Üha argisemalt arusaadavamana näib mulle, et inimesed mõjutavad üksteist ka otseselt nägemata, kuulmata, kompamata, haistmata ja maitsmata. Ma olen veel kaugel sellest, et enda jaoks midagi paika panna või mingit kokkuvõtet teha, aga midagi nagu oleks... õhus
Konkreetsemalt hakkasin sellele mõtlema umbes kuu aega tagasi, pärast seda, kui suitsetasin esimest korda kanepit koos Temaga. Hingasime tema ilusast klaasist bongist mõned väga suured kopsutäied. Ma ei hakka seda muundumist täpselt kirjeldama, aga üsna pea olid meie kehad nagu määratu suured draakonid ja magamistoakosmos meie ümber vist kartis meid veidike ega suutnud ära otsustada, et millisena ta peaks end meile näitama. Korraga endas selline kõikvõimsus avastada ja ümbruse ebapüsivust tunnistada oli natukene hirmus, aga kordagi ei olnud ma üksi, vaid alati koos Temaga, nii et tekkis isegi mõte, kuidas saavad kaks inimest nii lähedal olla teineteisele, nii "koos" ja sõltumatud kogu sellest lainetusest, ja vastus sellele mõttele, et küllap vist sellepärast, et nad on inimesed ainult teataval määral.
Mul tekkis tahtmine sellest ja ka väga paljudest muudest mõtetest Talle rääkida, aga enne kui ma jõudsin suu avada, taipasin et ma ju juba ütlesin seda talle - teistmoodi - ja ma vaatasin tema silmadesse ja ma teadsin, et ta teab. Nii me suhtlesime umbes 2 tundi järjest, ütlemata sõnu ega ennast eriti liigutamata. Selles mõttes oli see nagu tavaline vestlus, et küllap oli hulganisti ebatäpsusi - eriti vormi osas -, aga olen päris kindel, et meie mõtted vormusid sisuliseks, aktiivseks suhtluseks ja et me saime üksteisest aru. See oli dialoog, aga samal ajal ka monoloog. St ma ei kuulnud enda peas tema häält, vaid pigem ikkagi ise andsin mingisuguse mitteverbaalse vormi sellele, mis ta mulle ütles.
Võib-olla peitub midagi selles, et kui armastada kedagi ja olla temaga ühel lainel, ei olegi suurt vahet, kas on tegu monoloogi või dialoogiga, kuna teadvused on nagunii üsna ühte sulanud ja näevad üksteise mõtteid nagu lindusid taevas lendlemas. On üks teadvusruum, nii et pole vahet endal ja Temal.
See kõik tekitas mingisuguse tohutu õnnetunde ja tegi seest väga soojaks. Natukeseks ma ei kartnud mitte midagi. Kunagi varem ei ole kanep mulle niimoodi mõjunud. Muidugi oli kanep ainult päästikuks, aga sellest õhtust peale oskan ma asjadele jälle rohkem tähendusi omistada.
Ja päris huvitav on mõnikord tunda, kuidas inimene, kes sinust tegelikult umbes 180km kaugusel asub, on mingil tasandil tegelikult lähemal kui kõik muu ja hiljem juhuslikult teada saada, et Tema täpselt samal ajal tundis samamoodi ja kuulas isegi sama muusikapala.
Lisaks, üha enam hakkab mulle tunduma, et oleme suhelnud juba enne, kui me sündisime.
Monday, April 26, 2010
Tuesday, April 20, 2010
MDMA ehk Ecstasy
(Järgneva teksti saatis Psühhotroopikasse üks lahke anonüümne eksperimenteerija. Tegemist ei ole blogi autori kogemusega.)
Tekkis ühel õhtul võimalus proovida MDMA-d ehk maakeeli öelduna - ecstasy-t.
