Monday, April 1, 2013

Maagilised seened (Psilocybe cubensis) ja naisevõtt

Ma ei teagi, kuidas oma viimasest tripist kirjutada, kuna kõik detailid näivad nii tähtsad olevat ja isegi kui ma nad kõik suudan meelde tuletada ja kirja panna, ei anna see ikkagi edasi seda kogemust, mis ma sain.

Juba mõnda aega oli mul ja mu naissoost sõbral/armukesel/elukaaslasel olnud tunne, et oleme mingisse rattasse sattunud, tegutseme mehaaniliselt. Mõtlesime, et oleks hea mõte linnast välja sõita ja seente abil korraks aeg maha võtta. Kuna olime juba varemalt saanud küllakutse Skaudilt, kes juhtumisi elas linnast väljas ja ma arvasin, et tal samuti on soov seeni süüa, sõitsimegi tema juurde - nimetan teda siin postituses skaudiks, kuna ta tõepoolest nägi skaudi moodi välja too õhtu.

Hommikul olime söönud ainult puuvilju ja hirssi, päeval toimetasime veel natukene ja õhtul umbes kella viie paiku olimegi seal.

Ilm oli üle pika aja jälle pilves ja taevast sadas mingit ebamäärast asja. Meie ise olime kiirustades tulnud ja rahutud. Skaut - minule üllatusena - elas ühes majas koos oma vanematega, ei olnud meie seenetrippimise vihjest aru saanud ja polnud valmis see päev trippima, aga ei olnud vastu, et mina ja mu elukaaslane seda siiski teeksime. Nii set kui setting näisid ebasoodsad, aga mingi sisetunne ütles ikkagi, et oleks vaja ja nii me sõimegi siis pruudiga kumbki veidi üle 3 grammi kuivatatud seeni. Skaut sõi ka siiski 0,4 grammi. Kui üle pika aja või esimest korda süüa korralikult kuivatatud seeni (seened on korralikult kuivad, kui nad pinge all murduvad, mitte ei paindu), võib see maitse isegi meeldiv olla, aga kuna meie olime tegelikult umbes kuu aega varem juba väikse tripi teinud, siis oli see maitse kuidagi eriti omapärane ja hakkas lõpuks veidi vastu. Vahepeal hammustasime natuke šokolaadi kõrvale, et söömine kergem oleks.

Umbes 15 minutit pärast viimase seene söömist tundsin, et hakkab tekkima veidi teistmoodi tunne. Läksime koos skaudiga välja ning asusime üle suure lumise põllu metsa poole teele. Lund oli omajagu ja iga samm vajus natukene sisse, nii et päris raske oli käia. Mulle olid seened kõige esimesena mõjuma hakanud. Juba pärast paarisadant meetrit astumist ja vajumist pidin väikese pausi tegema ja lume peale pikali heitma. Pilved taevas hakkasid mänglema ja pehmeid mustreid moodustama. Liigutada oli raske, aga väga hea oli olla. Ajasin end püsti ja tundsin MDMA-laadset kehalist mõnu. Nähes taamal metsatukka mustreid moodustavat tundsin, et see kõik on minu suhtes väga sõbralik ja ma olen siin teretulnud ja vastuvõetud. Tundsin et olen osa sellest loodusest ja üldse sellest kõigest ja tundsin end väga võimsalt. Tundsin justkui keegi suurem teadvus suhtleks minuga. Teistele ei olnud seened veel eriti mõjuma hakanud ja neil oli vaja edasi minna. Kuna ma enamasti pooldan seda, et seltskond võiks tripi aeg kokku jääda, läksin kaasa, sammudes aegajalt tõstatades küsimust, et ei tea, kas ongi mõtet üldse sinna metsa sisse minna kuna siin põllu peal on ju niigi hea ja ilus. Skaut läks ees metsa sisse ja meie pruudiga jäime väikese künka otsa vaadet nautima.

Siis hakkasid seened ka mu elukaaslasele päriselt mõjuma, mida oli näha ka tema seenenäost: näojooned olid muutunud ümaramaks ja harmoonilisemaks, värvid kontrastsemaks ja temast oli saanud mingi multifilmilik-muinasjutuline karakter. Võimalik muidugi, et see ilu oli peamiselt vaataja silmis, aga tunne oli vaatajal igatahes selline, et vot nüüd see tüdruk on seenes ja just seetõttu tal on selline seenenägu. Üksikud sõnad, mis me vahetasime muutusid aina geniaalsemaks, tore oli koos olla ja loodus oli endiselt väga ilus. Samas hakkas mul füüsiliselt veidi raske. Oli selline tunne, et informatsiooni jookseb korraga justkui liiga palju peale ja seetõttu tahaks nagu oksendada. Pruut kaevas mulle armsasti lume sisse väikese augu, et ma sinna oksendada saaksin. See tore žest jällegi pani mind naerma ja oksendamise tuju kadus ära. Olime mõnda aega seal künka otsas lume peal lesinud, kuni hakkas veidikene külm ja läksime jälgi mööda skaudile järele.

