Sunday, May 14, 2017

Vahekokkuvõte või viimane postitus

Ahoi! Viimase paari aasta jooksul on mul olnud umbes 3 või 4 põhjalikumat trippi, aga millegipärast ei ole ma enam tundnud vajadust nendest kogemustest kirjutada. Samas, ei taha ma et mu sissekanded siin blogis nõnda suvalise koha pealt lõppevad ja nii mõtlesingi, et oleks aeg väikeseks vahekokkuvõtteks või võib-olla isegi selle blogi kõige viimaseks postituseks...

Üks mõte, mis end ikka ja jälle mulle meelde tuletab kõlab nii: psühhedeelikumid on ravimid ja neid tuleb tarvitada ainult siis, kui on vaja. Samamoodi nagu näiteks ei kõla eriti coolilt, kui keegi räägib, et ta peab iga päev valuvaigisteid võtma, ei peaks ka psühhedeelsete droogide kasutamine olema midagi millega uhkustada. Ja minul on tunne, et mul ei ole neid drooge enam vaja nii palju kui mõned aastad tagasi. Praegu on mul naine ja kaks last, loominguline töö, mis mulle väga meeldib ja mis peamine: ma tean, mis on mulle oluline. Umbes 4 aastat tagasi, tol ajal, kui ma kõige rohkem psühhedeelikume tarvitasin, olin äsja ülikooli pooleli jätnud, aru saanud et ma kõnnin teel, mis ei ole mulle mõeldud ja sealt teelt maha astunud, tundmatusse. Raske leida endale kohta maailmas, mille ma enda jaoks kogu oma varasema elu jooksul olin konstrueerinud. Nõnda siis asusingi seda maailma osadeks lahti võtma ja jälle kokku panema. Vahepeal isegi näis mulle, et psühhedeelikumide tarvitamises seisnebki minu peamine anne ja et võib-olla see võikski olla n-ö minu töö, minu panus siia maailma, siis aga jõudsin teatava eduni ühel teisel alal (seesama loominguline töö, mida ma ennist mainisin) ja siis kuidagi iseenesest kadus suurem huvi droogide vastu ära. Polnud enam vaja.

Seda, et millal kellelgi psühhedeelikume päriselt vaja on, on muidugi raske öelda. Mõnikord võiks ju tahta mõelda, et äkki tegelikult ei ole neid mitte kellelgi mitte kunagi vaja, aga vaevalt see nii lihtne on. Isegi loomadel näib olevat loomulik tung end jõudehetkedel mitmesuguste ainetega uimastada. Nagu inimesed, seavad ka loomad end seda tehes ohtu; uimas ahvid lähevad karjast liiga kaugele või jätavad lapsed unarusse, palderjanisõltlastest kassid saavad ajukahjustusi, purjus elevandid hakkavad märatsema. Itaalia etnobotaanik Giorgio Samorini oma artiklis "Animals and Psychedelics" väidab aga, et risk on seda väärt kuna psühhedeelikumid aitavat loomadel mõelda n-ö kastist väljaspool ja tulla välja uute lahendustega vanadele probleemidele - oskus ilma milleta ühel liigil oleks raske olelusvõitluses ellu jääda.

Seega, kuna tung erinevate ainetega eksperimenteerida näib olevat lausa evolutsioonilise funktsiooniga, on minu meelest mõtekam tegeleda droogide tarvitamisest tingitud kahjude ennetamisega kui droogide täieliku eiramisega. See on ka osa põhjusest miks ma seda blogi siin ära ei kustuta. (Kiusatus kustutada on, kuna mõned vanemad postitused tunduvad ikka liiga naiivsed.)

Midagi natuke üldisemat ka enda kohta. Kui kunagi mulle meeldis mõelda, et "kõik võib olla", siis viimastel aastatel on minu jaoks muutunud huvitavaks mõningatel teemadel mingit kindlat seisukohta võtta. Näiteks, kas Jeesus on kunagi päriselt, kõige otsesemas mõttes, vee peal kõndinud, kas kusagil mäe sees elavad igivanad somaadi seisundis tegelased, kas mõni inimene on kunagi suutnud telekineesi teel esemeid liigutada, kas on mõtet poest osta eriti kallist "väestatud" vett - minu vastus neile küsimustele on praegu - "Ei". Aga, kas universumis valitseb mingi sügavam, meile lõpuni mõistetamatu seaduspära, kas elul on mõtet, kas on siiski n-ö midagi veel - "Jah".

Kindlasti tarbin ma oma elu jooksul veel psühhedeelikume ja pole välistatud, et nendest kogemustest kunagi ka midagi kirja panen. Seniks aga, kõike head!

5 comments:

Anonymous said...

Suur tänu ja aplaus! Võimsa töö oled ära teinud, millest paljud hulga väärtust omandanud.

Psyhhotroopik said...

Aitäh :)

Anonymous said...

Suured tänud teie töö eest. Sattusin seda blogi lugema veel teismelisena, ca 2008 paiku. Üks päev mõtlesingi, et huvitav kas see blogi veel eksisteerib. Pidin rõõmustama, kui nägin, et jah! Tänud taas! Ärge ära kaduge!

Anonymous said...

Nõustun eelkõnelejatega. Tänud selle blogi eksistentsi eest!

Endel77 said...

Sama siin, suur aitäh! Oli igati abiks lugemine ja tänud, et üles jätad.