Ecstasy ehk komm ehk E seostub esimese asjana loomulikult reivide ja klubidega. Samas meie puhul, kes me selle asja ette võtsime, on tegemist kõike muud, kui klubiinimestega. Olime siiski juba väljas ja ühel õhtusel üritusel Tallinnas. Kodus natuke juba veini joonud, kohapeal veidi savu teinud ja energiajooki joonud.... ühesõnaga kerge peomeeleolu oli juba olemas ja päris puhtalt lehelt ei alustanud. Ei midagi liiga tugevat, mis otseselt oleks kogemust kardinaalselt muuta võnud. Mingil hetkel tundus, et võikski sealsamas peol ära proovida – et kuna „party drug“, siis tundus pidu kõige õigem keskkond selle mõju testimiseks. Manustamine on iseenesest imelihtne – lihtsalt sööd tableti ära. Esimesed pool tundi ei toimunud suurt midagi – kergelt kanepine tunne ja keskmine peomeeleolu. Mõju hakkab esile tulema energialainetena, ümbritsev hakkab tunduma huvitavam, kui muidu, kuid mitte detailide osas, nagu psühhedeelikumidega, vaid üldisemas mõttes. Üldpilt muutub meeldivamaks. Väga palju analooge saaks tuua alkoholiga, kuid puudub joobele iseloomulik tuimus. Jutt hakkab väga vabalt voolama, sest mõtted hakkavad pähe tulema umbes 3-4 korda kiiremini kui muidu ning tundub nagu ei jõuaks neid lihtsalt kõiki välja öelda. Samas mõtete sisu oluliselt sügavamaks ei muutu. Jällegi analoogid alkoholiga, kuid kordagi ei teki ei enne ega pärast tunnet, et oleks justkui väga nõmedat juttu suust välja ajanud, nagu pärast suuremat joomist tihti võib ette tulla. Toimib konkreetne füsiokeemiline energiaboost, kuid mõte on selge. Tekib palju ideid, mida kohe teostama tahaks asuda, samas millelegi konkreetsele keskendumine on raskendatud, nagu hiljem bändiproovi tegema suundudes selgus. Väga keeruline on muusikat teha või sellesse süübida, kuna üldine boost on liiga tugev selleks. Kujutan ette, et võibolla mingi klubimuusika sobiks küll antud mõjuga, kuid keskenduda muusika tegemisele või üritada tabada selle essentsi või varjundeid on suhteliselt võimatu. Selleks ajaks, kui olime peolt lahkunud ning juba proovi tegema asunud, oli ka mõju vähenemas. MDMA mõju vähenemine toimub suhteliselt järsult võrreldes näiteks kanepiga, mis enamasti ühtlaselt vaibub aja möödudes. See hetk ongi ilmselt kõige ebameeldivam kogu protsessi juures. Mitte midagi koledat, kuid lihtsalt ühel hetkel tunned, et jutt väheneb ja energia raugeb. Kuna mõttevoog on selleks ajaks tund-poolteist täiskäigul töötanud, tekib peas suhteliselt tühi ja arusaamatu tunne. Mingilmääral võrreldav sellega, kui oled autoga sõitnud pikalt 150 km/h ning siis järsku satud linnavahele 40ga kruiisima. Aeg kulgeb kiiresti, kuid sisu justkui puuduks. Siin tuligi abiks kanep, mida meil veel paari korraliku piibu jagu alles oli. Seda suitsetada tundus tollel hetkel kõige õigem mõte üldse. Toimus kummaline koosmõju, mille tulemusena MDMA mõju uuesti esile kerkis, kuid seekord segatuna kanepi meditatiivsuse ning detaliderohkusega. Puudus täielikult kanepile omane uimasus. Mingis mõttes oli tunne võrreldav psilotsübiiniseentega, kuigi puudusid otsesed visuaalid. Kuna muusikategemisest ei tundunud enne ega pärast suurt midagi välja tulevat, olime hoopis joonistama asunud. Pildid, mida joonistasime ainult E mõju all ja E ning kanepi koosmõjul, olid jusktui öö ja päev. Ainult E all tehtud asjad meenutasid olemuselt modernset kunsti... midagi Andy Warholi ajastust näiteks või abstraktsionismist. Abstraktsed huvitavad kujundid, millel aga mingi sügavam sisu või taust otseselt puudus. Pärast tehtud pildid olid pealtnäha väga harilikud – näiteks tundus väga tore joonistada hästi tavalisi asju, nagu meri või puud... samas oli tegu kõike muud, kui pinnapealse tegevusega. Kogu pilti täitis justkui mingi eeterlik surin. Just midagi sellist, mida seente mõju all kogeda võib.
