Tuesday, February 17, 2009

Psytrance ja LSD

Käisin reedel ühel psytrance'i peol. Olin ka varem sellistele üritustele sattunud, aga kordagi ei olnud ma pikemalt viibinud, põhjalikult sisse elanud ega hapet tarbinud.

Ukse peal kleepis üks tore värisevate kätega tüüp mulle pileti käe peale - ta oli küll natuke junkie, aga see-eest väga sõbralik. Riided tuli garderoobi panna. Kõikjalt õhkas mingisugust positiivset asjaarmastajalikku undergroundlikkust. Varemalt olin ette kujutanud, et see on tõenäoliselt mingisugune järjekordne üsna suvaline elektroonika-pidu, aga peagi pidin veenduma, et olen sattunud päris lahedasse kohta. Oli kõiksugu erinevaid pidulisi: alates rahulike, graatsiliste rasta-psy-kuningannadega, lõpetades testosterooni täis, ennast kehtestada üritavate ossidega - kuigi nad lõpuks (vähemalt moraalsesse) vähemusse jäid. Oli ka energilisi neoontriipudega psy-printsessikesi, paar kõige tavalisemat rocki-meest ja nii mõnedki suvalised, nagu mina. Oo, õhk oli ikka päris kirju - nii inimestest kui muust.

Umbes kolmveerand tundi lihtsalt vaatlesin inimesi, peo dekoratsioone ja kuulasin muusikat. Mul oli hea olla, aga samas oli mul ka mu vana hea kompleks vabastiilis tantsimise suhtes. Ühel hetkel hakkasin siiski sõrmega niisama takti kaasa lööma, aga LSD's juhtub, et me tunnetame mõnikord rohkemat kui esialgu plaanitud. Nii juhtuski, et snoobilikust käelaba liigutamisest sai mõnu tunnetamise üle, millest kasvas välja tervet kätt hõlmav tants. Kuidagi väga lahe koomiliselt pseudointellektuaalne tunne oli keset tantsupõrandat nõnda ainult üht kätt kasutades tantsida. Aga varsti lisasin ma ka teise käe ja lõpuks kogu keha ning tantsisin, tunnetades oma keha iga rakukest. Sain enda meelest aru, milles seisneb psy olemus ja üritasin hästi süvitsi minna ning olla eeskujulik psy-inimene.

Võib-olla pealiskaudne vaatleja ei nimetaks mu tantsu üldsegi tantsuks, sest liikusin umbes 50 korda aeglasemalt, kui tavaliselt, aga see kõik voolas mul väga täpselt muusika rütmis ning harmoonias - psy juurde sobib selline üliaeglane voolamine minu arvates päris hästi.

Esimest korda elus sain ma aru, mis on tantsimine - see on keha tunnetatud liigutamine. Rohkem pole vaja. Kui tunnetus on olemas, võib ka kõige tavalisem kõndimine olla tants. Kui ma enda arvates filmitegija ega muusik ei oleks, läheksin hea meelega tantsu õppima, sest päris mitu ideed tekkis selles vallas.

Niisiis, tegin tantsukunsti oma iseäralikku moodi ja nautisin seda toimingut, seda loomingut, seda liivamandalat, mida keegi enam kunagi uuesti ei näe. Tantsisin täielikult endale ja ei saanud üldsegi aru nendest, kes tantsisid selleks, et teistele ennast näidata või midagi tõestada. Aga kui ma märkasin, et minu ümber hakkavad inimesed - kes rohkem, kes vähem - minu liigutusi ja üliaeglast stiili kopeerima, hakkasin ma üsna automaatselt tantsima rohkem väljapoole. Hakkasin mõtlema, kuidas ma neile huvitavam ja kasulikum saaksin olla. Muutusin aina lahtisemaks.

