Wednesday, May 28, 2014

San Pedro tseremoonia ja vaimud


Hiljuti avanes mul esmakordne võimalus osaleda San Pedro tseremoonial. San Pedro on Andide piirkonnas kasvav psühhedeelne kaktus, mida Lõuna-Ameerika põliselanikud juba aastatuhandeid on religioosetel põhjustel või ravieesmärkidel kasutanud. Põhiliseks toimeaineks meskaliin, sama mis Peyotel. Üks mu sõber, kutsume teda selles tekstis edaspidi Priiduks, oli San Pedroga Lõuna-Ameerikas tutvunud, teda natuke kaasagi toonud ja soovis nüüd mind ja veel paari inimest temaga samuti tuttavaks teha.

Priit oli enda sõnutsi esimesed umbes paarkümmend korda San Pedrot valesti tarvitanud - ala söönud sisse ja läinud siis muusikafestivalile - ning alles hiljaaegu avastanud, et kõige suurem kasu on San Pedrost, kui teda tarvitada tseremoniaalselt, kontsentreeritud taotlusega, paludes kontakti Wachuma vaimuga. Priidul see kontakt oli juba loodud ning ühel õhtul oli ta mullegi kirjeldanud oma meeldejäävat kohtumist San Pedro vaimuga. Tema jutt oli intrigeeriv ning olin igati päri hilisema ettepanekuga, et ka meie oma ühisel tseremoonial võiksime San Pedrosse võimalikult tõsiselt ja tseremoniaalselt suhtuda.

Sõidame neljakesi Priidu vanemate maakodusse, mis asub keset kaunist loodust. Mina, Priit, Priidu sõbranna ja üks muusik-laulja. Olen hommikul söönud vaid paar puuvilja nagu enne San Pedro manustamist ongi soovituslik. Jõuame kohale umbes üheksa paiku õhtul. Oleme planeerinud tseremooniat lageda taeva all, aga kuna on olnud vihmane ja jahe päev, otsustame siiski siseruumi kasuks. Jõudnud kohale, koristame ruumi ja teeme kaminasse tule - elavat tuld muide peetakse San Pedro tseremooniatel vägagi tähtsaks. Priit ja tema sõbranna seavad kamina kõrvale üles väikese altari, kuhu asetavad paar kristalli, viirukeid, sulgedest lehviku, mapachot ehk tubakat erinevates vormides, paar kõristit ning viimaks 4 purki hägusa roheka vedelikuga. Vaatan neid purke ja tean et seal on San Pedrost keedetud tõmmis. Keskmine doos peaks olema umbes kolmkümmend grammi, Priit otsustas, et meie võiksime igaüks juua neljakümnest grammist tehtud tõmmist.

Osa minust kahtleb, kas kogu see atribuutika - kristallid jms - on vajalik, aga teisalt olen ma seekord otsustanud vaimudega suhtlemist tõsiselt võtta ja teha kogu tseremoonia kaasa, nagu on ette nähtud, et toimuks kohtumine vaimuga.

Tseremoonia algab ruumi ja meie endi rituaalse puhastamisega salveisuitsu abil, mida Priit ja tema sõbranna sulgedest lehviku abil lehvitavad. Priit lausub ka hispaaniakeelse palve. Järgmisena tarvitame haapeed - see tubakast ja tuhast koosnev pulber, mida puhutakse ninna -, aga kuna mul on sellest varem korduvalt halb hakanud, palun endale seekord mikrokogust. Muusikul on haapeega sarnaseid kogemusi nagu minul, nii et ta valib endale hoopis mapachot ehk tubakaleotist ninna luristada. Viimaks kummardub Priit hägusa vedelikuga purkide kohale, lausub palve ja jagab siis purgid laiali. Nüüd ütleme igaüks isikliku taotluse ehk miks me seda tseremooniat teeme ning asumegi siis jooma.

Esimesed paar lonksu maitsevad nagu hästi-hästi kange mate, aga purgis on umbes 100 ml ning viimaseid sõõme on mul juba päris keeruline alla neelata. Vist ei olegi kunagi millegi neelamine nii keeruline olnud.

