Sunday, May 14, 2017

Vahekokkuvõte või viimane postitus

Ahoi! Viimase paari aasta jooksul on mul olnud umbes 3 või 4 põhjalikumat trippi, aga millegipärast ei ole enam olnud tungi nendest kogemustest kirjutada. Samas, ei taha ma et mu sissekanded siin blogis nõnda suvalise koha pealt lõppevad ja nii mõtlesingi, et oleks aeg väikseks vahekokkuvõtteks või võib-olla isegi selle blogi kõige viimaseks postituseks...

Mis siis on selle taga, et viimasel ajal mind psühhedeelikumid ei kutsu enam nii nagu varem. Ilmselt see, et mul on nüüd uus kirg - võinoh, see kirg oli minus juba ammu, aga viimase paari aasta jooksul olen ma selles vallas ka teatava edu saavutanud, mis lubab mul nüüd täielikult pühenduda. Praegu seda teksti kirjutades saan aru, et varasemalt olin peaaegu sama suure kirega suhtunud oma psühhedeeliamaailma. Tol ajal, kuigi ma sellest ei rääkinud kellelegi niimoodi, siis tegelikult ma ikkagi tundsin, et trippimine ongi minu panus maailmasse - minu töö. Kui enda sisekosmoses mingi asja olin lahendanud, tundsin, kuidas tänu sellele liigub kogu maailm sammukese suurema korrastatuse suunas - võib-olla ma isegi ei eksinud? Igatahes, kogu see lahendamine on mind toonud minu uue kireni ja psühhedeelikumid enam eriti ei tõmba. Ja mul on ka naine ja kaks last :)

Kuigi mul läheb praegu hästi ja kindlasti psühhedeelikumidel on olnud oma roll nendes valikutes, mis mind siiani on toonud, ei taha ma öelda, et tehke drooge ja teid saadab edu. Tuleb arvesse võtta, et psühhedeelikumid mõjuvad inimestele erinevalt - tundsin isiklikult paari inimest, kes kohe päris kindlasti just droogide tõttu psühhootiliseks muutusid, nii et nende elu muutus talumatult keeruliseks... Pealegi ei saa ma ju kunagi teada kas mul oleks praegu parem või halvem elu, kui ma ei oleks eales ühtki droogi proovinud.

Üks mõte, mis end ikka ja jälle mulle meelde tuletab kõlab nii: psühhedeelikumid on ravimid. Ehk, neid tuleb tarvitada siis, kui on vaja. Samamoodi nagu näiteks ei kõla eriti coolilt, kui keegi räägib, et ta peab iga päev valuvaigisteid võtma, ei peaks ka psühhedeelsete droogide kasutamine olema midagi millega uhkustada. Vaadates kõrvalt praegust andergraund-droogi-hipi-kultuuri jääb mulje, et mõned justkui kasutaks psühhedeelikume oma ego boostimiseks.

Seda, et millal kellelgi psühhedeelikume päriselt vaja on, on muidugi raske öelda. Mõnikord võiks ju tahta mõelda, et äkki tegelikult ei ole neid mitte kellelgi mitte kunagi vaja, aga vaevalt see nii lihtne on. Isegi loomadel näib olevat loomulik tung end jõudehetkedel mitmesuguste ainetega uimastada. Nagu inimesed, seavad ka loomad end seda tehes ohtu; uimas ahvid lähevad karjast liiga kaugele või jätavad lapsed unarusse, palderjanisõltlastest kassid saavad ajukahjustusi, purjus elevandid hakkavad märatsema. Itaalia etnobotaanik Giorgio Samorini oma artiklis "Animals and Psychedelics" väidab aga, et risk on seda väärt kuna psühhedeelikumid aitavat loomadel mõelda n-ö kastist väljaspool ja tulla välja uute lahendustega vanadele probleemidele - oskus ilma milleta ühel liigil oleks raske olelusvõitluses ellu jääda.

Tõepoolest, olen isegi kogenud, et kui mingeid pakilisi kohustusi kaelas ei ole, võib tekkida vastupandamatu soov - selline tunne, et see on lausa mu saatus - süüa näiteks seeni või LSD'd, hoolimata kõigist ebamugavustest, mis nende trippidega võivad kaasneda. Kas siis seda, kas drooge on vaja või mitte peaks otsustama tunde järgi? Ei tea, aga mina vist olen siiani talitanud ja toimin edaspidigi, jah, tunde järgi.

Seega, kuna tung erinevate ainetega eksperimenteerida näib olevat lausa evolutsioonilise funktsiooniga, on minu meelest mõtekam tegeleda droogide tarvitamisest tingitud kahjude ennetamisega kui droogide täieliku eiramisega. See on ka osa põhjusest miks ma seda blogi siin ära ei kustuta.

Üks üldfilosoofilisem jutt ka. Kui kunagi mulle meeldis mõelda, et "kõik võib olla", siis viimastel aastatel on minu jaoks muutunud huvitavaks mõnedes teemades mingit kindlat seisukohta võtta. Näiteks, kas Jeesus on kunagi päriselt, kõige otsesemas mõttes, vee peal kõndinud, kas kusagil mäe sees elavad somaadi seisundis tegelased, kes on tuhandeid aastaid seal mediteerinud, kas mõni inimene on kunagi suutnud telekineesi teel esemeid liigutada, kas on mõtet poest osta eriti kallist "väestatud" vett - minu vastus neile küsimustele on praegu - "Ei". Aga, kas universumis valitseb mingi sügavam, meile lõpuni mõistetamatu seaduspära, kas elul on mõtet, kas on siiski n-ö midagi veel - "Jah".

Kindlasti tarbin ma oma elu jooksul veel psühhedeelikume ja pole välistatud, et nendest kogemustest kunagi ka midagi kirja panen. Seniks aga, kõike head!

2 comments:

Anonymous said...

Suur tänu ja aplaus! Võimsa töö oled ära teinud, millest paljud hulga väärtust omandanud.

Psyhhotroopik said...

Aitäh :)