Ecstasy puhul kipub see tavaline olema, et õhtu jooksul tarvitatakse kusagil klubis näiteks 5-10 kommi. Sest, kui mõju vaibuma hakkab, on see piisavalt järsk, et midagi kindlasti juurde sooviks. Umbes, nagu saaks keset korralikku viinavõtmist kaineks. Siin ilmselt peitub ka konks, miks E liigitub enamasti amfetamiinide, korgijookide ja muude stimulantidega nn. „party drug“iks. MDMA-st üksinda mingit sügavamat valgustatust on keeruline leida. Ja kui sattuda kuskil peol kommilainele ning seda kogu aeg juurde teha, et efekt kestaks, siis kardan, et tulemuseks ei saa olla muud, kui veel suurem tühjuse tunne. E justkui on hea stimulant, aga see on ka kõik. Üksinda jääb justkui poolikuks kogemuseks. Hiljem asja kohta uurides selgus, et olime õigel teel. Väga paljud soovitavad MDMA-d tarvitada koos mõne psühhedeelikumiga või kanepiga, et kogemus ühekülgseks ei jääks. Kanepiga tundub kõige lihtsam ja kindlam viis. On olemas ka candyflipping, ehk MDMA ja LSD koos manustatuna või siis hippy-flipping koos seentega. Kuigi ei ole neid kombinatsioone proovinud, tundub põhiküsimus, et kas psühhedeelne kogemus muutub sellejuures pinnapealsemaks ning läheb kaotsi see müstika tänu üldisele E-st tingitud elevusele.... või võtab kogemus hoopis energilisema pöörde? Eks see selgub kunagi. Põhiline eelis pidi olema MDMA võime nullida ära igasugu paranoia alged, mis on ka tõsi. Lihtsalt ei mõtle neile detailidele, mis tavaliselt võivad selliseid mentaalseid käike genereerida, mis paranoiadeni viivad. Et justkui turvavöö reisi jaoks vms.... kellel vaja, kellel vähem eksole.
Kokkuvõttes võib öelda, et ei ole mõtet Ecstasyt samadel eesmärkidel või ootustega tarvitada, nagu kanepit, seeni või teisi tajusid avardavaid substantse.
Kuid üks kindel hea omadus on see, et ta toimib justkui mentaalse crap-cleanerina. Igasse inimesse koguneb ajajooksul tõenäoliselt igasugu mikrokomplekse või blokke, mis iseenesest ei ole midagi tõsist, kuid mis tulevad esile siis, kui näiteks on vaja otsustada midagi, olla milleski veendunud või midagi tekitab kahtlusi. Justnagu (windows) arvuti muutub aja jooksul aeglasemaks, kuna kõikvõimalikud programmikesed ja lisad muudavad protsessid aeganõudvamaks. Ta justkui tugevdaks otsesidet mõtte ja teo vahel. Kuid samas ta ei genereeri midagi uut – need mõtted peavad juba endal olemas olema. Kui mõte ja vaim on tühjad ja pinnapealsed, siis MDMA seda genereeribki. Soovitataksegi E-d manustada vähemalt nädalase vahega.... või siis üldse maksimaalselt 10-15 korda elus, kuna väga lihtne on sellega liiale minna ja kogu kasulik mõju ära nullida. Mentaalne kogemus jääb suhteliselt hästi meelde ning seda on võimalik ka ilma ainet manustamata ära kasutada.
Tekkis ühel õhtul võimalus proovida MDMA-d ehk maakeeli öelduna - ecstasy-t.
