Sunday, May 26, 2013

LSD ja ülikainus

Käisime eile sõpradega metsas, kus mõned neist tegid seeni ja mina vahelduseks LSD'd. Võtsin kaks blotterit ja kuna ma polnud umbes viis kuud seda ainet pruukinud, eeldasin et võib tulla võimas reis, Üllatuseks aga seisnes seekordne tripp peamiselt selles, et olin täiesti kaine.

Esimesed umbes kolm tundi tundsin kehas ja peas vaid kerget surinat. Mõtted olid selged ja järjepidevad. Mõtlesin asjadest, mis mulle kõige olulisemad tundusid, lootsin et kasutan oma aega hetkel nõnda kõige konstruktiivsemalt ja olin enam-vähem leppinud, et blotter oli tõenäoliselt täiesti lahtunud ning midagi väga uudset ma seekord ei koge. Jalutasin trippijatega kaasa ja olin neutraalselt osavõtmatu.

Esimene suurem tundemärk tripist oli, kui mulle korraga tundus, et me kõik oleme justkui osalised mingis põhikoolinäidendis, mida keegi eriti innukalt ei viitsi mängida. Et ütleme oma read kuidagi ära, aga ega keegi päriselt ei viitsiks niimoodi rääkida, kui seda kusagil stsenaariumis kirjas ei oleks.

ANNA: "Mulle tundub, et võiks siin natukeseks maha istuda" (naeratades)
PRIIT: "Aga mina mõtlen, et võiks edasi minna."

Pidevalt keegi ütles midagi või käitus kuidagi nagu ta tegelikult ei peaks või ei tahaks - nii mulle näis vähemalt. Tajusin seda näitlemist ka enda juures mingil määral.

Olin sügaval mõtteis. Jälgisin teisi rääkimas, solvumas, oma tahtmist maksma panemas, kompromisse tegemas. Enamasti ma ei kuulanud üldse, milliseid sõnu nad kasutavad vaid lihtsalt vaatasin, et kuidas nad tegelikult on ja mida nad kõige rohkem tahavad ja mõtlesin, et kuidas nad oleks armastuse ja õnne nimel kõigeks võimelised, kui nad seda ise teaksid. Kujutlesin, kuidas teatud kriitilistel hetkedel tõesti igaüks meist oleks võimeline loobuma kõigest, ka iseendast, selle nimel, mida ta kõige enam armastab.

Õhtul, kui algas sääserünnak, hakkasime kolmes autos linna poole tagasi liikuma. Mina läksin ühe tüübiga, keda ma veel sõidu algul peaaegu üldse ei tundnud, aga meie suhtlus - niipalju kui teda oli - oli mõistlik ja konkreetne ning meil tekkis kerge sümpaatia üksteise suhtes. Suitsetasin siis üle pika aja ka kanepit, pärast mida panin tähele, et pilved taevas moodustavad suuri nurgelisi mustreid ja jäin seepeale veel sügavamalt mõtteisse.

Ärkasin korraks oma mõtetest, kui olime jõudnud linna. Oli selline tunne, et alles äsja olime istunud autosse ja umbes 5 minutit sõitnud, aga tegelikult pidi sõit olema kestnud vähemalt tunni. Oleksime nagu istunud mingi pildi ees ja siis järsku oli see pilt vahetatud. Autojuht oli kaine muide. Siis ma alles täielikult teadvustasin, et see hape ikka töötab, lihtsalt mõjub mulle seekord kuidagi teisiti.

Meil oli plaanis kogu kambaga äärelinna ühe kambalise juurde minna, aga mu uuel sõbral autojuhil oli vaja korraks kodunt läbi käia ja kui selgus, et elame suhteliselt ligistikku, pani see mind kaaluma kodukanti jäämist, kuna vastasel juhul peaksin sealt äärelinnast hiljem ilmselt mingi viimase bussiga tagasi sõitma. Kodus oleks mul aga kõik hästi: saaksin süüa, mida ma tahan, kuulata muusikat, mida ma tahan, kasutada oma tehnikat jne... Igatahes, selle aja jooksul, mil autojuht korraks oma kodus käis, et midagi kaasa võtta, jõudsin seoses sellega, et kas ma peaksin temaga kaasa minema või mitte, kogu oma elu läbi mõelda. Mõtlesin töö- ja rahaprobleemidele, armastusele ja sellega seotud elu mõttele ning leidsin lõpuks, et ma ikkagi peaksin minema, kuna vastasel korral võib minust kunagi saada üks nendest, kes kunagi kodunt väljas ei käi, kartuses, et seal väljas kõik ei ole täpselt nii nagu nad tahavad.

