Sõber pakkus välja, et võiks tema maakodus veidi suurema seltskonnaga erinevaid psühhedeelikume trippida. Oli plaanis, et kõik ei võta täpselt samu aineid ega koguseid ning õhku sai visatud ka hüpotees, et ehk kambavaim ja ühine ruum suudavad kogu seltskonna ainete ja koguste erinevusest hoolimata ühisesse teadvusseisundisse viia. Meile kasutada olevad ained olid LSD, seened, kanep ja ülinatukene san pedro kaktust.
Seekord sai päris põhjalikult n-ö eeltööd tehtud, mille käigus mu sõbra sõber pakkus välja, et ei peaks olema lihtsalt tripp vaid rituaal. Esialgu oli see mõte mulle küll veidi vastumeelne, aga ühe hea sõbranna nõuandel ja kartuses, et võib-olla olengi hakanud mingisugusesse enda kindlaks kujunenud trippimisformaati kinni jääma, otsustasin lõpuks rituaalile ikkagi võimaluse anda ning päev-päevalt hakkas see mõte mulle aina parem tunduma.
Tavapärasest erinev oli veel see, et juba paar päeva enne trippi hakkas iseenesest tekkima meditatiivne meeleseisund ja et kogemust veel tugevamaks muuta, ei söönud ma trippimise päeval rohkem kui hommikul paar puuvilja.
Istusime siis lõpuks üheksakesi ühe vana talu kambrikeses. Ruumi keskel oli väike altar LSD, seente, kanepi, MDMA, San Pedro, viirukite (salvei ja palo santo), väikse Buddha kuju ja kristallidega. Alguses istusime niisama ja arutasime läbi mõned reeglid, milleks oli peamiselt, et see ruum kus me praegu oleme on püha ruum ja siin olemise eesmärk on iseendas sügavale minna ning kui on soovi juttu rääkida või midagi muud pühasse ruumi sobimatut teha, tuleb minna kõrvalruumi või kuhugi mujale. Mu sõbra sõber, kelle idee see rituaal oli - nimetame teda siin tekstis siis šamaaniks, kuigi selle kohta on mul veel ühtteist öelda -, koostas oma arvutis playlisti, mis koosnes peamiselt ayahuascatseremooniate lauludest.
Hakkas rituaal. Ruum ja ka iga inimene eraldi puhastati hipide kombel salveisuitsuga. See mulle täitsa meeldis, oli justkui mingit laadi meditatsioon. Siis saadeti ringi käima jutusau, mille juures igaüks ütles taotluse (mis ta soovib selle tripiga saavutada) ja võttis tüki san pedrot. Vahepeal said kõik ka ühe seene. Seene ja san pedro kogused olid muidugi nii väikesed, et see oli rohkem nagu sümboolne - otseselt mingist seene- või kaktusetripist ei ole mõtet rääkida. Taotluste ajal asusime tasapisi n-ö main dishi kallale. Mina ja veel paar inimest võtsime igaüks kaks doosi LSD'd. Paar inimest võtsid ühe doosi LSD'd ja ühe doosi seeni. Mõned võtsid lihtsalt kas ühe doosi LSD'd või ühe doosi seeni.