Ecstasy ehk komm ehk E seostub esimese asjana loomulikult reivide ja klubidega. Samas meie puhul, kes me selle asja ette võtsime, on tegemist kõike muud, kui klubiinimestega. Olime siiski juba väljas ja ühel õhtusel üritusel Tallinnas. Kodus natuke juba veini joonud, kohapeal veidi savu teinud ja energiajooki joonud.... ühesõnaga kerge peomeeleolu oli juba olemas ja päris puhtalt lehelt ei alustanud. Ei midagi liiga tugevat, mis otseselt oleks kogemust kardinaalselt muuta võnud. Mingil hetkel tundus, et võikski sealsamas peol ära proovida – et kuna „party drug“, siis tundus pidu kõige õigem keskkond selle mõju testimiseks. Manustamine on iseenesest imelihtne – lihtsalt sööd tableti ära. Esimesed pool tundi ei toimunud suurt midagi – kergelt kanepine tunne ja keskmine peomeeleolu. Mõju hakkab esile tulema energialainetena, ümbritsev hakkab tunduma huvitavam, kui muidu, kuid mitte detailide osas, nagu psühhedeelikumidega, vaid üldisemas mõttes. Üldpilt muutub meeldivamaks. Väga palju analooge saaks tuua alkoholiga, kuid puudub joobele iseloomulik tuimus. Jutt hakkab väga vabalt voolama, sest mõtted hakkavad pähe tulema umbes 3-4 korda kiiremini kui muidu ning tundub nagu ei jõuaks neid lihtsalt kõiki välja öelda. Samas mõtete sisu oluliselt sügavamaks ei muutu. Jällegi analoogid alkoholiga, kuid kordagi ei teki ei enne ega pärast tunnet, et oleks justkui väga nõmedat juttu suust välja ajanud, nagu pärast suuremat joomist tihti võib ette tulla. Toimib konkreetne füsiokeemiline energiaboost, kuid mõte on selge. Tekib palju ideid, mida kohe teostama tahaks asuda, samas millelegi konkreetsele keskendumine on raskendatud, nagu hiljem bändiproovi tegema suundudes selgus. Väga keeruline on muusikat teha või sellesse süübida, kuna üldine boost on liiga tugev selleks. Kujutan ette, et võibolla mingi klubimuusika sobiks küll antud mõjuga, kuid keskenduda muusika tegemisele või üritada tabada selle essentsi või varjundeid on suhteliselt võimatu. Selleks ajaks, kui olime peolt lahkunud ning juba proovi tegema asunud, oli ka mõju vähenemas. MDMA mõju vähenemine toimub suhteliselt järsult võrreldes näiteks kanepiga, mis enamasti ühtlaselt vaibub aja möödudes. See hetk ongi ilmselt kõige ebameeldivam kogu protsessi juures. Mitte midagi koledat, kuid lihtsalt ühel hetkel tunned, et jutt väheneb ja energia raugeb. Kuna mõttevoog on selleks ajaks tund-poolteist täiskäigul töötanud, tekib peas suhteliselt tühi ja arusaamatu tunne. Mingilmääral võrreldav sellega, kui oled autoga sõitnud pikalt 150 km/h ning siis järsku satud linnavahele 40ga kruiisima. Aeg kulgeb kiiresti, kuid sisu justkui puuduks. Siin tuligi abiks kanep, mida meil veel paari korraliku piibu jagu alles oli. Seda suitsetada tundus tollel hetkel kõige õigem mõte üldse. Toimus kummaline koosmõju, mille tulemusena MDMA mõju uuesti esile kerkis, kuid seekord segatuna kanepi meditatiivsuse ning detaliderohkusega. Puudus täielikult kanepile omane uimasus. Mingis mõttes oli tunne võrreldav psilotsübiiniseentega, kuigi puudusid otsesed visuaalid. Kuna muusikategemisest ei tundunud enne ega pärast suurt midagi välja tulevat, olime hoopis joonistama asunud. Pildid, mida joonistasime ainult E mõju all ja E ning kanepi koosmõjul, olid jusktui öö ja päev. Ainult E all tehtud asjad meenutasid olemuselt modernset kunsti... midagi Andy Warholi ajastust näiteks või abstraktsionismist. Abstraktsed huvitavad kujundid, millel aga mingi sügavam sisu või taust otseselt puudus. Pärast tehtud pildid olid pealtnäha väga harilikud – näiteks tundus väga tore joonistada hästi tavalisi asju, nagu meri või puud... samas oli tegu kõike muud, kui pinnapealse tegevusega. Kogu pilti täitis justkui mingi eeterlik surin. Just midagi sellist, mida seente mõju all kogeda võib.
