Sunday, May 14, 2017

Vahekokkuvõte või viimane postitus

Ahoi! Viimase paari aasta jooksul on mul olnud umbes 3 või 4 põhjalikumat trippi, aga millegipärast ei ole enam olnud tungi nendest kogemustest kirjutada. Samas, ei taha ma et mu sissekanded siin blogis nõnda suvalise koha pealt lõppevad ja nii mõtlesingi, et oleks aeg väikseks vahekokkuvõtteks või võib-olla isegi selle blogi kõige viimaseks postituseks...

Mis siis on selle taga, et viimasel ajal mind psühhedeelikumid ei kutsu enam nii nagu varem. Ilmselt see, et mul on nüüd uus kirg - võinoh, see kirg oli minus juba ammu, aga viimase paari aasta jooksul olen ma selles vallas ka teatava edu saavutanud, mis lubab mul nüüd täielikult pühenduda. Praegu seda teksti kirjutades saan aru, et varasemalt olin peaaegu sama suure kirega suhtunud oma psühhedeeliamaailma. Tol ajal, kuigi ma sellest ei rääkinud kellelegi niimoodi, siis tegelikult ma ikkagi tundsin, et trippimine ongi minu panus maailmasse - minu töö. Kui enda sisekosmoses mingi asja olin lahendanud, tundsin, kuidas tänu sellele liigub kogu maailm sammukese suurema korrastatuse suunas - võib-olla ma isegi ei eksinud? Igatahes, kogu see lahendamine on mind toonud minu uue kireni ja psühhedeelikumid enam eriti ei tõmba. Ja mul on ka naine ja kaks last :)

Kuigi mul läheb praegu hästi ja kindlasti psühhedeelikumidel on olnud oma roll nendes valikutes, mis mind siiani on toonud, ei taha ma öelda, et tehke drooge ja teid saadab edu. Tuleb arvesse võtta, et psühhedeelikumid mõjuvad inimestele erinevalt - tundsin isiklikult paari inimest, kes kohe päris kindlasti just droogide tõttu psühhootiliseks muutusid, nii et nende elu muutus talumatult keeruliseks... Pealegi ei saa ma ju kunagi teada kas mul oleks praegu parem või halvem elu, kui ma ei oleks eales ühtki droogi proovinud.

Üks mõte, mis end ikka ja jälle mulle meelde tuletab kõlab nii: psühhedeelikumid on ravimid. Ehk, neid tuleb tarvitada siis, kui on vaja. Samamoodi nagu näiteks ei kõla eriti coolilt, kui keegi räägib, et ta peab iga päev valuvaigisteid võtma, ei peaks ka psühhedeelsete droogide kasutamine olema midagi millega uhkustada. Vaadates kõrvalt praegust andergraund-droogi-hipi-kultuuri jääb mulje, et mõned justkui kasutaks psühhedeelikume oma ego boostimiseks.

Seda, et millal kellelgi psühhedeelikume päriselt vaja on, on muidugi raske öelda. Mõnikord võiks ju tahta mõelda, et äkki tegelikult ei ole neid mitte kellelgi mitte kunagi vaja, aga vaevalt see nii lihtne on. Isegi loomadel näib olevat loomulik tung end jõudehetkedel mitmesuguste ainetega uimastada. Nagu inimesed, seavad ka loomad end seda tehes ohtu; uimas ahvid lähevad karjast liiga kaugele või jätavad lapsed unarusse, palderjanisõltlastest kassid saavad ajukahjustusi, purjus elevandid hakkavad märatsema. Itaalia etnobotaanik Giorgio Samorini oma artiklis "Animals and Psychedelics" väidab aga, et risk on seda väärt kuna psühhedeelikumid aitavat loomadel mõelda n-ö kastist väljaspool ja tulla välja uute lahendustega vanadele probleemidele - oskus ilma milleta ühel liigil oleks raske olelusvõitluses ellu jääda.

Tõepoolest, olen isegi kogenud, et kui mingeid pakilisi kohustusi kaelas ei ole, võib tekkida vastupandamatu soov - selline tunne, et see on lausa mu saatus - süüa näiteks seeni või LSD'd, hoolimata kõigist ebamugavustest, mis nende trippidega võivad kaasneda. Kas siis seda, kas drooge on vaja või mitte peaks otsustama tunde järgi? Ei tea, aga mina vist olen siiani talitanud ja toimin edaspidigi, jah, tunde järgi.

Seega, kuna tung erinevate ainetega eksperimenteerida näib olevat lausa evolutsioonilise funktsiooniga, on minu meelest mõtekam tegeleda droogide tarvitamisest tingitud kahjude ennetamisega kui droogide täieliku eiramisega. See on ka osa põhjusest miks ma seda blogi siin ära ei kustuta.

Üks üldfilosoofilisem jutt ka. Kui kunagi mulle meeldis mõelda, et "kõik võib olla", siis viimastel aastatel on minu jaoks muutunud huvitavaks mõnedes teemades mingit kindlat seisukohta võtta. Näiteks, kas Jeesus on kunagi päriselt, kõige otsesemas mõttes, vee peal kõndinud, kas kusagil mäe sees elavad somaadi seisundis tegelased, kes on tuhandeid aastaid seal mediteerinud, kas mõni inimene on kunagi suutnud telekineesi teel esemeid liigutada, kas on mõtet poest osta eriti kallist "väestatud" vett - minu vastus neile küsimustele on praegu - "Ei". Aga, kas universumis valitseb mingi sügavam, meile lõpuni mõistetamatu seaduspära, kas elul on mõtet, kas on siiski n-ö midagi veel - "Jah".

Kindlasti tarbin ma oma elu jooksul veel psühhedeelikume ja pole välistatud, et nendest kogemustest kunagi ka midagi kirja panen. Seniks aga, kõike head!

Tuesday, April 28, 2015

LSD, eksimine ja enese üles leidmine

Ütlesime toosti ja panime saunalaval kolmekesi igaüks poolteist marki LSD'd keele alla - mina, mu sõber ja sõbranna.

Leilitamine muutus ruttu tüütavaks ja siirdusime sauna eesruumi. Vestlesime elavalt mingitel teemadel, millest ma praegu enam midagi ei mäleta, kuni lõpuks oli vestlust võimatu jätkata, sest meeleseisund ei lubanud enam mittemeeldejääva loba ajamist. Sõber juhtis tähelepanu asjaolule, et ainult pool tundi on möödunud LSD manustamisest ja seega, võttes arvesse meie käesolevat seisundit ning statistilist fakti, et tavaliselt kulub natuke kauem aega, et LSD mõjuma hakkaks, ootab meid ilmselt ees üks raju reis ja sestap oleks viimane aeg end riidesse panna ja õue minna.

Happes olles riietumine on mulle alati naljakas. Iga hilbu suhtes on tahtmine hakata mõtlema, justkui riietuks esimest korda elus, et miks üldse selline asi on välja mõeldud ja kas mul ikka on vaja seda selga panna. Selleks aga, et kunagi siiski ka õue jõuda ja seal end mitte ära külmetada, on vaja korraks oma harjumused sisse lülitada ja lihtsalt oma riided selga panna.

Pärast umbes viisteist minutit kestnud riietumist jõudsime õue ja hakkasime mööda metsarada mere poole minema. Umbes iga viie minuti tagant oli mul vajadus korraks seisma jääda, et end veidike koguda ja enda ümber ringi vaadata.

Kui mere äärde jõudsime, kulges reis juba täiskäigul. Talvine tähistaevas, värviliste lainete muusika, tuul, mustrid siin ja seal, seesmine vabanemine kõigest, mis hetkel oluline pole - "jesss-tunne"! Kükitasin õndsalt kivide otsas, kui sõber ütles midagi, mille juures ma tundsin, et see on öeldud justkui sellise rõhuga, et eeldab mingit nõustuvat vastust minult. Samal ajal mõtlesin, et vabalt võib olla, et ma seda rõhku endale lihtsalt ette kujutan. Seetõttu esialgu püüdsin vastamisest kõrvale põigelda, ent peagi siiski, kuna küsimused ei lõppenud, tuli mul püüda seletada oma arusaama situatsioonist, mispeale mu sõbrale - võib-olla õigustatult - tundus, et ma hakkan mingisse "mentaalsesse" teemasse kinni jääma, mispeale ta pakkus välja, et võiks "edasi minna". Teadsin, et "edasi minekuga" vihjas ta ühele meie varasemale ühisele kogemusele, mil "edasi minek" väga teemas oli olnud. Hetkel oli mul aga superhea just seal kus ma olin ja hea meelega oleksin lihtsalt edasi kükitanud, aga sõber hakkas minema ja ma solidaarsusest läksin kaasa, samal ajal tundes, et ma lähen lihtsalt selleks, et tema seda tahab. Sõbranna oli omaette kümmekond meetrit eemal. Astusime siis sõbraga mööda mereranda ja püüdsime üksteist luuleliste repliikidega üle trumbata, kui korraga sõber küsis: "Aga kust läheb reaalsuse piir?" ning umbes murdosa sekundist pärast seda libises ta astangu pealt põlvini vette, nii et jalad said märjaks.

See oli lõbus, aga tekitas mu sõbras veel suurema soovi edasi liikuda, soovitavalt kodu poole. Sain sellest aru küll, et kui keset talve jalad on märjad, ei taha väga kaua õues olla, aga siiski ma eriti ei kiirustanud, sest mere ääres oli ju nii ilus olla. Sõbranna vist tundis samuti. Huvitav kuidas LSD mõju all mõnikord, vähemalt reisi esimeses pooles, võib empaatiavõime natuke nagu ära kaduda. Vahepeal oli taevas pilve läinud. Kuna sõber ei suutnud ise koduteed leida - noh, eks see ongi raske, kui ei sa ei kõnni oma koduradadel, on pime ja see pimedus kõik mustreid täis -, hakkasime kolmekesi koos kodu poole minema, märjakssaanud sõber kõige ees.

Metsa all oli veel pimedam ja see andis huvitavate mustrite tekkele hoogu juurde. Kõnnitud sai tunde järgi - kui jalgealune läks väga künklikuks või oksad tulid näkku, pidi kurssi korrigeerima, et arvataval teerajal püsida. Sõber vahepeal kahtles, et kas me ikka oleme õigel teel, aga mina ja sõbranna eriti ei muretsenud selle pärast. Üks hetk oli nii et igal pool ümberringi olid oksad ja oli selge, et oleme rajalt kõrvale kaldunud. Siis jäime seisma. Sõbrale see vist eriti ei meeldinud ning ta küsis korduvalt, et kus pool kodu on, mille peale me andsime põiklevaid vastuseid. Põiklevaid vastuseid sellepärast, et ma avastasin enda sees sellise triki, et kui ma mõtlesin, et oleme eksinud, olidki igal pool oksad risti-rästi ees ja mets näis väga nukitsamehelikult nõiduslik, kui aga mõtlesin, et tegelikult on see koht ikka üsna tuttav, hakkasid oksad moodustama kauneid võlvkaari ja juhatama kuhugi poole. Proovisin siis hoida sellist meeleseisundit, justkui ma teaksin kus pool kodu on. Sõbrale aga tundus, et me lihtsalt ei taha talle õiget suunda kätte juhatada. Nõnda, meie ärevate mõistuste koostoimel, olukord aina intensiivistus ja tuli mõte, et helistaks mu abikaasale, kes kainena kodus oli. Telefoni ekraan oli aga täiesti vedel ja menüüd nii keerukad, et ma ei osanud sealt oma abikaasa numbrit valida - ahjaa, esmalt proovisin gps'i kasutada, aga see oli tol hetkel täiesti võimatu. Kasutasin siis häälkäsklust, et oma abikaasa number valida ja see õnnestuski! Palusime tal võimalikult valju heli tekitada ja jäime siis ootele. Natukese aja pärast kostuski hästi kaugelt, hästi vaikselt: "Ae!". Hakkasime hoogsalt heli suunas minema ja abikaasa hüüded muutusid järjest selgemini kuuldavaks. Päris hea tunne oli vahelduseks mingi kindla sihiga liikuda. Kui kodu tuled juba paistma hakkasid, oli mu sõbral - nagu ta hiljem meile seletas - täielik ümbersünni kogemus.

Hiljem vaatasime tähti ja kuulasime muusikat ning see oli kõik väga ilus ja huvitav, aga tripi kulminatsiooniks ja peamiseks küsimuseks ning vastuseks jäi minu jaoks siiski: "Kust jookseb reaalsuse piir".

Wednesday, May 28, 2014

San Pedro tseremoonia ja vaimud


Hiljuti avanes mul esmakordne võimalus osaleda San Pedro tseremoonial. San Pedro on Andide piirkonnas kasvav psühhedeelne kaktus, mida Lõuna-Ameerika põliselanikud juba aastatuhandeid on religioosetel põhjustel või ravieesmärkidel kasutanud. Põhiliseks toimeaineks meskaliin, sama mis Peyotel. Üks mu sõber, kutsume teda selles tekstis edaspidi Priiduks, oli San Pedroga Lõuna-Ameerikas tutvunud, teda natuke kaasagi toonud ja soovis nüüd mind ja veel paari inimest temaga samuti tuttavaks teha.

Priit oli enda sõnutsi esimesed umbes paarkümmend korda San Pedrot valesti tarvitanud - ala söönud sisse ja läinud siis muusikafestivalile - ning alles hiljaaegu avastanud, et kõige suurem kasu on San Pedrost, kui teda tarvitada tseremoniaalselt, kontsentreeritud taotlusega, paludes kontakti Wachuma vaimuga. Priidul see kontakt oli juba loodud ning ühel õhtul oli ta mullegi kirjeldanud oma meeldejäävat kohtumist San Pedro vaimuga. Tema jutt oli intrigeeriv ning olin igati päri hilisema ettepanekuga, et ka meie oma ühisel tseremoonial võiksime San Pedrosse võimalikult tõsiselt ja tseremoniaalselt suhtuda.