Kuniks tripp hakkas peale tulema, mängisime minu ettepanekul natukene parmupilli. Oli päris lõbus. Tekkis vaikus ja šamaan pani oma playlisti randomi peal mängima. Esimene lugu oli päris hea. Tundsin, kuidas LSD hakkab tasapisi mõjuma ning nautisin seda kerget surinat oma kehas. Nägin enda ümber häid sõpru ja mul oli hea meel, et ka neil oli hea. Tuli veel paar head lugu. Visuaalid hakkasid tasapisi tööle. Siis aga hakkasid mind playlistis olevad lood häirima. See tähendab, nad ei olnud isegi kõige hullemad, aga mina oleksin eelistanud vaikuses istuda ja minna enda sees sügavamale. Mõne loo maneer minu meelest proovis mulle ette öelda, et kuidas ma nüüd peaksin ennast tundma ja see veidi häiris. Kui hakkas mängima üks teatav lugu, mille puhul nii sõnad kui instrumentaal olid nagu põhikooliõpilase kirjutatud, oli küll veidi nagu šokk, et miks selline lugu siia playlisti on pandud. Vaatasin siis šamaani, kes minu meelest sel hetkel väga proovis ennast šamaaniks pidada ja tema arvutit, millist ma ise endale eales ei ostaks ja kõvaketast, mille valgustus mulle ei meeldinud ja mõeldes mõtet, et miks ta neid laule omale kõvakettalt arvutisse ei kopeerinud ja miks tal üldse maitset ei ole ja miks me ütlesime taotlusringide ajal indiaanlaste kombel "Ahoo!", kui oleks võinud öelda palju tugevama eestikeelse sõna nagu "Aitäh!", hakkas kogu see reglementeeritud pühadus totakas näima. Oleksin tahtnud öelda, et okei nüüd paneme muusika kinni või lähme varsti õue, aga kuna varasematest kogemustest olen ma õppinud, et oma tripi esimest kriitikapuhangut ei maksa kohe valla lasta, kuna enamasti midagi head sellest ei sünni, jätsin ütlemata ja jälgisin huviga seda totakust (parasjagu mängis mingisugune skandinaavialik poplauluke). Vaatasin paarile sõbrale otsa ja nägin, et nad mõtlevad umbes sama mis mina.
Varsti olidki umbes pooled meist kõrvalruumis ja üsna pea läksime juba edasi õue. Tähistaevas, selge õhk, trööstitu sügis, kaugelt kostuv maantee kumin - vähemalt minu jaoks olid need palju sügavamad vaatlusobjektid kui mingi laul sellest, et kõik on üks ja keha saab terveks. Sel hetkel tundus, et kogu see rituaal oli üles ehitatud umbes selleks, et leida kinnitust millelegi, mille suhtes on juba otsustatud, kuidas see peab olema. Minu meelest aga on LSD selleks, et lahti lasta ootustest, harjumustest, mälestustest, mõtlemisest ja eelkõige on LSD religioosne kogemus mille käigus saab teada midagi uut. Mõtlesin, et kahju inimestest, kelle trippimised ainult selliste rituaalidega piirduvadki.
Läksin sisse tagasi kavatsusega soovitada ka teistel õue minna. Õnneks olid ka toas siiski piirid juba lagunema hakanud, inimesed liikusid ringi ja hävisid fanni. Küsisin ühe lähedase inimese käest (nimetan teda edaspidi S'iks) , kelle jaoks see oli esimene LSD-tripp ja kellele mina seda soovitanud olin, et kuidas läheb. Kes küsib, küsis ta vastu. Päris hea küsimus. Ütlesin talle (nalja pärast käskival toonil), et nüüd tuleb õue minna. Ta sai naljast aru. Tasapisi liikuski kogu kamp õue, kus oli käsil suure lõkke süütamine. Paber ja puud olid niisked, nii et lõke eriti ei tahtnud põleda. Sel hetkel oli mul muidugi suva, kas ta läheb põlema või mitte. Pigem oli tähtis, kuidas ma ta põlema panen või ei pane ning miks. Kunsti nimel, nalja pärast proovisin lõket süüdata niimoodi, et oleks võimalikult vähe tõenäoline, et ta põlema läheb. Varsti ta siiski põles ja taeva poole tõusvad sädemed olid väga ilusad. Praksumist kuulates meenus, et mu lemmik heli on plahvatus. (Kui kaob ära see, mis peab kaduma.)