Ühesõnaga, tripp, mida ma esialgu suht olematuks pidasin, osutus lõppkokkuvõttes nii olematuks, et tekitas minus rohkem mõtteid, kui nii mõnigi argireaalsusest väga erinev kogemus.

Friday, May 24, 2013

Maagilised seened, ootused ja armastus

Ühel ilusal päeval olime pruudiga maal ja leidsime, et selle ilusa päeva kasutegurit võiks proovida ühe seenetripiga veelgi suurendada. Minu mõte oli, et äkki sööks seekord kumbki kaks grammi, kuna palavuse tõttu oli kuidagi nõrk tunne ja millegipärast pelgasin seda tavapärast kolme grammi. Pruut ütles, et peaks tunde järgi võtma. Võtsin purgist tunde järgi, asetasin kuhja kaalule ja kaal näitas 2.02 grammi :)

Sõime seened ära ja võtsime suuna mere poole, plaaniga vahepeal metsa all "mõnus" peatus teha. Jõudes metsa vahele olid aga seened juba tööle hakanud ja päev eriti palavaks muutunud, nii et metsachill jäi ära ja päevakohaseks sai hoopis võimalikult kiiresti mere äärde jõuda. Huvitav, et ikka veel kipub mul ununema, et ei maksa enne trippi teha plaani "mõnusalt olla", kuna trippides selline plaan oma tühjuses peaaegu alati paljastub.

Jõudsime mere äärde, kus oli küll veidi jahedam, aga ikkagi veel liiga palav ja tundsin kerget iiveldust. See iiveldus oleks olnud täiesti okei, kui kõik muu oleks korras, aga lisaks iiveldusele häiris mind veel mõte, et midagi justkui ei ole juhtunud. Et jah, oleme veidi elavamad ja meel töötab poeetilisemalt kui tavaliselt ja värvid on eriti erksad - veidi isegi liiga erksad -, aga mingit kasu sellest nagu ei ole olnud. Ühesõnaga, mul oli kartus, et äkki sai ilmaasjata tripitud. Teiseks, oli mul veel väike mure, et ei tea, kas see iiveldus on ikka harilik seeneiiveldus või olen lisaks veel mingi kuumarabanduse saanud.

Läksin kadakate varju viludasse ja pruut jäi päikese kätte mere äärde. Oli tahtmine olla koos ja samas oli mingisugune - vist petlik - kujutelm, et peaks üksteisele rohkem ruumi jätma. Mingisugune pinge oli meie vahel.

Tulime jälle kokku, veidi raske oli end liigutada, aga siiski tulime kokku ja vahetasime infot ning tegime nalja. Tõenäoliselt huumor ja läbi selle teineteise geniaalsuse tajumine oligi see, mis meid aitas järgnevate vabanemisteni. Hakkasime teadvustama, et meil on nüüd vist selline olukord, et oli justkui ootus, et tuleb eriti tore päev, aga tegelikult meist kummalgi ei ole parajasti eriti hea olla, seepärast kardame enda tõelist meeleolu näidata ja on mingi poos ja on pinge. Kui see sai selgeks - mitte küll nii otseste sõnadega, nagu ma siin praegu kirjutasin-, hakkas pruut nutma ja see ajas mind naerma ja see oli hea. Ma ei ütle, millest me täpselt rääkisime, aga varsti igatahes olime üksteisel kaisus ning väga õnnelikud ja aru saanud, et me väga armastame üksteist.

Kohe kui pruut oli hakanud nutma ja mina naerma, kui olime loobunud toredust teesklemast, muutus iiveldus meeldivaks seeneuimaks ja kõik oli päriselt väga tore. Raske nüüd öelda, kas toimus enne meie vaimne vabanemine, mis tingis füüsilise iivelduse kadumise või oli see vastupidi...

Kogu see eelpool kirjeldatu kestis umbes poolteist tundi. Edasi oli õnnelik olemine, looduse ilu nautimine. Kõik oli ülireaalne ja ilus. Tundsime end kui kosmonaudid oma koduplaneedil. Läksime läbi mere ühe suure kivi peale. Pruut rääkis palju - seened tihtipeale aitavad sellele kaasa muide. Hoidsime seal kivil istudes teineteist ja imetlesime õrna lainetust merel ja iseendis.

