Tuesday, December 13, 2011

LSD, loodus ja tundmatud alad

Sõitsime umbes nädal tagasi paari sõbraga vanematekoju Vilsandi saarele. Üks sõpradest tegi selgeid vihjeid, mis viitasid sellele, et saarel võiks muu seas ka LSD'd trippida.

Esialgu ma ei olnud sest mõttest just ülemäära vaimustuses, kuna olin vähem kui nädal tagasi juba vägevalt trippinud ning parajasti oli tunne, et asjad on üsna paigas ning elu väga ilus. Ühel hommikul Vilsandil ärgates oli meil kõigil aga eriti hea olla nii füüsiliselt kui vaimselt ning otsustasime, et võiks ikkagi väiksele rännakule minna. Minu jaoks peamine argument trippimise poolt oli, et kaks nii lähestikust trippi on üks kogemus, mida mul veel ei ole. Peamiselt sai otsus aga tehtud lihtsalt sisetunde järgi.

Seekord oli meil kõik eriti planeeritud. Panime valmis oma tehnopargi, et saaks hiljem muusikat luua ja hea kvaliteediga salvestada. Laadisime kaamerate akud. Sõime kõhu täis, et hiljem kohe söömisega tegelema ei peaks hakkama. Siis võtsime margid sisse ja tegime õues lõkke üles, et ei peaks toas istuma.

Mõnus oli lõkke ääres istuda. LSD pealetulek oli seekord väga sujuv. Ei olnud tavapärast äkilist ego üleliigsete kihtide kadumist ning sellega seoses väärtushinnangute suurt muutust. Julgen oletada, et see läks seekord niimoodi sest, et olin oma eelmise tripi flow üsna hästi oma igapäevaellu suutnud integreerida. Mõtlesin seda mõtet ka lõkke ääres istudes ja tundsin end väga kainelt ning mõtlesin, et äkki oleks pidanud sööma rohkem kui ühe margi või pigem üldse mitte.

Varsti aga otsustasime minna metsa alla kõndima. Kui olime natuke astunud, tuli ka kuu välja ja joonistas kõikjale teravad varjud, mis kohati mustriteks muutusid. Kummaline kuidas happes tunduvad kõiksugu loodusnähtused enda mõtetega sünkroonis olevat, justkui pilved olekski hajunud just minu jaoks. Siitmaalt tekkisid meis kõigis juba päris ülevad tundmused ja kainust enam küll kurta ei saanud. Kuuvalgus muutus aina eredamaks ja värvilisemaks kuni tundsin, et olen ööga täielikult kohastunud ja omandanud oskuse näha mingit uut sorti valgust. Mu kaks sõpra tundsid samuti. Üks neist rääkis, et tema oli selle oskuse juba ammu ühe oma happetripi aeg omandanud.

Kõndisime läbi metsa ja jõudsime mere äärde. Esimese asjana nägin ilusat luigeperekonda, kes millegipärast ei lennanudki kohe meie ilmudes minema. Ajasid omi asju edasi, justkui nad ei olekski meid näinud või justkui nad oleks teadnud, et me oleme head. Kuu paistis eredalt, tuul puhus tugevasti, veetase oli väga kõrge ja lained aina uhtusid randa. Värvilised lained. Sel hetkel sai mu reis ikka erilise hoo sisse. Mõtted inimsuhetest ja kõiksugu sotsiaalsetest konventsioonidest olid korraga väga kaugel. Lihtsalt seisin tuule käes, nägin kõike energiana. Öine meri omandas väga kirkad värvid, mis laintest kantuna rullusid adrusele, kivisele rannale ja aina minu poole edasi. Meri andis värvidele hoo. Vaatasin korraks kuu poole ja kaugusel ei olnud mingit tähtsust - ma nägin suurt värvilist valguskera ja oleksin võinud seda puudutada. Sellises värvilises maailmas muutub muidugi ka mõtlemine ja tunnetus hoopis teistsuguseks. Tundus sobilik liikuda justkui tantsides. Olin sellest kõigest väga vaimustuses. Tundsin, et pean saama lähemale, tormi sisse. Kummikud jalas, läksin läbi vee kaljupangale, kust suuremad lained kohati üle käisid. Kõikjal mu ümber olid värvilised lained ja möll. Ma seisin kaljupangal ja tundsin end tohutult hästi. Tuul oli vali ja külm, aga seal niimoodi sirge seljaga seistes tundsin kui väga ma seda kõike armastan ning ei võidelnud enam millelegi vastu ega proovinud end tuule eest kaitsta. Pigem otsustasin, et võtan kõik endasse, mis tahab tulla, sest ma armastan seda kõike. Ja siis korraga ma tundsin, et ma justkui meeldin loodusele seal niimoodi seistes ja mul hakkas seest soojaks minema. Tormine meri, vali tuul ja kaljune maapind olid kõik väga omal kohal ja kuna ma ei võidelnud neile vastu, vaid olin otsustanud olla koos nendega, tundsin ma väga konkreetselt, kuidas neist minusse jõudu tuli.

See kõlab võib-olla veidi ülbelt, aga mul tekkis seal selline veidi üleinimlik tunne, et tegelikult mateeria piirid ei ole nii kindlad nagu ma tavaliselt olen arvanud.

Hiljem tulime koju ja mõtlesime, et hakkame muusikat tegema. Kaks arvutit kõiksugu programmidega, analoogsünt, effektiprotsessorid, kolm mikrofoni, instrumente - kõik kenasti valmis. Aga nagu happega on ja peabki olema, ei lähe miski nii nagu sa oled arvanud, eriti kui asi puutub tehnikasse. Tehnika lihtsalt ei töödanud - iga minuti tagant tekkis mingi täiesti arusaamatu müra ja me siiamaani ei tea, kust see tuli. Hiljem siiski tegime natuke muusikat, aga mitte nii rikkalike võimalustega, kui varem olime lootnud.