Ecstasy puhul kipub see tavaline olema, et õhtu jooksul tarvitatakse kusagil klubis näiteks 5-10 kommi. Sest, kui mõju vaibuma hakkab, on see piisavalt järsk, et midagi kindlasti juurde sooviks. Umbes, nagu saaks keset korralikku viinavõtmist kaineks. Siin ilmselt peitub ka konks, miks E liigitub enamasti amfetamiinide, korgijookide ja muude stimulantidega nn. „party drug“iks. MDMA-st üksinda mingit sügavamat valgustatust on keeruline leida. Ja kui sattuda kuskil peol kommilainele ning seda kogu aeg juurde teha, et efekt kestaks, siis kardan, et tulemuseks ei saa olla muud, kui veel suurem tühjuse tunne. E justkui on hea stimulant, aga see on ka kõik. Üksinda jääb justkui poolikuks kogemuseks. Hiljem asja kohta uurides selgus, et olime õigel teel. Väga paljud soovitavad MDMA-d tarvitada koos mõne psühhedeelikumiga või kanepiga, et kogemus ühekülgseks ei jääks. Kanepiga tundub kõige lihtsam ja kindlam viis. On olemas ka candyflipping, ehk MDMA ja LSD koos manustatuna või siis hippy-flipping koos seentega. Kuigi ei ole neid kombinatsioone proovinud, tundub põhiküsimus, et kas psühhedeelne kogemus muutub sellejuures pinnapealsemaks ning läheb kaotsi see müstika tänu üldisele E-st tingitud elevusele.... või võtab kogemus hoopis energilisema pöörde? Eks see selgub kunagi. Põhiline eelis pidi olema MDMA võime nullida ära igasugu paranoia alged, mis on ka tõsi. Lihtsalt ei mõtle neile detailidele, mis tavaliselt võivad selliseid mentaalseid käike genereerida, mis paranoiadeni viivad. Et justkui turvavöö reisi jaoks vms.... kellel vaja, kellel vähem eksole.
Kokkuvõttes võib öelda, et ei ole mõtet Ecstasyt samadel eesmärkidel või ootustega tarvitada, nagu kanepit, seeni või teisi tajusid avardavaid substantse.
Kuid üks kindel hea omadus on see, et ta toimib justkui mentaalse crap-cleanerina. Igasse inimesse koguneb ajajooksul tõenäoliselt igasugu mikrokomplekse või blokke, mis iseenesest ei ole midagi tõsist, kuid mis tulevad esile siis, kui näiteks on vaja otsustada midagi, olla milleski veendunud või midagi tekitab kahtlusi. Justnagu (windows) arvuti muutub aja jooksul aeglasemaks, kuna kõikvõimalikud programmikesed ja lisad muudavad protsessid aeganõudvamaks. Ta justkui tugevdaks otsesidet mõtte ja teo vahel. Kuid samas ta ei genereeri midagi uut – need mõtted peavad juba endal olemas olema. Kui mõte ja vaim on tühjad ja pinnapealsed, siis MDMA seda genereeribki. Soovitataksegi E-d manustada vähemalt nädalase vahega.... või siis üldse maksimaalselt 10-15 korda elus, kuna väga lihtne on sellega liiale minna ja kogu kasulik mõju ära nullida. Mentaalne kogemus jääb suhteliselt hästi meelde ning seda on võimalik ka ilma ainet manustamata ära kasutada.
Subscribe to:
Posts (Atom)