Sõidame neljakesi Priidu vanemate maakodusse, mis asub keset kaunist loodust. Mina, Priit, Priidu sõbranna ja üks muusik-laulja. Olen hommikul söönud vaid paar puuvilja nagu enne San Pedro manustamist ongi soovituslik. Jõuame kohale umbes üheksa paiku õhtul. Oleme planeerinud tseremooniat lageda taeva all, aga kuna on olnud vihmane ja jahe päev, otsustame siiski siseruumi kasuks. Jõudnud kohale, koristame ruumi ja teeme kaminasse tule - elavat tuld muide peetakse San Pedro tseremooniatel vägagi tähtsaks. Priit ja tema sõbranna seavad kamina kõrvale üles väikese altari, kuhu asetavad paar kristalli, viirukeid, sulgedest lehviku, mapachot ehk tubakat erinevates vormides, paar kõristit ning viimaks 4 purki hägusa roheka vedelikuga. Vaatan neid purke ja tean et seal on San Pedrost keedetud tõmmis. Keskmine doos peaks olema umbes kolmkümmend grammi, Priit otsustas, et meie võiksime igaüks juua neljakümnest grammist tehtud tõmmist.

Osa minust kahtleb, kas kogu see atribuutika - kristallid jms - on vajalik, aga teisalt olen ma seekord otsustanud vaimudega suhtlemist tõsiselt võtta ja teha kogu tseremoonia kaasa, nagu on ette nähtud, et toimuks kohtumine vaimuga.

Tseremoonia algab ruumi ja meie endi rituaalse puhastamisega salveisuitsu abil, mida Priit ja tema sõbranna sulgedest lehviku abil lehvitavad. Priit lausub ka hispaaniakeelse palve. Järgmisena tarvitame haapeed - see tubakast ja tuhast koosnev pulber, mida puhutakse ninna -, aga kuna mul on sellest varem korduvalt halb hakanud, palun endale seekord mikrokogust. Muusikul on haapeega sarnaseid kogemusi nagu minul, nii et ta valib endale hoopis mapachot ehk tubakaleotist ninna luristada. Viimaks kummardub Priit hägusa vedelikuga purkide kohale, lausub palve ja jagab siis purgid laiali. Nüüd ütleme igaüks isikliku taotluse ehk miks me seda tseremooniat teeme ning asumegi siis jooma.

Esimesed paar lonksu maitsevad nagu hästi-hästi kange mate, aga purgis on umbes 100 ml ning viimaseid sõõme on mul juba päris keeruline alla neelata. Vist ei olegi kunagi millegi neelamine nii keeruline olnud.

Priidu sõbranna võtab kõristi ja hakkab laulma ilusat hispaaniakeelset ikarot - ehk siis laulu, mida väidetavalt taimevaimud mõnele šamaanile on õpetanud. Laulus on korduv refrään, mida saame kõik kaasa laulda. Pähe on tekkinud kergelt unine ja hägune tunne, mis järjest kasvab. Ka Priidu sõbranna peab laulmisest tegema pause, et end veidi koguda. Märkan, et mu tajuväli on ilmselgelt muutunud - seinad ei ole enam seinad ja lagi ei ole lagi. Tunnen end kuidagi ebamugavalt. Selg on väsinud maas istumisest ning kägaras asend näib olevat mu ebamugavuse põhjus. Unisus intensiivistub. Tunnen kiusatust lihtsalt pikali heita ja magama jääda, aga mäletan soovitust püsida ärksana, kuniks vähegi jaksu on, nii et lähen toetan selja vastu madratsikuhja, mis on minust paari sammu kaugusel. Väga raske mul enam ei olegi, aga ikkagi mõtlen, et ei tea, kas hakkan varsti oksendama. Meenub, et mõnel varasemal korral seentega on mul palju raskem olnud, aga siis ma pole oksendanud, nii et võib-olla pääsen siis ka seekord. Tuleb veel meelde Priidu soovitus, et kui on raske, võib Wachuma vaimult alati paluda helgust ja siis seda ka saab. Ütlengi oma peas, et tahaks nüüd üht võimalikult meeldivat trippi. Hetk pärast seda tunnen, kuidas kiiresti tuleb mul maost midagi üles. Napilt jõuan haarata kausi ja juba oksendangi. Tseremoonia algusest on möödunud umbes 40 minutit, ma arvan.

Pärast oksendamist on päris hea olla. Võtan šamaanitrummi ja hakkan mängima. Koheselt tekib transiseisund - ei ühtki mõtet tekkimas, isegi seda ei tea, et miks ma trummi mängin, aga mingil mitteverbaalsel moel ikkagi tean, et see on vajalik. Meel rändab tühjuses, ainult korraks jõuan mõelda, et huvitav, kes see seda trummi lööb, kuna ma ise küll ei arva, et ma selliseks kiireks monotoonseks trummeldamiseks hetkel võimeline oleksin. Aga kui mängimise lõpetan, hakkan jälle mõtlema ja analüüsima, ehk tegema seda, mida ma alati teen ja mis segab mul hetkes viibimist.

Priidu sõbranna on juba mõnda aega korranud ühte ikarot, kui järsku Priidu sõber muusik ootamatult laksab endale põlvede pihta ja toob esile umbes 5 minutit (seal tundus see aeg pikem) kestva ürgnaeru, mis minu meelest äratab meidi kõiki meeldivalt üles. Priidu sõbranna hakkab uuesti seda ikarot laulma, aga seekord laulab muusik juba kaasa. Muusiku entusiasm aina kasvab ning ta laul muutub aina valjemaks ja artistlikumaks, aga mitte halvas mõttes vaid tõepoolest ta laulab päris hästi ja loominguliselt, nii et lausa huvitav on kuulata. Aegajalt liigub muusik oma improvisatsiooniga ka sinna, kus võib tunduda, et ta esialgset laulu või selle viisi primitiivsust naeruvääristab. Mind see esialgu eriti ei häiri, kuna mõistan väga hästi ühe kunstniku konflikti tseremoniaalse kultuuriga, mis tihtipeale oma ebaoriginaalsuses n-ö päris kunstile näib lausa vastanduvat.

Priidu soovitusel tarvitatakse nüüd mapachot ehk vedelat tubakaleotist, mis nii Priitu kui tema sõbrannat ajab natuke oksendama, muusikut aga mitte. Mina üldiselt pelgan tubakat, aga kuna tunnen meeldivat i-dare-you tüüpi survet, luristan siiski hästi natukene mapachot endale ninna. Paha mul õnneks ei hakka seekord vaid pigem muudab mapacho mind veidi ärksamaks. Ärksus muide tuleb kasuks, kuna San Pedro puhul kõige tüütum kõrvalmõju senimaani ongi minu jaoks olnud unisus.

Pärast mapachot hakkab aga muusik jälle laulma seda sama viisi erinevates variatsioonides, haarates kõigi tähelepanu. Korraks mõtlen, et võib-olla ilma selle lauluta oleks mul rohkem šanssi San Pedro vaimuga kohtuda, samas ikkagi mõistan muusikut ja mõnes mõttes kiidan tema protesti heaks. Õigemini, polegi see nagu päris protest, vaid see on protest mis pidevalt unustab ära, et ta on protest ja seetõttu muutub siiraks. Paar korda Priit palub muusikul keskenduda, mispeale muusik natukeseks jääbki vaikseks, aga plahvatab varsti jälle laulma. Mõistan muusikut vaadates, et temale mõjub San Pedro nagu mulle mõnikord on mõjunud LSD või seened - see on see seisund, kus ei saa mõelda tavapärase struktuuriga mõtteid, kus kõik vastused tulevad iseenesest, kõik on teada, kõigega on ühendus, samas millelegi ei suuda keskenduda.

Umbes kella nelja paiku öösel otsustab Priit tseremoonia lõpetada. Priit mainib, et tal oli seekord au kohtuda San Pedro vaimuga sellises hiilguses, mida ta veel varem pole näinud. Samuti sõnab ta, et tal on siiralt hea meel selle avanemise üle, mis muusikuga toimus. See märkus tekitab aga muusikus veidike ebamugavust, mispeale too ühmab, et ah avanemine, jah. Ma ei mäleta, kuidas see täpselt oli, aga kuidagimoodi vihjas Priit veel muusikule, et too oleks võinud natuke rohkem kontsentreeritud olla ja et tema intensiivne eneseväljendus võis olla takistuseks, et San Pedro vaim tema sisse võiks tulla vms... võib-olla ütles Priit seda hoopis teisiti, aga mulle tundus, et muusik vähemalt sai öeldust enam-vähem niimoodi aru ja tundis end nüüd eriti ebamugavalt, võib-olla milleski süüdi, märkides pettunult, et ta arvas, et see mis ta tegi, oligi see San Pedro vaim.

Priit soovitab veelkord muusikul end kokku võtta ja keskenduda, muusik ütleb seepeale, et ta ei suuda millelegi keskenduda ja siis hoopis embab Priitu. Priit pakub välja, et võiksime söögi abil trippi maandada. Mul küll ei ole tunnet, et minus midagi maandada oleks vaja ja mulle näib, et Priit peab muusikut, mind ning ka oma sõbrannat ebakompetentsemaks, kui me tegelikult oleme. Nüüd hoopis Priidu sõbranna palub Priidul end kokku võtta. Sellesse soovitusse Priit eriti tõsiselt ei suhtu, kuigi minu meelest isegi võiks, sest olen enda kogemusest õppinud, et olukorras, kus pean end kõige kompetentsemaks, olen ma tegelikult just vähem kompetentne.

Lähen õue ja avastan, et tripp ei ole veel kaugeltki mitte lõppenud. Tõttöelda, justnimelt õues, vaadates puulatvu ja muud looduslikku, näib minu tripp alles algavat. Puuladvad jooksevad kiiresti mustritesse. Samas tunnen end nüüd selgemana kui varem. Priit tuleb ka õue ja vestleme sõbralikult, kuigi tegelikult on mul temaga sel hetkel natuke kummaline suhelda. Tunnen, et seoses eelnenud tseremooniaga ja tema rolliga selles tseremoonias on meil nüüd nagu mingi klassivahe. Kui ma midagi ütlen, tundub nagu ma ei ütleks seda päris enda häälega - võib-olla see on sellest, et ma teesklen midagi? Ütlen, et ma jään veel natukeseks õue, kuna siin on nii ilus. Priit palub, et ma ei läheks majadest väga kaugele ega nägemisulatusest välja, kuna muidu ta võib muretsema hakata. Ütlen, et muretsemiseks pole põhjust.

Et mitte muresid tekitada, jäängi nägemisulatusse. Lähen maja ees laiuva suure põllu keskele, kus on mõned kivid hunnikusse lükatud ja ronin kõige suurema kivi otsa. Päike tõuseb, kogu põld on kaetud koopamaalingute stiilis mustritega, on väga ilus. Vaatan üht kõrget, äsja lehte läinud kaske põlluveerel ning märkan temas kohe midagi, mis nõuab edasist tähelepanu. Mul tuleb meelde, mis tunne on midagi vaadata täie tähelepanuga. Keskendun kase vaatamisele, et mul temast midagi märkamata ei jääks. Märkan, et kask ei olegi lihtsalt kask vaid tegelikult on tal täiesti enda iseloom ja tal on ka jäsemed ja ta on üks suur teadvuslik olend. Nüüdseks juba näen üht üsna konkreetselt antropomorfset tegelast. Samas, olen kahjuks või õnneks teadlik (või eksiarvamusel), et ma vaatan ikkagi iseenda peegeldust.

Lähen tagasi tuppa, kus endiselt näivad olevat õhus kerged vastuolud. Söön natuke ja käin välja idee, et võiksime kõik õue minna. Varsti lähemegi. Vastuolu muusiku ja Priidu vahel näib olevat haripunktis. Õnneks on meis veel piisavalt San Pedrot, et aeg-ajalt see - peamiselt vist egodega seotud - probleem unustada.

Hakkame kõndima, tehes aeg-ajalt matejoomise peatusi. Räägime võib-olla natuke liiga palju nagu muusik ka tabavalt osundab. Jõuame ühele ilusale aasale, kus iga rohukõrre otsas on kastepiisk ja kõik need kastepiisad omavahel moodustavad mustri. Samal ajal päike tõuseb ja suur linnuparv lendab üle aasa. See teeb meid kõiki vaikseks. Mõtlen, et just see ongi see, mida ma peamiselt otsin oma psühhedeelsetelt rännakutelt. Ilu, mis muutub inspiratsiooniks. Ja mõtlen, et ei tea, kas mul on üldse mingeid tseremooniaid vaja, et seda kogeda. Samas, mõtlen, et ma ju ei tea, mida Priit on näinud oma teel. Võib-olla San Pedro personifitseeritud vaimuga kohtumine on midagi veel inspireerivamat - midagi, mis õigustab atribuutikat, tseremooniat, reegleid. Mainin seda mõtet ka teistele, mispeale Priit toob välja, et tseremoniaalne rändamine on õigustatud juba seetõttu, et enamik inimesi, eriti esmakordseid huvilisi, ei pruugi olla suutelised omapäi tugevate psühhedeelikumidega toime tulema ning võivad nii endale kui teistele inimestele viga teha, kui igasugune raamistik puudub. Olen sellega üldiselt nõus, aga jätan välja ütlemata, et ma ennast selliste inimeste hulka ei arva.

Teeme päris pika matka läbi metsa ja üle rabaääre. Aegajalt arutleme jälle, et kuidas ikka õige on, siis aga saab looduse ilu võitu ja oleme vait, aga hiljem hakkame jälle arutlema. Õigemini, peamine debatt käib Priidu ja muusiku vahel - "Ütle, Priit, kas selline asi on võimalik nagu üleorienteerumine", küsib muusik. Mina teadlikult distantseerin end sellest konfliktist. Lõpuks need arutelud õnneks muutuvad veidi harmoonilisemaks.

Tagasi maja juurde jõuame alles kella kümne paiku hommikul. Puhkan paar tundi, päriselt magama vist ei õnnestu mul jääda. Varsti pakime asjad ja sõidame tagasi Tallinnasse, kuna kõigil on sinna asja. Tanklas teeme peatuse, kus Priit teeb jäätised välja. Päike paistab ja elu on ilus.

Kokkuvõtteks, kuigi ma annan selles loos ka Priidule ja tema teele õiguse, tundub et mina oma vaimsel rännakul jään pigem n-ö muusiku koolkonda. St, ilmselt lähiajal ma enam vaimudega kontakti ei otsi. Mul on teistsugune maailmapilt, kus vaimude asemel on mingid muud asjad.

Oma psühhedeelsetelt omadustelt oli San Pedro kõige sarnasem ehk LSD'le, aga San Pedro oli kuidagi orgaanilisem ja sujuvamate kurvidega. LSD tripi esimene pool on mulle rohkem meeldinud, kuna pole sellist unisust ja iiveldust nagu San Pedrol, aga San Pedro tripi lõppfaas oli jällegi meeldivam, kui LSD'l tavaliselt. No ja muidugi väärib äramärkimist, et see oli mu esimene San Pedro tripp ja ilmselt on sel katkusel veel palju omadusi, millest ma teadlik ei ole.