Üks huvitav seik oli mul peegliga. Käisin korra vannitoas, ja heitsin pilgu peeglisse - esialgu niisama vaatasin oma nahka ja juukseid ning mõtlesin, et jah selline ma siis olen ja sellega tuleb mul vist leppida. Enda uurimine muutus päris huvitavaks. Siis vaatasin endale silma. Uurisin neid silmi ja proovisin mõistatada, et kes see on seal ja mis ta võib mõelda. Tundus selline veidi kummaline tüüp. Siis mul aga tuli korraga meelde, et see peaks ju olema minu enda peegelpilt ning see väga ehmatas mind ära, kuna sealt peeglist kohe päris kindlasti vaatas vastu keegi teine. Tõmbasin kähku sealt vannitoast uttu ja üritasin edaspidi sel õhtul peeglit vältida. Tundus, et selle peeglissevaatamisega võib väga kaugele minna ja võib-olla ka kuhugi välja jõuda, aga see tundus mulle liiga ohtlik, et sellega mängida. (Olen näinud Mustamäe Peeglimeest).

Umbes sarnaseid mõtteid tekitas ka ühe sõbra jutt paarist oma unenäost. Nimelt, oli ta mingi aeg hakanud unes nägema üht vana, väga vana, võimatult vana kortsus naist, kes lihtsalt seisis pimeduses ja vaatas teda ning tahtis kontakti luua. Helilooja aga tundis, et temaga ei maksa kontakti luua, kuna selle naise pilgus oli peidus, et see naine lihtsalt tahtis teda ära süüa. Hiljem oli Helilooja hakanud internetist uurima ja leidnud, et paljud inimesed on taolist elukat näinud.

Tuleb tunnistada, et enne seda trippi olin ma mõelnud umbes nii, et kõik on mul nüüd selge ja kontrolli all. Nüüd aga sain teada, et ma ei julge omaendagi peegelpilti liiga kaua vaadata. Samuti tekitas mõtteid see, kuidas ma suutsin külmast võitu ning tormilt energiat saada. Kummaline teema see mateeria-energia suhe.

Mõtlesin ka mitmetele tüdrukutele, kes mulle kallid on, ning neis kõigis nägin ma leiduvat mingit nukrat hullumeelset kiindumust. Nägin vaimusilmas, kuidas naised on vaimustuses mehest, kes mõtleb ülevaid mõtteid - mehe mõtted on nagu mingi energia, mida naisel on väga vaja. Nägin, kuidas naine mehele käed ümber kaela põimib. Tundsin, kui väga naistel on vaja, et mees mõtleks suuri mõtteid. Kõik see tundus kuidagi veidi nukker ja kaduv ning mul hakkas eriti kahju nendest naistest, kellel ei ole enda elus sellist meest, kes teda kõrgemale vaimsele tasemele viiks. Tundsin, et ma täiega tahaksin praegu oma mõtteid tüdrukutega jagada. Ning siis ma helistasin mõnele inimesele ja neil oli hea meel. See oli hommikul, kui päike oli juba tõusnud. Tegelikult olen ma enda meelest alati pigem anti-šovinist olnud, aga mis teha... sellised mõtted lihtsalt tekkisid ja mõtlesin, et pole mõtet neid ignoreerida.

Ka loomingulises mõttes oli see tripp üllatavalt viljakas. Lisaks öösel filmitud intervjuudele ja muusikalistele salvestistele tegime pärast hommikusööki ühe väga õnnestunud videoperformance’i.

Kokkuvõtteks peab tunnistama, et oli jällegi üks päris kasulik kogemus.

Sunday, December 4, 2011

LSD ja polüamuuria

Kirjutan natuke oma viimase paari päeva elamustest.

Reede lõuna paiku läksime E'ga bussi peale ja sõitsime tema peika, S'i maakohta, kus S juba ees ootas. Meil S'iga oli plaanis trippida LSD'd. E oli üsna kindel, et tema seekord ei soovi.

Jõudsimegi S'i juurde. Ilus vana talumaja ilma interneti, teleka ja veeta. S oli suurde tuppa üles riputanud võrkkiige, tekitanud mugava lavatsi laua peale ja hoolt kandnud ilusa valgustuse eest. Rääkisime läbi, nii hästi, kui suutsime, mida soovime selle tripi abil saavutada ja proovisime olla teadlikud, et tõenäoliselt kõik läheb hoopis teisiti, kui me oleme planeerinud. S'l oli see ka esimene kord LSD'd trippida.

Sõime margid ära ja jäime mugavalt istuma ning aeg-ajalt veidi analüüsisime enda meeles toimuvaid muudatusi. Juba üsna ruttu sain aru, et see on üks tugevamaid marke, mida olen saanud. Oli tunne justkui istuksin rannal ja soojad särisevad murdlained uhuvad minust üle ja läbi. See oli veidi ebamugav, aga käis vist asja juurde. Istusin ja tunnetasin ega suutnud end eriti liigutada. Tasapisi hakkasid kõiksugu pindade peale ilmuma ilusad mustrid. Värinalained hakkasid tasapisi vaiksemaks jääma, aga ma endiselt ei jaksanud end liigutada. S kõndis ringi, naeris kogu südamest ja pisarad voolasid ta silmadest. Vahepeal proovisime üksteisega rääkida ja kuigi me vist ei suutnud moodustada ühtki päris lauset, kuna sõnad ja kõnevõime olid justkui ununenud, saime S'iga siiski üksteisest aru.

Niikaua kui toas oli valge, olin ma ikkagi üsna kahe jalaga maa peal. Korraga pani E aga tule kustu. Kohe läks tripp palju diibimaks. Panin silmad kinni, olid mustrid, tegin silmad lahti, olid ikka need samad mustrid. Ei olnud mingit vahet. Tundsin, et nüüd kohe-kohe sisenen ma ühte teise maailma ja mul tekkis hirm, et ei tea, kuidas ma peaksin sealt tagasi saama. Palusin E'd, et ta paneks mingisuguse küünla või midagi, mis mulle hiljem majaka eest võiks olla. Ester pani küünla põlema, aga see heitis ikkagi vist liiga palju valgust, sest kuigi ma olin nüüd valmis minema rännakule teise maailma, ei õnnestunud see enam.

E ja S võtsid vahepeal omavahel kontakti - peamiselt kuidagi läbi liikumise ja tantsu - ning mis mind tegelikult väga hämmastas, oli see, et kuidas E nii palju tripib, kui ta isegi ei teinud ju hapet.