Priidu sõbranna võtab kõristi ja hakkab laulma ilusat hispaaniakeelset ikarot - ehk siis laulu, mida väidetavalt taimevaimud mõnele šamaanile on õpetanud. Laulus on korduv refrään, mida saame kõik kaasa laulda. Pähe on tekkinud kergelt unine ja hägune tunne, mis järjest kasvab. Ka Priidu sõbranna peab laulmisest tegema pause, et end veidi koguda. Märkan, et mu tajuväli on ilmselgelt muutunud - seinad ei ole enam seinad ja lagi ei ole lagi. Tunnen end kuidagi ebamugavalt. Selg on väsinud maas istumisest ning kägaras asend näib olevat mu ebamugavuse põhjus. Unisus intensiivistub. Tunnen kiusatust lihtsalt pikali heita ja magama jääda, aga mäletan soovitust püsida ärksana, kuniks vähegi jaksu on, nii et lähen toetan selja vastu madratsikuhja, mis on minust paari sammu kaugusel. Väga raske mul enam ei olegi, aga ikkagi mõtlen, et ei tea, kas hakkan varsti oksendama. Meenub, et mõnel varasemal korral seentega on mul palju raskem olnud, aga siis ma pole oksendanud, nii et võib-olla pääsen siis ka seekord. Tuleb veel meelde Priidu soovitus, et kui on raske, võib Wachuma vaimult alati paluda helgust ja siis seda ka saab. Ütlengi oma peas, et tahaks nüüd üht võimalikult meeldivat trippi. Hetk pärast seda tunnen, kuidas kiiresti tuleb mul maost midagi üles. Napilt jõuan haarata kausi ja juba oksendangi. Tseremoonia algusest on möödunud umbes 40 minutit, ma arvan.

Pärast oksendamist on päris hea olla. Võtan šamaanitrummi ja hakkan mängima. Koheselt tekib transiseisund - ei ühtki mõtet tekkimas, isegi seda ei tea, et miks ma trummi mängin, aga mingil mitteverbaalsel moel ikkagi tean, et see on vajalik. Meel rändab tühjuses, ainult korraks jõuan mõelda, et huvitav, kes see seda trummi lööb, kuna ma ise küll ei arva, et ma selliseks kiireks monotoonseks trummeldamiseks hetkel võimeline oleksin. Aga kui mängimise lõpetan, hakkan jälle mõtlema ja analüüsima, ehk tegema seda, mida ma alati teen ja mis segab mul hetkes viibimist.

Priidu sõbranna on juba mõnda aega korranud ühte ikarot, kui järsku Priidu sõber muusik ootamatult laksab endale põlvede pihta ja toob esile umbes 5 minutit (seal tundus see aeg pikem) kestva ürgnaeru, mis minu meelest äratab meidi kõiki meeldivalt üles. Priidu sõbranna hakkab uuesti seda ikarot laulma, aga seekord laulab muusik juba kaasa. Muusiku entusiasm aina kasvab ning ta laul muutub aina valjemaks ja artistlikumaks, aga mitte halvas mõttes vaid tõepoolest ta laulab päris hästi ja loominguliselt, nii et lausa huvitav on kuulata. Aegajalt liigub muusik oma improvisatsiooniga ka sinna, kus võib tunduda, et ta esialgset laulu või selle viisi primitiivsust naeruvääristab. Mind see esialgu eriti ei häiri, kuna mõistan väga hästi ühe kunstniku konflikti tseremoniaalse kultuuriga, mis tihtipeale oma ebaoriginaalsuses n-ö päris kunstile näib lausa vastanduvat.

Priidu soovitusel tarvitatakse nüüd mapachot ehk vedelat tubakaleotist, mis nii Priitu kui tema sõbrannat ajab natuke oksendama, muusikut aga mitte. Mina üldiselt pelgan tubakat, aga kuna tunnen meeldivat i-dare-you tüüpi survet, luristan siiski hästi natukene mapachot endale ninna. Paha mul õnneks ei hakka seekord vaid pigem muudab mapacho mind veidi ärksamaks. Ärksus muide tuleb kasuks, kuna San Pedro puhul kõige tüütum kõrvalmõju senimaani ongi minu jaoks olnud unisus.