Monday, December 23, 2013

Tundmatu aine (v-b mõni NBOMe) ja Jaapani kasiino

Kuigi mul on vahepeal olnud ka paar happerännakut ja üks seenetripp, ei ole ma neist siia kirjutanud, kuna vaimses plaanis midagi eriti uudset ei juhtunud. Nüüd aga oli mul üle pika aja üks kogemus, millest tahan kirjutada.

Juba mõnda aega polnud LSD'd liikunud, aga ühel õnnelikul päeval mu sõbral siiski pooljuhuslikult õnnestus seda hankida.

⊙_ʘ

Umbes kell 11 õhtul võtame sõbraga tema maakodus kumbki poolteist marki LSD’d - vähemalt nii me arvame. Maitse on eriti-eriti kibe. Lausa raske on suus hoida sellist asja. Paari minuti möödudes, huule ja igeme vahel, seal kus marki hoian, on tunne nagu oleks hambaarsti juures tuimestava süsti saanud. Kuna LSD mulle kunagi niimoodi mõjunud pole, kahtlustan, et tegu on millegi muuga ja kiire google-chakra kasutamine seda oletust ka kinnitab. Mõned kommentaarid soovitavad "if it's bitter it's a spitter", aga kuna allikas kust me need margid saime telefonikõne peale kinnitab, et see mark peabki hapu olema ning tripp on äge, otsustame selle kogemuse vastu võtta.

Taipame, et toas on jahe ja teeme ahju tule - midagi mis osutub aga päris keeruliseks ülesandeks. Osa minust mäletab, et selleks, et ahju tuli teha, tuleb sinna panna puid, ajalehti nende alla ja siis need ajalehed tikuga põlema süüdata ning selle mälestuse järgi ma ka talitan, kuigi oma hetkeseisundis ma selles kõiges eriti loogikat ei näe. Lesin diivanil, uurin lainetavat, mustreid ilmutavat lage, aegajalt kaon iseenda mõtetesse, proovin meelde tuletada, mis asendis mu keha on, aga see ei tundu piisavalt oluline, et sellele keskenduda. Mu keha ja vaim on eraldi. Kiire liigutusega - et mitte liigutuse poole pealt ära unustada, mis mul plaanis on - võtan taskust mobiili ja vaatan kella - möödunud on alles 15 minutit. LSD puhul kulub tavaliselt vähemalt pool tundi kuni tund, et üldse mingeid effekte tundma hakata. Tean, et olen teel kuhugi, kus ma ei ole veel käinud ja tunnen seoses sellega ootusärevust.

Sõber teeb ettepaneku õue minna ja kuigi tegelikult ma ei viitsi ennast liigutada kuna mustrid laes on just eriti huvitavaks muutunud, nõustun siiski, et ilmselt see on hea mõte. Tõmban kuidagi kampsuni ja jope selga, panen jalga villased sokid ja saapad, laskmata ennast häirida sellest, et kampsun kusagilt kisub ja üks püksisäär läks vist soki sisse ja teine mitte.

Kui me saabusime, oli taevas selge ja valitses täielik tuulevaikus. Nüüd aga on täiesti pilves, sajab vihma ja puhub vali tuul. Visuaalid on aga eriti intensiivsed ja aina koguvad hoogu. Tavapilgule meenutaks meie stseen võib-olla joonisfilmi "Siilike udus", minu silme ees on aga pigem midagi Gaspar Noé "Enter the Void"i laadset. Kogu taevas vilgub neoonsetes toonides. Kased põlluserval nagu värvilised antennid näikse taeva poole mingeid signaale saatvat. Üle aasa tõusevad maa seest aegamisi ülespoole peenikesed juured. Ego kaob - mulle ei lähe üldse korda, kes ma olen või mida keegi minust mõtleb. Korraks mind häirib mõte sellest, et maailmas nii palju hoolimatust ja kadedust ja viha on, aga siis kaob järsku ka see mõte ära ja ma näen justkui mingi kosmilise pilguga, et see kõik on tegelikult omal kohal ja pole ei hea ega halb.

Siin ja seal üle aasa tekib suuremaid geomeetrilisi vorme. Läbivateks värvideks on erkroosa, -lilla, -roheline, -sinine. Mind hüpnotiseerivad pidevalt muutuvad mustrid maapinnal ja kõikehõlmav lakkamatu vilkumine, justkui oleks mulle stroboskoop näkku suunatud. Vilkumine ei kao ka siis, kui sulen silmad - aga see otseselt ei häiri. Ma olen sisenenud mingisugusesse reaalsusesse, kuhu inimesed tegelikult ei peaks sattuma. Ja tajun selles reaalsuses mingisuguse kõrgema teadvuse või -teavuste kohalolu.

Sõber juhib mu tähelepanu valguslaigule, mis läbi pilvede meie poole tuleb. Mõlemad näeme seda selgelt. Olen täiesti kindel, et oleme kogemata ennast mingisugusele tulnukate sagedusele häälestanud ja nüüd tullaksegi meile järgi. Olen väga erutunud ja proovin mõelda, kuidas ma peaksin sellesse kohtumisse suhtuma. Siis aga tuleb valguslaik korraks pilve seest nähtavale ja selgub, et see on lennuk! Uitame veel natuke, imetleme uudset visuaalset materjali ja läheme siis tuppa tagasi, et sooja saada.

Oleme toas. On umbes pool üks öösel. Mu sõber on kamina juures diivanil ja mina kükitan arvutiekraani kõrval ning ausalt öelda päris hea on arvutiekraani kõrval olla. Muigan sisimas natuke selle üle, et romantiline ahjusoojus mulle antud hetkel sugugi rohkem ei meeldi kui arvutiekraan. Arvutiekraan on ilus, puhas ja värviline - sobib selle tripiga.

Peagi tõden, et olen mingis kummaliselt tühjas seisundis. Endiselt on mul stroboskoop näos, millest ma ei pääse ka silmad kinni. Näen mitmeid täiesti absurdseid hallutsinatsioone, millest ma ei oska midagi arvata. Tripp justkui käib täie hooga, aga näib olevat kaotanud oma mõtte. Mul ei ole ei hea ega halb - kui midagi, siis tunnen end veidi jõuetuna. Mu sõber väidab, et tal on käsi surnud ja et ta on halvatud ja et tema meelest see ei ole üldse hea droog. Nagu mulle ei meeldi öelda toidu kohta mida ma parasjagu söön, et see on halb toit, ei taha ma samuti öelda ka droogi kohta, mida parasjagu tripin ja mulle tundub, et pooled mu tripikaaslase vaevused tulenevadki sellest, et ta ise need välja on mõelnud. Ta küsib mu käest mitu korda, et mis ma arvan ja kuidas ma ennast tunnen. Mul ei ole tegelikult mitte midagi tarka öelda enda arvates ja ma parema meelega lihtsalt vaikiks, aga kuna mäletan, kuidas talle ühe eelmise tripi juures ühe teise tripikaaslase vaikimine segadust oli valmistanud, proovin ikkagi kuidagi vastata, kuid ei suuda öelda enamat kui "võib-olla küll" või "võib ka nii öelda", proovides kuidagi asjalik näida sealjuures. Iga selline vastus aga teeb mind veel jõuetumaks.

Sõber aina korrutab (vähemalt mulle näib see nii), et tema närvisüsteem on halvatud ja ta ei saa oma sõrmi või kätt liigutada. (Tagantjärele, ma usun, et võib-olla ta isegi ei liialdanud. Internetist leiab hulganisti seoseid halvatuse ja NBOMede vahel). Värvid on nüüdseks muutunud kulunuks ja tüütuks ning mustrid eriti korrapäratuks. Ainult stroboskoop on väsimatu. Tunneme mõlemad ennast lollisti, mõeldes et peame tõenäoliselt veel umbes 6 tundi seda trippi taluma, olles võimetud ise midagi huvitavat mõtlema või tegema. Sõbra poole ma ei saa enam vaadatagi, kuna ta näeb välja nagu mingi groteskne punkar või tsirkusetegelane mõnest multifilmist ja üldse mitte meeldivas mõttes.

Tasapisi hakkavad mulle aina enam pinda käima tema kurtmised, mida ma tegelikult suuremaks kujutlen, aga sellest ise veel teadlik ei ole. Mõtlen juba, et tõenäoliselt pärast seda trippi me ei viitsi enam tükk aega üksteisega suhelda. Ja umbes siis hakkan ma sellest tripist aru saama. Kuna kõik näib juba niigi halvasti olevat, leian et ei ole mõtet enam teeselda. Ei ole mõtet proovida näida tark oma sõbra küsimustele vastates. Ei ole mõtet nõustuda millegagi, mida ma ise tõeseks ei pea. Kõik see teesklus ja konformeerumine, mitte ainult selle tripi ajal vaid üldse kogu mu elus, on mu enda tahte ja tarkuse muutnud häguseks.

Proovin lõdvestuda ja vastu võtta selle vilkumise ja need värvid ja üldse kõik, mis sel tripil on pakkuda. Seda tehes aga muutuvad mustrid kiiresti jälle korrapäraseks ja ilusaks ning vilkumine muutub meditatiivseks, mitte enam häirivaks. Mulle teeb head meelt, et suutsin sellise väljapääsu leida. Sõber küsib jälle, et kas mul on hea olla - näib, et justkui eeldades, et mul ei ole hea. Mõtlen natuke ja ütlen lõpuks, et jah mul tegelikult ikkagi on pigem hea. Pärast seda ütlemist hakkab mul eriti hea. Saavutan enesekindluse mida mul tükk aega pole olnud. Minu ülestunnistus, et mul on hea olla, teeb ka mu sõbra tuju paremaks.

Otsustame muusikat kuulata ja pika häkkimise peale õnnestubki meil lõpuks Argo Valsi plaat tööle saada, mis kõlab väga hästi ning tuletab selle õhtu jooksul veel mitu korda meile meelde, et maailm on ikkagi ilus koht.

Aeg-ajalt käitub mu sõber ikkagi tüütult ja tundub justkui oleks meelega vastik minu vastu. Siis aga torkab mulle pähe, et äkki meil ongi selline nihe, et mina paistan talle tegelikult sama ebameeldiv ja me kumbki ei saa aru, miks see teine nii tüütu on. Pakun talle selle mõtte välja, misjärel mõlemad omal moel vabandame, lepime ära ja läheme pikale jalutuskäigule õue.

Õues on ilus. Kui tagasi jõuame, kaob majas - ja nagu me varsti teada saame, kogu maakonnas - elekter ära. Küünlavalgel istumine tundub kenasti tasakaalus olevat kogu selle digimaailmaga kus me terve päeva olime viibinud - nutitelefonidega googeldamine, juhtmete ühendamine jne.

Kuigi kerget lainetust ja mustreid võib veel näha, olen ma umbes kella viie paiku kogu sellest show'st nii väsinud, et ei viitsi visuaale enam tähele panna ja proovin hoopis magama jääda, mis umbes tunni pärast mul ka õnnestub. Ühegi LSD tripi järel ei ole mul uni nii kergesti tulnud.

ʘ_⊙

Eelnev jutt oli minu nägemus tollest ööst. Mu reisikaaslane aga, olles lugenud seda kirjeldust, pidas oluliseks ära märkida, et tema tripp "polnud kordagi halb, polnud kordagi paranoiline, polnud kordagi hirmus, oli väga hea, aga kahtlusi tekitav". Kõik pole alati nii nagu näib.

Kokkuvõtteks võin öelda, et oli küll õpetlik, huvitav ja ilus tripp, aga kummalisel kombel ei ole ma järgnevatel päevadel ikkagi tundnud seda inspiratsiooni ja teotahet, mis tavaliselt happetrippidele järgneb. Pigem olen olnud väsinud ja vaimselt habras. Nii et vaevalt ma seda uuesti tahan teha. Ja algajatele kindlasti ei soovitaks. LSD ja seened, rääkimata loodusrahvaste traditsioonilistest sakramentidest, on palju kandvamad ja terviklikumad, minu meelest.

Saturday, September 14, 2013

LSD ja psühhedeelne pidu

Umbes kuu on möödunud mu viimasest LSD-tripist. Kuna minuga vaimses plaanis tookord midagi väga revolutsioonilist ei toimunud, ei pidanud ma esialgu isegi vajalikuks sellest kirjutada. Nüüd olen aga tihtipeale leidnud end mõtisklemas paarile seigale, mis tol öösel aset leidsid ja otsustasin nad siis ikkagi üles tähendada.

◴_◶

Viibin oma kalli kaasaga ühel poolsalajasel psühhedeelse kallakuga muusikafestivalil - loodus, tähistaevas, huvitav muusika, trippivad inimesed. Viimastega liitumast on meid senimaani takistanud asjaolu, et oleme natuke aidanud seda festivali ka korraldada, mistõttu on enamik aega kulunud ringisebimisele. Nüüd on aga käsil festivali kolmas ja viimane päev ning otsustame viimaks peomeeleolusse panustada ka veidi teise nurga alt - ehk siis, mu naispool manustab kaks hapet ning umbes poolteist grammi seeni ja mina, kuna oletan, et mind võivad veel mingid korralduslikud kohustused ees oodata, piirdun ühe happe ja võib-olla umbes poole grammi seentega. Soovime teineteisele head reisi ja lepime kokku, et kuna doosid on niivõrd erinevad, ei pea me koguaeg koos olema - pealegi, hiljem näeme nagunii.

Vaevalt on suhkrutükike suus sulada jõudnud, kui kuulen sõbra käest, et Mardil on "mingi eriti halb tripp" ja ta oleks vaja muusikast ning inimestest eemale viia. Mart on üks mu 18-aastane andekas sõber, kelle musikaalset arengut olen juba mitu aastat jälginud. Muidugi tahan ma teda aidata ja ausalt-öelda tundub ka mulle endale hea mõte kuhugi rahulikumasse kohta minna. Elukaaslane jääb festivalialale.