Keeleliselt ma endiselt eriti ei mõelnud. Seetõttu ei tegelenud ma ka mingite isiklike probleemidega, mis enne trippi olin arvanud endal olevat. Ma lihtsalt imetlesin seda ilusat maailma ja kõik mu emotsioonid kadusid - välja arvatud rõõm. Kõik peale rõõmu tundus täiesti illusoorne. Vahepeal E masseeris mind üle keha ja see oli väga mõnus. Vaatasin lakke ja ühe prao vahelt nägin mingisugust maailma kummaliste ehitsitega.

Kui keeleline mõtlemine hakkas taastuma, püüdsin analüüsida kõike seda, mis mulle varasemalt oli tundunud probleem, mis aga nüüd tundus täiesti olematu. Nimelt, mis mind kõige rohkem viimasel ajal oli painanud, oli see, et mul on olnud tugev side kahe erineva tüdrukuga. Üks on mu pikaaegne pruta, keda ma armastan. Teine on üks tüdruk, kellega meil samuti on juba ammu väga teema olnud, aga kellega pole olnud võimalust koos olla. Mind oli juba tükk aega häirinud mõte sellest, et ma pean valima ühe neist ja teisega enam põhimõtteliselt mitte suhtlema. Nüüd aga sain ma aru, et need asjad ei pea nii käima. Monogaamia ei ole minu jaoks! Ma armastan neid mõlemat ja soovin neile kõige paremat. Ja kui nemad mind armastavad, soovivad ka nemad mulle kõige paremat. Mul ei ole põhjust lõpetada suhtlemist kummagagi neist tüdrukutest. Aga sealjuures on tähtis olla aus. See ei toimiks nii et ma hakkan mingit salasuhet pidama - kõik peavad teadma, kuidas asjad on ja mis ma sellest kõigest arvan. Otsustasin, et ma hakkan ausaks ja sain aru, et see on väga hea ning saab mu elu ainult paremaks muuta. Oli selline tunne, justkui oleksin mingist rattast välja saanud. Täielik level up. Juba varsti helistasingi oma prutale ja rääkisin, mis ma mõtlen. Tundsin end nüüd aina paremini.

Tundus, et ka E ja S mõtlevad umbes samuti. Vahepeal olime kolmekesi ühe madratsi peale hunnikusse kuhjunud ja kallistasime ning silitasime üksteist. Rääkisime samuti päris palju ja kuigi minu ja S'i kõne oli vist endiselt veidi ebakonventsionaalne, oli mul juba täiesti selge tunne. Selline tunne, et nüüd on nagu eesmärk täidetud ning tripp läbi. Varsti aga otsustasime S'iga minna õue jalutama.

Kohe kui õue astusime, läks asi väga põneks. Oli pilves ilm ja kuu ainult õige õrnalt paistis läbi. Aias kasvavate puude raagus võrad liikusid tuule käes ja aina moodustasid mustreid või tundusid kuidagi teadlikud olevat meie kohalolust. Hiljem ma sain aru, kuidas see asi toimib (aga enam ei mäleta). Suundusime tasapisi aiast välja ja läksime üle põllu. Kaugelt paistis mingisuguse linna kuma, mis pidevalt muutis oma värvi. Ronisime üle kraavi, kus oli päris palju vett ja jõudsime metsatukka. Kuna metsaalune oli mustritega kaetud, oli seal tegelikult päris imelik kõndida, kuna oli tunne nagu matkaks oma saabastega matslikult üle mingi kunstiteose. S juhatas mind seal ühe puu juurde. See oli väga kummaline puu. Ühe ja sama juure pealt kasvasid välja 6 jämedat tüve ning nende vahel sai mõnusalt olla. Hakkasime mõtlema, et ei tea, kas puul on ka oma mõtted ja tunded ning korraga mul lõi pähe, et tead mis ma arvan - ei ole! Sest ma tajusin planeet Maad ühe suure tervikuna ja sain aru, et inimkond moodustabki planeet Maa teadvuse kõige korrastatuma kihi. Ja teadvus on väga tähtis osa ühest organismist. Isegi nii tähtis, et on võimeline oma kehale haiget tegema ja kehal ei jää muud üle, kui taluda kõiksugu kannatusi, mis teadvus talle tekitab. Samas, võib teadvus ka kehale kasulik olla. S pani ette, et võiks puu otsa ronida. Esialgu tundus see mõte mulle veidi ohtlik, aga kui S hakkas minema, tundsin, et ma lihtsalt pean järgi minema. Ronisime lõpuks päris kõrgele. Tähed tulid välja ja kuu paistis.

Seadsime sammud tagasi S'i juurde, tee peal hakkas kõvasti vihma sadama. Ester istus parajasti köögis ja tegeles kudumisega. Võtsime väga pidulikult pitsi viina (tavaliselt keegi meist eriti alkoholi ei tarbi) ja tegime süüa. Hiljem pugesime kolmekesi koos teki alla. Vist oli plaan magama jääda, kuigi teadsin, et und nagunii ei tule. Siis aga juhtus üks huvitav asi.

E oli meie vahel ja väga mõnus oli niimoodi kolmekesi kaisutada. Minu mõtted olid esialgu küll seksist väga kaugel, aga tasapisi muutus meie silitamine ja kallistamine aga aina intensiivsemaks, kuniks lõpuks ikkagi seksisime kolmekesi. Alguses kordamööda, kuniks E julgustas mind ja S'i endid samaaegselt temasse mahutama. Jei! Tegelikult mulle LSD mõjus sel hetkel veel täitsa arvestatavalt, nii et vahepeal nägin siin-seal mustreid ja tekkis mingi sügavam mõttekäik, mistõttu seksimine jäi kohati veidi unarusse. Aga see ei olnudki selline seks, kus on eesmärk sperma välja pritsida, see oli lihtsalt selline mõnus olemine. Oli väga hea, et see kõik juhtus, sest läbi selle sain oma värskelt omandatud polüamuursed põhimõtted ka praktikasse rakendatud ning see aitas kohe tugevasti kaasa, et mõtted ei jääks ainult mõteteks ja et ma oma vanaviisi pool-pettusesse tagasi ei langeks.

Järgmise päeva õhtul liitus meiega pärast oma päevatööd ka minu pruta. Me seletasime talle, mis mõtted meil seal olid tekkinud ja kuidas need mõtted on ka realiseerunud ning ta võttis selle vastu üllatavalt mõistlikult ning tundus, et ka temal oli sellest kõigest hea meel. See öö läksime voodisse juba kõik neljakesi.