Võimatu oli leida piiri, kust algab enda kujutlusvõime ja kus on see, mida võiks igaüks seal mere peal näha. Teadsin, et ma ei ole kunagi varem merd sellisena näinud, samas oli ka nagu teadmine, et see on alati siiski võimalik olnud. Et ma ei mõtle midagi välja, vaid näen justnimelt midagi objektiivset. Varsti leidsime kivi pealt ühe ämbliku, kes sinna tõenäoliselt koos meiega oli sattunud. Kivilt lahkudes muidugi tuli ämblik kuidagi kaasa võtta ja kuna teda parasjagu kuhugi panna ei olnud, poetas mu kaasa ta lihtsalt endale juustesse ja tulimegi tagasi maale - tuues endaga kaasa värsket mereõhku ja ühe põneva ämbliku.

Et päris aus olla, peaks veel mainima, et seekord lõppes tripp kuidagi eriti järsku ära. Kõigepealt tundsin endas kerget rahutust ja soovi liikuda, asendit vahetada. Esialgu ei tulnud pähegi, et tripp võiks juba lõppemas olla, aga varsti siiski teadvustasin, et justnimelt see on juhtumas ning edasi tuleb keskenduda rohkem tripi integreerimisele igapäevaellu, kui uute elamuste otsimisele. Praegu mõtlen, et seda oleks võinud varemgi teadvustada, et vältida sellist järsku "seismajäämist".

Wednesday, May 8, 2013

Tripp tundmatu substantsiga (tõenäoliselt NBOMe või 2Ci)

Paar päeva tagasi proovisin substantsi, mille nime keegi ei teadnud. Oli vaid teada, et kuigi blotteri kujuline ja psühhedeeliliste omadustega, siis LSD ta kindlasti ei ole ja et seda tuleb kauem keele peal hoida kui LSD'd. Tõstatasin pärast trippi teema ka ühes foorumis, lugesin siit-sealt erinevaid kirjeldusi ning julgen umbes 90% tõenäosusega oletada, et see oli 25i-NBOMe.

Kõik algas nii, et ühel peol kohtasin sõpra, kes mainis, et ta just parasjagu on alustamas trippi ühe tundmatu substantsiga. Nädal tagasi oli ta võtnud pool blotterit ja see olevat väga "mõnus" olnud ning nüüd oli tal terve blotter suus. Sõber pakkus, et kas tahan ka äkki katseks pool võtta. Mõtlesin, et kuna varsti pean seal peol nagunii hakkama kontserti andma, kuluks väike teadvusseisundi nihe ehk ära küll ja pool ei ole ka ehk liiga palju, et ma eriti millegagi riskiks. Kuidagi läks aga nii et see poolitamise-jutt tuli mul meelde alles siis, kui juba terve blotter suus oli. Kell oli umbes pool kümme õhtul.

Esimesena panin tähele, et võrreldes LSD'ga oli see mark eriti hapu ja kui huule vastu läks, jäi sinna veidi taoline tunne nagu oleks hambaarsti juures tuimestava süsti saanud. Umbes tund aega hiljem, kui me juba laval olime ja kontserti andsime, panin tähele, et mõte töötab eriti kiiresti ja ma suudan kõik tehnilised detailid ülihästi ära hallata. Teadsin, et varsti tuleb loos üks teatud koht ja nägin silmanurgast, et mu bändikaaslane on oma pilli liiga kaugule unustanud ja varsti tõenäoliselt hakkab seda kiiruga otsima, nii et panin selle pilli talle nina alla ja kui ta varsti hakkaski seda otsima, võisin lihtsalt kiiresti sõrmega osutada. Mingi sisemine pingestatus oli lõpuks ikka laes ja ilmselt kandus ka edasi, nii et oli üks väga intensiivne kontsert.

Pärast kontserti läksime paari sõbraga natukeseks välja jalutama. Laupäeva öö, vanalinn. Purjus ja väsinud inimesed sädelevates riietes. Lörriläinud õhtu, aga teesklus nagu kõik oleks väga tore. Hirm oma tõelist hinge näidata. Õllekrooksuga määritud seksuaalsus, mille kohta tahaks öelda loomalikkus, aga loomariigis ei kaasne sellega seda kurbust ja agressiivsust, mis valitses too õhtu vanalinnas. Nagu oleks mõne Hieronymus Boschi maali peale sattunud. Ja justkui selleks, et mu viimast võrdlust rõhutada, oli ülestõusmispüha, mistõttu Vene Õigeusu Kiriku kellad valjusti kõlasid üle terve linna. Igatahes, kui seenes oleksin nende inimeste suhtes tundnud pigem empaatiat ja soovi neid kuidagi aidata, siis nüüd oleks tahtnud lihtsalt karjuda. Kõik selle karja juures näis nii madal. Samas, tekitas see huvitavaid mõtteid. Mõtisklesin, et mis on kurjuse olemus ja kuidas on ta siia maailma tulnud. Kogu selle teeskluse nägemine teistes aitas mul näha teesklust ka endas - võinoh, vähemalt aitas näha, kus teda varem oli olnud, sest selle tripi aeg igatahes teesklust ei olnud. Jah, kui ka mitte midagi muud, siis vähemalt seda võib selle tripi kasuks küll öelda.