Jalutame koos Mardi ja veel ühe sõbraga mööda metsateed mere poole. Muusika kõlab kaugelt isegi ilusamini. Mart jagab, et tal on väga tugevad visuaalid ja et peab seda veidi ebatavaliseks, kuna on võtnud ainult ühe happe. Tunnen, kuidas hape ka mulle tasapisi mõjuma hakkab. Varsti kohtume metsa all ühe teise kambaga, kes parajasti samuti happes on. Istume spontaanselt natukeseks maha ja üks tore tüdruk tahab minuga pikemalt vestelda, aga mul on parajasti käsil see faas, kus ma ei suuda teiste inimeste pikki mõttekäike eriti jälgida. Märkan enda tähelepanu kadumist ning tunnistan, et ma vist ei suuda tema jutust eriti aru saada. "Hea, et ütlesid" vastab tema heatujuliselt.

Läheme edasi ja jõuame mere äärde. Mart aina kordab fraase nagu: "Kas teil on ka nii hull?", "Kas see on normaalne?","Nii hull tripp, millal see läbi saab?" Proovin talle anda originaalseid vastuseid, mis oleksid julgustavad, samal ajal mitte trööstivad ning esimesel umbes kümnel korral tulen sellega ka päris hästi toime, aga hakkan siis tasapisi väsima. Aeg-ajalt Mart võtab maast mingeid kive ja taob neid omavahel kokku, et "aru saada, kas reaalsus ikka olemas on" nagu üks mu sõber seda hiljem tõlgendas. "Liiga hull, liiga hull, ei tea kas peaks emale helistama" on järgmine fraas mida ta hakkab kordama. Tal ongi telefon käes ja ta ei suuda loobuda selle jõllitamisest, kuigi ümberringi on ju küllaga mida vaadata. Hakkan mõtlema välja trikke, kuidas teda sellest välja tuua. Näiteks, viin ta korraks vee juurde ja soovitan näo märjaks teha, mida ta ka teeb ning see natukeseks aitab. Paari minuti pärast on ta aga jällegi ahelas. Teen parmupillil muusikat, mis näib hästi mõjuvat, aga kohe kui lõpetan, Mardi psühhoos(?) jätkub. Nüüd loobib ta rohmakate liigutustega suuri kive vastu maad ja veidi hirmus on seda vaadata. Kardan, et ta võib reaalselt endale või teistele viga teha. Esialgu oli selline abistaja rollis olek mu tripile lausa teatud erilise tähenduse andnud, nüüd aga hakkan end tundma nagu mingi lapsehoidja ning see on veidi tüütu. Mõtlen, et äkki ma nüüd terve tripi pean tema järele valvama, okou. Teen ettepaneku tagasi festivalile minna.

Festivalialal on kohe teistmoodi tunne. Hipid ütleksid: "ühine ruum hoiab". Jätan Mardi omapead kätega õhus vehkima - tõenäoliselt mingite visuaalidega mängima. Mind aga tõmbab lava poole, kust kostab ühe mu sõbra muusikat, mis praeguse seisundiga eriti hästi sobib. Istun põõsa alla kus keegi mind ei näe ja naudin kontserti ja selle juurde kuuluvat videoprojektsiooni. Ilus ja võimas elamus.

Jõuan just oma kaasat igatsema hakata, kui juba ta helistabki mulle ja me saame kokku. Psühhedeelse külje pealt mu tripp senini just üleliia võimas ei ole olnud - osalt on see nii ehk seetõttu, et pidevalt on ilmnenud mingeid asjaolusid, mis on olnud oma intensiivsuselt tugevamad kui hape, aga osalt ka seetõttu, et eelmine tripp on olnud napilt nädal aega tagasi ja seetõttu on üks suhkrutükk praegu võib-olla liiga väike doos. Ühesõnaga, tunnen end juba suhteliselt tavalises olekus olevat ning veidi väsinuna. Ja natuke pelgan enda sellist olekut, kuna mu kaaslasel on tripp veel täie hooga käimas ning ta on väga ülemeelikus, lõbusas meeleolus ja ma ei taha talle pilvelõhkujaks olla. Minu pelgus kaob aga kiiresti kui ta mind kallistab ja me teineteisele suurt armastust avaldame. Tunnen endas jälle energiat ja teen ettepaneku festivalialalt natuke eemalduda, sest soovin talle näidata üht metsas esinevat visuaalset fenomeni. Neiukene on aga täiesti kontrollimatu ja itsitab ülemeelikult: "Ah, sa tahad mulle midagi näidata?" Seene vaib on temas tugev. Lasen lahti oma esialgsest plaanist, kuna tajun, et tema tripp on hetkel suurem kui minul, nii et pigem peaks olema tema see, kes asju näitab ja meid suunab.

Lebame metsaraja ääres sambla peal ning vestleme mitmesugustest asjust. Tasapisi jääme vaiksemaks ja mõtlikumaks ning mu tüdruku eufooriline seisund hakkab hääbuma, mispeale ta teeb tähelepaneku, et seen vist hakkab üle minema. Aeg-ajalt mööduvad meist mõned samuti midagi trippivad inimesed. Mõnedega neist vahetame ka veidike informatsiooni. Pean tunnistama, et mulle ikkagi päris meeldib psühhedeelse peo kontekst psühhedeelsete ainete tarbimiseks, vahelduseks.

Varsti läheme tagasi festivalialale, kus laiv-esinemised on lõppenud ja mängib DJ. Olen häiritud purjus inimestest (kes küll õnneks on vähemuses) ja hooletusest, mida siin-seal märkan. Eriti jääb mulle silma üks purjus tüüp, kes aina käib ringi ja rikub inimeste tujusid. Selgub, et ta on meie festivalile täiesti juhuslikult sattunud katusepanija naaberkülast. Ka minul on temaga vestlus mille käigus ta avaldab, et me oleme tema arvates toreda peo püsti pannud, aga et ta enne kuulis, et üks tüüp on siin LSD'd tarvitanud ja et selliste suhtes tuleks meil ette vaadata, kuna neid narkareid ju kunagi ei tea. Irooniline on see, et ta mind kui peo ühte korraldajat ja tähtsat inimest kõnetab väga lugupidaval toonil ja räägib mulle LSD tarvitajatest (tõenäoliselt sest teemast midagi teadmata) kui ohtlikust ja soovimatust seltskonnast, samal ajal kui mina, tema vestluskaaslane, olen täiesti happes. Ütlen seepeale, et noh vähemalt LSD ei ole nii ohtlik kui alkohol, millega ta aga ei taha nõustuda. (Ma tegelikult ei ole päris kindel, et kas LSD on ohutum kui alkohol, aga see tundus sobilik asi mida talle öelda)

Räägin parasjagu ühe sõbraga juttu, kui näen eelmainitud tüüpi lähenemas DJ-puldile ja kuulen teda sõimamas DJ'd umbes toonil, et mida kuradit sa mängid. Hakkan sinnapoole astuma, et paluda tal DJ'd mitte segada, aga just sel hetkel kui olen jõudnud temani, ise juba veidi ärritunud, näen kuidas sellel purjus tüübil õnnestubki reaalselt pääseda puldini ja muusika korraks kinni panna. Samal hetkel näen, kuidas DJ kurvalt klapid peast võtab. Järgmine hetk, mil ma oma tegevusest jälle teadlik olen on siis, kui ma mulle endalegi üllatava jõu ja agressiivsusega olen selle minust umbes kolmkümmend kilogrammi raskema tüübi puldist eemale tõuganud. Muusika hakkab jälle mängima ja rohkem ta DJ'd ei tülita. Probleem on lahendatud, aga mina enda sellisest käitumisest täiesti jahmunud. Tükk aega mõtlen, mis just toimus. Lõppkokkuvõttes, ma ei taha teha üldistust, kas agressioon on siin maailmas soovitud nähtus või mitte, aga mina igatahes olen päris rahul, et minus selline võime peitub.

Ülejäänud öö ja hommik mööduvad meil elukaaslasega peamiselt koristades, kuna me lihtsalt ei suuda kõike jätta nii lohakile nagu parasjagu on.

Kokkuvõtteks, olen rahul otsusega seda pidu psühhedeelses olekus kogeda, aga doos oleks võinud olla suurem.

◴_◶

Olen nüüd ka Mardiga rääkinud ning ta ise väidab, et tal ei olnud halb tripp vaid lihtsalt eriti intensiivne kogemus. Isegi 20 tundi pärast manustamist olevat ta veel mustreid näinud. Enne seda oli ta viimati hapet tarbinud aasta tagasi ja see oli ülipositiivne olnud ning taolist kontrolli kadumist ei esinenud nagu nüüd viimane kord. Tema enda sõnul võis see viimane kord olla nii intensiivne seetõttu, et tal oli vahepeal olnud probleeme ärevushäiretega ja seetõttu olid talle kirjutatud mingid rohud, mida ta natuke oli võtnud. Aga lõppkokkuvõttes kirjeldas ta ka oma seekordset trippi pigem kasuliku elamusena ning senimaani mingeid negatiivseid tagajärgi pole ilmnenud.

Saturday, August 10, 2013

LSD + maagilised seened

Umbes seitsme paiku õhtul võtame sõbraga kumbki poolteist marki hapet ja poolteist grammi kuivatatud seeni. Seened jahvatame kohviveskis jahuks ja segame tahiniga (mina lisan enda einele ka pool banaani, sõber mett) ning tuleb tõdeda, et seniproovitutest on see kõige meeldivam seente manustamise viis.

Läheme loodusesse uitama ning plaanime lõpuks naabrite juurde külla jõuda, aga umbes 20 minuti pärast, parajasti läbi nõgesete kahlates, on teadvusseisund juba niivõrd muutunud, et vaikimisi laseme sellest küllamineku plaanist lahti.

Oleme jõudnud mere äärde. Kehas ja peas on natuke raske tunne justkui infotulv tahaks mõistusejärve voolata, aga lüüsiväravad ei ole veel avatud. Kuuleme kõrkjates ragistamist ja ma millegipärast kohe arvan, et seal on metssead. Samal ajal väravad vaikselt avanevad ja maailm muutub mustrilisemaks, aga need mustrid on veel veidike hägusad. Veidike vist kardan ka eesseisvat metsseaga kohtumist. Kostub "mää" ja selgub, et oleme hoopis lambakarjamaal, mis näib mulle ebamugavalt tähenduslik. Miski kisub mind ühe neeme tippu, eemale lambapabulatest. Lained mängivad spetsiaalselt minule muusikat ja see on ilus, aga lausa nii ilus, et teeb mind veidi rahutuks. Justkui lained oleks otsustanud mulle audiaalse orgasmi tekitada ja mitte peatuda ka siis kui see käes on. Läheme mööda randa edasi.

Jõuame paadisilla juurde, kus tõusev vesi jälle ähvardab seda sama paati kätte saada, mida me eelmine kord pruudiga päästa üritasime. Paneme paadile palgijupi alla ja tõmbame natuke merest eemale. Mul tuleb sooritada lahtilaskmisakt ning leppida, et paatidega on nüüd kõik korras ja et võib edasi minna. Edasi minemisel on minu jaoks sümboolne tähendus kogu tripi vältel.

Oleme umbes paarsada meetrit läinud, ühele kivipangale maha istunud ja ma parasjagu mõtlen umbes selliseid asju, et ei tea, kas kõik otsused mu elus on ikka olnud need kõige õigemad ja kas minuga ja minu lähedastega on kõik hästi ja et võib-olla nende elus on ikka liiga palju mingeid nukraid vaime jne. Mu sõber küsib mult, et mis ma mõtlen ja ma siis vastan midagi üldist, mis aga siiski enam-vähem kirjeldab mu meeleseisundit, mispeale sõber küsib, et aga kas ma olen proovinud mitte mõelda. Siis ma mõtlen, et seda võiks ju proovida küll ja lasengi lahti kõigist neist mõtetest.

Mitte mõtlemine õnnestub mul väga kergesti. Kõnnime natuke edasi ja ma endiselt ei mõtle midagi. Korraga aga hakkavad mulle pähe tulema uutmoodi mõtted. Need tulevad justkui kusagilt ülevalt ja on hoopis erinevad kui need, mida ma enne mõtlesin. Võib-olla oleks nende mõtete kohta isegi õigem öelda teadmised. Kusagilt tuleb teadmine, et olen superäge ja et kõik on täpselt nii nagu peab olema ning ka minu lähedastega on tegelikult kõik väga hästi, aga mõnikord nad lihtsalt kipuvad unustama, et nad on kõige ägedamad üldse. Tunnen end korraga meeletult loomingulisena. Tunnen, et iga mu liigutus on looming. Panen sõrmed merevette ning mulle pole üldse vahet kas ma olen praegu üksi või esinen staadionitäiele inimesele. See on minu looming. See on minu ja universumi vaheline kirjavahetus.

Näeme ühe nuki tipus luigeperekonda ja läheme sinnapoole. Oleme jõudnud lambakarjamaalt luigemaailma. Kõik on palju ilusam kui enne ning oleme väga rahul olukorraga. Siis märkame, et kaugel silmapiiril sähvivad välgud. Kõik on kogu selle aja olnud mustriline, lainetav, kihiline, väga ilus ja nüüd luigemaal neid värvilisi välgusähvatusi imetledes on tunne, et enam paremaks minna ei saa. Justkui selleks, et meile vastupidist tõestada, tulevad välgud aina lähemale, neid on rohkem ja hakkab kostma ka madalat mürinat. Vaimustume üha enam.

Kiiresti läheb hämaraks ja hakkab vihma sadama, aga välgusähvatused endiselt lähenevad ja muutuvad värvilisemaks, nii et mitte ei saa ära minna. Mustrid ja välgusähvatustele järgnevad visuaalsed värvilised kajad! Me ei hoia oma vaimustushüüdeid tagasi ja tundub, et torm väga otseselt, kuidagi eriti graatsiliselt ja jõuliselt reageerib nendele sõnadele. Kui mõtlen jälle, et enam kindlasti paremaks minna ei saa, lööb korraga terve taevas ergastes toonides helendama ja kõik on korraks valge nagu päeval. Sõber ütleb, et loodus on kindlasti kõige ilusam asi üldse ning kohe, ilma mingi kõhkluseta, hakkab äike nüüd ragisema astmeliselt valjemini kui ta seda enne tegi. Mu pea käib ringi sellest kui hea mul on olla. Võimalik, et mul kunagi varem ei olegi nii hea olnud.

Sajab täielikku paduvihma ja jookseme õnnelikuna ühte kuuri vihmavarju. Kuuris võtame läbimärjad riided seljast ja ihualasti katuseräästa all seistes vaatame mööduvale tormile järele.