Mu elu on väga ilus.

Wednesday, November 16, 2011

Sütelkõnd, šamaanirännak ja Krayon Magneetilisest Teenistusest

Proovin siin kirjeldada üht kummalist päeva.

Juba tükk aega olin olnud veidi stressis mõttest, et mu elu on liiga lihtne. Teadsin, et midagi peab muutuma. Kas see sündmus, mida ma nüüd kirjeldama hakkan päriselt muutis midagi, on veel vara öelda, aga kõik need mõtted šamanismist, surmast ja iseendast, mis mul sellele kogemusele eelnevalt olid peas keerlenud, läksid sel õhtul sünkrooni, jättes mulje justkui ma oleksin sinna mingisuguse kosmilise jõu tahtel sattunud.

10.11.11 Helistas mulle Silver ja küsis, kas ma oleksin huvitatud sellisest asjast nagu sütelkõnd. Küsisin, et mis see siis täpsemalt on ja ta ütles, et ta ise ka ei tea. Nägi lihtsalt kuulutust seinal ja pani telefoninumbri kirja. Kella neljaks 12.11.11 oli palutud tulla Paide Vallimäele. Ma ei osanud sest midagi arvata - pigem olin veidi skeptiline ja kartsin, et tuleb mingi edu-koolitus -, aga läksin lõbu pärast kaasa.

Saime siis kokkulepitud päeval Silveriga Tallinna bussijaamas kokku ning, Silver kangesti lõbusas tujus, asusime bussiga Paide poole teele. Bussis Silver paljastas, et ta kraamis hommikul oma kanepivarusid ja ühe karbi põhja oli jäänud natuke kanepiküpsisepuru, mida ta ei tahtnud ära visata ning oli selle puru siis ära söönud, kartmata, et sel mingit tugevamat mõju võiks olla. Varsti oli talle aga selgunud, et mõju on siiski piisavalt tugev. Niisiis, pakkus Silver, et äkki ma tahan ka veidikene. Mul polnud küll see päev absoluutselt plaanis kanepit tarvitada, aga kuna Silveril tuju nii lõbus oli, sõin ka 1/4 küpsist.

Kui me Paidesse jõudsime, oli meil juba meil mõlemal surin-murin sees ja kõik hakkas aina tähenduslikumana näima - hall sombune ilm, kummaline vestlus tüdrukuga, kellelt me teed küsisime, vähene teadlikkus eelseisva kohta.

Jõudnud kokkulepitud ajaks Vallimäele, vaatasime, et päris lahe koht, aga ühtki inimest ei ole. Paide Vallimägi oli veidi pargi moodi ja lõkke tegemiseks küll ühtki platsi silma ei jäänud, pealegi oli ilm nii jahe, et mulle tundus veidi kahtlane, kas see üritus üldse õues saab toimuda. Käisime ka Vallitornis, mis oli mingiks kummaliseks muuseumiks muudetud ja kui küsisime seal töötavalt kenalt neiult, et kas seal toimub sütelkõnd, ütles ta: "Sütelkõnd? Siin? Ja mina ei tea midagi!"

Kõndisime veel natuke ringi, kuni lõpuks leidsime Vallitorni lähedal seismas kolm keskealist, kõige tavalisema välimusega naist. "Mu ema töökaaslased", oli mu esimene mõte. Selgus, et nemad ootavad ka sütelkõndi. Kui küsisime, et huvitav kaua veel ootama peab, seletas üks naistest, et Margus peab veel Tartust käru tooma ja puud peale panema ja siis peab veel Tõnut ootama ja Tõnu jääb alati hiljaks. Uurisime ääri-veeri, et ega ei tea, kui kaua Tõnu võib hiljaks jääda, oodates, et äkki tehakse mingi kõne kuhugi või midagi taolist, aga see sama naine ütles, et Tõnuga on vaat selline lugu, et Tõnu tuleb alati täpselt siis, kui on õige aeg.

Siis naised rääkisid veel, et loodetavasti on seekord ikka hästi kuumad söed ja riit piisavalt pikk. Mis mulle tundus kummaline ja tahtis mind pidevalt naerma ajada, oli nende kõnemaneer. See oli kuidagi väga maine ja praktiline ning selline nagu neil ei oleks kahtlustki oma sõnades. Umbes nagu traktorijuht räägiks teeoludest. Tasapisi hakkasid kõiksugu esoteerilised teemad mängu tulema ja ka nendest rääkisid naised nagu see oleks kõige igapäevasem asi. Kui selgus, et meie Silveriga oleme seal esimest korda, vaatasid kõik korraga väga uudishimulikult ja kuidagi kõhedusttekitavalt uurivalt meie poole. Hakkasin vaikselt aru saama, et ma olen sattunud mingisse väga kummalisse kampa. Kindlasti ei tahtnud ma olla nende naiste moodi - samas, võõras kambas, võõral sündmusel külalisena viibides ei tundunud kuidagi sobilik ka vastanduda. Eriti kanepi mõju all on sellises olukorras tegelikult päris raske olla ja ma hetkeks mõtlesin, et ei tea kaua ma veel vastu pean.

Ootamatult küsis põhinaine, nagu räägiks mingist salajasest asjast: "Kas teil kivid on olemas või?" Me Silveriga ei saanud aru ja seepeale võttis ta taskust kivi, mida nimetas eliit-šungiidiks ja mille nad Tõnuga Karjala-ekspeditsioonil olevat hankinud. Kui kivi minu kätte sattus ja ma sellesse vaatasin, valdas mind korraga kummaline tunne, justkui selles kivis oleks sees midagi väga tähtsat, mis enda poole kutsub ja tahab mulle midagi öelda. Elus esimest korda sain ma aru, miks kalliskivide eest miljoneid dollareid makstakse ja miks ida pühamehed oma turbaneid nendega on kaunistanud. Juba rääkisid naised, keda vahepeal oli paar tükki juurde tulnud, jällegi väga praktiliselt erinevate vääriskivide kasutusvõimalustest.

