Monday, December 23, 2013

Tundmatu aine (v-b mõni NBOMe) ja Jaapani kasiino

Kuigi mul on vahepeal olnud ka paar happerännakut ja üks seenetripp, ei ole ma neist siia kirjutanud, kuna vaimses plaanis midagi eriti uudset ei juhtunud. Nüüd aga oli mul üle pika aja üks kogemus, millest tahan kirjutada.

Juba mõnda aega polnud LSD'd liikunud, aga ühel õnnelikul päeval mu sõbral siiski pooljuhuslikult õnnestus seda hankida.

⊙_ʘ

Umbes kell 11 õhtul võtame sõbraga tema maakodus kumbki poolteist marki LSD’d - vähemalt nii me arvame. Maitse on eriti-eriti kibe. Lausa raske on suus hoida sellist asja. Paari minuti möödudes, huule ja igeme vahel, seal kus marki hoian, on tunne nagu oleks hambaarsti juures tuimestava süsti saanud. Kuna LSD mulle kunagi niimoodi mõjunud pole, kahtlustan, et tegu on millegi muuga ja kiire google-chakra kasutamine seda oletust ka kinnitab. Mõned kommentaarid soovitavad "if it's bitter it's a spitter", aga kuna allikas kust me need margid saime telefonikõne peale kinnitab, et see mark peabki hapu olema ning tripp on äge, otsustame selle kogemuse vastu võtta.

Taipame, et toas on jahe ja teeme ahju tule - midagi mis osutub aga päris keeruliseks ülesandeks. Osa minust mäletab, et selleks, et ahju tuli teha, tuleb sinna panna puid, ajalehti nende alla ja siis need ajalehed tikuga põlema süüdata ning selle mälestuse järgi ma ka talitan, kuigi oma hetkeseisundis ma selles kõiges eriti loogikat ei näe. Lesin diivanil, uurin lainetavat, mustreid ilmutavat lage, aegajalt kaon iseenda mõtetesse, proovin meelde tuletada, mis asendis mu keha on, aga see ei tundu piisavalt oluline, et sellele keskenduda. Mu keha ja vaim on eraldi. Kiire liigutusega - et mitte liigutuse poole pealt ära unustada, mis mul plaanis on - võtan taskust mobiili ja vaatan kella - möödunud on alles 15 minutit. LSD puhul kulub tavaliselt vähemalt pool tundi kuni tund, et üldse mingeid effekte tundma hakata. Tean, et olen teel kuhugi, kus ma ei ole veel käinud ja tunnen seoses sellega ootusärevust.

Sõber teeb ettepaneku õue minna ja kuigi tegelikult ma ei viitsi ennast liigutada kuna mustrid laes on just eriti huvitavaks muutunud, nõustun siiski, et ilmselt see on hea mõte. Tõmban kuidagi kampsuni ja jope selga, panen jalga villased sokid ja saapad, laskmata ennast häirida sellest, et kampsun kusagilt kisub ja üks püksisäär läks vist soki sisse ja teine mitte.

Kui me saabusime, oli taevas selge ja valitses täielik tuulevaikus. Nüüd aga on täiesti pilves, sajab vihma ja puhub vali tuul. Visuaalid on aga eriti intensiivsed ja aina koguvad hoogu. Tavapilgule meenutaks meie stseen võib-olla joonisfilmi "Siilike udus", minu silme ees on aga pigem midagi Gaspar Noé "Enter the Void"i laadset. Kogu taevas vilgub neoonsetes toonides. Kased põlluserval nagu värvilised antennid näikse taeva poole mingeid signaale saatvat. Üle aasa tõusevad maa seest aegamisi ülespoole peenikesed juured. Ego kaob - mulle ei lähe üldse korda, kes ma olen või mida keegi minust mõtleb. Korraks mind häirib mõte sellest, et maailmas nii palju hoolimatust ja kadedust ja viha on, aga siis kaob järsku ka see mõte ära ja ma näen justkui mingi kosmilise pilguga, et see kõik on tegelikult omal kohal ja pole ei hea ega halb.