Kuna S oli üks väheseid tüdrukuid seltskonnas ja ühtlasi väga ilus, proovisid kõik temaga oma avastusi jagada ja talle oma maailmavaadet selgitada. Vähemalt nii mulle tundus, kuna ma olin temasse armunud. Nägin teda inimestega kelle teadmisi ma ei usaldanud ja üleüldse käis lõkke ääres koguaeg suur naljatamine ja lobisemine, nii et mul tekkis tahtmine talle just enda trippimisviisi tutvustada - tahtsin ta lõkkest veidi eemale viia, et saaks vaikselt olla ja tähti vaadata. Kuna aga talle selleks ajaks juba päris palju erinevat juttu oli räägitud ja mina vist lähenesin jälle veidi liiga käskivalt (nalja pärast muidugi) võttis ta minu suhtes kaitsva hoiaku ja sel hetkel nägin ma tema nägu muutumas veidi reptiloidseks, mis oli natuke hirmutav. Ma muidugi teadsin, et see muutus toimub minu enda meeles ja on lihtsalt minu viis asjade nägemiseks, aga midagi see hallutsinatsioon siiski peegeldas. Tundus, et see pool inimesest lööb välja kui ta tunneb end ähvardatuna, nii et tõmbusin tagasi ning kuigi midagi jäi minu ja tema vahel ikkagi lahendamata, saavutasime mingisuguse enam-vähem flow.
Ta ütles mulle, et igaühel on oma tõde ja ma ei tohiks enda tõde peale suruda. Aga minu meelest siiski kõik, mis keegi mõtleb ei ole tõde kasvõi juba näitel, et inimestel on harjumusi, mis on neile endile ja kogu maailmale on kahjulikud.
Enam-vähem tripi kõrghetkel jõime üheksa peale ära umbes nelja inimese MDMA doosi. Mõni sai rohkem, mõni vähem. Ise tundsin MDMA mõju minimaalselt, aga võib-olla ei olekski tahtnud rohkem, kuna käsiloleva happetripi aeg olin just aru saanud, et mu kolm viimast MDMA trippi ei ole mulle sada protsenti hästi mõjunud. See tähendab, kindlasti MDMA on mind avatumaks teinud ja õpetanud elust rohkem mõnu tundma, aga seda sügavust, mis pärast happetrippe tekib, oli MDMA minus vähendanud.
Olime siis seal lõkke ääres ja oli plaanis suitsetada kanepit ehk nagu hipid selle kohta tavatsesid öelda "Santa Mariat". Šamaan pidas pika kõne selgitades, et miks me seda täpselt teeme. Inimesed kuulasid, ootasid, aga ilmselgelt keegi tegelikult ei suutnud seda kõnet algusest lõpuni läbi protsessida, kuna endalgi toimus peas nii mõndagi huvitavat. Kui kõne sai läbi ja šamaan tahtis joindi põlema panna, ütlesin ma, et ma ei saanud täpselt ikkagi aru tema kõnest. See oli okei, et ma nii ütlesin. Tavaolukorras oleks see ehk veidi kohatuna mõjunud, aga religioosse rituaali aeg minu meelest ei ole tähtis see, et ära teha need asjad, mis on plaanis, vaid on tähtis, et kuidas ja miks neid teha. Ja mulle tundus, et ka meie self-claimed šamaan sai sellest aru, sest kõigil oli lõbus ja siis ta seletas veidi lihtsamalt.
Varsti ütles keegi, et võiks baba juurde tagasi minna. Baba tähendab India traditsioonis õpetajat ja siinkohal nimetati babaks seda ruumi, kus me olime alustanud oma tseremooniat. Mina olen aga selliste sõnade suhtes allergiline. Umbes pooled meist jäid õue.
Läksin siis jalutama koos sõbraga, kes sellest seltskonnast minuga võib-olla kõige rohkem sama maailma jagas. Tema oli söönud doosi seeni, doosi hapet ja joonud rohkem MDMA'd kui keegi teine too õhtu ning ilmselt tundis end väga hästi. Leidsime, et peaksime rohkem aega koos veetma. Ka minul näis midagi sellest MDMA'st vaikselt tööle hakkavat. Hiljem hoidsime mina, mu sõber ja S - see kellesse ma armunud olin - kolmekesi tähistaeva all (tähtede vahel olid valgusjooned ja nad liikusid seal) kätest kinni ja tundsin suurt soojust meie vahel.