Pidevalt juhtus spontaanseid, geniaalseid asju. Näiteks, üks huvitav psy-printsessike, kes muidu tantsis üsna hüplevalt ja äkiliselt, hakkas ühel hetkel vist minu vastu natuke huvi tundma. Ta tantsis minu juurde ja sisenes minu süsteemi, liigutades end natuke aega minuga samas rütmis ja stiilis ning isegi saades vist kätte minu tunnetuse - ma väga hindasin seda võimet temas. Niisiis, natuke aega suhtlesime üksteisega selles ülitunnetuslikus kehakeeles. Aga kui muusikas tuli kulminatsioon ja twist, saatis ta endast välja mingisuguse energiaimpulsi, mis tahtis ka mind kaasa tõmmata, ja ta hakkas jälle enda moodi hüplevalt tantsima - samas meie omapärane energeetiline suhtlus säilus. Mina jäin stiili poolest endiseks, aga võrreldes meie esimese kontaktiga, oli minu meelestatus tema suhtes juba muutunud. Siis sisenes ta uuesti minu süsteemi. Seekord sai ta mu kätte ja kui muusikas jälle see koht tuli, tõmbas ta mind tõepoolest enda süsteemi - ühel ja samal hetkel hakkasime me mõlemad kiirete, hüplevate, sujuvate liigutustega tantsima. Nõnda sain ma lõpuks oma tantsukompleksist täielikult üle ja tundsin, et ka mina oskan tegelikult tantsida niimoodi, nagu tavaliselt tantsitakse.

Hiljem süvenesin uuesti enda süsteemi ja proovisin tubli psyhhotroopik olla.

Muide, hape oli seekord kuidagi eriti... lihtne, igas mõttes positiivne. Võib-olla isegi liiga positiivne.

10 comments:

meeletu said...

mõnusalt intellektuaalne lähenemine happele. see on peaaegu selline tekst, mida lapsevanemad võiksid mõista. sõbralik, et mitte ölda eeskujulik .D lahe igaljuhul.

Üks Kõik said...

jee, meeletu on tagasi.

Anonymous said...

Sõnades teab iga vähegi haritud inimene, et tants on tunnetatud liikumine. Olen kindel,et sellise tantsukogemuse saamiseks ei pea hapet tarbima.
Mulle näib, et sinu psühhedeelsete ainete tarbimisega seotud kogemused on kas visuaalsed naudingud või teadmiste tunnetamine. Mõlemat on võimalik kogeda ka aineteta, iseasi kui tugevalt. Aga milleks sa ikkagi hapet teed?

Üks Kõik said...

Sõnades on küll lihtne öelda, et kõike seda võimsat on võimalik kogeda ka ilma happeta, aga kas seda ka praktikas juhtub? Kindlasti mitte just eriti tihti.

Esimene kord proovisin uudishimust. Edaspidi olen hapet tarvitanud, kuna peale igat trippi olen tundnud ennast natukene targemaks muutuvat. See kõlab küll vist veidike ülbelt. Aga mõned kogemused on lihtsalt nii võimsad, et...

Muidugi ei tule teadmised ega tunnetus otseselt happest ning neid on võimalik saavutada ka ilma, aga et seda teha nii edukalt nagu happes, peaks vist olema väga pühendunud virguja või väga-väga andekas ning mina olen, vähemalt oma praegusel eluperioodil, liiga laisk ja hõivatud muude asjadega, et n-ö täielikult seda teed minna.

Et jah, olen täiesti nõus, et teadmiste kogumine happe tarvitamise läbi ei ole võib-olla kõige kindlam ja õigem variant, aga mulle tundub, et sellest on (minule) olnud rohkem kasu kui kahju.

Anonymous said...

Mõtled, et võtad siis lühema tee virgumiseks?

Arvan, et kõik tõed on ammu teada, iseasi, kas neid ka tunnetatakse. Kasvõi see, et tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehakse. Enamasti mina sellele ei mõtle, aga on olnud hetki, kus olen seda mõistnud ja tunnetanud. Mõtlen, et kui ma seda happe all kogeksin, siis see tunne oleks palju võimsam, aga ma oleksin ju sama tark.

Nõustun, et nii võimast tunnetust, nagu happe all saab, on raske kainena saavutada. Siiski, teadmine on ju sama. Kas siis selleks, et sa teadmist tunnetaksid, peab see olema võimas?

Saan ka aru, et koged midagi võimsat.Kui aga mina kogeksin tantsu happeta sellisena nagu sina kirjutasid, kas siis minu teadmine oleks sinu teadmisest väiksem/rumalam?

Üks Kõik said...

Kui sa kogeksid tantsu sellisena, nagu mina seda kogesin, oleks teadmised võrdsed ja võrdsed teadmised on siiski võrdsed. Hape iseenesest ei anna mingit lisaväärtust.