Siin ja seal üle aasa tekib suuremaid geomeetrilisi vorme. Läbivateks värvideks on erkroosa, -lilla, -roheline, -sinine. Mind hüpnotiseerivad pidevalt muutuvad mustrid maapinnal ja kõikehõlmav lakkamatu vilkumine, justkui oleks mulle stroboskoop näkku suunatud. Vilkumine ei kao ka siis, kui sulen silmad - aga see otseselt ei häiri. Ma olen sisenenud mingisugusesse reaalsusesse, kuhu inimesed tegelikult ei peaks sattuma. Ja tajun selles reaalsuses mingisuguse kõrgema teadvuse või -teavuste kohalolu.

Sõber juhib mu tähelepanu valguslaigule, mis läbi pilvede meie poole tuleb. Mõlemad näeme seda selgelt. Olen täiesti kindel, et oleme kogemata ennast mingisugusele tulnukate sagedusele häälestanud ja nüüd tullaksegi meile järgi. Olen väga erutunud ja proovin mõelda, kuidas ma peaksin sellesse kohtumisse suhtuma. Siis aga tuleb valguslaik korraks pilve seest nähtavale ja selgub, et see on lennuk! Uitame veel natuke, imetleme uudset visuaalset materjali ja läheme siis tuppa tagasi, et sooja saada.

Oleme toas. On umbes pool üks öösel. Mu sõber on kamina juures diivanil ja mina kükitan arvutiekraani kõrval ning ausalt öelda päris hea on arvutiekraani kõrval olla. Muigan sisimas natuke selle üle, et romantiline ahjusoojus mulle antud hetkel sugugi rohkem ei meeldi kui arvutiekraan. Arvutiekraan on ilus, puhas ja värviline - sobib selle tripiga.

Peagi tõden, et olen mingis kummaliselt tühjas seisundis. Endiselt on mul stroboskoop näos, millest ma ei pääse ka silmad kinni. Näen mitmeid täiesti absurdseid hallutsinatsioone, millest ma ei oska midagi arvata. Tripp justkui käib täie hooga, aga näib olevat kaotanud oma mõtte. Mul ei ole ei hea ega halb - kui midagi, siis tunnen end veidi jõuetuna. Mu sõber väidab, et tal on käsi surnud ja et ta on halvatud ja et tema meelest see ei ole üldse hea droog. Nagu mulle ei meeldi öelda toidu kohta mida ma parasjagu söön, et see on halb toit, ei taha ma samuti öelda ka droogi kohta, mida parasjagu tripin ja mulle tundub, et pooled mu tripikaaslase vaevused tulenevadki sellest, et ta ise need välja on mõelnud. Ta küsib mu käest mitu korda, et mis ma arvan ja kuidas ma ennast tunnen. Mul ei ole tegelikult mitte midagi tarka öelda enda arvates ja ma parema meelega lihtsalt vaikiks, aga kuna mäletan, kuidas talle ühe eelmise tripi juures ühe teise tripikaaslase vaikimine segadust oli valmistanud, proovin ikkagi kuidagi vastata, kuid ei suuda öelda enamat kui "võib-olla küll" või "võib ka nii öelda", proovides kuidagi asjalik näida sealjuures. Iga selline vastus aga teeb mind veel jõuetumaks.

Sõber aina korrutab (vähemalt mulle näib see nii), et tema närvisüsteem on halvatud ja ta ei saa oma sõrmi või kätt liigutada. (Tagantjärele, ma usun, et võib-olla ta isegi ei liialdanud. Internetist leiab hulganisti seoseid halvatuse ja NBOMede vahel). Värvid on nüüdseks muutunud kulunuks ja tüütuks ning mustrid eriti korrapäratuks. Ainult stroboskoop on väsimatu. Tunneme mõlemad ennast lollisti, mõeldes et peame tõenäoliselt veel umbes 6 tundi seda trippi taluma, olles võimetud ise midagi huvitavat mõtlema või tegema. Sõbra poole ma ei saa enam vaadatagi, kuna ta näeb välja nagu mingi groteskne punkar või tsirkusetegelane mõnest multifilmist ja üldse mitte meeldivas mõttes.