Juhtus järgmine kummaline asi. Tulid kuidagi väga hoogsalt ja kummaliselt õõtsudes 2 heledates klubirõivastes minuealist ilusat tüdrukut ja üks samasugune poiss. Jäid üsna meie lähedal seisma, üks neist ütles, et tema küll mingit valgust ei näe. Teine pakkus, et see vist ei ole õige koht. Põhinaine ütles, et on küll õige koht. See ütlus tundus mulle kuidagi väga kahemõtteline, samas ma pole kindel, kas naine ise seda nii mõtles. Üks noortest neidudest tuli meile uudishimulikult lähemale: "A, siin ongi vä?". Teine ütles: "Me sõitsime oma laevaga siit paar korda üle, aga ei näinud mingit valgust. Põhinaine seletas, et see tuleb hiljem. "Aa, jääb nagu hiljaks või?" - "Oot, lõke? Ei, see ei ole õige koht", hõikas teine ja nad kadusid sama äkitselt nagu nad olid tulnud ning rohkem me neist ei kuulnud.

Olime Silveriga sellest täiesti pahviks löödud ja ka naistele pakkus see huvi. Mis just juhtus ja kes need olid? Tõenäoliselt oli seal terve lugu taga, aga pikemalt me selle peale ei mõelnud, vaid lihtsalt aktsepteerisime seda sündmust nii nagu see oli juhtunud. Ka kogu see päev tundus nagu üks dramaturgiliselt väga oskuslikult kirja pandud lugu, kus sündmused on omavahel tihedalt seotud ja suure tähtsusega terviku suhtes. Nüüd hakkasin ka aru saama, mida põhinaine mõtles selle all, et Tõnu tuleb siis, kui on õige aeg. Kogu see ootamine oli omal kohal ja valmistas meid tulevaseks ette ning näis, et Tõnu tõesti teab, millal on õige aeg, sest peatselt Tõnu tuligi.

Tõnu oli silma järgi umbes 60-aastane ja nägi huvitav välja. Ütleks, et nagu Lõuna-Eesti härrasmees möödunud sajandi algusest. Seljas oli tal mingisugune takune ruuduline pintsak ja sarnased püksid. Jalas nahast kingad ja kaela ümber midagi slehvi taolist. Kõik riided nägid uued ja puhtad välja.

Koos Tõnuga saabusid ka veel mõned mehed. Tõnu kallistas kõiki ja me hakkasime puid kärust riita kandma. Koos Tõnu saabumisega muutus atmosfäär korraga väga rituaalseks. Keegi ei võtnud enam ise midagi ette ega alustanud ise ühtki tegevust, vaid oodati, mida Tõnu ette võtab. Puude kandmine ja riita ladumine toimus vaikuses. Tõnu juhendas, kuidas puid riita panna, et head söed tuleksid ja tal oli selleks üsna konkreetne tehnika.

Vahepeal veel üks kummaline juhtum - tuli üks rutakas, ähmi täis, sulejopega noormees. Stereotüübi järgi ütleks, et ehtne paidekas. Vaatas ringi ja küsis, et ega keegi ei tea midagi mingi valgussama kohta. Et siin pidi olema mingi valgusammas, mida olevat kosmosest nähtud. Tõnu patsutas talle seljale, ütles, et eks näis, ehk hiljem siit tõesti tõuseb midagi üles. Noormees lahkus ja rohkem me temast ei kuulnud. Iga selline sündmus muutis minu jaoks olukorda aina pingelisemaks ja kummalisemaks.

Kui riit oli laotud, pani igaüks veidi ajalehte riida vahele ja süüdati siis põlema. Tegelikult oleks pidanud süütamine kõik üheskoos toimuma, aga mina ja veel mõned ei pannud õiget hetke tähele. See-eest saime Silveriga osaleda riida taassüütamises, kui üks ots sellest ära kustus. See oli jällegi omamoodi kummaline seik. Kui selgus, et üks ots riidast ei põle, võttis Tõnu riida teisest otsast põleva tuki ja viis selle kustunud poolele. Kõik hakkasid vaikides tema järgi toimima, aga see eriti ei aidanud, kuna tukid kustusid teisel pool kohe ära. Samas, keegi nagu ei pannud selle meetodi ebatõhusust tähele, kuna oldi rituaali nii sisse elanud. Lõpuks rebis Silver oma kaustikust paar lehte ja saime põlema.

Tõnu oli vahepeal oma instrumendid - šamaanitrummid, Tiibeti kausid, gongid - valmis pannud ja lõkke ääres olid istumiseks mõned pakud, kus istet võeti. Pakke kõigile ei jätkunud, nii et osadel tuli improviseerida. Maa oli märg ja külm. Savisel pinnasel kasvas rohtu hõredalt ja iga samm vajus paar-kolm sentimeetrit pinnasesse. Mu jalad olid märjad ja külmad ning see kõik oleks võib-olla mingil edu-koolitusel (pean küll tunnistama, et ma tegelt ei tea, mis neil üritustel toimub) mind häirinud ja korraldusliku apsuna tundunud, aga sellel riitusel tundus see täitsa omal kohal olevat. Pealegi, lõke andis kõvasti sooja.

Tõnu tõmbas oma šamaanirüü selga ja pani kaabu pähe. Ei olnud mingit "nii, nüüd alustame rituaaliga" hetke, vaid kõik läks väga sundimatult. Tõnu näis end täiesti vabalt tundvat ja rääkis uudiseid vaimumaailmast ning teised istusid lõkke ümber ja kuulasid.

Tema jutu sisu ma täielikult ei suutnud hoomata, kuna see sisaldas palju selliseid esoteerilisi termineid, mida ma polnud kuulnud ega suutnud ka sel hetkel süstematiseerida. Nii palju jäi meelde, et see kogunemine oli pühendatud 11.11.11 kuupäevale, mis väidatavalt tähendas mingisuguse uue energiamaatriksi algust ja kõige muutumist ning selleks, et ajaga kaasas käia, tuleb ka meil muutuda. Olgu öeldud, et selle kõige suhtes ei tundnud ma end kaugeltki mugavalt, kuna olen tegelikult taolise esoteerika suhtes alati umbusklik olnud. Siis küsis Tõnu: "Kas siin on äkki keegi, kes ei ole veel tuttav taolise kõrgema olendiga nagu Krayon". Tõstsime Silveriga käed. Tõnu vaatas meid seepeale samamoodi üllatunult ja uudishimulikult nagu need naised eelnevalt olid vaadanud. Krayon olevat määratult kõrge teadvusega olend teisest dimensioonist, keda kanaldades nii Tõnu kui ka paljud teised on oma teadmised hankinud. Sel hetkel ma mõtlesin küll, et "Shit just got real" - olen sattunud mingisuguse kultuse sekka ja loodan ainult, et ma siit tervelt pääsen. Kui Krayonit ei ole olemas, tähendab see, et ma olen hullude seas. Kui Krayon, aga siiski on olemas, on olukord veel hullem, kuna kes teab - äkki mind tehaksegi seal mingi olendi jüngriks. Vaatasin enda ümber ja kogu see kamp tundus tõepoolest kõik nagu veidi seestunud olevat. Kaalusin, kas peaks Silverile sosistama, et jookseme lihtsalt minema, kuni veel on võimalik.