Nagu võib-olla siit juba välja on tulnud, siis meil olid too õhtu ikkagi suht erinevad tripid. Need, kes olid ainult seeni trippinud, olid minu meelest väga seene näoga ja justkui mingist lõbusast seenevaimust juhitud. Üks seenetrippija ütles mulle, et talle seened meeldivad rohkem kuna seened on vähem intellektuaalsed ja hape on ruuduline. Minu meelest hape on mitmetahuline, aga ma saan aru küll, mis ta selle all mõtles. Ja inimene kes oli ainult ühe LSD võtnud (ja kellega ma varem muideks ainult ühe korra olin kohtunud), ei näinud ilmselt nii palju ilu kui need, kes olid võtnud kaks. Sel ajal kui mina nägin veel laes ja seinal müstilisi kujundeid mille päritolu ma kuidagi selgeks ei suutnud teha, rääkis tema nostalgilisi jutte oma elust ja minu meelest aktiivselt tegeles taasklammerdumisega või siis endale uute imidžikihtide ladumisega ja ma ei saanud teda ka aidata öeldes, et aga vaata hoopis neid kujundeid seal laes, kuna doosi erinevuse tõttu ta neid sel hetkel enam väga tõenäoliselt ei oleks suutnud näha.
Hommikul oli ühissöömaaeg mille ajal käis ringi jutusau ning igaühel oli võimalik midagi öelda. Üllatavalt viljakaks kujunes see ring ning inimesed tõepoolest ütlesid ausalt, mis nende meelest eelmine õhtu oli hästi ja mis oleks võinud paremini olla ja mis on siiamaani lahendamata.
Järgmisel päeval olid värvid väga kontrastsed ja näiteks puud olid küll sellised nagu nad alati on olnud, aga see millised nad alati on olnud, tundus mulle korraga väga psühhedeelne. Miks need raagus kased just taolised välja näevad nagu mõni fantaasiarikas kunstnik nad oleks maalinud? Kust tulevad need printsiibid mis panevad maailma välja nägema just nii nagu ta on.
P.S.
Järgmine kord siiski tripiks koos inimestega, keda ma tunnen paremini. Ideaalis võiks tegu olla parimate sõpradega.
P.P.S.
Rituaalsusel tegelikult olid ka oma positiivsed küljed, aga järgmine kord võiks seda veidi teisiti teha. Näiteks võiks valida teistsuguse muusika või ta üldse ära jätta ning võiks mitte püüda adapteerida mõne muu droogi rituaali LSD'le.
Seekord sai päris põhjalikult n-ö eeltööd tehtud, mille käigus mu sõbra sõber pakkus välja, et ei peaks olema lihtsalt tripp vaid rituaal. Esialgu oli see mõte mulle küll veidi vastumeelne, aga ühe hea sõbranna nõuandel ja kartuses, et võib-olla olengi hakanud mingisugusesse enda kindlaks kujunenud trippimisformaati kinni jääma, otsustasin lõpuks rituaalile ikkagi võimaluse anda ning päev-päevalt hakkas see mõte mulle aina parem tunduma.
Tavapärasest erinev oli veel see, et juba paar päeva enne trippi hakkas iseenesest tekkima meditatiivne meeleseisund ja et kogemust veel tugevamaks muuta, ei söönud ma trippimise päeval rohkem kui hommikul paar puuvilja.
Istusime siis lõpuks üheksakesi ühe vana talu kambrikeses. Ruumi keskel oli väike altar LSD, seente, kanepi, MDMA, San Pedro, viirukite (salvei ja palo santo), väikse Buddha kuju ja kristallidega. Alguses istusime niisama ja arutasime läbi mõned reeglid, milleks oli peamiselt, et see ruum kus me praegu oleme on püha ruum ja siin olemise eesmärk on iseendas sügavale minna ning kui on soovi juttu rääkida või midagi muud pühasse ruumi sobimatut teha, tuleb minna kõrvalruumi või kuhugi mujale. Mu sõbra sõber, kelle idee see rituaal oli - nimetame teda siin tekstis siis šamaaniks, kuigi selle kohta on mul veel ühtteist öelda -, koostas oma arvutis playlisti, mis koosnes peamiselt ayahuascatseremooniate lauludest.