Tasapisi hakkavad mulle aina enam pinda käima tema kurtmised, mida ma tegelikult suuremaks kujutlen, aga sellest ise veel teadlik ei ole. Mõtlen juba, et tõenäoliselt pärast seda trippi me ei viitsi enam tükk aega üksteisega suhelda. Ja umbes siis hakkan ma sellest tripist aru saama. Kuna kõik näib juba niigi halvasti olevat, leian et ei ole mõtet enam teeselda. Ei ole mõtet proovida näida tark oma sõbra küsimustele vastates. Ei ole mõtet nõustuda millegagi, mida ma ise tõeseks ei pea. Kõik see teesklus ja konformeerumine, mitte ainult selle tripi ajal vaid üldse kogu mu elus, on mu enda tahte ja tarkuse muutnud häguseks.

Proovin lõdvestuda ja vastu võtta selle vilkumise ja need värvid ja üldse kõik, mis sel tripil on pakkuda. Seda tehes aga muutuvad mustrid kiiresti jälle korrapäraseks ja ilusaks ning vilkumine muutub meditatiivseks, mitte enam häirivaks. Mulle teeb head meelt, et suutsin sellise väljapääsu leida. Sõber küsib jälle, et kas mul on hea olla - näib, et justkui eeldades, et mul ei ole hea. Mõtlen natuke ja ütlen lõpuks, et jah mul tegelikult ikkagi on pigem hea. Pärast seda ütlemist hakkab mul eriti hea. Saavutan enesekindluse mida mul tükk aega pole olnud. Minu ülestunnistus, et mul on hea olla, teeb ka mu sõbra tuju paremaks.

Otsustame muusikat kuulata ja pika häkkimise peale õnnestubki meil lõpuks Argo Valsi plaat tööle saada, mis kõlab väga hästi ning tuletab selle õhtu jooksul veel mitu korda meile meelde, et maailm on ikkagi ilus koht.

Aeg-ajalt käitub mu sõber ikkagi tüütult ja tundub justkui oleks meelega vastik minu vastu. Siis aga torkab mulle pähe, et äkki meil ongi selline nihe, et mina paistan talle tegelikult sama ebameeldiv ja me kumbki ei saa aru, miks see teine nii tüütu on. Pakun talle selle mõtte välja, misjärel mõlemad omal moel vabandame, lepime ära ja läheme pikale jalutuskäigule õue.

Õues on ilus. Kui tagasi jõuame, kaob majas - ja nagu me varsti teada saame, kogu maakonnas - elekter ära. Küünlavalgel istumine tundub kenasti tasakaalus olevat kogu selle digimaailmaga kus me terve päeva olime viibinud - nutitelefonidega googeldamine, juhtmete ühendamine jne.

Kuigi kerget lainetust ja mustreid võib veel näha, olen ma umbes kella viie paiku kogu sellest show'st nii väsinud, et ei viitsi visuaale enam tähele panna ja proovin hoopis magama jääda, mis umbes tunni pärast mul ka õnnestub. Ühegi LSD tripi järel ei ole mul uni nii kergesti tulnud.

ʘ_⊙

Eelnev jutt oli minu nägemus tollest ööst. Mu reisikaaslane aga, olles lugenud seda kirjeldust, pidas oluliseks ära märkida, et tema tripp "polnud kordagi halb, polnud kordagi paranoiline, polnud kordagi hirmus, oli väga hea, aga kahtlusi tekitav". Kõik pole alati nii nagu näib.

Kokkuvõtteks võin öelda, et oli küll õpetlik, huvitav ja ilus tripp, aga kummalisel kombel ei ole ma järgnevatel päevadel ikkagi tundnud seda inspiratsiooni ja teotahet, mis tavaliselt happetrippidele järgneb. Pigem olen olnud väsinud ja vaimselt habras. Nii et vaevalt ma seda uuesti tahan teha. Ja algajatele kindlasti ei soovitaks. LSD ja seened, rääkimata loodusrahvaste traditsioonilistest sakramentidest, on palju kandvamad ja terviklikumad, minu meelest.