Tõenäoliselt Tõnu sai aru, et see jutt meile hästi kohale ei jõua ja hakkas rääkima universaalsematel teemadel, kiitis selle paiga tugevat energiat ja nägi eestlastel ja meil tähtsat rolli inimkonna ajaloos täita. Eesti olevat nagu Maakera käbinääre. Tasapisi juhtis ta jutu sellele, et peaksime nüüd proovima kõrgemate jõudude/iseenda või millegi taolisega kontaktki astuda. Kõigepealt lõi ta natuke gongi ja see kõlas väga huvitavalt ja ilusasti ning tekitas teistsuguse teadvusseisundi. Siis ütles lihtsalt: "Ja nüüd pange ennast valmis, et minna šamaanirännakule". Olin tulnud teadmatult mingile üritusele, aga sattusin nüüd oma elu esimesele šamaani osalusega šamaanirännakule. Tundsin, et nüüd pean tõesti ennast valmis panema. Võtsin kiiresti mantli seljast ja laotasin maha ning sättisin end lamama jalad lõkke poole, nii et oli ühest otsast päris kuum, teiselt poolt veidi jahe, aga selleks ajaks see ei seganud ja ka maa niiskus tundus sobivat.

Tõnu hakkas lööma trummi ja üsna kähku toimus minu teadvuses järsk nihe - midagi sarnast nagu ma kogesin siis, kui 19-aastasena metsas esimest korda LSD'd tarbisin. Trummilöögid ei tulnud enam sealt, kus istus Tõnu, vaid tundus nagu oleks kõrgel taevas mingit hiiglaslikku trummi mängitud. Tegin silmad lahti ja nägin, kuidas tuhk, mis lõkke kohalt pidevalt tõusis, samas ka langes nagu lumi, vaikselt, rahulikult, otse minu peale. Lõke ja tuli ja inimesed justkui olid kõik seal, aga nagu ei olnud ka. Kuulsin pidevalt mingit kahinat või sosinat ja teadsin, et see tuleb kusagilt siit samast, kus ma hetkel olen. Filmi ja fotoinimesed on ehk kursis vinjett effektiga - vot midagi taolist ümbritses mu nägemist ja kõik oli üheaegselt nagu mingi udu sees, aga samas väga selge. Mul oli tunne justkui ma vaataks seda maailma läbi mingisuguse kehatu vaimu silmade. Panin silmad kinni ja vastavalt tuumšamanismi põhimõtetele, millega ma juhuslikult just hiljuti tutvunud olin, proovisin kujustada tunnelit, et minna Alumisse ilma, aga sellest ei tulnud midagi välja. Võib-olla püüdsin liiga kramplikult. Enamik aega nägin üksnes pimedust värviliste laikudega nagu ikka silmad kinni võib näha. Korraks ma justkui nägin üsna selgelt ühte teist maailma, aga see oli eemalt. Palju huvitavam oli siis, kui tegin silmad lahti. Vaatasin rohtu, aga nägin üksnes rohelist lõpmatut kaleidoskoopilist mustrit. Mul kanepiga ikka veidike kogemusi on, aga mitte kunagi pole ma varem selle aine mõju all mingeid hallutsinatsioone näinud ning ei tunne ka kedagi, kes oleks näinud - nii et see šamaanitrumm on ikka üks võimas asi küll. Kokku kestis trummimäng umbes 40 minutit. Vahepeal hakkas ka üks teine naine trummi ja kõristiga mängima, aga see mind ausalt öeldes veidike häiris, kuna nad mängisid justkui veidi erinevaid teemasid.

Kui trummimänguga oli ühele poole jõutud, rääkis Tõnu, et nüüd oleks aeg jälle taastada oma side Maaga ja et me teeme seda kõndides üle kuumade süte. Tõnu kraapis rehaga söed kahele poole laiali ja kattis siis keskmise osa õhukesema sütekihiga. Jalad võeti paljaks, püksisääred kääriti üles, kõik võtsid ringis kätest kinni ning kordasid 7 korda: "Ma kõnnin üle süte ja minuga ei juhtu mitte midagi." Ning siis hakatigi minema. Kes tundis, et on valmis, astus sütele ja kõndis üle. Ma esialgu mõtlesin, et ma ootan veidi kuni söed on jahtunud, aga siis otsustasin, et tuleb ikka kohe minna ja ilma pikemalt kõhklemata läksin üle.

Üllatusena tuli minu jaoks, et kombeks ei ole käia mitte üks kord vaid nii kaua kuni söed on veel kuumad. Kui keskel olid söed juba ära tallatud, kraabiti äärtest uued kuumad söed peale. Üks kord juhtus ka nii, et mina sattusin olema järjekorras just see enne keda värsked söed peale kraabiti. Lõpuks võeti kätest kinni ja hakati ringe tegema, nii et üks osa ringist oli kogu aeg süte peal. Pärast seda tundsin, et peaks vist väikse pausi tegema, kuna jalgades oli väga intensiivne tunne. Mitte põletada saanud tunne, aga pigem selline, et jalgades midagi liigub väga kiiresti. Hiljem läksin veel paar korda.

Kindlasti oli see sütelkõnd väga vabastav ja tervendav. Kui sütelkõnd oli tehtud, oli ilma midagi ütlemata selge, et rituaal on lõppenud ning nüüd võib ise käia ja teha, mis tahad. Samuti oli kadunud igasugune jahedus, mis mul enne sütelkõndi sees oli olnud.