Pärast mapachot hakkab aga muusik jälle laulma seda sama viisi erinevates variatsioonides, haarates kõigi tähelepanu. Korraks mõtlen, et võib-olla ilma selle lauluta oleks mul rohkem šanssi San Pedro vaimuga kohtuda, samas ikkagi mõistan muusikut ja mõnes mõttes kiidan tema protesti heaks. Õigemini, polegi see nagu päris protest, vaid see on protest mis pidevalt unustab ära, et ta on protest ja seetõttu muutub siiraks. Paar korda Priit palub muusikul keskenduda, mispeale muusik natukeseks jääbki vaikseks, aga plahvatab varsti jälle laulma. Mõistan muusikut vaadates, et temale mõjub San Pedro nagu mulle mõnikord on mõjunud LSD või seened - see on see seisund, kus ei saa mõelda tavapärase struktuuriga mõtteid, kus kõik vastused tulevad iseenesest, kõik on teada, kõigega on ühendus, samas millelegi ei suuda keskenduda.

Umbes kella nelja paiku öösel otsustab Priit tseremoonia lõpetada. Priit mainib, et tal oli seekord au kohtuda San Pedro vaimuga sellises hiilguses, mida ta veel varem pole näinud. Samuti sõnab ta, et tal on siiralt hea meel selle avanemise üle, mis muusikuga toimus. See märkus tekitab aga muusikus veidike ebamugavust, mispeale too ühmab, et ah avanemine, jah. Ma ei mäleta, kuidas see täpselt oli, aga kuidagimoodi vihjas Priit veel muusikule, et too oleks võinud natuke rohkem kontsentreeritud olla ja et tema intensiivne eneseväljendus võis olla takistuseks, et San Pedro vaim tema sisse võiks tulla vms... võib-olla ütles Priit seda hoopis teisiti, aga mulle tundus, et muusik vähemalt sai öeldust enam-vähem niimoodi aru ja tundis end nüüd eriti ebamugavalt, võib-olla milleski süüdi, märkides pettunult, et ta arvas, et see mis ta tegi, oligi see San Pedro vaim.

Priit soovitab veelkord muusikul end kokku võtta ja keskenduda, muusik ütleb seepeale, et ta ei suuda millelegi keskenduda ja siis hoopis embab Priitu. Priit pakub välja, et võiksime söögi abil trippi maandada. Mul küll ei ole tunnet, et minus midagi maandada oleks vaja ja mulle näib, et Priit peab muusikut, mind ning ka oma sõbrannat ebakompetentsemaks, kui me tegelikult oleme. Nüüd hoopis Priidu sõbranna palub Priidul end kokku võtta. Sellesse soovitusse Priit eriti tõsiselt ei suhtu, kuigi minu meelest isegi võiks, sest olen enda kogemusest õppinud, et olukorras, kus pean end kõige kompetentsemaks, olen ma tegelikult just vähem kompetentne.

Lähen õue ja avastan, et tripp ei ole veel kaugeltki mitte lõppenud. Tõttöelda, justnimelt õues, vaadates puulatvu ja muud looduslikku, näib minu tripp alles algavat. Puuladvad jooksevad kiiresti mustritesse. Samas tunnen end nüüd selgemana kui varem. Priit tuleb ka õue ja vestleme sõbralikult, kuigi tegelikult on mul temaga sel hetkel natuke kummaline suhelda. Tunnen, et seoses eelnenud tseremooniaga ja tema rolliga selles tseremoonias on meil nüüd nagu mingi klassivahe. Kui ma midagi ütlen, tundub nagu ma ei ütleks seda päris enda häälega - võib-olla see on sellest, et ma teesklen midagi? Ütlen, et ma jään veel natukeseks õue, kuna siin on nii ilus. Priit palub, et ma ei läheks majadest väga kaugele ega nägemisulatusest välja, kuna muidu ta võib muretsema hakata. Ütlen, et muretsemiseks pole põhjust.

Et mitte muresid tekitada, jäängi nägemisulatusse. Lähen maja ees laiuva suure põllu keskele, kus on mõned kivid hunnikusse lükatud ja ronin kõige suurema kivi otsa. Päike tõuseb, kogu põld on kaetud koopamaalingute stiilis mustritega, on väga ilus. Vaatan üht kõrget, äsja lehte läinud kaske põlluveerel ning märkan temas kohe midagi, mis nõuab edasist tähelepanu. Mul tuleb meelde, mis tunne on midagi vaadata täie tähelepanuga. Keskendun kase vaatamisele, et mul temast midagi märkamata ei jääks. Märkan, et kask ei olegi lihtsalt kask vaid tegelikult on tal täiesti enda iseloom ja tal on ka jäsemed ja ta on üks suur teadvuslik olend. Nüüdseks juba näen üht üsna konkreetselt antropomorfset tegelast. Samas, olen kahjuks või õnneks teadlik (või eksiarvamusel), et ma vaatan ikkagi iseenda peegeldust.