Meie ümber jääb vaikseks. Ainult vihma veel sabistab. Vaibunud on ka torm meie sees. Väga konkreetselt on tunda, kuidas seene mõju hakkab üle minema - tahaks küll veel edasi trippida, aga lihtsalt ei ole seda eufoorilist tunnet enam. LSD mõju aga teatavasti kestab seentest umbes 2x kauem, nii et pärast kerge pettumuse üleelamist(räägin endast vähemalt), õnnestub meil oma tripp - nüüd küll natuke teise külje pealt - jälle käima lükata.

Läheme koju, vahetame riided, vaatleme piiritut tähistaevast, mis ikka veel helendab ja vilgub ning kuulame muusikat. Lõpuks on kuidagi hektiline, kergelt rahutu tunne ja seetõttu, kuigi meist kumbki seda tavaliselt ei tee, otsustame siiski veidi kanepit suitsetada, mis toimib seekord päris hästi. Kui enne oli iga hetk vajadus kõik maailma asjad korraga ära defineerida, siis nüüd saan keskenduda rohkem mingile ühele teemale.

Ütleme head ööd ja läheme oma tubadesse. Enne voodisse minekut näen oma mobiili ja millegipärast tuleb idee, et salvestaks parmupilliga sinna uue helina. Hakkan telefoni sisseehitatud diktofoniga salvestama, aga kui olen paar korda keelt tõmmanud, tunnen end juba niivõrd inspireerituna, et panen arvuti käima ja lindistan korralikumalt. Tundub, et tuleb väga hästi välja ja peagi avastan end juba sünti programmeerimas ja mingit biiditracki tegemas. Siis vaatan korraks paari videot oma pruudist, leian, et seal on väga ilusaid kohti ja tegelen järgmised poolteist tundi monteerimisega. On selline tunne, et kõik tuleb kohe ära teha - ei ole siin mingit edasilükkamist, mis sest et kell on juba 8 hommikul. Alles siis, kui video on üle interneti pruudile saadetud, saan lõpuks rahu, et magama minna. Ärgates aga on jälle selline tunne, et nii palju on teha ja pole aega raisata. Tore tunne.

⊆◍益◍⊇

Seente ja LSD koosmõju kiidan heaks. LSD annab selguse ja täpsuse, seened annavad eufooria ja mingi sujuvama, lainelisema struktuuri.

Wednesday, July 31, 2013

LSD, torm ja reality check

Kella kolme paiku päeval pistame kalleimaga kumbki kaks suhkrutükki põske. Paneme riidesse, pakime väikese seljakoti (vesi, kaamera, sall, tee) ja asumegi teele.

15 minuti pärast on kehas ja peas tunda kerget surinat ning umbes poole tunni möödudes on juba päris raske liikuda, aga läheme üliaeglasel sammul siiski edasi, tundes isegi omamoodi mõnu sellest kergelt paralüseerivast värinast. Sel hetkel tundub mulle, et mis toimub on juba üsna sisukas, aga praegu tagasi mõeldes mäletan toda jalutuskäiku siiski pigem häguselt ja pool-reaalsena võrreldes selle selgusega, mis meid ees ootas.

Jõuame mere äärde ja torm on meis endis ning meie ümber. Umbes 17 m/s tuul puhub otse merelt ning lained mühisevad vastu kivist randa. Veidi ebamugavalt asutu tunne. Leiame tuulevaiksema koha ühe kaljupanga taga ja sätime end seal laineid ja pilveid vaatama. Hakkab tekkima meeldivalt rahutu aimdus, et siin tormis ja igal pool meie ümber on midagi, mida me veel ei näe. Esmalt märkame seda pilvedes. Mõned pilved on eriti konkreetsete kujudega – mu kaasa näeb näiteks ingleid ja draakoneid -, teiste pilvede puhul näeme mõlemad erilise detailsusega, kuidas nende ääred tuules toredalt keerlevad ja krussi tõmbuvad. Võiks arvata, et tegu ei ole mingi hallutsinatsiooni vaid lihtsalt eriti täpse nägemisega, aga peagi kui need keerud ikka eriti ülevõlli lõbusaks ja ilutsevaks muutuvad ning pilved omavahel mustreid moodustama hakkavad, on selge, et üks võimas tripp on algamas.

Meie reis kogub hoogu, torm koos sellega muutub aina ilusamaks ja meil ei ole enam asutu tunne selle tormi sees, vaid pigem rõõmustame, et ilmaga niivõrd vedanud on.

Varsti tunneb mu kaasa bensiinilõhna. Esialgu oletame, et see on midagi, mis lihtsalt kuskilt kaugelt on meieni jõudnud ja mida me tunneme vaid tänu oma ülitundlikkusele, aga mu kaasa vaist ei anna alla ja peagi lähemegi uurima, et kas kõik on ikka korras. Jõuame nurga tagant välja ja näeme juba adruvallis ühte aeru. Järgmisena näeme kivide vahel loksumas päramootori bensiinipaaki koos voolikuga. Tõstame paagi kaldale ja mulle esialgu ei jõua eriti kohale, mis on juhtunud kuniks näeme paadilautri juures üht kasse paati, mille lained on kaldalt kätte saanud ja nüüd peksavad teda vastu lautrit, nii et isegi mootor on ahtripeegli küljest kuidagi lahti tulnud ja on nüüd imekombel silla peale lebama jäänud. Seal samas kalda peal on ka minu väike purjepaat, mida samuti tuul ähvardab iga hetk pikali puhuda. Tundub isegi kahtlane, kas see paadisildki vastu peab. Torm on vahepeal tugevnenud, justkui sünkroonis meie tripiga. Visuaalid on eriti intensiivsed, kuigi ma neile absoluutselt ei keskendu. Olen natukene mereinimene ja võtan oma kohuseks, et see naabritele kuuluv kasse paat tuleb päästa. Proovime paati välja tõmmata, samal ajal, on kõigel liikuval värvilised sabad taga ja aeg-ajalt on kogu nägemisväli selline nagu vaataks filmi 10 kaadrit sekundis tavapärase 24 asemel. Paat on poolenisti vett täis, lained teevad temaga, mis tahavad ja tundub, et me ei jaksa seda ikkagi välja tõmmata. Teen korraks väikse checki, et äkki me mõtleme olukorra hullemaks, kui see on, aga tundub, et siiski mitte.

Helistan isale. Mulle meeldib tema ühesõnaline vastus: "Tulen." Viie minuti pärast on isa paari mehega kohal. Mõtlen, et ei tea, kas nad saavad aru ka, et me siin pole päris tavalises meeleseisundis. Võimalik, et isegi ei saa, kuna torm on nii tugev, et ka nemad on mingisuguse tormi-, mere- ja päästmise tripi peal. Tõmbame koos paadi välja ja kinnitame mu purjeka ühe ankruga mastipidi panga külge. Samal ajal, kui ma üritan otsale sõlme teha, liigub pilt jälle umbes 5-10 kaadrit sekundis, nii et kaadrite vahel on ilusad värvilised üleminekud. Oleks vaja nagu veidi paremini näha, aga on väga ilus ja ma mõtlen, et LSD ja mereteema sobivad päris hästi kokku ja et need põhjused miks kunagi üldse hakati pikki merereise tegema ja miks tarvitatakse LSD'd, et need põhjused on üsna sarnased. Lained pritsivad mind märjaks ning tunnen end väga hästi. Osa lautrist tõstetakse üles, mehed lähevad minema ja olemegi jälle kahekesi. Vaatame aina lainetesse ja kõik on väga värviline. Varsti seame siiski sammud metsa poole, et veidi rahulikumalt olla.

Hoiame käest kinni ja läheme rahulikul jumalikul sammul edasi. On selline tunne nagu oleks juba mitu kilomeetrit matkanud ja selle aja jooksul kõik maailma teemad läbi mõelnud, kui avastan, et oleme rannast kõndinud napilt 50 meetrit. See ajab mind valjusti naerama.

Mets ja kogu loodus on väga ilus ning meil on lõbus, aga midagi minu ja mu kaasa vahel oleks nagu valesti. Olime viimasel ajal tundnud teineteisega väga suurt lähedust, aga nüüd korraga on meie vahel mingi lõhe. Käest kinni on ikka hea käia, aga näiteks kaisutamine on kuidagi imelik, kuna keha lõhn on kuidagi liiga... kehaline.

Võib-olla on asi selles, et LSD'ga näib mulle alati igasuguste "teemade" teenimine ülearune – tahaks et kõik oleks võimalikult lihtne -, nüüd aga näen, et minu ja mu kaasa suhe on mõnes mõttes samuti üks "teema". Mind üllatab, kui mulle tundub, et ta ütleb midagi lihtsalt selleks, et ta arvab, et mulle võiks meeldida, kui ta seda ütleb. Olles teadlik, et võib-olla ma hoopis kujutan seda kõike ette endale, ei hakka ma teda kohe kritiseerima vaid vaatan parem endasse ja näen et ka ma ise oleks vist valmis tegema kõiksugu kompromisse, et ainult temale meeldida. Selline vastastikune ohverdamine tekitab aga pingeid.

Lepime sõnatult kokku, et võiks natuke omaette olla. Pikaks see paus aga ei jää kuna ka teineteisest 100m kaugusel mõtleme ikkagi peamiselt üksteisele ja siis tekib mul mingi mõte, mis justkui peaks kõik pinged lahendama ja ma lähengi seda oma pruudile ütlema. Paraku aga ei minu ega tema verbaalsed oskused ei ole sel hetkel just kiita ja raske on end arusaadavaks teha.

Võib-olla seoses selle kummalise pingega, võib-olla millegi muu pärast, aga teineteisele otsa vaadata on veidi raske. Meie näod on pidevas muutumises. Peamine tants näib käivat vana ja noore ümber. Mu kaasa hiljem kirjeldas mulle, kuidas ta nägi mind vahepeal täiesti deemonlikult kortsu tõmbumas ja siis jälle ingellikult siledaks muutumas. Ka tema näib mulle hetkeks oma sära täiesti kaotanud olevat ja muutub näost lausa roheliseks ja reptiloidseks, nii et eelistan vahepeal kuhugi mujale vaadata. Kui mul aga õnnestub öelda midagi originaalset või kui ajan ta naerma, on ta muidugi jälle kõige ilusam üldse.

Vahepeal mujale vaatamine on hea mõte, sest saan teadlikuks umbes sellisest mustrist: jälgides sambla sees sipelgaid, hakkab tunduma, et neid on seal eriti palju, aga kui endale öelda, et tegelikult neid nii palju ei ole, näedki, et nii-öelda tahkes reaalsuses ainult paar loomakest seal ronib. Samuti, kui ma enne nägin oma pruudil mingit probleemi ja hakkasin seda uurima, paisus see probleem aina suuremaks.

Selles faasis on väga kasulik oskus unustada ja minna lasta - õnneks LSD seda oskust ka võimendab. Argumenteerime millegi üle ja sõnad jooksevad ummikusse - damn. Siis aga kontrollime, et oot, millest me üldse rääkisime ja avastame, et meist kumbki ei ole suuteline meenutama, milles seisnes see point mille tõestamine veel umbes 60 sekundit tagasi ülioluline tundus. See ajab meid naerma ja teeb jälle ilusaks. Sama asi kordub veel paar korda, kuniks me lõpuks sellest mustrist juba nii teadlikuks oleme saanud, et tunneme mõlemad, et mingi õppetund on nüüd käes ja tuleks edasi liikuda. Seamegi sammud kodu poole.

Plaanime endale võtta voodil väikese puhkehetke, mis aga üsna kiiresti läheb üle hoopis avastusretkeks, kuna nõnda liikumatult lebades hakkavad kohe tekkima eriti ilusad visuaalid. Tihtipeale on mu visuaalid jäänud sinnamaale, et vaatan mingeid ilusaid huvitavaid tundmatuid hieroglüüfe ja mõtlen, kust nad ometi pärit on. Nüüd aga näen neid ainult korraks, sest imekiiresti muutuvad nad pigem millekski kiilkirjataoliseks ja see kiilkiri muutub fraktaalselt asetsevateks kolme(või enama-)dimensioonilisteks mullikesteks, mis vahetavad värvi ja huugavad ma ei tea kas siis minu hingamise, südame või millegi kolmanda rütmis. Vaatlen neid mullikesi parasjagu oma kaasa hallide dressipükste peal. Ka tema leiab need püksid väga hea kasvupinnas olevat. Ja siis hakkavad need mullikesed veerema ja... õhku tõusma ja õhus kokku sulama ja siis see värviline vedelik hõljub mööda tuba ringi nagu mingi portaal, lubades pilguheitu enda siseuniversumi piiritutesse sügavustesse. Mõistes, et see on mina ise, mida ma vaatan, suudan järgmisena juba tahte abil neid visuaale suunata ja liigutada. Raske kirjeldada, kuidas ma seda teen, samuti nagu on raske kirjeldada, et kuidas ma ikkagi suudan oma kätt liigutada ühest asendist teise. Ka mu kaasa kogeb midagi sarnast. 

Tundub, et kontrollimatu osa tripist on juba möödas ja mõtleme, et nüüd võiks olla mingi plaan. Otsustame minna filmima. Natuke tuleb selleks ennast sundida kuna keha on juba üsna väsinud. Võtame kaamera ja läheme ATVga sõitma. Sõit on nauditav ja mulle meeldib, kuidas kogu see masin on nii läbimõeldult ehitatud ja töötab ilusti. Vajutan gaasi ja mootor muutub valjemaks, aga üldse ei ole sellist tunnet nagu kihutaks. Küllap mu enda mõistus töötab samuti nii kiirel käigul, et see kiirus ei tundu eriti kiire. Siiski, igaks juhuks sõidan üldiselt ikkagi aeglasemalt.

Sõidame saare teisele kaldale ja filmime ja pildistame veidi päikeseloojangut. „Veidi“ kuna teame, et selle kaameraga ei saa salvestada, mida me tegelikult näeme. Rohkem vaatame niisama. Tuul on vali ja väljas on juba jahe, aga ilu annab sooja. Pilved on endiselt väga toretsevad.

Teel koju põikame läbi ühe seltskonna juurest, keda me natuke teame, et vaadata kuidas neil läheb. Pealtnäha justkui stereotüüpilised hipid. Üllatav on aga, kui me, väljendades täiesti siirast rõõmu üliilusa tormi üle ja küsides, et kuidas siis teile meeldib, saame täiesti siira vastuse, et nad on terve päeva selle tormi eest pigem peitu pugenud.

