskmine peomeeleolu. Mõju hakkab esile tulema energialainetena, ümbritsev hakkab tunduma huvitavam, kui muidu, kuid mitte detailide osas, nagu psühhedeelikumidega, vaid üldisemas mõttes. Üldpilt muutub meeldivamaks. Väga palju analooge saaks tuua alkoholiga, kuid puudub joobele iseloomulik tuimus. Jutt hakkab väga vabalt voolama, sest mõtted hakkavad pähe tulema umbes 3-4 korda kiiremini kui muidu ning tundub nagu ei jõuaks neid lihtsalt kõiki välja öelda. Samas mõtete sisu oluliselt sügavamaks ei muutu. Jällegi analoogid alkoholiga, kuid kordagi ei teki ei enne ega pärast tunnet, et oleks justkui väga nõmedat juttu suust välja ajanud, nagu pärast suuremat joomist tihti võib ette tulla. Toimib konkreetne füsiokeemiline energiaboost, kuid mõte on selge. Tekib palju ideid, mida kohe teostama tahaks asuda, samas millelegi konkreetsele keskendumine on raskendatud, nagu hiljem bändiproovi tegema suundudes selgus. Väga keeruline on muusikat teha või sellesse süübida, kuna üldine boost on liiga tugev selleks. Kujutan ette, et võibolla mingi klubimuusika sobiks küll antud mõjuga, kuid keskenduda muusika tegemisele või üritada tabada selle essentsi või varjundeid on suhteliselt võimatu. Selleks ajaks, kui olime peolt lahkunud ning juba proovi tegema asunud, oli ka mõju vähenemas. MDMA mõju vähenemine toimub suhteliselt järsult võrreldes näiteks kanepiga, mis enamasti ühtlaselt vaibub aja möödudes. See hetk ongi ilmselt kõige ebameeldivam kogu protsessi juures. Mitte midagi koledat, kuid lihtsalt ühel hetkel tunned, et jutt väheneb ja energia raugeb. Kuna mõttevoog on selleks ajaks tund-poolteist täiskäigul töötanud, tekib peas suhteliselt tühi ja arusaamatu tunne. Mingilmääral võrreldav sellega, kui oled autoga sõitnud pikalt 150 km/h ning siis järsku satud linnavahele 40ga kruiisima. Aeg kulgeb kiiresti, kuid sisu justkui puuduks. Siin tuligi abiks kanep, mida meil veel paari korraliku piibu jagu alles oli. Seda suitsetada tundus tollel hetkel kõige õigem mõte üldse. Toimus kummaline koosmõju, mille tulemusena MDMA mõju uuesti esile kerkis, kuid seekord segatuna kanepi meditatiivsuse ning detaliderohkusega. Puudus täielikult kanepile omane uimasus. Mingis mõttes oli tunne võrreldav psilotsübiiniseentega, kuigi puudusid otsesed visuaalid. Kuna muusikategemisest ei tundunud enne ega pärast suurt midagi välja tulevat, olime hoopis joonistama asunud. Pildid, mida joonistasime ainult E mõju all ja E ning kanepi koosmõjul, olid jusktui öö ja päev. Ainult E all tehtud asjad meenutasid olemuselt modernset kunsti... midagi Andy Warholi ajastust näiteks või abstraktsionismist. Abstraktsed huvitavad kujundid, millel aga mingi sügavam sisu või taust otseselt puudus. Pärast tehtud pildid olid pealtnäha väga harilikud – näiteks tundus väga tore joonistada hästi tavalisi asju, nagu meri või puud... samas oli tegu kõike muud, kui pinnapealse tegevusega. Kogu pilti täitis justkui mingi eeterlik surin. Just midagi sellist, mida seente mõju all kogeda võib.