Läksime natukeseks veel peole tagasi. Energiat oli palju ja mõistus töötas endiselt eriti kiiresti. Kerge oli intellektuaalseid vestluseid pidada. Raske oli empaatiat tunda ja halb oli näha mõndasid oma sõpru enda säravat olemust alkoholiga tuhmistamas. Samuti oli seal liiga umbne. Läksin üksi koju.

Jõudsin koju ja pakkisin kohe oma muusikaasjad lahti, et saaks salvestada. Seadsin helikaardi uuesti üles, ühendasin juhtmeid ja tegin arvutiga mõned tehnilised liigutused - see kõik käis ülilihtsalt. Salvestasin ühele oma uuele loole natuke vokaale. Muidu oleks võinud muusikat edasi teha, aga silmad olid ekraani suhtes liiga tundlikud, nii et lausa valus oli arvutiga midagi teha.

Heitsin voodile, proovisin end lõdvaks lasta ja n-ö trippida, aga see jättis mind mingisugusesse tühja hektilisse olekusse. Sain aru, et seda ainet ei saa usaldada nagu seeni. Selle ainega peab ise otsustama, mis saab, sest muidu ei saa midagi. Hakkasin teadlikult mediteerima. Jälgisin oma pead ja seal esinevaid pingeid.

Toas oli igav ja kõht hakkas natuke valutama. Tegin teed ja läksin õue. Meie tänaval käisid parasjagu ehitustööd, nii et liiklus oli suletud. Seisin üksi keset teed ja jõin teed. Oli vaikne ja rahulik. Varsti hakkas kaugelt kostma skandeerimist: "Illuminati, Illuminati, Illuminati...." Möödus umbes minut, kui nurga tagant ilmusid välja kaks tüüpi. Ühel "Anna teed!" liiklusmärk pea kohal ning aina hüüdsid "Illuminati, Illuminati..." Mind üksinda liikumatult keset teed seismas nähes nad vist ehmatasid veidi, sest jäid esialgu vaiksemaks ja kõhklevaks. Siis aga kütsid siiski edasi: "Illuminati, Illuminati....". Mina ei öelnud midagi. Lihtsalt jälgisin neid pingsalt kuni nad minust möödusid. Selline kohtumine siis.

Kõhuvalu läks aina hullemaks. Lõpuks mulle tundus, et nüüd ma saan aru, mis tunne Kurt Cobainil oma lõppematu kõhuvaluga võis olla. Õnneks tuli mul mõte endale üks soe vann teha. Kui vesi jõudis kõhuni, hakkas valu tasapisi järele andma.

Varsti tuli üks korterikaaslane oma sõpradega koju. Mul oli hea meel, et ma ei pea enam täitsa üksi olema. Rääkisime ja oli tore. Varsti nad läksid magama. Mina, täiesti unetu, proovisin veel veidi muusikat teha arvutiga, aga see oli endiselt ebameeldiv. Sain aru, et oma praeguses meeleseisundis ma vist ei olegi suuteline midagi tegema ja otsustasin magada või vähemalt puhata. Kell oli selleks ajaks umbes viis hommikul.

Und mul muidugi ei tulnud, aga keskendudes oma hingamisele õnnestus mul oma keha siiski nii palju magama panna, et võisin kuulda iseenda unenohisemist. Aegajalt tõi mind sellest puhkeseisundist välja ebamugavustunne kehas ja peas. Siis pidin jälle keskenduma sellele kohale, kus oli ebamugav, kuni hakkas parem.

See oligi ehk selle droogi suurim pluss, et sundis palju endaga tegelema. Aga kui nüüd aus olla, siis ei soovitaks seda küll kellelegi. Enam-vähem terve tripi vältel pidi selle ainega justkui jõudu katsuma. Näiteks seentega on tunne, et kõik on tasakaalus ja nii nagu sa tunned, nii sa peadki tundma. Selle tundmatu ainega oli aga selline tunne, et midagi on ajus valesti. Tegin otsuse enam mitte proovida ained, millel ei ole aastatuhandete, -sadade, no vähemalt aastakümmnete jagu oma kultuuri välja kujunenud.