Hakkas rituaal. Ruum ja ka iga inimene eraldi puhastati hipide kombel salveisuitsuga. See mulle täitsa meeldis, oli justkui mingit laadi meditatsioon. Siis saadeti ringi käima jutusau, mille juures igaüks ütles taotluse (mis ta soovib selle tripiga saavutada) ja võttis tüki san pedrot. Vahepeal said kõik ka ühe seene. Seene ja san pedro kogused olid muidugi nii väikesed, et see oli rohkem nagu sümboolne - otseselt mingist seene- või kaktusetripist ei ole mõtet rääkida. Taotluste ajal asusime tasapisi n-ö main dishi kallale. Mina ja veel paar inimest võtsime igaüks kaks doosi LSD'd. Paar inimest võtsid ühe doosi LSD'd ja ühe doosi seeni. Mõned võtsid lihtsalt kas ühe doosi LSD'd või ühe doosi seeni.
Kuniks tripp hakkas peale tulema, mängisime minu ettepanekul natukene parmupilli. Oli päris lõbus. Tekkis vaikus ja šamaan pani oma playlisti randomi peal mängima. Esimene lugu oli päris hea. Tundsin, kuidas LSD hakkab tasapisi mõjuma ning nautisin seda kerget surinat oma kehas. Nägin enda ümber häid sõpru ja mul oli hea meel, et ka neil oli hea. Tuli veel paar head lugu. Visuaalid hakkasid tasapisi tööle. Siis aga hakkasid mind playlistis olevad lood häirima. See tähendab, nad ei olnud isegi kõige hullemad, aga mina oleksin eelistanud vaikuses istuda ja minna enda sees sügavamale. Mõne loo maneer minu meelest proovis mulle ette öelda, et kuidas ma nüüd peaksin ennast tundma ja see veidi häiris. Kui hakkas mängima üks teatav lugu, mille puhul nii sõnad kui instrumentaal olid nagu põhikooliõpilase kirjutatud, oli küll veidi nagu šokk, et miks selline lugu siia playlisti on pandud. Vaatasin siis šamaani, kes minu meelest sel hetkel väga proovis ennast šamaaniks pidada ja tema arvutit, millist ma ise endale eales ei ostaks ja kõvaketast, mille valgustus mulle ei meeldinud ja mõeldes mõtet, et miks ta neid laule omale kõvakettalt arvutisse ei kopeerinud ja miks tal üldse maitset ei ole ja miks me ütlesime taotlusringide ajal indiaanlaste kombel "Ahoo!", kui oleks võinud öelda palju tugevama eestikeelse sõna nagu "Aitäh!", hakkas kogu see reglementeeritud pühadus totakas näima. Oleksin tahtnud öelda, et okei nüüd paneme muusika kinni või lähme varsti õue, aga kuna varasematest kogemustest olen ma õppinud, et oma tripi esimest kriitikapuhangut ei maksa kohe valla lasta, kuna enamasti midagi head sellest ei sünni, jätsin ütlemata ja jälgisin huviga seda totakust (parasjagu mängis mingisugune skandinaavialik poplauluke). Vaatasin paarile sõbrale otsa ja nägin, et nad mõtlevad umbes sama mis mina.
Varsti olidki umbes pooled meist kõrvalruumis ja üsna pea läksime juba edasi õue. Tähistaevas, selge õhk, trööstitu sügis, kaugelt kostuv maantee kumin - vähemalt minu jaoks olid need palju sügavamad vaatlusobjektid kui mingi laul sellest, et kõik on üks ja keha saab terveks. Sel hetkel tundus, et kogu see rituaal oli üles ehitatud umbes selleks, et leida kinnitust millelegi, mille suhtes on juba otsustatud, kuidas see peab olema. Minu meelest aga on LSD selleks, et lahti lasta ootustest, harjumustest, mälestustest, mõtlemisest ja eelkõige on LSD religioosne kogemus mille käigus saab teada midagi uut. Mõtlesin, et kahju inimestest, kelle trippimised ainult selliste rituaalidega piirduvadki.