Skaut oli metsa all ühele väikesele lagendikule lõkke üles teinud ja helistas seal kellukest. Tuju oli hea ja meil elukaaslasega oli lõbus. Sel hetkel hakkasin ma päriselt aru saama, mida tähendab selline äraleierdatud sõna nagu "vabanemine". See on näiteks see kui sa ei kohusta end millekski, see on näiteks see, kui mitte sina ei teeni mingit vaimu vaid vaim teenib sind, see on näiteks see kui sa ei ütle midagi lihtsalt selleks, et seda justkui peaks ütlema.

Tavaliselt, kui ollakse kuskil lumises metsas lõkke ääres, siis proovitakse end kuidagi eriti korralikult tule paistel soojendada - nüüd tundus aga täiesti loomulik lihtsalt looma kombel lume sisse tule äärde pikali heita ja seal natuke sooja saada ja siis jälle natuke ringi liikuda ja siis jälle tagasi tulla. Mängisin natuke parmupilli, enda meelest juba hästi ja eriti hea oli mitte kiitust vajada. Minu enda rahulolu oma mänguga oli täitsa piisav. Tundsin, kuidas ma armun iseendasse. Päike oli juba ammu loojunud ja saabus öö.

Elukaaslane rääkis midagi Skaudiga ja mulle tundus, et Skaut ei tripi piisavalt. Mulle tundus, et skaut on liiga tavaline ja mitte nii ülikaine nagu mina vaid ikka veel mingites rudimentaalsetes mõttemustrites kinni. Aegajalt helistas ta väikest kellukest, mis vist oleks pidanud olema selleks, et suhelda mingite kohavaimudega, aga minul oli küll selline tunne, et kui üldse midagi, siis see kelluke pigem häirib neid kohavaime, ja ma vaatasin kuidas mu elukaaslane temaga räägib ja mulle tundus või viirastus, et temaga suheldes asetab ka mu elukaaslane endale midagi rudimentaalset pähe, ähmastades nõnda oma vabadust. Ja mulle see ei meeldinud. Ja mulle ei meeldinud ka see, et ma niimoodi mõtlesin, sest tegelikult Skaut oli ja on ülihea inimene ja kellegi kohta, kel psühhedeelikumidega eriti kogemusi ei ole, oli ta isegi märkimisväärselt taktitundeline. Kõige selle peale hakkas mul jälle natukene paha ja olin juba valmis oksendama ja valmis kõige hullemaks ja lasin kõik lahti ja siis hakkas mul jälle hea. Läksin jalutasin natuke omaette metsa all. Kõik oli väga maagiline.

Tulin tagasi lõkke juurde ja uuesti kordus mul seoses skaudi ja mu elukaaslasega mingi sarnane muster - jälle hakkas natuke paha, lasin lahti ja hakkas hea. Ka mu elukaaslasel oli füüsiliselt raske aegajalt. Kõndisime lõkkest eemale. Mu elukaaslane rääkis, et tal on selline tunne, et see kõik on juba olnud. Et täpselt see, mida me siin teeme, et me oleme seda juba varem teinud. Ma täpselt ei tea, mida kõike ta veel tundis, aga vahepeal ta ütles, et tal on tekkimas paanika. Tõepoolest, tripp oli väga intensiivne. Seisin jälle põlluäärel ja vaatasin tähistaevasse - ahjaa, taevas oli vahepeal selgeks läinud ja see oli väga ilus ja ma tundsin ennast väga tugevana. Samas oli selline tunne, et kohe-kohe võin ma lihtsalt pikali kukkuda. Ma tundsin korraga, et ma olen maakeral ja et ma olen kosmoses ja et ma olen kehastunud loodusjõud ja puud olid korraga nii sõbralikult maised kui lõpmatuid universumi fundamentaalseid, mõnikord ka ohtlikke saladusi hoidmas. See kõik oli väga huvitav, aga seda oli nii palju, et oli natuke raske.

Läksime tagasi lõkke juurde, olime veel natuke aega seal ning ma tundsin, et ma ei saa enam endas hoida mõningaid asju, mis mind häirivad ja ütlesin skaudile näiteks, et ta ei helistaks enam kellukest, mida ta tükk aega juba oli teinud ja midagi ütlesin vist veel - täpselt mida, ma ei mäleta kuna oli väga teistmoodi teadvusseisund.

Varsti asusime tagasiteele. Mu elukaaslasel oli vist füüsiliselt üsna raske ja ega seal lume sees nagunii kerge polnud käia, nii et iga natukese aja tagant peatusime ja maadlesime mingi probleemiga, leidsime sellele lõbusa lahenduse ja läksime jälle edasi. Minul oli selleks ajaks juba ülihea hakanud. Mul oli soe ja tundsin end tugevana. Mul oli ülireaalne ja ülikaine tunne. Tundus, et varem elasin nagu mingi hägu sees, aga nüüd oli kõik selge.