Ka Tõnu olek muutus. Kui enne oli ta olnud šamaan, lõi nüüd bisnessmän välja. Tõnu andis teada, et täna on harukordne võimalus seotada endale šungiidist amulette, mis aitavad enam-vähem kõige vastu ja seadis kiiresti ühele kivimüürile oma väikse leti üles. Minul läks küll kohe ülesaamisdetektor tööle, aga ma ikkagi ostsin ühe amuleti 10 EURi eest, kuna rituaali enda maksumus oli samuti üsna väike ja mõtlesin, et kuidagi peab ju ka šamaan ära elama.

Lõppkokkuvõttes kogu see sündmus mõjus mulle tervendavalt ja ka kõiksugu äärmuslikust esoteerikast hakkan aina enam aru saama. Krayon ei olegi tegelikult ju kuidagi esoteerilisem, kui näiteks peaingel Miikael. Kunagi olid inglid, nüüd on "tundmatud lendavad objektid". Tark esoteerik ei usu "rohelisi mehikesi lendavatelt taldrikutelt" samuti nagu tark kristlane teab, et Jumal on enamat kui halli habemega vanamees pilve peal. Enamik pühi tekste läbi aegade on kirja pandud viisil mida tänapäeval nimetatakse kanaldamiseks. Üleüldse, leidsin palju sarnasusi Krayoniusuliste ja kristlaste vahel. Olen nüüd tagantjärgi ka veidi uurinud, mis see Krayon endast kujutab ja lugenud Lee Carroli kanaldusi ning kahtlemata kogu selles jutus mingi tõetera on. Siiski, miski on mulle ses asjas vastumeelne. Kõige rohkem häirib vist see, et ma tunnen, et nad tahavad minust midagi. Midagi enamat kui lihtsalt mu raha. Nad tahavad, et ma nende usku pöörduksin, nende sõbraks hakkaksin. Siit-sealt võib ka välja lugeda, et tõde avaldatakse ning kõrgeimale teadvuse tasandile jõudmine on võimalik ainult neile, kes Lee Carroli kanaldusi kuulavad või loevad.

Olen nüüd mitu päeva selle kogemuse üle mõelnud ja jõudnud järeldusele, et Krayonijutt ei ole ikkagi minu teema, aga teatud rituaalidel on siiski väga tugev vägi ning sellele tasuks veel tulevikuski tähelepanu pöörata.

Thursday, September 8, 2011

Seenetripp Psilocybe Cubensis

Kirjutan täna sellest, kuidas ma oma pruudikesega ülemöödunud nädalal cubensiseid sõin.

Kuna iga tripp hakkab tegelikult pihta juba siis kui sa sünnid, kirjeldan veidi ka oma varasemat meeleseisundit.

Olin juba mitu päeva oma vanematekodus, looduskaunis kohas juurelnud üsna tähtsate, oma tulevast elu puudutavate otsuste üle - või vähemalt oli mulle tundunud, et see asi on väga tähtis . Nimelt, olin juba suve keskpaigast olnud ühe üsna heade võimalustega magistriõppe kursuse nimekirjas, viimastel päevadel aga olin kahtlema hakanud, kas see on ikka see, mida ma kõige rohkem tahan. Eelmisel sügisel samas paigas seente söömine oli mulle palju selgeks teinud ja tegelikult oli mul juba ammu tahtmine neid uuesti süüa, aga ei leidnud nagu sobivat aega suve jooksul. Nüüd tundus aeg igati hea olevat.

Väike kõrvalepõige - selle "sobiva ajaga" on üldse omamoodi lood. Kunagi ma arvasin, et seeni tuleks teha siis, kui kõik on väga hästi ja mingeid muresid ei ole. Tegelikult aga on enamasti vist nii, et kui inimene ise arvab, et tal ei ole mingeid muresid, on ta midagi enda sees lihtsalt eriti põhjalikult kinni mätsinud. Ning sellisel ajal seentega kokkupuutumine, kuigi võib siiski kasulik olla, on üsna raputav, kuna seentel tuleb sellisel juhul päris suur osa sellest, mida sa "iseendaks" pead, lahti harutada. Üks mu kõige ebameeldivamaid trippe oli just siis, kui ma enda meelest olin juba tükk aega mediteerimisega tegelenud, tegelikult aga iga päev lihtsalt veidi istunud oma egot kasvatades. Samas, kuigi ma ise pole proovinud, ei soovitaks seeni teha ka siis kui kõik ikka eriti halvasti on. Senise kogemuse puhul tundub tähtsana, et seente sööjal oleks juba enne trippi mingisugune aus, kas siis teadvustatud või teadvustamata küsimus, millele ta vastust otsib.

Sõime hommikust, olime natuke niisama, mina üsna ärevas meeleolus, mu tüdrukukene aga jällegi väga argine. Pärastlõunal sõime kumbki umbes 3 grammi kuivatatud, peeneks uhmerdatud ja paari teelusikatäie meega segatud seeni - seni meeldivaim manustamisviis, mida olen proovinud.

Läksime magamistuppa, lebasime natuke niisama voodil, mina trippisin juba suurest ärevusest, aga proovisin rahulik olla. Hakkas palju sülge erituma. Selleks ajaks pruta enam kuidagi ei tahtnud tõusta ja vist natuke muretses selle pärast, et tal paha võib hakata. Mul oli ka natuke imelik, aga tõusin püsti ja panin Huun Hur Tu mängima. Esimesena oli plaadil "Prayer" - väga võimas. Muusika tegi tuju lõbusamaks, kõik hakkas huvitavaks muutuma ja me hakkasime nalju tegema. Leidsin, et püsti seista on ikkagi palju parem, kui voodis lebada. Kirju kaltsuvaip juba lainetas, nagu araabia lendavad vaibad. Varsti leidis ka neiukene, et voodisse küll ei tahaks jääda ja me läksime õue.

Suhtlesime omavahel, pruta rääkis, et võib-olla me peaksime natukeseks eri teid minema - mulle tundus see igatahes tohutult kahemõttelisena, kuigi hiljem selgus, et ta oli seda mõelnud tegelikult ainult selles tähenduses, et tahaks pool tunnikest üksinda metsa all kõndida. Ma proovisin siis talle tõsiselt vastata, aga ikka leidus mu oma jutus mingi asi, mis meid mõlemaid naermiseni viis. Mina eriti ei planeerinud midagi, aga preili omaetteolemise soov oli vist üsna tugev ja ta tõttas mult kiiruga eest ära, hoidudes minuga uuesti kontakti astumast, et me jälle üksteise mõjusfääri ei satuks. Esialgu kõndisin talle järele ja natuke luurasin teda, tundes end nagu mingi luurav muinasjututegelane, aga siis ei viitsinud ikkagi edasi minna, kuna füüsiliselt oli tunne ikka väga imelik.

