Maagilised seened, ootused ja armastus

Ühel ilusal päeval olime pruudiga maal ja leidsime, et selle ilusa päeva kasutegurit võiks proovida ühe seenetripiga veelgi suurendada. Minu mõte oli, et äkki sööks seekord kumbki kaks grammi, kuna palavuse tõttu oli kuidagi nõrk tunne ja millegipärast pelgasin seda tavapärast kolme grammi. Pruut ütles, et peaks tunde järgi võtma. Võtsin purgist tunde järgi, asetasin kuhja kaalule ja kaal näitas 2.02 grammi :)

Sõime seened ära ja võtsime suuna mere poole, plaaniga vahepeal metsa all "mõnus" peatus teha. Jõudes metsa vahele olid aga seened juba tööle hakanud ja päev eriti palavaks muutunud, nii et metsachill jäi ära ja päevakohaseks sai hoopis võimalikult kiiresti mere äärde jõuda. Huvitav, et ikka veel kipub mul ununema, et ei maksa enne trippi teha plaani "mõnusalt olla", kuna trippides selline plaan oma tühjuses peaaegu alati paljastub.

Jõudsime mere äärde, kus oli küll veidi jahedam, aga ikkagi veel liiga palav ja tundsin kerget iiveldust. See iiveldus oleks olnud täiesti okei, kui kõik muu oleks korras, aga lisaks iiveldusele häiris mind veel mõte, et midagi justkui ei ole juhtunud. Et jah, oleme veidi elavamad ja meel töötab poeetilisemalt kui tavaliselt ja värvid on eriti erksad - veidi isegi liiga erksad -, aga mingit kasu sellest nagu ei ole olnud. Ühesõnaga, mul oli kartus, et äkki sai ilmaasjata tripitud. Teiseks, oli mul veel väike mure, et ei tea, kas see iiveldus on ikka harilik seeneiiveldus või olen lisaks veel mingi kuumarabanduse saanud.

Läksin kadakate varju viludasse ja pruut jäi päikese kätte mere äärde. Oli tahtmine olla koos ja samas oli mingisugune - vist petlik - kujutelm, et peaks üksteisele rohkem ruumi jätma. Mingisugune pinge oli meie vahel.

Tulime jälle kokku, veidi raske oli end liigutada, aga siiski tulime kokku ja vahetasime infot ning tegime nalja. Tõenäoliselt huumor ja läbi selle teineteise geniaalsuse tajumine oligi see, mis meid aitas järgnevate vabanemisteni. Hakkasime teadvustama, et meil on nüüd vist selline olukord, et oli justkui ootus, et tuleb eriti tore päev, aga tegelikult meist kummalgi ei ole parajasti eriti hea olla, seepärast kardame enda tõelist meeleolu näidata ja on mingi poos ja on pinge. Kui see sai selgeks - mitte küll nii otseste sõnadega, nagu ma siin praegu kirjutasin-, hakkas pruut nutma ja see ajas mind naerma ja see oli hea. Ma ei ütle, millest me täpselt rääkisime, aga varsti igatahes olime üksteisel kaisus ning väga õnnelikud ja aru saanud, et me väga armastame üksteist.

Kohe kui pruut oli hakanud nutma ja mina naerma, kui olime loobunud toredust teesklemast, muutus iiveldus meeldivaks seeneuimaks ja kõik oli päriselt väga tore. Raske nüüd öelda, kas toimus enne meie vaimne vabanemine, mis tingis füüsilise iivelduse kadumise või oli see vastupidi...

Kogu see eelpool kirjeldatu kestis umbes poolteist tundi. Edasi oli õnnelik olemine, looduse ilu nautimine. Kõik oli ülireaalne ja ilus. Tundsime end kui kosmonaudid oma koduplaneedil. Läksime läbi mere ühe suure kivi peale. Pruut rääkis palju - seened tihtipeale aitavad sellele kaasa muide. Hoidsime seal kivil istudes teineteist ja imetlesime õrna lainetust merel ja iseendis.

Võimatu oli leida piiri, kust algab enda kujutlusvõime ja kus on see, mida võiks igaüks seal mere peal näha. Teadsin, et ma ei ole kunagi varem merd sellisena näinud, samas oli ka nagu teadmine, et see on alati siiski võimalik olnud. Et ma ei mõtle midagi välja, vaid näen justnimelt midagi objektiivset. Varsti leidsime kivi pealt ühe ämbliku, kes sinna tõenäoliselt koos meiega oli sattunud. Kivilt lahkudes muidugi tuli ämblik kuidagi kaasa võtta ja kuna teda parasjagu kuhugi panna ei olnud, poetas mu kaasa ta lihtsalt endale juustesse ja tulimegi tagasi maale - tuues endaga kaasa värsket mereõhku ja ühe põneva ämbliku.

Et päris aus olla, peaks veel mainima, et seekord lõppes tripp kuidagi eriti järsku ära. Kõigepealt tundsin endas kerget rahutust ja soovi liikuda, asendit vahetada. Esialgu ei tulnud pähegi, et tripp võiks juba lõppemas olla, aga varsti siiski teadvustasin, et justnimelt see on juhtumas ning edasi tuleb keskenduda rohkem tripi integreerimisele igapäevaellu, kui uute elamuste otsimisele. Praegu mõtlen, et seda oleks võinud varemgi teadvustada, et vältida sellist järsku "seismajäämist".