Üks selle tripi läbivatest teemadest minu jaoks oli olnud minu suhe pruudiga. Kui varem olime proovinud oma suhet hoida moodsalt defineerimatuna, siis nüüd tundsin, et tegelikult ma ju tahan midagi muud ja nii ütlesingi, väikese sissejuhatusega, oma elukaaslasele, et ma tahan sind täiesti endale. See oli miski mis meie argipäevas öeldes oleks igasugustele hipitavanditele vastu käinud ja tõenäoliselt mingi protesti esile kutsunud, aga sel hetkel oli see vist kõige õigem asi mida öelda. Mu pruudi lennutas see kohe lume sisse pikali. Heidsin tema kõrvale, meie kohal laius tähistaevas ja hoidsime käest kinni. Oli selline tunne, et nüüd me oleme kihlunud.

Jõudsime tagasi Skaudi vanemate majja, kus parasjagu oli toimumas mingi vanakooli pražnik, mille tunnistajaks oli suht kummaline olla - purjus inimesed, laual tort ja joogid. Põgenesime kiiresti ülakorrusele Skaudi tuppa. Skaut kinkis meile veidi privaatsust. Mu elukaaslane on alati olnud väga ilus ja suurepärane inimene, aga nüüd oli ta nagu jumalus-muinasjututegelane... eks ma olen seda temas varemgi näinud, aga nüüd oli see eriti ilmne. Huvitav oli see, et tundsin (ja tema ka vist) end oma kehaga väga harmoonias olevat. Ma ei olnud teadvus, kes kasutab keha nagu arvuti juhiks robotit - LSD mõju all mõnikord on selline tunne -, vaid olime justkui olendid "Avatari" filmist. Suhtlesime omavahel sõnade ja kehadega. "Kas sa võiksid mulle siia kukla peale ühe suudluse kinkida?" - "Jah, suurima heameelega." Puhkasime natuke üksteise embuses ja leidsime, et nii on väga õige ja et nüüd me olemegi paar või isegi parem kui paar.

Varsti sõitsime tagasi koju, märkasime kui lohakalt me oleme elanud, koristasime natuke ja läksime siis magama.

Ma ei tea, kas olid need seened ülitugevad või mängis suurt rolli ka täiesti tühja kõhu peale söömine, aga julgen öelda, et see oli seni mu kõige maagilisem seenetripp.

6 comments:

Juan said...

Aitäh härra anonüümne, kõigi nende reisikirjade eest, mis sa siia postitanud oled.

Iga kord on mul äärmiselt hea meel uut postitust lugeda - inspireeriv ja turgutav.

Loodan väga, et jätkad seda tänuväärset teed ja jagad ka edaspidi oma kogemusi.

Muinasjutulisi ja teraapilisi reise soovides,

Carlos Silvester Rodriguez

Anonymous said...

Lihtsalt ilus.

Mõistan nii hästi, et mõne rännaku või tajukogemuse tähenduslikkust ei saagi, või ei oska päriselt kirja panna ega edasi anda. Hiljem võivad lisaks kaasneda olulised järelprotsessid. Aga mäletamine on vist oluline. Ning üleskirjutamine aitab hästi meeles pidada. Ja hiljem samasse kohta (tundesse) tagasi minna.

Minu jaoks on vabanemine valearusaamade minemalendamine. Seesmiste pingete ja sõlmede püsiv lahtilõdvestumine. See mida sa kirjeldad tundub haakuvat omaenda väes olemise kirjeldusega. Ma ei tea kas ma olen seda ise selgelt kogenud. Kuna kindel ei ole, siis teen rahulikult järelduse, et ei ole. Nagu armastusega - seni kui kahtled, kas nüüd ongi, siis tegelikult on midagi muud. Sest Armastus on nii tugev energia, et kahtlust ei teki. Ning selle energiaga kaasneb ka selge äratundmine. Eeldan, et samamoodi on paljude teiste taipamistega: tunned ära kui koged. Eelnevalt ainult eeldad ja oletad.

Sellises kohas on oluliste inimestega ilus kokku saada. Ja teist päriselt, puhtalt kogeda.

Vivian

Üks Kõik said...

Aitäh! Selliste kommentaaride lugemine teeb südame soojaks.

Reelika Restov said...

Nii vahva on lugeda sellist asja enne seenele minekut. Inspireeriv :)

Anonymous said...

Seda oli kuidagi väga soe ja tuttav lugeda ning see, kuidas seda juttu kirjutanud oled, millegipärast ütleb mulle, et oled väga siiras ja ilusa hingega inimene. Ja eks kui seentega sooju suhteid hoida, siis nad kohtlevadki sind vääriliselt vastu.. :) Tundub, et peab samuti Härra Kübaramehega kokkusaamise leppima üle pika aja.
Aitäh!

Muri

Üks Kõik said...

Aitäh!