Läksin sisse tagasi kavatsusega soovitada ka teistel õue minna. Õnneks olid ka toas siiski piirid juba lagunema hakanud, inimesed liikusid ringi ja hävisid fanni. Küsisin ühe lähedase inimese käest (nimetan teda edaspidi S'iks) , kelle jaoks see oli esimene LSD-tripp ja kellele mina seda soovitanud olin, et kuidas läheb. Kes küsib, küsis ta vastu. Päris hea küsimus. Ütlesin talle (nalja pärast käskival toonil), et nüüd tuleb õue minna. Ta sai naljast aru. Tasapisi liikuski kogu kamp õue, kus oli käsil suure lõkke süütamine. Paber ja puud olid niisked, nii et lõke eriti ei tahtnud põleda. Sel hetkel oli mul muidugi suva, kas ta läheb põlema või mitte. Pigem oli tähtis, kuidas ma ta põlema panen või ei pane ning miks. Kunsti nimel, nalja pärast proovisin lõket süüdata niimoodi, et oleks võimalikult vähe tõenäoline, et ta põlema läheb. Varsti ta siiski põles ja taeva poole tõusvad sädemed olid väga ilusad. Praksumist kuulates meenus, et mu lemmik heli on plahvatus. (Kui kaob ära see, mis peab kaduma.)
Kuna S oli üks väheseid tüdrukuid seltskonnas ja ühtlasi väga ilus, proovisid kõik temaga oma avastusi jagada ja talle oma maailmavaadet selgitada. Vähemalt nii mulle tundus, kuna ma olin temasse armunud. Nägin teda inimestega kelle teadmisi ma ei usaldanud ja üleüldse käis lõkke ääres koguaeg suur naljatamine ja lobisemine, nii et mul tekkis tahtmine talle just enda trippimisviisi tutvustada - tahtsin ta lõkkest veidi eemale viia, et saaks vaikselt olla ja tähti vaadata. Kuna aga talle selleks ajaks juba päris palju erinevat juttu oli räägitud ja mina vist lähenesin jälle veidi liiga käskivalt (nalja pärast muidugi) võttis ta minu suhtes kaitsva hoiaku ja sel hetkel nägin ma tema nägu muutumas veidi reptiloidseks, mis oli natuke hirmutav. Ma muidugi teadsin, et see muutus toimub minu enda meeles ja on lihtsalt minu viis asjade nägemiseks, aga midagi see hallutsinatsioon siiski peegeldas. Tundus, et see pool inimesest lööb välja kui ta tunneb end ähvardatuna, nii et tõmbusin tagasi ning kuigi midagi jäi minu ja tema vahel ikkagi lahendamata, saavutasime mingisuguse enam-vähem flow.
Ta ütles mulle, et igaühel on oma tõde ja ma ei tohiks enda tõde peale suruda. Aga minu meelest siiski kõik, mis keegi mõtleb ei ole tõde kasvõi juba näitel, et inimestel on harjumusi, mis on neile endile ja kogu maailmale on kahjulikud.
Enam-vähem tripi kõrghetkel jõime üheksa peale ära umbes nelja inimese MDMA doosi. Mõni sai rohkem, mõni vähem. Ise tundsin MDMA mõju minimaalselt, aga võib-olla ei olekski tahtnud rohkem, kuna käsiloleva happetripi aeg olin just aru saanud, et mu kolm viimast MDMA trippi ei ole mulle sada protsenti hästi mõjunud. See tähendab, kindlasti MDMA on mind avatumaks teinud ja õpetanud elust rohkem mõnu tundma, aga seda sügavust, mis pärast happetrippe tekib, oli MDMA minus vähendanud.
Olime siis seal lõkke ääres ja oli plaanis suitsetada kanepit ehk nagu hipid selle kohta tavatsesid öelda "Santa Mariat". Šamaan pidas pika kõne selgitades, et miks me seda täpselt teeme. Inimesed kuulasid, ootasid, aga ilmselgelt keegi tegelikult ei suutnud seda kõnet algusest lõpuni läbi protsessida, kuna endalgi toimus peas nii mõndagi huvitavat. Kui kõne sai läbi ja šamaan tahtis joindi põlema panna, ütlesin ma, et ma ei saanud täpselt ikkagi aru tema kõnest. See oli okei, et ma nii ütlesin. Tavaolukorras oleks see ehk veidi kohatuna mõjunud, aga religioosse rituaali aeg minu meelest ei ole tähtis see, et ära teha need asjad, mis on plaanis, vaid on tähtis, et kuidas ja miks neid teha. Ja mulle tundus, et ka meie self-claimed šamaan sai sellest aru, sest kõigil oli lõbus ja siis ta seletas veidi lihtsamalt.
