LSD ja polüamuuria

Kirjutan natuke oma viimase paari päeva elamustest.

Reede lõuna paiku läksime E'ga bussi peale ja sõitsime tema peika, S'i maakohta, kus S juba ees ootas. Meil S'iga oli plaanis trippida LSD'd. E oli üsna kindel, et tema seekord ei soovi.

Jõudsimegi S'i juurde. Ilus vana talumaja ilma interneti, teleka ja veeta. S oli suurde tuppa üles riputanud võrkkiige, tekitanud mugava lavatsi laua peale ja hoolt kandnud ilusa valgustuse eest. Rääkisime läbi, nii hästi, kui suutsime, mida soovime selle tripi abil saavutada ja proovisime olla teadlikud, et tõenäoliselt kõik läheb hoopis teisiti, kui me oleme planeerinud. S'l oli see ka esimene kord LSD'd trippida.

Sõime margid ära ja jäime mugavalt istuma ning aeg-ajalt veidi analüüsisime enda meeles toimuvaid muudatusi. Juba üsna ruttu sain aru, et see on üks tugevamaid marke, mida olen saanud. Oli tunne justkui istuksin rannal ja soojad särisevad murdlained uhuvad minust üle ja läbi. See oli veidi ebamugav, aga käis vist asja juurde. Istusin ja tunnetasin ega suutnud end eriti liigutada. Tasapisi hakkasid kõiksugu pindade peale ilmuma ilusad mustrid. Värinalained hakkasid tasapisi vaiksemaks jääma, aga ma endiselt ei jaksanud end liigutada. S kõndis ringi, naeris kogu südamest ja pisarad voolasid ta silmadest. Vahepeal proovisime üksteisega rääkida ja kuigi me vist ei suutnud moodustada ühtki päris lauset, kuna sõnad ja kõnevõime olid justkui ununenud, saime S'iga siiski üksteisest aru.

Niikaua kui toas oli valge, olin ma ikkagi üsna kahe jalaga maa peal. Korraga pani E aga tule kustu. Kohe läks tripp palju diibimaks. Panin silmad kinni, olid mustrid, tegin silmad lahti, olid ikka need samad mustrid. Ei olnud mingit vahet. Tundsin, et nüüd kohe-kohe sisenen ma ühte teise maailma ja mul tekkis hirm, et ei tea, kuidas ma peaksin sealt tagasi saama. Palusin E'd, et ta paneks mingisuguse küünla või midagi, mis mulle hiljem majaka eest võiks olla. Ester pani küünla põlema, aga see heitis ikkagi vist liiga palju valgust, sest kuigi ma olin nüüd valmis minema rännakule teise maailma, ei õnnestunud see enam.

E ja S võtsid vahepeal omavahel kontakti - peamiselt kuidagi läbi liikumise ja tantsu - ning mis mind tegelikult väga hämmastas, oli see, et kuidas E nii palju tripib, kui ta isegi ei teinud ju hapet.

Keeleliselt ma endiselt eriti ei mõelnud. Seetõttu ei tegelenud ma ka mingite isiklike probleemidega, mis enne trippi olin arvanud endal olevat. Ma lihtsalt imetlesin seda ilusat maailma ja kõik mu emotsioonid kadusid - välja arvatud rõõm. Kõik peale rõõmu tundus täiesti illusoorne. Vahepeal E masseeris mind üle keha ja see oli väga mõnus. Vaatasin lakke ja ühe prao vahelt nägin mingisugust maailma kummaliste ehitsitega.

Kui keeleline mõtlemine hakkas taastuma, püüdsin analüüsida kõike seda, mis mulle varasemalt oli tundunud probleem, mis aga nüüd tundus täiesti olematu. Nimelt, mis mind kõige rohkem viimasel ajal oli painanud, oli see, et mul on olnud tugev side kahe erineva tüdrukuga. Üks on mu pikaaegne pruta, keda ma armastan. Teine on üks tüdruk, kellega meil samuti on juba ammu väga teema olnud, aga kellega pole olnud võimalust koos olla. Mind oli juba tükk aega häirinud mõte sellest, et ma pean valima ühe neist ja teisega enam põhimõtteliselt mitte suhtlema. Nüüd aga sain ma aru, et need asjad ei pea nii käima. Monogaamia ei ole minu jaoks! Ma armastan neid mõlemat ja soovin neile kõige paremat. Ja kui nemad mind armastavad, soovivad ka nemad mulle kõige paremat. Mul ei ole põhjust lõpetada suhtlemist kummagagi neist tüdrukutest. Aga sealjuures on tähtis olla aus. See ei toimiks nii et ma hakkan mingit salasuhet pidama - kõik peavad teadma, kuidas asjad on ja mis ma sellest kõigest arvan. Otsustasin, et ma hakkan ausaks ja sain aru, et see on väga hea ning saab mu elu ainult paremaks muuta. Oli selline tunne, justkui oleksin mingist rattast välja saanud. Täielik level up. Juba varsti helistasingi oma prutale ja rääkisin, mis ma mõtlen. Tundsin end nüüd aina paremini.