Keha on väsinud, nii et läheme koju. Kuna aga tripp tegelikult veel kestab, tahaks kuidagi võimalikult kasulikult oma aega kasutada, nii et mina hakkan kuulama ja analüüsima muusikat – nii enda tehtut kui muud - ja mu kaasa natuke maalib akvarellidega. Midagi väga konkreetset kumbki nagu tehtud ei saa, küll aga saavad meile mõlemale natuke selgemaks mingid põhimõtted, mida oma kunstis edaspidi tähtsaks pidada.

Umbes 12 tundi pärast tripi algust oleme juba päris väsinud ja tahame magada, aga ei saa eriti und. Kuna LSD on meid kehast kaugeks muutnud, ei ole ka kaisus magamine eriti meeldiv nagu tavaliselt, vaid hakkab kiiresti palav ja voodi tundub ka liiga kitsas. Pruudike jääb paari tunni pärast siiski magama. Mina aga loobun mingi hetk, istun voodi jalutsisse, et tal rohkem ruumi oleks ja hakkan kirjutama luuletusi ja tegema märkmeid käesoleva postituse jaoks. Päike on juba tõusnud ja väljas läheb aina valgemaks. Armastan seda tundi ja kirjutan sellise luuletuse:

kallis
sa oled nii kallis
on mul ikka piisavalt kulda
(pikk mõttepaus)
jah, on küll

v(〄_〄)v

Kunagi vahetasime mõtteid ühe sõbrannaga, kes oli parajasti seenes ja ütles, et talle meeldivad seened rohkem kui LSD kuna LSD on liiga ruuduline. Mina, kes ma tookord olin happes, seepeale ütlesin, et LSD on just mitmetahuline. Aga nüüd, olles ise eelneva poole aasta jooksul trippinud peamiselt seeni ja hapet peaaegu üldse mitte, tajun selgesti, kuidas LSD paneb mind liikuma kuidagi nurgeliselt ja kohmakalt. Olgugi, et ma olen väga rahul, et ma seekord tegin ikkagi hapet mitte seeni, igatsen nüüd voodis lesides ja und oodates tagasi seda voolavat, seksuaalset kehalist väge, mis seentele on iseloomulik.

Järgmine päev kulub meil peamiselt puhkamiseks ja alles ülejärgmisel päeval tunnen end oma kehas päris kodus.

Selle tripi suurimaks kasuteguriteks minu meelest võib arvata, et kõik paljastus. Minu ja mu kaasa vaheline suhe sai armutult paljastatud oma tugevuses ja nõrkuses ning pärast seda on meie soov koos olla palju sügavam kui varem. Kuulasin oma muusikat ja nägin eriti konkreetselt, et kui palju on seal päris muusikat ja kui palju lihtsalt seda, kus ma olen sinna pannud midagi, mis minu egole paitav on.

Reality check.

Sunday, May 26, 2013

LSD ja ülikainus

Käisime eile sõpradega metsas, kus mõned neist tegid seeni ja mina vahelduseks LSD'd. Võtsin kaks blotterit ja kuna ma polnud umbes viis kuud seda ainet pruukinud, eeldasin et võib tulla võimas reis, Üllatuseks aga seisnes seekordne tripp peamiselt selles, et olin täiesti kaine.

Esimesed umbes kolm tundi tundsin kehas ja peas vaid kerget surinat. Mõtted olid selged ja järjepidevad. Mõtlesin asjadest, mis mulle kõige olulisemad tundusid, lootsin et kasutan oma aega hetkel nõnda kõige konstruktiivsemalt ja olin enam-vähem leppinud, et blotter oli tõenäoliselt täiesti lahtunud ning midagi väga uudset ma seekord ei koge. Jalutasin trippijatega kaasa ja olin neutraalselt osavõtmatu.

Esimene suurem tundemärk tripist oli, kui mulle korraga tundus, et me kõik oleme justkui osalised mingis põhikoolinäidendis, mida keegi eriti innukalt ei viitsi mängida. Et ütleme oma read kuidagi ära, aga ega keegi päriselt ei viitsiks niimoodi rääkida, kui seda kusagil stsenaariumis kirjas ei oleks.

ANNA: "Mulle tundub, et võiks siin natukeseks maha istuda" (naeratades)
PRIIT: "Aga mina mõtlen, et võiks edasi minna."

Pidevalt keegi ütles midagi või käitus kuidagi nagu ta tegelikult ei peaks või ei tahaks - nii mulle näis vähemalt. Tajusin seda näitlemist ka enda juures mingil määral.

Olin sügaval mõtteis. Jälgisin teisi rääkimas, solvumas, oma tahtmist maksma panemas, kompromisse tegemas. Enamasti ma ei kuulanud üldse, milliseid sõnu nad kasutavad vaid lihtsalt vaatasin, et kuidas nad tegelikult on ja mida nad kõige rohkem tahavad ja mõtlesin, et kuidas nad oleks armastuse ja õnne nimel kõigeks võimelised, kui nad seda ise teaksid. Kujutlesin, kuidas teatud kriitilistel hetkedel tõesti igaüks meist oleks võimeline loobuma kõigest, ka iseendast, selle nimel, mida ta kõige enam armastab.

Õhtul, kui algas sääserünnak, hakkasime kolmes autos linna poole tagasi liikuma. Mina läksin ühe tüübiga, keda ma veel sõidu algul peaaegu üldse ei tundnud, aga meie suhtlus - niipalju kui teda oli - oli mõistlik ja konkreetne ning meil tekkis kerge sümpaatia üksteise suhtes. Suitsetasin siis üle pika aja ka kanepit, pärast mida panin tähele, et pilved taevas moodustavad suuri nurgelisi mustreid ja jäin seepeale veel sügavamalt mõtteisse.

Ärkasin korraks oma mõtetest, kui olime jõudnud linna. Oli selline tunne, et alles äsja olime istunud autosse ja umbes 5 minutit sõitnud, aga tegelikult pidi sõit olema kestnud vähemalt tunni. Oleksime nagu istunud mingi pildi ees ja siis järsku oli see pilt vahetatud. Autojuht oli kaine muide. Siis ma alles täielikult teadvustasin, et see hape ikka töötab, lihtsalt mõjub mulle seekord kuidagi teisiti.

Meil oli plaanis kogu kambaga äärelinna ühe kambalise juurde minna, aga mu uuel sõbral autojuhil oli vaja korraks kodunt läbi käia ja kui selgus, et elame suhteliselt ligistikku, pani see mind kaaluma kodukanti jäämist, kuna vastasel juhul peaksin sealt äärelinnast hiljem ilmselt mingi viimase bussiga tagasi sõitma. Kodus oleks mul aga kõik hästi: saaksin süüa, mida ma tahan, kuulata muusikat, mida ma tahan, kasutada oma tehnikat jne... Igatahes, selle aja jooksul, mil autojuht korraks oma kodus käis, et midagi kaasa võtta, jõudsin seoses sellega, et kas ma peaksin temaga kaasa minema või mitte, kogu oma elu läbi mõelda. Mõtlesin töö- ja rahaprobleemidele, armastusele ja sellega seotud elu mõttele ning leidsin lõpuks, et ma ikkagi peaksin minema, kuna vastasel korral võib minust kunagi saada üks nendest, kes kunagi kodunt väljas ei käi, kartuses, et seal väljas kõik ei ole täpselt nii nagu nad tahavad.

Ühesõnaga, tripp, mida ma esialgu suht olematuks pidasin, osutus lõppkokkuvõttes nii olematuks, et tekitas minus rohkem mõtteid, kui nii mõnigi argireaalsusest väga erinev kogemus.

Friday, May 24, 2013

Maagilised seened, ootused ja armastus

Ühel ilusal päeval olime pruudiga maal ja leidsime, et selle ilusa päeva kasutegurit võiks proovida ühe seenetripiga veelgi suurendada. Minu mõte oli, et äkki sööks seekord kumbki kaks grammi, kuna palavuse tõttu oli kuidagi nõrk tunne ja millegipärast pelgasin seda tavapärast kolme grammi. Pruut ütles, et peaks tunde järgi võtma. Võtsin purgist tunde järgi, asetasin kuhja kaalule ja kaal näitas 2.02 grammi :)

Sõime seened ära ja võtsime suuna mere poole, plaaniga vahepeal metsa all "mõnus" peatus teha. Jõudes metsa vahele olid aga seened juba tööle hakanud ja päev eriti palavaks muutunud, nii et metsachill jäi ära ja päevakohaseks sai hoopis võimalikult kiiresti mere äärde jõuda. Huvitav, et ikka veel kipub mul ununema, et ei maksa enne trippi teha plaani "mõnusalt olla", kuna trippides selline plaan oma tühjuses peaaegu alati paljastub.

Jõudsime mere äärde, kus oli küll veidi jahedam, aga ikkagi veel liiga palav ja tundsin kerget iiveldust. See iiveldus oleks olnud täiesti okei, kui kõik muu oleks korras, aga lisaks iiveldusele häiris mind veel mõte, et midagi justkui ei ole juhtunud. Et jah, oleme veidi elavamad ja meel töötab poeetilisemalt kui tavaliselt ja värvid on eriti erksad - veidi isegi liiga erksad -, aga mingit kasu sellest nagu ei ole olnud. Ühesõnaga, mul oli kartus, et äkki sai ilmaasjata tripitud. Teiseks, oli mul veel väike mure, et ei tea, kas see iiveldus on ikka harilik seeneiiveldus või olen lisaks veel mingi kuumarabanduse saanud.

Läksin kadakate varju viludasse ja pruut jäi päikese kätte mere äärde. Oli tahtmine olla koos ja samas oli mingisugune - vist petlik - kujutelm, et peaks üksteisele rohkem ruumi jätma. Mingisugune pinge oli meie vahel.

Tulime jälle kokku, veidi raske oli end liigutada, aga siiski tulime kokku ja vahetasime infot ning tegime nalja. Tõenäoliselt huumor ja läbi selle teineteise geniaalsuse tajumine oligi see, mis meid aitas järgnevate vabanemisteni. Hakkasime teadvustama, et meil on nüüd vist selline olukord, et oli justkui ootus, et tuleb eriti tore päev, aga tegelikult meist kummalgi ei ole parajasti eriti hea olla, seepärast kardame enda tõelist meeleolu näidata ja on mingi poos ja on pinge. Kui see sai selgeks - mitte küll nii otseste sõnadega, nagu ma siin praegu kirjutasin-, hakkas pruut nutma ja see ajas mind naerma ja see oli hea. Ma ei ütle, millest me täpselt rääkisime, aga varsti igatahes olime üksteisel kaisus ning väga õnnelikud ja aru saanud, et me väga armastame üksteist.

Kohe kui pruut oli hakanud nutma ja mina naerma, kui olime loobunud toredust teesklemast, muutus iiveldus meeldivaks seeneuimaks ja kõik oli päriselt väga tore. Raske nüüd öelda, kas toimus enne meie vaimne vabanemine, mis tingis füüsilise iivelduse kadumise või oli see vastupidi...

Kogu see eelpool kirjeldatu kestis umbes poolteist tundi. Edasi oli õnnelik olemine, looduse ilu nautimine. Kõik oli ülireaalne ja ilus. Tundsime end kui kosmonaudid oma koduplaneedil. Läksime läbi mere ühe suure kivi peale. Pruut rääkis palju - seened tihtipeale aitavad sellele kaasa muide. Hoidsime seal kivil istudes teineteist ja imetlesime õrna lainetust merel ja iseendis.

Võimatu oli leida piiri, kust algab enda kujutlusvõime ja kus on see, mida võiks igaüks seal mere peal näha. Teadsin, et ma ei ole kunagi varem merd sellisena näinud, samas oli ka nagu teadmine, et see on alati siiski võimalik olnud. Et ma ei mõtle midagi välja, vaid näen justnimelt midagi objektiivset. Varsti leidsime kivi pealt ühe ämbliku, kes sinna tõenäoliselt koos meiega oli sattunud. Kivilt lahkudes muidugi tuli ämblik kuidagi kaasa võtta ja kuna teda parasjagu kuhugi panna ei olnud, poetas mu kaasa ta lihtsalt endale juustesse ja tulimegi tagasi maale - tuues endaga kaasa värsket mereõhku ja ühe põneva ämbliku.

Et päris aus olla, peaks veel mainima, et seekord lõppes tripp kuidagi eriti järsku ära. Kõigepealt tundsin endas kerget rahutust ja soovi liikuda, asendit vahetada. Esialgu ei tulnud pähegi, et tripp võiks juba lõppemas olla, aga varsti siiski teadvustasin, et justnimelt see on juhtumas ning edasi tuleb keskenduda rohkem tripi integreerimisele igapäevaellu, kui uute elamuste otsimisele. Praegu mõtlen, et seda oleks võinud varemgi teadvustada, et vältida sellist järsku "seismajäämist".

Wednesday, May 8, 2013

Tripp tundmatu substantsiga (tõenäoliselt NBOMe või 2Ci)

Paar päeva tagasi proovisin substantsi, mille nime keegi ei teadnud. Oli vaid teada, et kuigi blotteri kujuline ja psühhedeeliliste omadustega, siis LSD ta kindlasti ei ole ja et seda tuleb kauem keele peal hoida kui LSD'd. Tõstatasin pärast trippi teema ka ühes foorumis, lugesin siit-sealt erinevaid kirjeldusi ning julgen umbes 90% tõenäosusega oletada, et see oli 25i-NBOMe.

Kõik algas nii, et ühel peol kohtasin sõpra, kes mainis, et ta just parasjagu on alustamas trippi ühe tundmatu substantsiga. Nädal tagasi oli ta võtnud pool blotterit ja see olevat väga "mõnus" olnud ning nüüd oli tal terve blotter suus. Sõber pakkus, et kas tahan ka äkki katseks pool võtta. Mõtlesin, et kuna varsti pean seal peol nagunii hakkama kontserti andma, kuluks väike teadvusseisundi nihe ehk ära küll ja pool ei ole ka ehk liiga palju, et ma eriti millegagi riskiks. Kuidagi läks aga nii et see poolitamise-jutt tuli mul meelde alles siis, kui juba terve blotter suus oli. Kell oli umbes pool kümme õhtul.