Oli kõvasti sadanud ja kõik oli märg. Tundsin, et ma tahan pikali heita ja heitsingi sinna samasse sambla peale. Päris mõnus oli ja märg istumisealune mulle põrmugi muret ei valmistanud, samuti mitte ka ämblikud ja sipelgad, kes vahepeal üle minu ronisid. See tundus täiesti loomulik ja nad ei seganud mind. Seevastu mu mõtted läksid veidi keerulisemaks. Mulle tundus, et mul ikka tohutult suur ego - nagu mingisugune pilt iseendast, mida kannan mälusopis, põuetaskus. Olin sinna pildile juurde joonistanud vuntsid, pintsaku, piibu, kaabu, mitmesugused lähemad tuttavad, mõned tähtsad märgid, mõned kunstiteosed, raamatud, mis loetud. Nüüd sain aga aru, et mina olen siiski seal allpool ning et ma olen endale nii palju aksessuaare külge pannud, et need juba segavad ning kui osad neist ka on kasulikud, siis mitmed on siiski praeguseks täiesti ebavajalikud rudimendid minevikust. Korraks hakkas mulle tunduma, et kui kõik üleliigne ära võtta, jääb mind hirmutavalt vähe järele, võinoh ega ma sel hetkel ei julgenudki kindel olla, kas üldse midagi jääb. Selleks ajaks aga olid seened oma mõju haripunktis ja kogu metsaalune lainetas võimsalt. Kõik puud ja põõsad õõtsusid tuulega nagu vetikad vee all lainetega. Kogu loodus tundus nii elus ja teadvusel olevat, et võiks teda lausa kõnetada. Sammal lainetas täpselt nagu merepind kalda lähedal mõõduka tuulega. See tähendab, et meeleliselt-füüsikaliselt ma sel hetkel maailma ei defineerinud, kuna siis oleks tulnud karta, et ma vajun pinnasest läbi. Seda ma aga ei kartnud, kuna tunnetasin maailma hoopis kui energiat, mitte kui mingit kindlate piiridega eset. Ja selline kõiksusetunnetus tuletas meelde mulle juba varasematest trippidest tuntud tõe, et ma olen palju enamat, kui ainult minu ego. Tegelikult oli mul see koguaeg ratsionaalselt meeles olnud ja kui keegi oleks küsinud, oleksin ma vastanud, et jah ma olen enamat, aga tegelikult ma seda vahepeal ei teadnud - lihtsalt mäletasin, et kunagi olin ma seda teadnud ja uskusin sellesse. Nüüd aga jälle teadsin ja see tegi mind rõõmsaks.

Siis mu kaaslane hüüdis mind. Andsin endast märku ja me saime jälle kokku. Ta rääkis, et oli olnud väga ilusas kohas, aga et seal oli ühtlasi puugipesa olnud ja ta leidnud korraga enda pealt kümneid puuke. Meil oli huvitav ja vahetu rääkida. Olime mõlemad loomingulised, aga kui üks ära väsis, suutis teine ikka kuidagi vestlust kaugemale viia ja esimest inspireerida. Siit maalt pöörasime põhilise tähelepanu üksteisele, aint vahepeal katkes vestlus naerupahvakutega mida mõni loodusnähtus põhjustas.

Me kulgesime päris kenasti ja saime paljudest asjadest aru. Näiteks, sõnastas pruta, et kõige tähtsam igasuguste otsustuste puhul on see, et tuleb teha seda mis mind kõige õnnelikumaks teeb, väga lihtne. Selles valguses tundsin, et praegu teevad mind õnnelikumaks muud asjad, kui need, mis mind magistris ootaksid ja et kuigi võib-olla kunagi oleks mõtekas see kursus ikka läbida, siis vähemalt praegu, pärast 3 intensiivset aastat bakalauruseõppes, on mul igatahes vaja puhkust, et saavutada parem kulg.

Aga neiukesel oli sel hetkel kulg väga selge ja tundus, et ta ka eriti ei muretse selle pärast, et see kunagi ära võiks kaduda. Ta ütles, et vahet pole, ela hetkes, ära tee enda elu raskeks, lihtsalt ole ja mine ning kõik on hästi. Mina aga, võib-olla pole õige nii mõelda, võib-olla olin liiga maa peal, kahtlustasin, et juba paari päeva pärast ei ole kulg enam nii hea kui praegu ja proovisin leida mingeid juhtnööre mille abil edaspidi elada. Tuleb teha küll seda, mis õnnelikuks teeb, aga kuidas seda alati ära tunda? Kuidas seda lihtsat reeglit mitte unustada? Siis mõtlesin, et võib-olla peaks liituma mingisuguse religiooniga, kus saab taolise riituse läbi teha, mis alati tuletab meelde, et tuleb hea inimene olla. Umbes, et laseks end ristida, leiaks kristlusest need kõige õigemad asjad üles, kannaks risti kaelas ja ehk see alati tuletaks meelde, et ma olen ju otsustanud hakata heaks inimeseks.

Samuti me prutaga leidsime, et tegelikult me ikka sobime väga hästi kokku ja täiendame üksteist ning tõdesime, et meile kummalegi on üksteise õnn tähtis.
Hakkas sadama vihma ja me läksime kodu poole. Varsti oli sadu ikka päris intensiivne ja käis läbi mõte, et äkki peaks jooksma, siis aga otsustasime, et palju lahedam on rahulikult kõndida. Ja oli tõesti, tekkis selline inimesest suurem tunne, kui me rahulikult, paduvihmast mõnu tundes ja ilusat loodust nautides kodu poole astusime.
Hiljem tegime veel sauna.

Magistrisse ma ei läinud. Viimasel ajal tegelen peamiselt parmupillimänguga.

----
Pole ammu siia kirjutanud ega vaadanud. Nüüd kirjutasin ja ühtlasi kustutasin ära mõned vanad sisutumad postitused.