Tundus, et ka E ja S mõtlevad umbes samuti. Vahepeal olime kolmekesi ühe madratsi peale hunnikusse kuhjunud ja kallistasime ning silitasime üksteist. Rääkisime samuti päris palju ja kuigi minu ja S'i kõne oli vist endiselt veidi ebakonventsionaalne, oli mul juba täiesti selge tunne. Selline tunne, et nüüd on nagu eesmärk täidetud ning tripp läbi. Varsti aga otsustasime S'iga minna õue jalutama.

Kohe kui õue astusime, läks asi väga põneks. Oli pilves ilm ja kuu ainult õige õrnalt paistis läbi. Aias kasvavate puude raagus võrad liikusid tuule käes ja aina moodustasid mustreid või tundusid kuidagi teadlikud olevat meie kohalolust. Hiljem ma sain aru, kuidas see asi toimib (aga enam ei mäleta). Suundusime tasapisi aiast välja ja läksime üle põllu. Kaugelt paistis mingisuguse linna kuma, mis pidevalt muutis oma värvi. Ronisime üle kraavi, kus oli päris palju vett ja jõudsime metsatukka. Kuna metsaalune oli mustritega kaetud, oli seal tegelikult päris imelik kõndida, kuna oli tunne nagu matkaks oma saabastega matslikult üle mingi kunstiteose. S juhatas mind seal ühe puu juurde. See oli väga kummaline puu. Ühe ja sama juure pealt kasvasid välja 6 jämedat tüve ning nende vahel sai mõnusalt olla. Hakkasime mõtlema, et ei tea, kas puul on ka oma mõtted ja tunded ning korraga mul lõi pähe, et tead mis ma arvan - ei ole! Sest ma tajusin planeet Maad ühe suure tervikuna ja sain aru, et inimkond moodustabki planeet Maa teadvuse kõige korrastatuma kihi. Ja teadvus on väga tähtis osa ühest organismist. Isegi nii tähtis, et on võimeline oma kehale haiget tegema ja kehal ei jää muud üle, kui taluda kõiksugu kannatusi, mis teadvus talle tekitab. Samas, võib teadvus ka kehale kasulik olla. S pani ette, et võiks puu otsa ronida. Esialgu tundus see mõte mulle veidi ohtlik, aga kui S hakkas minema, tundsin, et ma lihtsalt pean järgi minema. Ronisime lõpuks päris kõrgele. Tähed tulid välja ja kuu paistis.

Seadsime sammud tagasi S'i juurde, tee peal hakkas kõvasti vihma sadama. Ester istus parajasti köögis ja tegeles kudumisega. Võtsime väga pidulikult pitsi viina (tavaliselt keegi meist eriti alkoholi ei tarbi) ja tegime süüa. Hiljem pugesime kolmekesi koos teki alla. Vist oli plaan magama jääda, kuigi teadsin, et und nagunii ei tule. Siis aga juhtus üks huvitav asi.

E oli meie vahel ja väga mõnus oli niimoodi kolmekesi kaisutada. Minu mõtted olid esialgu küll seksist väga kaugel, aga tasapisi muutus meie silitamine ja kallistamine aga aina intensiivsemaks, kuniks lõpuks ikkagi seksisime kolmekesi. Alguses kordamööda, kuniks E julgustas mind ja S'i endid samaaegselt temasse mahutama. Jei! Tegelikult mulle LSD mõjus sel hetkel veel täitsa arvestatavalt, nii et vahepeal nägin siin-seal mustreid ja tekkis mingi sügavam mõttekäik, mistõttu seksimine jäi kohati veidi unarusse. Aga see ei olnudki selline seks, kus on eesmärk sperma välja pritsida, see oli lihtsalt selline mõnus olemine. Oli väga hea, et see kõik juhtus, sest läbi selle sain oma värskelt omandatud polüamuursed põhimõtted ka praktikasse rakendatud ning see aitas kohe tugevasti kaasa, et mõtted ei jääks ainult mõteteks ja et ma oma vanaviisi pool-pettusesse tagasi ei langeks.

Järgmise päeva õhtul liitus meiega pärast oma päevatööd ka minu pruta. Me seletasime talle, mis mõtted meil seal olid tekkinud ja kuidas need mõtted on ka realiseerunud ning ta võttis selle vastu üllatavalt mõistlikult ning tundus, et ka temal oli sellest kõigest hea meel. See öö läksime voodisse juba kõik neljakesi.

Mu elu on väga ilus.