Esimesena panin tähele, et võrreldes LSD'ga oli see mark eriti hapu ja kui huule vastu läks, jäi sinna veidi taoline tunne nagu oleks hambaarsti juures tuimestava süsti saanud. Umbes tund aega hiljem, kui me juba laval olime ja kontserti andsime, panin tähele, et mõte töötab eriti kiiresti ja ma suudan kõik tehnilised detailid ülihästi ära hallata. Teadsin, et varsti tuleb loos üks teatud koht ja nägin silmanurgast, et mu bändikaaslane on oma pilli liiga kaugule unustanud ja varsti tõenäoliselt hakkab seda kiiruga otsima, nii et panin selle pilli talle nina alla ja kui ta varsti hakkaski seda otsima, võisin lihtsalt kiiresti sõrmega osutada. Mingi sisemine pingestatus oli lõpuks ikka laes ja ilmselt kandus ka edasi, nii et oli üks väga intensiivne kontsert.

Pärast kontserti läksime paari sõbraga natukeseks välja jalutama. Laupäeva öö, vanalinn. Purjus ja väsinud inimesed sädelevates riietes. Lörriläinud õhtu, aga teesklus nagu kõik oleks väga tore. Hirm oma tõelist hinge näidata. Õllekrooksuga määritud seksuaalsus, mille kohta tahaks öelda loomalikkus, aga loomariigis ei kaasne sellega seda kurbust ja agressiivsust, mis valitses too õhtu vanalinnas. Nagu oleks mõne Hieronymus Boschi maali peale sattunud. Ja justkui selleks, et mu viimast võrdlust rõhutada, oli ülestõusmispüha, mistõttu Vene Õigeusu Kiriku kellad valjusti kõlasid üle terve linna. Igatahes, kui seenes oleksin nende inimeste suhtes tundnud pigem empaatiat ja soovi neid kuidagi aidata, siis nüüd oleks tahtnud lihtsalt karjuda. Kõik selle karja juures näis nii madal. Samas, tekitas see huvitavaid mõtteid. Mõtisklesin, et mis on kurjuse olemus ja kuidas on ta siia maailma tulnud. Kogu selle teeskluse nägemine teistes aitas mul näha teesklust ka endas - võinoh, vähemalt aitas näha, kus teda varem oli olnud, sest selle tripi aeg igatahes teesklust ei olnud. Jah, kui ka mitte midagi muud, siis vähemalt seda võib selle tripi kasuks küll öelda.

Läksime natukeseks veel peole tagasi. Energiat oli palju ja mõistus töötas endiselt eriti kiiresti. Kerge oli intellektuaalseid vestluseid pidada. Raske oli empaatiat tunda ja halb oli näha mõndasid oma sõpru enda säravat olemust alkoholiga tuhmistamas. Samuti oli seal liiga umbne. Läksin üksi koju.

Jõudsin koju ja pakkisin kohe oma muusikaasjad lahti, et saaks salvestada. Seadsin helikaardi uuesti üles, ühendasin juhtmeid ja tegin arvutiga mõned tehnilised liigutused - see kõik käis ülilihtsalt. Salvestasin ühele oma uuele loole natuke vokaale. Muidu oleks võinud muusikat edasi teha, aga silmad olid ekraani suhtes liiga tundlikud, nii et lausa valus oli arvutiga midagi teha.

Heitsin voodile, proovisin end lõdvaks lasta ja n-ö trippida, aga see jättis mind mingisugusesse tühja hektilisse olekusse. Sain aru, et seda ainet ei saa usaldada nagu seeni. Selle ainega peab ise otsustama, mis saab, sest muidu ei saa midagi. Hakkasin teadlikult mediteerima. Jälgisin oma pead ja seal esinevaid pingeid.

Toas oli igav ja kõht hakkas natuke valutama. Tegin teed ja läksin õue. Meie tänaval käisid parasjagu ehitustööd, nii et liiklus oli suletud. Seisin üksi keset teed ja jõin teed. Oli vaikne ja rahulik. Varsti hakkas kaugelt kostma skandeerimist: "Illuminati, Illuminati, Illuminati...." Möödus umbes minut, kui nurga tagant ilmusid välja kaks tüüpi. Ühel "Anna teed!" liiklusmärk pea kohal ning aina hüüdsid "Illuminati, Illuminati..." Mind üksinda liikumatult keset teed seismas nähes nad vist ehmatasid veidi, sest jäid esialgu vaiksemaks ja kõhklevaks. Siis aga kütsid siiski edasi: "Illuminati, Illuminati....". Mina ei öelnud midagi. Lihtsalt jälgisin neid pingsalt kuni nad minust möödusid. Selline kohtumine siis.

Kõhuvalu läks aina hullemaks. Lõpuks mulle tundus, et nüüd ma saan aru, mis tunne Kurt Cobainil oma lõppematu kõhuvaluga võis olla. Õnneks tuli mul mõte endale üks soe vann teha. Kui vesi jõudis kõhuni, hakkas valu tasapisi järele andma.

Varsti tuli üks korterikaaslane oma sõpradega koju. Mul oli hea meel, et ma ei pea enam täitsa üksi olema. Rääkisime ja oli tore. Varsti nad läksid magama. Mina, täiesti unetu, proovisin veel veidi muusikat teha arvutiga, aga see oli endiselt ebameeldiv. Sain aru, et oma praeguses meeleseisundis ma vist ei olegi suuteline midagi tegema ja otsustasin magada või vähemalt puhata. Kell oli selleks ajaks umbes viis hommikul.

Und mul muidugi ei tulnud, aga keskendudes oma hingamisele õnnestus mul oma keha siiski nii palju magama panna, et võisin kuulda iseenda unenohisemist. Aegajalt tõi mind sellest puhkeseisundist välja ebamugavustunne kehas ja peas. Siis pidin jälle keskenduma sellele kohale, kus oli ebamugav, kuni hakkas parem.

See oligi ehk selle droogi suurim pluss, et sundis palju endaga tegelema. Aga kui nüüd aus olla, siis ei soovitaks seda küll kellelegi. Enam-vähem terve tripi vältel pidi selle ainega justkui jõudu katsuma. Näiteks seentega on tunne, et kõik on tasakaalus ja nii nagu sa tunned, nii sa peadki tundma. Selle tundmatu ainega oli aga selline tunne, et midagi on ajus valesti. Tegin otsuse enam mitte proovida ained, millel ei ole aastatuhandete, -sadade, no vähemalt aastakümmnete jagu oma kultuuri välja kujunenud. 

Thursday, April 25, 2013

Maagilised seened, üksinda looduses

Umbes kell üks päeval, vanemate juures maal, üksinda oma onnis, sõin tühja kõhu peale (hommikuks olin söönud vaid mõned puuviljad) veidi üle 3 grammi kuivatatud seeni, psilocybe cubensiseid. Need seened olid seisnud umbes viis päeva minigripis ja seetõttu omandanud kergelt vänge lõhna, kuigi olid veel täiesti murdumiskuivad.  Soovitan nii endal kui teistel hoida seeni klaaspurgis (ja parem koos niiskuseimajaga, nagu näiteks need mida kingakarpidest võib leida). Ja teadmiseks, et seened on hästi hoitud, kui nad ei paindu, vaid murduvad. Tegin seened sõrmede vahel peeneks ja segasin tassis supilusikatäie meega. Kokku sai kummaline iirisetaoline moodustis, mida oli täitsa võimalik süüa, kui natuke piparmünditeed peale rüübata. Aga joomisega peab olema ettevaatlik, kuna see võib hiljem tekitada iiveldust. Enne söömist olin öelnud ka väikse soovi.

Seened söödud, läksin kohe õue. Loopealsetel (huvitav nimetus, kas pole) istusin ühe suure kivi alla maha ja hakkasin tasapisi tunnetama oma sisemisi muutusi. Tekkis kerge iiveldus, samas ta oli täiesti oodatud ja suhteliselt nõrk.  Iiveldusega väga seotud oli ka äärmuslik tundlikkus ja häirivate emotsioonide väljendumine selles iivelduses. Kui mind tegi rahutuks mõte, et ei tea kas oli täna ikka kõige mõtekam aeg trippimiseks, tundsin ma seda kohe ka füüsiliselt. Või näiteks, kui ma soovisin asukohta vahetada ja pidin selleks oma kaamera ja diktofoni taskusse panema ning mul see kõige ladusamalt ei läinud, hakkas kohe füüsiliselt raske ja pidin kogu sellest 10 sekundit väldanud sahmimisest hinge tõmbama. Siis sai kuidagi pooleldi longates kõnnitud umbes 100 meetrit kuniks pidi jälle millegagi seoses end veidi koguma.

Esimesed pool tundi ma ei saanud hästi ree peale. Õigemini, esimesed pool tundi mul oli selline petlik kujutelm, et kuskil on mingi trippimise regi, millele on võimalik lihtsalt peale hüpata ja siis sel end kanda lasta, aga siis ma sain aru, et tegelikult sellist varianti ei olegi, vaid tuleb hoopis ise see regi ehitada ja leida miski seda vedama.

Otsides ilu, jalutasin metsa sisse ja jõudsin seal ühele suurele lagendikule. Parasjagu seened vist mõjusid kõige intensiivsemalt ja see lagendik nägi välja nagu üks kaleidoskoopilise disainiga saal. Nagu värvilisest marmorist oli see "põrand" tehtud ja puud lagendiku ääres olid lõpmatult voogavad... ja nii klišeelikult idülliline, kui see ka poleks, teiselpool lagendikku parasjagu paar metskitse rahulikult näkitsesid seda kaleidoskoopilist vaatemängu. Siitmaalt ma olin juba väga rahul, et ma siiski olin otsustanud trippida ja kadus ebamugavus seoses sellega, et äkki ma raiskan oma aega.

Kitsed läksid varsti minema aga mina veetsin veel umbes pool tundi seal lagendikul. Iiveldus aeg-ajalt naases, aga see tundus täiesti paras hind, et kogeda, mida ma kogesin.

Et kasutegur oleks suurem, olin seda trippi algusest peale filminud. See pakkus mulle mingi huvitava enesepeegelduse ja mitu korda märkasin, kuidas kaamera käimalülitamisel ja eriti kui ma midagi veel ütlesin, kaasnes sellega midagi, mis mind häiris. Varsti sain aru, et mind häirib teesklus. See kulmineerus varsti ühes laulus, mille ma hiljem ka kirja panin.

Ma endiselt arvan, et need on päris head sõnad millest võiks ühe klubibiidiga loo teha, aga tol hetkel tundusid need ikka nii geniaalsed, et oli kõikvõimsa poeedi tunne. Ja mõned loomingulised ideed tekkisid veel, mis lausa täitsid mind meeldiva kannatamatusega, et nende kallal juba tööle asuda. Peamine oli see, et olin mõistnud, et teeskluse peale üldjuhul oma aega ei maksa raisata.

Mõtlesin, et lähen siis tripi lõpetuseks mere äärde. Kohale jõudnud, oli selline tunne nagu oleks ühe külma ämbritäie ilu krae vahele saanud. Lained kõlasid eriti kaunilt, nii et panin diktofoni kohe salvestama ning istusin kivile vaatama ja kuulama. Mulle tundus, et lained mängivad mulle muusikat. Asusin siis kuulama ning mida tähelepanelikumalt ma kuulasin, seda ilusamaks see muusika muutus ja oli tunne, et see ongi justkui konkreetselt looduselt minule suunatud. Kui mul oli juba tunne, et enam ilusamaks minna ei saa, läks veel topelt ilusamaks ja siis veel kord. See ilu läks lihtsalt lõpmatusse. Aega ei olnud olemas, aga sellest sain ma aru muidugi hiljem, sest tol hetkel ma lihtsalt olin ilma ühegi mõtte ja soovita puhtas ilus ja kirkuses, lõpmatult. Mingi hetk seda ilu oli nii palju, et see hakkas vaikselt väljakannatamatuks muutuma. Mul voolasid pisarad ja ma naersin samaaegselt. Ma sain sellest ilust pilgeni täis. Juba voolas üle ääre, aga aina valati juurde. Ütlesin aitäh ja tõusin püsti ning võtsin diktofoni ja siis ma hakkasin päriselt naerma, kuna nägin, et diktofon oli salvestanud ainult 7 minutit, aga mul oli tunne, et ma olen igavesti – no vähemalt 2 tundi - seal istunud. Hakkasin minema ja nägin tee peal veel ühte kitse, seekord eriti lähedalt. Nagu safari.

Kõndisin kodu poole, hästi aeglaselt. Seekord aga hästi aeglaselt mitte nagu tripi alguses, kus mul lihtsalt oli füüsiliselt raske ennast liigutada, vaid nüüd ma nautisin igat sammu ja oli täiesti jumalik tunne. Ainus tekkiv mõte oli, et aitäh ja palun väga. Siis heitsin loopealsetele pikali, libistasin kätega läbi kõiksugu taimestiku ja mõnus oli. Umbes nagu kaisutaks armastatud inimesega, aint et nüüd oli kaisutamine armastatud loodusega. Eneselegi märkamatult jäin sinna samasse taimede vahele natukeseks magama.

Monday, April 1, 2013

Maagilised seened (Psilocybe cubensis) ja naisevõtt

Ma ei teagi, kuidas oma viimasest tripist kirjutada, kuna kõik detailid näivad nii tähtsad olevat ja isegi kui ma nad kõik suudan meelde tuletada ja kirja panna, ei anna see ikkagi edasi seda kogemust, mis ma sain.

Juba mõnda aega oli mul ja mu naissoost sõbral/armukesel/elukaaslasel olnud tunne, et oleme mingisse rattasse sattunud, tegutseme mehaaniliselt. Mõtlesime, et oleks hea mõte linnast välja sõita ja seente abil korraks aeg maha võtta. Kuna olime juba varemalt saanud küllakutse Skaudilt, kes juhtumisi elas linnast väljas ja ma arvasin, et tal samuti on soov seeni süüa, sõitsimegi tema juurde - nimetan teda siin postituses skaudiks, kuna ta tõepoolest nägi skaudi moodi välja too õhtu.

Hommikul olime söönud ainult puuvilju ja hirssi, päeval toimetasime veel natukene ja õhtul umbes kella viie paiku olimegi seal.