Ecstasy puhul kipub see tavaline olema, et õhtu jooksul tarvitatakse kusagil klubis näiteks 5-10 kommi. Sest, kui mõju vaibuma hakkab, on see piisavalt järsk, et midagi kindlasti juurde sooviks. Umbes, nagu saaks keset korralikku viinavõtmist kaineks. Siin ilmselt peitub ka konks, miks E liigitub enamasti amfetamiinide, korgijookide ja muude stimulantidega nn. „party drug“iks. MDMA-st üksinda mingit sügavamat valgustatust on keeruline leida. Ja kui sattuda kuskil peol kommilainele ning seda kogu aeg juurde teha, et efekt kestaks, siis kardan, et tulemuseks ei saa olla muud, kui veel suurem tühjuse tunne. E justkui on hea stimulant, aga see on ka kõik. Üksinda jääb justkui poolikuks kogemuseks. Hiljem asja kohta uurides selgus, et olime õigel teel. Väga paljud soovitavad MDMA-d tarvitada koos mõne psühhedeelikumiga või kanepiga, et kogemus ühekülgseks ei jääks. Kanepiga tundub kõige lihtsam ja kindlam viis. On olemas ka candyflipping, ehk MDMA ja LSD koos manustatuna või siis hippy-flipping koos seentega. Kuigi ei ole neid kombinatsioone proovinud, tundub põhiküsimus, et kas psühhedeelne kogemus muutub sellejuures pinnapealsemaks ning läheb kaotsi see müstika tänu üldisele E-st tingitud elevusele.... või võtab kogemus hoopis energilisema pöörde? Eks see selgub kunagi. Põhiline eelis pidi olema MDMA võime nullida ära igasugu paranoia alged, mis on ka tõsi. Lihtsalt ei mõtle neile detailidele, mis tavaliselt võivad selliseid mentaalseid käike genereerida, mis paranoiadeni viivad. Et justkui turvavöö reisi jaoks vms.... kellel vaja, kellel vähem eksole.

Kokkuvõttes võib öelda, et ei ole mõtet Ecstasyt samadel eesmärkidel või ootustega tarvitada, nagu kanepit, seeni või teisi tajusid avardavaid substantse.
Kuid üks kindel hea omadus on see, et ta toimib justkui mentaalse crap-cleanerina. Igasse inimesse koguneb ajajooksul tõenäoliselt igasugu mikrokomplekse või blokke, mis iseenesest ei ole midagi tõsist, kuid mis tulevad esile siis, kui näiteks on vaja otsustada midagi, olla milleski veendunud või midagi tekitab kahtlusi. Justnagu (windows) arvuti muutub aja jooksul aeglasemaks, kuna kõikvõimalikud programmikesed ja lisad muudavad protsessid aeganõudvamaks. Ta justkui tugevdaks otsesidet mõtte ja teo vahel. Kuid samas ta ei genereeri midagi uut – need mõtted peavad juba endal olemas olema. Kui mõte ja vaim on tühjad ja pinnapealsed, siis MDMA seda genereeribki. Soovitataksegi E-d manustada vähemalt nädalase vahega.... või siis üldse maksimaalselt 10-15 korda elus, kuna väga lihtne on sellega liiale minna ja kogu kasulik mõju ära nullida. Mentaalne kogemus jääb suhteliselt hästi meelde ning seda on võimalik ka ilma ainet manustamata ära kasutada.

Saturday, March 13, 2010

Kuuekeelne kannel ja LSD

Eile sai üle pika aja jälle LSD'd pruugitud ja nagu juba kombeks, kirjutan nüüd ka väikese raporti.

See ei olnud mul eriti ette planeeritud. Kell 7 lõppes kool ja alles pärast seda sai ühe hea sõbrannaga, kellel samuti üks tükike oli juba mõnda aega ootel olnud kokku lepitud, et teeme täna LSD'd ja läheme siis lavale – sest justnimelt lavale minek oli mul selleks õhtuks kokku lepitud.

Istusime minu toas, proovisime natuke rahuneda ja pistsime siis magusad kuubikud suhu. Võrreldes margiga sai see osa väga kiiresti läbi. Üsna pea hakkaski kõik juba surisema ja väga helisema.