Aga pean siiski tunnistama, et tahes-tahmata, kui keegi räägib millestki, mida ta happes olles koges, siis ma suhtun temasse tõsisemalt, kui kellessegi, kes räägib samast kogemusest juhuslikus olukorras. Aga see on lihtsalt mu isiklik paradigma - tegelikult vist niimoodi ei peaks mõtlema.

Võimsast tunnetusest ja teadmistest. Minu arvates tunnetuse tugevus ei ole miski, mis mingile teadmisele väärtust juurde annab, vaid tunnetus on teamisele põhjaks. Tunnetus teeb võimalikuks uute teadmiste omandamise. Näiteks, minu arusaamisele - ja muide, see arusaamine on palju suurem, kui sellest blogipostitusest välja lugeda võib -, minu arusaamisele tantsu ja tavaliikumise suhetest viis mind tunnetus. Läbi väga erksa ja keskendatud tunnetuse ammutasin iseenese rakukestest ja teiste inimeste vaatlemisest informatsiooni ja formuleerisin selle oma peas mingisuguseks teadmiseks.

Tõelised teadmised on alati tõelised, olenemata siis, kui tugev oli tunnetus nendeni jõudmisel. Ergas tunnetus ehk teeb teadmiste omandamise lihtsalt natuke tõenäolisemaks.

Muide, ma ei julgeks öelda, et ma olen valinud mingisuguse tee virgumiseks. Muidugi tahaks selleni jõuda, aga virgumise mõistele oleks alandav, kui mina väidaksin, et ma püüan virguda.

Anonymous said...

Olen mõelnud, kas psühhedeelikud tegelikult ikka viivad virgumiseni. Nõustun sinuga, et tunnetus on teadmise omandamise põhjaks, arvan isegi, et ei ole võimalik midagi teada seda tunnetamata.

Vastupidiselt sinule, tekitavad inimesed, kes oma happe all kogetust räägivad, umbusaldust. Üks tüdruk kunagi rääkis, kuidas ta seente abil ajas rändas. Ta arvas, et see ei ole seenteta võimalik. Sellest tundubki, et kõik, mida psühhedeelikute abil kogetakse, ei ole tõeline. Võinoh, kuidas see üldse tarkus on, kui see inimesega ei jää? Et nagu teen hapet, saan teadmise, tulen hapest välja ja mäletan, et mul oli säärane teadmine. Minu meelest see ei ole arenemine.

Üks Kõik said...

Aga miks sa arvad, et happes omandatud tarkus kindlasti ära kaob ja meelde ei jää? See ikka oleneb inimesest.

Aga jah, trippimine on nagu mediteeriminegi, millest on kasu siis, kui sellest midagi üritada meelde jätta ja argiellu kaasa võtta. Ka mina ei hinda neid, kes kommis on kõigiga kõige suuremad sõbrad, aga argielus ei viitsi otsagi vaadata.

Ma loodan, et see nii ei ole, aga mulle tundub justkui sa peaksid kõiki tarvitajaid sellisteks nagu su ajas rändav sõbranna.

Alati on inimesi, kes aineid valesti kasutavad või mingit imelikku juttu hakkavad ajama, aga selles ei ole aine süüdi, vaid ikka inimesed. On ju ka neid, kes psühhedeelikume kunagi proovinud ei ole, aga räägivad väga rumalat juttu - ma ei pea sellest järeldama, et kõik need, kes narkootikume ei tarvita, on rumalad.

Anonymous said...

ma tunnen sama teema ära, millest Üks Kõik kommentaaride algusepoole rääkis: praegune, võib öelda ka ebameeldiv, elustiil ei anna piisavalt aega, et asjadesse süveneda. Nii kiire on see elu. Ma vajaksin juba ainuüksi argi-mõtetest vabanemiseks mitu päeva. Ja siis hakkab vaim alles õigeid asju mõistma.

Point: selles suhtes näen ka mina psühhedeelikumides suurt kasu, et nad aitavad kiires, rutiinses tööinimese elus vajalikke vaimseid asju ajada.

Ah mu kirjaoskus on viletsapoolne kuid mõte on selles, et droogid viivad kiiremini rutiinsest elust välja mis on mu vaimsele tervisele määrava tähtsusega.

Gryph

Blogger said...

Sprinter - DarKz (170BPM)