Ilm oli üle pika aja jälle pilves ja taevast sadas mingit ebamäärast asja. Meie ise olime kiirustades tulnud ja rahutud. Skaut - minule üllatusena - elas ühes majas koos oma vanematega, ei olnud meie seenetrippimise vihjest aru saanud ja polnud valmis see päev trippima, aga ei olnud vastu, et mina ja mu elukaaslane seda siiski teeksime. Nii set kui setting näisid ebasoodsad, aga mingi sisetunne ütles ikkagi, et oleks vaja ja nii me sõimegi siis pruudiga kumbki veidi üle 3 grammi kuivatatud seeni. Skaut sõi ka siiski 0,4 grammi. Kui üle pika aja või esimest korda süüa korralikult kuivatatud seeni (seened on korralikult kuivad, kui nad pinge all murduvad, mitte ei paindu), võib see maitse isegi meeldiv olla, aga kuna meie olime tegelikult umbes kuu aega varem juba väikse tripi teinud, siis oli see maitse kuidagi eriti omapärane ja hakkas lõpuks veidi vastu. Vahepeal hammustasime natuke šokolaadi kõrvale, et söömine kergem oleks.

Umbes 15 minutit pärast viimase seene söömist tundsin, et hakkab tekkima veidi teistmoodi tunne. Läksime koos skaudiga välja ning asusime üle suure lumise põllu metsa poole teele. Lund oli omajagu ja iga samm vajus natukene sisse, nii et päris raske oli käia. Mulle olid seened kõige esimesena mõjuma hakanud. Juba pärast paarisadant meetrit astumist ja vajumist pidin väikese pausi tegema ja lume peale pikali heitma. Pilved taevas hakkasid mänglema ja pehmeid mustreid moodustama. Liigutada oli raske, aga väga hea oli olla. Ajasin end püsti ja tundsin MDMA-laadset kehalist mõnu. Nähes taamal metsatukka mustreid moodustavat tundsin, et see kõik on minu suhtes väga sõbralik ja ma olen siin teretulnud ja vastuvõetud. Tundsin et olen osa sellest loodusest ja üldse sellest kõigest ja tundsin end väga võimsalt. Tundsin justkui keegi suurem teadvus suhtleks minuga. Teistele ei olnud seened veel eriti mõjuma hakanud ja neil oli vaja edasi minna. Kuna ma enamasti pooldan seda, et seltskond võiks tripi aeg kokku jääda, läksin kaasa, sammudes aegajalt tõstatades küsimust, et ei tea, kas ongi mõtet üldse sinna metsa sisse minna kuna siin põllu peal on ju niigi hea ja ilus. Skaut läks ees metsa sisse ja meie pruudiga jäime väikese künka otsa vaadet nautima.

Siis hakkasid seened ka mu elukaaslasele päriselt mõjuma, mida oli näha ka tema seenenäost: näojooned olid muutunud ümaramaks ja harmoonilisemaks, värvid kontrastsemaks ja temast oli saanud mingi multifilmilik-muinasjutuline karakter. Võimalik muidugi, et see ilu oli peamiselt vaataja silmis, aga tunne oli vaatajal igatahes selline, et vot nüüd see tüdruk on seenes ja just seetõttu tal on selline seenenägu. Üksikud sõnad, mis me vahetasime muutusid aina geniaalsemaks, tore oli koos olla ja loodus oli endiselt väga ilus. Samas hakkas mul füüsiliselt veidi raske. Oli selline tunne, et informatsiooni jookseb korraga justkui liiga palju peale ja seetõttu tahaks nagu oksendada. Pruut kaevas mulle armsasti lume sisse väikese augu, et ma sinna oksendada saaksin. See tore žest jällegi pani mind naerma ja oksendamise tuju kadus ära. Olime mõnda aega seal künka otsas lume peal lesinud, kuni hakkas veidikene külm ja läksime jälgi mööda skaudile järele.

Skaut oli metsa all ühele väikesele lagendikule lõkke üles teinud ja helistas seal kellukest. Tuju oli hea ja meil elukaaslasega oli lõbus. Sel hetkel hakkasin ma päriselt aru saama, mida tähendab selline äraleierdatud sõna nagu "vabanemine". See on näiteks see kui sa ei kohusta end millekski, see on näiteks see, kui mitte sina ei teeni mingit vaimu vaid vaim teenib sind, see on näiteks see kui sa ei ütle midagi lihtsalt selleks, et seda justkui peaks ütlema.

Tavaliselt, kui ollakse kuskil lumises metsas lõkke ääres, siis proovitakse end kuidagi eriti korralikult tule paistel soojendada - nüüd tundus aga täiesti loomulik lihtsalt looma kombel lume sisse tule äärde pikali heita ja seal natuke sooja saada ja siis jälle natuke ringi liikuda ja siis jälle tagasi tulla. Mängisin natuke parmupilli, enda meelest juba hästi ja eriti hea oli mitte kiitust vajada. Minu enda rahulolu oma mänguga oli täitsa piisav. Tundsin, kuidas ma armun iseendasse. Päike oli juba ammu loojunud ja saabus öö.

Elukaaslane rääkis midagi Skaudiga ja mulle tundus, et Skaut ei tripi piisavalt. Mulle tundus, et skaut on liiga tavaline ja mitte nii ülikaine nagu mina vaid ikka veel mingites rudimentaalsetes mõttemustrites kinni. Aegajalt helistas ta väikest kellukest, mis vist oleks pidanud olema selleks, et suhelda mingite kohavaimudega, aga minul oli küll selline tunne, et kui üldse midagi, siis see kelluke pigem häirib neid kohavaime, ja ma vaatasin kuidas mu elukaaslane temaga räägib ja mulle tundus või viirastus, et temaga suheldes asetab ka mu elukaaslane endale midagi rudimentaalset pähe, ähmastades nõnda oma vabadust. Ja mulle see ei meeldinud. Ja mulle ei meeldinud ka see, et ma niimoodi mõtlesin, sest tegelikult Skaut oli ja on ülihea inimene ja kellegi kohta, kel psühhedeelikumidega eriti kogemusi ei ole, oli ta isegi märkimisväärselt taktitundeline. Kõige selle peale hakkas mul jälle natukene paha ja olin juba valmis oksendama ja valmis kõige hullemaks ja lasin kõik lahti ja siis hakkas mul jälle hea. Läksin jalutasin natuke omaette metsa all. Kõik oli väga maagiline.

Tulin tagasi lõkke juurde ja uuesti kordus mul seoses skaudi ja mu elukaaslasega mingi sarnane muster - jälle hakkas natuke paha, lasin lahti ja hakkas hea. Ka mu elukaaslasel oli füüsiliselt raske aegajalt. Kõndisime lõkkest eemale. Mu elukaaslane rääkis, et tal on selline tunne, et see kõik on juba olnud. Et täpselt see, mida me siin teeme, et me oleme seda juba varem teinud. Ma täpselt ei tea, mida kõike ta veel tundis, aga vahepeal ta ütles, et tal on tekkimas paanika. Tõepoolest, tripp oli väga intensiivne. Seisin jälle põlluäärel ja vaatasin tähistaevasse - ahjaa, taevas oli vahepeal selgeks läinud ja see oli väga ilus ja ma tundsin ennast väga tugevana. Samas oli selline tunne, et kohe-kohe võin ma lihtsalt pikali kukkuda. Ma tundsin korraga, et ma olen maakeral ja et ma olen kosmoses ja et ma olen kehastunud loodusjõud ja puud olid korraga nii sõbralikult maised kui lõpmatuid universumi fundamentaalseid, mõnikord ka ohtlikke saladusi hoidmas. See kõik oli väga huvitav, aga seda oli nii palju, et oli natuke raske.

Läksime tagasi lõkke juurde, olime veel natuke aega seal ning ma tundsin, et ma ei saa enam endas hoida mõningaid asju, mis mind häirivad ja ütlesin skaudile näiteks, et ta ei helistaks enam kellukest, mida ta tükk aega juba oli teinud ja midagi ütlesin vist veel - täpselt mida, ma ei mäleta kuna oli väga teistmoodi teadvusseisund.

Varsti asusime tagasiteele. Mu elukaaslasel oli vist füüsiliselt üsna raske ja ega seal lume sees nagunii kerge polnud käia, nii et iga natukese aja tagant peatusime ja maadlesime mingi probleemiga, leidsime sellele lõbusa lahenduse ja läksime jälle edasi. Minul oli selleks ajaks juba ülihea hakanud. Mul oli soe ja tundsin end tugevana. Mul oli ülireaalne ja ülikaine tunne. Tundus, et varem elasin nagu mingi hägu sees, aga nüüd oli kõik selge.

Üks selle tripi läbivatest teemadest minu jaoks oli olnud minu suhe pruudiga. Kui varem olime proovinud oma suhet hoida moodsalt defineerimatuna, siis nüüd tundsin, et tegelikult ma ju tahan midagi muud ja nii ütlesingi, väikese sissejuhatusega, oma elukaaslasele, et ma tahan sind täiesti endale. See oli miski mis meie argipäevas öeldes oleks igasugustele hipitavanditele vastu käinud ja tõenäoliselt mingi protesti esile kutsunud, aga sel hetkel oli see vist kõige õigem asi mida öelda. Mu pruudi lennutas see kohe lume sisse pikali. Heidsin tema kõrvale, meie kohal laius tähistaevas ja hoidsime käest kinni. Oli selline tunne, et nüüd me oleme kihlunud.

Jõudsime tagasi Skaudi vanemate majja, kus parasjagu oli toimumas mingi vanakooli pražnik, mille tunnistajaks oli suht kummaline olla - purjus inimesed, laual tort ja joogid. Põgenesime kiiresti ülakorrusele Skaudi tuppa. Skaut kinkis meile veidi privaatsust. Mu elukaaslane on alati olnud väga ilus ja suurepärane inimene, aga nüüd oli ta nagu jumalus-muinasjututegelane... eks ma olen seda temas varemgi näinud, aga nüüd oli see eriti ilmne. Huvitav oli see, et tundsin (ja tema ka vist) end oma kehaga väga harmoonias olevat. Ma ei olnud teadvus, kes kasutab keha nagu arvuti juhiks robotit - LSD mõju all mõnikord on selline tunne -, vaid olime justkui olendid "Avatari" filmist. Suhtlesime omavahel sõnade ja kehadega. "Kas sa võiksid mulle siia kukla peale ühe suudluse kinkida?" - "Jah, suurima heameelega." Puhkasime natuke üksteise embuses ja leidsime, et nii on väga õige ja et nüüd me olemegi paar või isegi parem kui paar.

Varsti sõitsime tagasi koju, märkasime kui lohakalt me oleme elanud, koristasime natuke ja läksime siis magama.

Ma ei tea, kas olid need seened ülitugevad või mängis suurt rolli ka täiesti tühja kõhu peale söömine, aga julgen öelda, et see oli seni mu kõige maagilisem seenetripp.

Tuesday, February 12, 2013

Minu esimene DMT kogemus

Sõber kinkis mulle väikse koguse DMT'd, mille ma eile koos ühe tüdrukuga ära suitsetasin.

Vastavalt DMT Nexus'e saidilt leitud põhjalikele juhistele koristasime toa, põletasime natuke viirukit, süütasime küünlad, võtsime juurde joogiveeklaasid, rahunesime, kutsusime sõbranna sitter'iks ja piibuhoidjaks ning asusime siis väikse klaasbongi põhjas DMT'd aurustama.

Mina tõmbasin esimesena. Esialgu ei tahtnud DMT bongis korralikult aurustuda, aga kannatlikkus viis sihile. Esimene korralik mahv võttis mind koheselt kehast lahti. Tundus nagu kogu minu energia oleks koondunud umbes tilgakujuliselt pea ja rinnaku juurde. Ülejäänud keha küll veel allus tahtele, aga ei tundunud nagu päriselt oma olevat. Kohe ilmusid ka esimesed visuaalid nagu värvilised pilved mu silme ette. Tõmbasin teise mahvi - visuaalid intensiivistusid ja keha jäi veel kaugemaks ning ainuke mõte mu peas oli, et peab ühe mahvi veel võtma, kuna olin kuulnud, et vähemalt kolm mahvi on vajalik, et kuhugi kaugemale jõuda. Ise ma enam ei oleks suutnud piipu käes hoida, rääkimata küünlaleegi kohal hoolikalt DMT aurustamisest, nii et väga hea, et keegi juures oli.

Samal ajal kui tekkisid ja haihtusid kirjud värvimassiivid, ütlesin kehale, et tuleb pikali heita. Toonid olid väga eredad, aga veidi tumedamat sorti (ala tumelilla, tumesinine, garmiinpunane - umbes nagu minu esimese Ayahuascatseremoonia teisel õhtul) ning kohati võtsid värvimassiivid teravaid, justkui mõõgakujulisi vorme. Siis ilmusid mu nägemisse kummalised ruumilised mehhanismid. Pulkadega ühendatud mustrid, mis vahetasid oma kuju ja asendit kuidagi väga masinlikult ja üldse mitte eriti sümmeetriliselt. Samal ajal tundsin ma end kusjuures täiesti kainena ning olin teadlik, et ma just suitsetasin DMT'd ning isegi kuulsin, kuidas kõrval mu tripikaaslane oli samuti suitsetama asunud ja kihistas naeru.

Oli tunne nagu vaataks filmi. Siis hakkasid mehhanismid tasapisi hägustuma kuniks kadusid. Mõtlesin, et ei tea, mis ma nüüd siis peale hakkan selle kogemusega. Tripikaaslane parasjagu tegi läbi midagi sarnast nagu mina varem, aint et temal oli vist siiski veidi huvitavam, kuna nagu hiljem välja tuli, oli ta muuseas näinud konkreetseid rohelisi mehikesi. Bongis oli veel natukene DMT'd järel, mille ma ära suitsetasin, nii et visuaalid korraks naasesid, aga tunne jäi samaks. Kogu see seiklus kestis ehk umbes 10 minutit.

Kummaline on mingist tripist välja tulla ilma ühegi uue mõtteta. Nendest mehhanismidest, mis ma nägin, ma siiamaani ei oska midagi arvata - võib-olla nägin visuaalselt mingeid oma rakkude mikroprotsesse, võib-olla oma emotsioone? Aga mis mul sellest kasu on? Kõige integreeruvam aspekt selle tripi puhul oli ehk pigem mingisugune uudne tunne oma keha suhtes, mis natuke aitas lõhkuda mu veidi juba tarduma hakanud egopilti.

Oli huvitav kogemus, aga tõenäoliselt puudutasin ma sellega DMT-jäämäe tippu ainult õrnalt. Kunagi tahaks siiski kogeda ka nii-öelda kolmanda astme trippi (kui kasutada DMT Nexuse klassifikatsiooni) Võimaluse korral suitsetaks veel ja järgmine kord prooviks veidi rohkem suitsetada, aga üldiselt ma kahtlen, et mul selle ainega sama sõbralik tulevik saab olema kui LSD'ga.