Ma ei tea, kas ma olen psilocini suhtes ülitundlik, mu kasvatatud seened on väga tugevatoimelised või mul on väga hea kujutlusvõime, aga kindel on see, et täna õhtul panin paar väikest (~5 cm pikkust) kuivatatud seenekest piparmünditee sisse. Ega ma midagi eriti ei oodanud, kuna nad võisid kaaluda kuivalt kõige rohkem viiendik grammi (tavaline kogus on 3 grammi). Tee sisse sai nad üleüldse pandud kuna ma noppisin nad paar tundi hiljem kui ülejäänud seened ja seetõttu ei olnud nad ka päris täielikult kuivad, kui teised juba olid ja mõtlesin, et ei hakka neid paari seent omaette kuivatama ja ära ka ei tahtnud visata.
Igatahes, midagi erilist ootamata istusin koos perega elutoas, jõin oma teed ja lugesin raamatut, kui tasapisi muutus kirjutatu - üks Maughami novell - kuidagi liiga lihtsaks ja ei pakkunud eriti pinget, nii et hakkasin rohkem paberi tekstuuri uurima. Ennast selt tegevuselt avastades sain aru, et minuga toimub midagi huvitavat ja läksin jalutama.
See oli ilus jalutuskäik. Päike oli juba madalal, linnud laulsid, väikesed oksad praksusid mu jalge all. Kõik kajas natuke, aga tundus et see on täiesti loomulik - samas, ma muidugi teadvustasin, et tavaliselt linnulaul nii palju ei kaja. Ma kõndisin ranna poole. Astusin väga rahulikult. Tavaliselt ma kipun kiirustama, kui mul on mingi siht. Tahtmatult ohkasin kergendatult, mitu korda - umbes nagu siis, kui oled tükk aega teadnud, et varsti juhtub midagi väga halba, aga saad siis teada, et see asi jääb ikkagi ära.
Ma ei hakka praegu kõiki oma edasisi väikeseid tähelepanekuid kirja panema, aga tõesti, see on ikka üllatav, mida kaks väikest seenekest tee sees võivad teha... või mida ma ise võin teha.