Varsti ütles keegi, et võiks baba juurde tagasi minna. Baba tähendab India traditsioonis õpetajat ja siinkohal nimetati babaks seda ruumi, kus me olime alustanud oma tseremooniat. Mina olen aga selliste sõnade suhtes allergiline. Umbes pooled meist jäid õue.
Läksin siis jalutama koos sõbraga, kes sellest seltskonnast minuga võib-olla kõige rohkem sama maailma jagas. Tema oli söönud doosi seeni, doosi hapet ja joonud rohkem MDMA'd kui keegi teine too õhtu ning ilmselt tundis end väga hästi. Leidsime, et peaksime rohkem aega koos veetma. Ka minul näis midagi sellest MDMA'st vaikselt tööle hakkavat. Hiljem hoidsime mina, mu sõber ja S - see kellesse ma armunud olin - kolmekesi tähistaeva all (tähtede vahel olid valgusjooned ja nad liikusid seal) kätest kinni ja tundsin suurt soojust meie vahel.
Nagu võib-olla siit juba välja on tulnud, siis meil olid too õhtu ikkagi suht erinevad tripid. Need, kes olid ainult seeni trippinud, olid minu meelest väga seene näoga ja justkui mingist lõbusast seenevaimust juhitud. Üks seenetrippija ütles mulle, et talle seened meeldivad rohkem kuna seened on vähem intellektuaalsed ja hape on ruuduline. Minu meelest hape on mitmetahuline, aga ma saan aru küll, mis ta selle all mõtles. Ja inimene kes oli ainult ühe LSD võtnud (ja kellega ma varem muideks ainult ühe korra olin kohtunud), ei näinud ilmselt nii palju ilu kui need, kes olid võtnud kaks. Sel ajal kui mina nägin veel laes ja seinal müstilisi kujundeid mille päritolu ma kuidagi selgeks ei suutnud teha, rääkis tema nostalgilisi jutte oma elust ja minu meelest aktiivselt tegeles taasklammerdumisega või siis endale uute imidžikihtide ladumisega ja ma ei saanud teda ka aidata öeldes, et aga vaata hoopis neid kujundeid seal laes, kuna doosi erinevuse tõttu ta neid sel hetkel enam väga tõenäoliselt ei oleks suutnud näha.
Hommikul oli ühissöömaaeg mille ajal käis ringi jutusau ning igaühel oli võimalik midagi öelda. Üllatavalt viljakaks kujunes see ring ning inimesed tõepoolest ütlesid ausalt, mis nende meelest eelmine õhtu oli hästi ja mis oleks võinud paremini olla ja mis on siiamaani lahendamata.
Järgmisel päeval olid värvid väga kontrastsed ja näiteks puud olid küll sellised nagu nad alati on olnud, aga see millised nad alati on olnud, tundus mulle korraga väga psühhedeelne. Miks need raagus kased just taolised välja näevad nagu mõni fantaasiarikas kunstnik nad oleks maalinud? Kust tulevad need printsiibid mis panevad maailma välja nägema just nii nagu ta on.
P.S.
Järgmine kord siiski tripiks koos inimestega, keda ma tunnen paremini. Ideaalis võiks tegu olla parimate sõpradega.
P.P.S.
Rituaalsusel tegelikult olid ka oma positiivsed küljed, aga järgmine kord võiks seda veidi teisiti teha. Näiteks võiks valida teistsuguse muusika või ta üldse ära jätta ning võiks mitte püüda adapteerida mõne muu droogi rituaali LSD'le.
2 comments:
nii värskendav on lugeda, kuidas kõrvaldimensioonis elu läheb
Eks see on ka ikka päris tore, et siin keegi aegajalt kommenteerib.
Post a Comment