Ma ei hakka pikalt kirjutama, mis seal kontserdil toimus ja miks me sealt üsna pea minu poole tulime. Ütleme nii, et esinemiseks seda kindlasti ei saa nimetada, see oli pigem stseen mingisugusest komöödiast - seisan nõutult seal laval, minu ümber käib mingi tramburai, Velbaum räuskab... see kõik oli ikka väga absurdne. Võib-olla olekski mõtekas siin hüpata selleni, kui me istusime kolmekesi – mina, mu LSD'd teinud sõbranna ja siis veel üks teine sõbranna - minu köögis ümmarguse laua ümber ja suitsetasime natukene rahupiipu. Kuna LSD just kõige tugevamat sorti ei olnud, näis väike boost ära kuluvat. Varsti olimegi kõik päris rõõmsad. Tegin sõbranna suurest pupillist nalja pärast pilti (muide, see pilt mis mul siin üleval on, on hoopis kanepisõbranna tehtud), uurisin seda jäädvustust siis suure huviga ja taipasin korraga, et oot-oot – ma ju pildistasin, mitte ei filminud! :D

Pärast seda sai tükk aega veedetud köögilaua imelisi mustreid jälgides. See kõik ujus ja lainetas, oli väga ilus. Tundsin lähedast suhet Jumalaga, kõiksusega, sest hallutsinatsioone nähes lihtsalt ei saa arvata, et mina olen üks asi ning kõiksus on mingi teine asi, kuna ma teadsin, et mina oma kausaalse egostruktuuriga kunagi ei suudaks midagi nii ilusat välja mõelda, kui need lõputud ülipeened mustrimaailmad, aga ometi ma ju neid nägin – järelikult, on minus ka midagi enamat kui see virvendus, mida tavaliselt Minuks nimetatakse. Enamat kui see virvendus, mis ma seal kontserdil vist üritasin olla. Suutsin endale sõnastada ka mõned üsna huvitavad mõttekonstruktsioonid, aga neid võib kindlasti kusagilt lugeda ka palju paremas sõnastuses, kui mina seda praegu suudaksin.

Edasisest on mul raske midagi väga konkreetset rääkida, kuna see oli meditatiivne, mitteverbaalne ja mitte pärit siit sõnade maailmast.

Avastasin enda jaoks kuuekeelse kandle ja julgen öelda, et käisin temaga väikesel šamaanirännakul. Ma suhtlesin kandlevaimuga ja mulle hakkasid ilma pingutuseta justkui “meenuma” asjad, millele ma kunagi varem oma elus ei olnud üldse mõelnud. Jah, kuuekeelne kannel on väga võimas pill ja kindlasti midagi palju ürgsemat kui kitarr, väga transsiv. Ta tõesti viis mind ja ma kahtlustan, et ka mu sõbrannasid natukeseks kuhugi mujale, võib-olla vahelduseks iseenda sisse? Ma tundsin, et oleksin saanud veel kaugemale minna, aga otsustasin selle jätta teiseks korraks. Tüdrukud jäidki peale kandlemängu sügavasse unne. Nagu mul juba kombeks on saanud, ootasin päikesetõusu ära ja jäin siis samuti magama.

Mida kokkuvõtteks võib öelda – sain targemaks, aga oleksin võinud ka enne trippi natuke rohkem mõelda, ma oleksin suutnud küll. Järgmine kord, kui midagi taolist tarbin, tahan kindlasti olla looduses, lõkke ääres ja soe peab olema. Ning aega peab rohkem olema. Ja ei tasu üldse teha selliseid plaane, et lähed peole ja oled seal hästi lahe...

Ühesõnaga, nagu öeldakse, tagasi joonestuslaua juurde.

P.S. Aga ühest väga tähtsast asjast ma ei saa rääkida.

Tuesday, February 2, 2010

Draakon

kergelt värisedes aknalaual istudes
taipasin korraga kes ma olen

ma olen draakon
ma olen suur ja ohtlik
määratud tiivalöögiga tähti kustutama
kui on nende aeg

mul on mälestusi
esiisade tulistest hingustest
möödunud aegade lahingutest
armastusest
ma tean kõike

see on natuke hirmus
aga ma ei karda
sest olen draakon