Sunday, December 30, 2012

LSD, Arvo Pärt ja tähed


21. detsembril 2012 (mida mõningate naiivsete hipide poolt peeti n-ö maailmalõpukuupäevaks) saime väikese seltskonnaga Nõmmel kokku ja kuna seal mõned inimesed hakkasid MDMA'd trippima ja mulle tundus mõitslik MDMA'd mitte nii tihti tarvitada, mõtlesin, et tripiks hoopis taaskord hapet. Olin paar nädalat tagasi juba hapet tarvitanud ja seega võis olla säilinud veel mõningane tolerants, nii et võtsin sõbra soovitusel, pärast pisikest kõhklust, enda jaoks rekordilise koguse - kolm marki.

Esialgu kandus mulle vist üle MDMA-inimeste lõbus suhtlemise vaib. Kui MDMA inimesed maha rahunesid ja pandi mängima Arvo Pärt, hakkas minu tripp tasapisi diibiks minema. Mängis parajasti "Fratres", panin silmad kinni ja nägin võimsaid, värvilisi, dünaamilisi, sümmetrilisi, muusika rütmis intensiivselt pulseerivaid mustreid. Tundus, et just taolisest üleinimlikust kogemusest see muusika räägibki.

Vahepeal toimus veel üht-teist, aga kirjutan parem kohe oma tripi kõrghetkest. Olin üksinda pargis ja vaatasin taevasse. Kogu taevavõlv oli värviline, kohati rohekas, kohati punakas-lillakas ja lainetas, nagu ta hingaks. Hingamise rütmis liikusid ka tähed, millest suuremad olid eriti suured ja heledad, tulles kohati nii lähedale, et oli tunne nagu võiks neid käega haarata ning väiksemad tähed (või olid nad üldse tähed?) aina tekkisid ja kadusid, tekitades minus tunde nagu nad tahaksid mulle midagi öelda. Mida rohkem ma keskendusin, seda ilusamaks ja värvilisemaks see kosmos muutus. Ma ei mõelnud enam, kuidas seda võiks jäädvustada, kuidas ma sellest teistele peaksin rääkima või kuidas seda oma loomingus kasutada. Teadsin vaid, et ma praegu täiel rinnal täidan oma eesmärki inimesena ja inimsuhted, töö ning kõik muu on vajalik ainult selleks, et taoliste kogemusteni jõuda või isegi kui nendel tegevustel ongi mingi väärtus omaette, siis taevasse vaatamisel on see samuti. Aina enam armastasin ma tähti ja mida enam ma neid armastasin, seda lähemale nad tulid ja mida lähemale nad tulid, seda värvilisemaks kõik muutus ja seda enam ma neid armastasin. Jõudsin veel mõelda, et mu imetlusoskus on nüüd vist nii suur, et toimib tähtedevahelise transpordivahendina. Järsku ruum ja aeg tõepoolest muutusidki või lakkasid üldse olemast ja mind ümbritses erkvärviline kosmos ja üldse ei olnud sellist tunnet, et ma olen enam planeedil Maa. Aga see kosmos ei olnud tühi ja üksildane nagu enamikes ulmefilmides, vaid oli täis ilu, värve ja teadvust. Viibisin seal ainult hetke, tundes end ka siis pigem nagu keskealine saksa turist, kes on juhuslikult džungli kõige lahedamale peole sattunud, aga sellegipoolest oli see vist mu senise elu üks võimsamaid kogemusi. Et ka selliseid asju on siis inimesel võimalik kogeda, mõtlesin hiljem.

Ühtlasi tuletas see tripp mulle taaskord meelde, et suuremaid doose on mõnes mõttes lihtsam trippida, kuna suurema doosi puhul jõuab suurema tõenäosusega sellesse seisundisse, kus kõik asjad ja sõnad iseenesest tulevad õigesti välja ja ego lihtsalt kaob ära, nii et ei pea temaga eriti maadlema. Väiksema doosi puhul juhtub mõnikord, et saan küll aru, mis on valesti, aga ei oska ka päris õigesti olla.

No comments: