Wednesday, July 31, 2013

LSD, torm ja reality check

Kella kolme paiku päeval pistame kalleimaga kumbki kaks suhkrutükki põske. Paneme riidesse, pakime väikese seljakoti (vesi, kaamera, sall, tee) ja asumegi teele.

15 minuti pärast on kehas ja peas tunda kerget surinat ning umbes poole tunni möödudes on juba päris raske liikuda, aga läheme üliaeglasel sammul siiski edasi, tundes isegi omamoodi mõnu sellest kergelt paralüseerivast värinast. Sel hetkel tundub mulle, et mis toimub on juba üsna sisukas, aga praegu tagasi mõeldes mäletan toda jalutuskäiku siiski pigem häguselt ja pool-reaalsena võrreldes selle selgusega, mis meid ees ootas.

Jõuame mere äärde ja torm on meis endis ning meie ümber. Umbes 17 m/s tuul puhub otse merelt ning lained mühisevad vastu kivist randa. Veidi ebamugavalt asutu tunne. Leiame tuulevaiksema koha ühe kaljupanga taga ja sätime end seal laineid ja pilveid vaatama. Hakkab tekkima meeldivalt rahutu aimdus, et siin tormis ja igal pool meie ümber on midagi, mida me veel ei näe. Esmalt märkame seda pilvedes. Mõned pilved on eriti konkreetsete kujudega – mu kaasa näeb näiteks ingleid ja draakoneid -, teiste pilvede puhul näeme mõlemad erilise detailsusega, kuidas nende ääred tuules toredalt keerlevad ja krussi tõmbuvad. Võiks arvata, et tegu ei ole mingi hallutsinatsiooni vaid lihtsalt eriti täpse nägemisega, aga peagi kui need keerud ikka eriti ülevõlli lõbusaks ja ilutsevaks muutuvad ning pilved omavahel mustreid moodustama hakkavad, on selge, et üks võimas tripp on algamas.

Meie reis kogub hoogu, torm koos sellega muutub aina ilusamaks ja meil ei ole enam asutu tunne selle tormi sees, vaid pigem rõõmustame, et ilmaga niivõrd vedanud on.

Varsti tunneb mu kaasa bensiinilõhna. Esialgu oletame, et see on midagi, mis lihtsalt kuskilt kaugelt on meieni jõudnud ja mida me tunneme vaid tänu oma ülitundlikkusele, aga mu kaasa vaist ei anna alla ja peagi lähemegi uurima, et kas kõik on ikka korras. Jõuame nurga tagant välja ja näeme juba adruvallis ühte aeru. Järgmisena näeme kivide vahel loksumas päramootori bensiinipaaki koos voolikuga. Tõstame paagi kaldale ja mulle esialgu ei jõua eriti kohale, mis on juhtunud kuniks näeme paadilautri juures üht kasse paati, mille lained on kaldalt kätte saanud ja nüüd peksavad teda vastu lautrit, nii et isegi mootor on ahtripeegli küljest kuidagi lahti tulnud ja on nüüd imekombel silla peale lebama jäänud. Seal samas kalda peal on ka minu väike purjepaat, mida samuti tuul ähvardab iga hetk pikali puhuda. Tundub isegi kahtlane, kas see paadisildki vastu peab. Torm on vahepeal tugevnenud, justkui sünkroonis meie tripiga. Visuaalid on eriti intensiivsed, kuigi ma neile absoluutselt ei keskendu. Olen natukene mereinimene ja võtan oma kohuseks, et see naabritele kuuluv kasse paat tuleb päästa. Proovime paati välja tõmmata, samal ajal, on kõigel liikuval värvilised sabad taga ja aeg-ajalt on kogu nägemisväli selline nagu vaataks filmi 10 kaadrit sekundis tavapärase 24 asemel. Paat on poolenisti vett täis, lained teevad temaga, mis tahavad ja tundub, et me ei jaksa seda ikkagi välja tõmmata. Teen korraks väikse checki, et äkki me mõtleme olukorra hullemaks, kui see on, aga tundub, et siiski mitte.

Helistan isale. Mulle meeldib tema ühesõnaline vastus: "Tulen." Viie minuti pärast on isa paari mehega kohal. Mõtlen, et ei tea, kas nad saavad aru ka, et me siin pole päris tavalises meeleseisundis. Võimalik, et isegi ei saa, kuna torm on nii tugev, et ka nemad on mingisuguse tormi-, mere- ja päästmise tripi peal. Tõmbame koos paadi välja ja kinnitame mu purjeka ühe ankruga mastipidi panga külge. Samal ajal, kui ma üritan otsale sõlme teha, liigub pilt jälle umbes 5-10 kaadrit sekundis, nii et kaadrite vahel on ilusad värvilised üleminekud. Oleks vaja nagu veidi paremini näha, aga on väga ilus ja ma mõtlen, et LSD ja mereteema sobivad päris hästi kokku ja et need põhjused miks kunagi üldse hakati pikki merereise tegema ja miks tarvitatakse LSD'd, et need põhjused on üsna sarnased. Lained pritsivad mind märjaks ning tunnen end väga hästi. Osa lautrist tõstetakse üles, mehed lähevad minema ja olemegi jälle kahekesi. Vaatame aina lainetesse ja kõik on väga värviline. Varsti seame siiski sammud metsa poole, et veidi rahulikumalt olla.

Hoiame käest kinni ja läheme rahulikul jumalikul sammul edasi. On selline tunne nagu oleks juba mitu kilomeetrit matkanud ja selle aja jooksul kõik maailma teemad läbi mõelnud, kui avastan, et oleme rannast kõndinud napilt 50 meetrit. See ajab mind valjusti naerama.

Mets ja kogu loodus on väga ilus ning meil on lõbus, aga midagi minu ja mu kaasa vahel oleks nagu valesti. Olime viimasel ajal tundnud teineteisega väga suurt lähedust, aga nüüd korraga on meie vahel mingi lõhe. Käest kinni on ikka hea käia, aga näiteks kaisutamine on kuidagi imelik, kuna keha lõhn on kuidagi liiga... kehaline.

Võib-olla on asi selles, et LSD'ga näib mulle alati igasuguste "teemade" teenimine ülearune – tahaks et kõik oleks võimalikult lihtne -, nüüd aga näen, et minu ja mu kaasa suhe on mõnes mõttes samuti üks "teema". Mind üllatab, kui mulle tundub, et ta ütleb midagi lihtsalt selleks, et ta arvab, et mulle võiks meeldida, kui ta seda ütleb. Olles teadlik, et võib-olla ma hoopis kujutan seda kõike ette endale, ei hakka ma teda kohe kritiseerima vaid vaatan parem endasse ja näen et ka ma ise oleks vist valmis tegema kõiksugu kompromisse, et ainult temale meeldida. Selline vastastikune ohverdamine tekitab aga pingeid.

Lepime sõnatult kokku, et võiks natuke omaette olla. Pikaks see paus aga ei jää kuna ka teineteisest 100m kaugusel mõtleme ikkagi peamiselt üksteisele ja siis tekib mul mingi mõte, mis justkui peaks kõik pinged lahendama ja ma lähengi seda oma pruudile ütlema. Paraku aga ei minu ega tema verbaalsed oskused ei ole sel hetkel just kiita ja raske on end arusaadavaks teha.

Võib-olla seoses selle kummalise pingega, võib-olla millegi muu pärast, aga teineteisele otsa vaadata on veidi raske. Meie näod on pidevas muutumises. Peamine tants näib käivat vana ja noore ümber. Mu kaasa hiljem kirjeldas mulle, kuidas ta nägi mind vahepeal täiesti deemonlikult kortsu tõmbumas ja siis jälle ingellikult siledaks muutumas. Ka tema näib mulle hetkeks oma sära täiesti kaotanud olevat ja muutub näost lausa roheliseks ja reptiloidseks, nii et eelistan vahepeal kuhugi mujale vaadata. Kui mul aga õnnestub öelda midagi originaalset või kui ajan ta naerma, on ta muidugi jälle kõige ilusam üldse.

Vahepeal mujale vaatamine on hea mõte, sest saan teadlikuks umbes sellisest mustrist: jälgides sambla sees sipelgaid, hakkab tunduma, et neid on seal eriti palju, aga kui endale öelda, et tegelikult neid nii palju ei ole, näedki, et nii-öelda tahkes reaalsuses ainult paar loomakest seal ronib. Samuti, kui ma enne nägin oma pruudil mingit probleemi ja hakkasin seda uurima, paisus see probleem aina suuremaks.

Selles faasis on väga kasulik oskus unustada ja minna lasta - õnneks LSD seda oskust ka võimendab. Argumenteerime millegi üle ja sõnad jooksevad ummikusse - damn. Siis aga kontrollime, et oot, millest me üldse rääkisime ja avastame, et meist kumbki ei ole suuteline meenutama, milles seisnes see point mille tõestamine veel umbes 60 sekundit tagasi ülioluline tundus. See ajab meid naerma ja teeb jälle ilusaks. Sama asi kordub veel paar korda, kuniks me lõpuks sellest mustrist juba nii teadlikuks oleme saanud, et tunneme mõlemad, et mingi õppetund on nüüd käes ja tuleks edasi liikuda. Seamegi sammud kodu poole.

Plaanime endale võtta voodil väikese puhkehetke, mis aga üsna kiiresti läheb üle hoopis avastusretkeks, kuna nõnda liikumatult lebades hakkavad kohe tekkima eriti ilusad visuaalid. Tihtipeale on mu visuaalid jäänud sinnamaale, et vaatan mingeid ilusaid huvitavaid tundmatuid hieroglüüfe ja mõtlen, kust nad ometi pärit on. Nüüd aga näen neid ainult korraks, sest imekiiresti muutuvad nad pigem millekski kiilkirjataoliseks ja see kiilkiri muutub fraktaalselt asetsevateks kolme(või enama-)dimensioonilisteks mullikesteks, mis vahetavad värvi ja huugavad ma ei tea kas siis minu hingamise, südame või millegi kolmanda rütmis. Vaatlen neid mullikesi parasjagu oma kaasa hallide dressipükste peal. Ka tema leiab need püksid väga hea kasvupinnas olevat. Ja siis hakkavad need mullikesed veerema ja... õhku tõusma ja õhus kokku sulama ja siis see värviline vedelik hõljub mööda tuba ringi nagu mingi portaal, lubades pilguheitu enda siseuniversumi piiritutesse sügavustesse. Mõistes, et see on mina ise, mida ma vaatan, suudan järgmisena juba tahte abil neid visuaale suunata ja liigutada. Raske kirjeldada, kuidas ma seda teen, samuti nagu on raske kirjeldada, et kuidas ma ikkagi suudan oma kätt liigutada ühest asendist teise. Ka mu kaasa kogeb midagi sarnast. 

Tundub, et kontrollimatu osa tripist on juba möödas ja mõtleme, et nüüd võiks olla mingi plaan. Otsustame minna filmima. Natuke tuleb selleks ennast sundida kuna keha on juba üsna väsinud. Võtame kaamera ja läheme ATVga sõitma. Sõit on nauditav ja mulle meeldib, kuidas kogu see masin on nii läbimõeldult ehitatud ja töötab ilusti. Vajutan gaasi ja mootor muutub valjemaks, aga üldse ei ole sellist tunnet nagu kihutaks. Küllap mu enda mõistus töötab samuti nii kiirel käigul, et see kiirus ei tundu eriti kiire. Siiski, igaks juhuks sõidan üldiselt ikkagi aeglasemalt.

Sõidame saare teisele kaldale ja filmime ja pildistame veidi päikeseloojangut. „Veidi“ kuna teame, et selle kaameraga ei saa salvestada, mida me tegelikult näeme. Rohkem vaatame niisama. Tuul on vali ja väljas on juba jahe, aga ilu annab sooja. Pilved on endiselt väga toretsevad.

Teel koju põikame läbi ühe seltskonna juurest, keda me natuke teame, et vaadata kuidas neil läheb. Pealtnäha justkui stereotüüpilised hipid. Üllatav on aga, kui me, väljendades täiesti siirast rõõmu üliilusa tormi üle ja küsides, et kuidas siis teile meeldib, saame täiesti siira vastuse, et nad on terve päeva selle tormi eest pigem peitu pugenud.

Keha on väsinud, nii et läheme koju. Kuna aga tripp tegelikult veel kestab, tahaks kuidagi võimalikult kasulikult oma aega kasutada, nii et mina hakkan kuulama ja analüüsima muusikat – nii enda tehtut kui muud - ja mu kaasa natuke maalib akvarellidega. Midagi väga konkreetset kumbki nagu tehtud ei saa, küll aga saavad meile mõlemale natuke selgemaks mingid põhimõtted, mida oma kunstis edaspidi tähtsaks pidada.

Umbes 12 tundi pärast tripi algust oleme juba päris väsinud ja tahame magada, aga ei saa eriti und. Kuna LSD on meid kehast kaugeks muutnud, ei ole ka kaisus magamine eriti meeldiv nagu tavaliselt, vaid hakkab kiiresti palav ja voodi tundub ka liiga kitsas. Pruudike jääb paari tunni pärast siiski magama. Mina aga loobun mingi hetk, istun voodi jalutsisse, et tal rohkem ruumi oleks ja hakkan kirjutama luuletusi ja tegema märkmeid käesoleva postituse jaoks. Päike on juba tõusnud ja väljas läheb aina valgemaks. Armastan seda tundi ja kirjutan sellise luuletuse:

kallis
sa oled nii kallis
on mul ikka piisavalt kulda
(pikk mõttepaus)
jah, on küll

v(〄_〄)v

Kunagi vahetasime mõtteid ühe sõbrannaga, kes oli parajasti seenes ja ütles, et talle meeldivad seened rohkem kui LSD kuna LSD on liiga ruuduline. Mina, kes ma tookord olin happes, seepeale ütlesin, et LSD on just mitmetahuline. Aga nüüd, olles ise eelneva poole aasta jooksul trippinud peamiselt seeni ja hapet peaaegu üldse mitte, tajun selgesti, kuidas LSD paneb mind liikuma kuidagi nurgeliselt ja kohmakalt. Olgugi, et ma olen väga rahul, et ma seekord tegin ikkagi hapet mitte seeni, igatsen nüüd voodis lesides ja und oodates tagasi seda voolavat, seksuaalset kehalist väge, mis seentele on iseloomulik.

Järgmine päev kulub meil peamiselt puhkamiseks ja alles ülejärgmisel päeval tunnen end oma kehas päris kodus.

Selle tripi suurimaks kasuteguriteks minu meelest võib arvata, et kõik paljastus. Minu ja mu kaasa vaheline suhe sai armutult paljastatud oma tugevuses ja nõrkuses ning pärast seda on meie soov koos olla palju sügavam kui varem. Kuulasin oma muusikat ja nägin eriti konkreetselt, et kui palju on seal päris muusikat ja kui palju lihtsalt seda, kus ma olen sinna pannud midagi, mis minu egole paitav on.

Reality check.

2 comments:

reilika said...
This comment has been removed by the author.
Miku. said...

Mis kohti ma peaks külstama, et leida endale sõpru ja tuttavaid, nagu Sina ja Sinu sõbrad?
Eestis on vähe neid, keda selline teema tõsiselt huvitab ja kellega saaks rääkida ja organiseerida tulevasi trippe jms. Sinul paistab see olemas olevat, you are blessed.

Tervitades,
M.