Lähen tagasi tuppa, kus endiselt näivad olevat õhus kerged vastuolud. Söön natuke ja käin välja idee, et võiksime kõik õue minna. Varsti lähemegi. Vastuolu muusiku ja Priidu vahel näib olevat haripunktis. Õnneks on meis veel piisavalt San Pedrot, et aeg-ajalt see - peamiselt vist egodega seotud - probleem unustada.

Hakkame kõndima, tehes aeg-ajalt matejoomise peatusi. Räägime võib-olla natuke liiga palju nagu muusik ka tabavalt osundab. Jõuame ühele ilusale aasale, kus iga rohukõrre otsas on kastepiisk ja kõik need kastepiisad omavahel moodustavad mustri. Samal ajal päike tõuseb ja suur linnuparv lendab üle aasa. See teeb meid kõiki vaikseks. Mõtlen, et just see ongi see, mida ma peamiselt otsin oma psühhedeelsetelt rännakutelt. Ilu, mis muutub inspiratsiooniks. Ja mõtlen, et ei tea, kas mul on üldse mingeid tseremooniaid vaja, et seda kogeda. Samas, mõtlen, et ma ju ei tea, mida Priit on näinud oma teel. Võib-olla San Pedro personifitseeritud vaimuga kohtumine on midagi veel inspireerivamat - midagi, mis õigustab atribuutikat, tseremooniat, reegleid. Mainin seda mõtet ka teistele, mispeale Priit toob välja, et tseremoniaalne rändamine on õigustatud juba seetõttu, et enamik inimesi, eriti esmakordseid huvilisi, ei pruugi olla suutelised omapäi tugevate psühhedeelikumidega toime tulema ning võivad nii endale kui teistele inimestele viga teha, kui igasugune raamistik puudub. Olen sellega üldiselt nõus, aga jätan välja ütlemata, et ma ennast selliste inimeste hulka ei arva.

Teeme päris pika matka läbi metsa ja üle rabaääre. Aegajalt arutleme jälle, et kuidas ikka õige on, siis aga saab looduse ilu võitu ja oleme vait, aga hiljem hakkame jälle arutlema. Õigemini, peamine debatt käib Priidu ja muusiku vahel - "Ütle, Priit, kas selline asi on võimalik nagu üleorienteerumine", küsib muusik. Mina teadlikult distantseerin end sellest konfliktist. Lõpuks need arutelud õnneks muutuvad veidi harmoonilisemaks.

Tagasi maja juurde jõuame alles kella kümne paiku hommikul. Puhkan paar tundi, päriselt magama vist ei õnnestu mul jääda. Varsti pakime asjad ja sõidame tagasi Tallinnasse, kuna kõigil on sinna asja. Tanklas teeme peatuse, kus Priit teeb jäätised välja. Päike paistab ja elu on ilus.

Kokkuvõtteks, kuigi ma annan selles loos ka Priidule ja tema teele õiguse, tundub et mina oma vaimsel rännakul jään pigem n-ö muusiku koolkonda. St, ilmselt lähiajal ma enam vaimudega kontakti ei otsi. Mul on teistsugune maailmapilt, kus vaimude asemel on mingid muud asjad.

Oma psühhedeelsetelt omadustelt oli San Pedro kõige sarnasem ehk LSD'le, aga San Pedro oli kuidagi orgaanilisem ja sujuvamate kurvidega. LSD tripi esimene pool on mulle rohkem meeldinud, kuna pole sellist unisust ja iiveldust nagu San Pedrol, aga San Pedro tripi lõppfaas oli jällegi meeldivam, kui LSD'l tavaliselt. No ja muidugi väärib äramärkimist, et see oli mu esimene San Pedro tripp ja ilmselt on sel katkusel veel palju omadusi, millest ma teadlik ei ole.