Tripp tundmatu substantsiga (tõenäoliselt NBOMe või 2Ci)

Paar päeva tagasi proovisin substantsi, mille nime keegi ei teadnud. Oli vaid teada, et kuigi blotteri kujuline ja psühhedeeliliste omadustega, siis LSD ta kindlasti ei ole ja et seda tuleb kauem keele peal hoida kui LSD'd. Tõstatasin pärast trippi teema ka ühes foorumis, lugesin siit-sealt erinevaid kirjeldusi ning julgen umbes 90% tõenäosusega oletada, et see oli 25i-NBOMe.

Kõik algas nii, et ühel peol kohtasin sõpra, kes mainis, et ta just parasjagu on alustamas trippi ühe tundmatu substantsiga. Nädal tagasi oli ta võtnud pool blotterit ja see olevat väga "mõnus" olnud ning nüüd oli tal terve blotter suus. Sõber pakkus, et kas tahan ka äkki katseks pool võtta. Mõtlesin, et kuna varsti pean seal peol nagunii hakkama kontserti andma, kuluks väike teadvusseisundi nihe ehk ära küll ja pool ei ole ka ehk liiga palju, et ma eriti millegagi riskiks. Kuidagi läks aga nii et see poolitamise-jutt tuli mul meelde alles siis, kui juba terve blotter suus oli. Kell oli umbes pool kümme õhtul.

Esimesena panin tähele, et võrreldes LSD'ga oli see mark eriti hapu ja kui huule vastu läks, jäi sinna veidi taoline tunne nagu oleks hambaarsti juures tuimestava süsti saanud. Umbes tund aega hiljem, kui me juba laval olime ja kontserti andsime, panin tähele, et mõte töötab eriti kiiresti ja ma suudan kõik tehnilised detailid ülihästi ära hallata. Teadsin, et varsti tuleb loos üks teatud koht ja nägin silmanurgast, et mu bändikaaslane on oma pilli liiga kaugule unustanud ja varsti tõenäoliselt hakkab seda kiiruga otsima, nii et panin selle pilli talle nina alla ja kui ta varsti hakkaski seda otsima, võisin lihtsalt kiiresti sõrmega osutada. Mingi sisemine pingestatus oli lõpuks ikka laes ja ilmselt kandus ka edasi, nii et oli üks väga intensiivne kontsert.

Pärast kontserti läksime paari sõbraga natukeseks välja jalutama. Laupäeva öö, vanalinn. Purjus ja väsinud inimesed sädelevates riietes. Lörriläinud õhtu, aga teesklus nagu kõik oleks väga tore. Hirm oma tõelist hinge näidata. Õllekrooksuga määritud seksuaalsus, mille kohta tahaks öelda loomalikkus, aga loomariigis ei kaasne sellega seda kurbust ja agressiivsust, mis valitses too õhtu vanalinnas. Nagu oleks mõne Hieronymus Boschi maali peale sattunud. Ja justkui selleks, et mu viimast võrdlust rõhutada, oli ülestõusmispüha, mistõttu Vene Õigeusu Kiriku kellad valjusti kõlasid üle terve linna. Igatahes, kui seenes oleksin nende inimeste suhtes tundnud pigem empaatiat ja soovi neid kuidagi aidata, siis nüüd oleks tahtnud lihtsalt karjuda. Kõik selle karja juures näis nii madal. Samas, tekitas see huvitavaid mõtteid. Mõtisklesin, et mis on kurjuse olemus ja kuidas on ta siia maailma tulnud. Kogu selle teeskluse nägemine teistes aitas mul näha teesklust ka endas - võinoh, vähemalt aitas näha, kus teda varem oli olnud, sest selle tripi aeg igatahes teesklust ei olnud. Jah, kui ka mitte midagi muud, siis vähemalt seda võib selle tripi kasuks küll öelda.

Läksime natukeseks veel peole tagasi. Energiat oli palju ja mõistus töötas endiselt eriti kiiresti. Kerge oli intellektuaalseid vestluseid pidada. Raske oli empaatiat tunda ja halb oli näha mõndasid oma sõpru enda säravat olemust alkoholiga tuhmistamas. Samuti oli seal liiga umbne. Läksin üksi koju.

Jõudsin koju ja pakkisin kohe oma muusikaasjad lahti, et saaks salvestada. Seadsin helikaardi uuesti üles, ühendasin juhtmeid ja tegin arvutiga mõned tehnilised liigutused - see kõik käis ülilihtsalt. Salvestasin ühele oma uuele loole natuke vokaale. Muidu oleks võinud muusikat edasi teha, aga silmad olid ekraani suhtes liiga tundlikud, nii et lausa valus oli arvutiga midagi teha.

Heitsin voodile, proovisin end lõdvaks lasta ja n-ö trippida, aga see jättis mind mingisugusesse tühja hektilisse olekusse. Sain aru, et seda ainet ei saa usaldada nagu seeni. Selle ainega peab ise otsustama, mis saab, sest muidu ei saa midagi. Hakkasin teadlikult mediteerima. Jälgisin oma pead ja seal esinevaid pingeid.

Toas oli igav ja kõht hakkas natuke valutama. Tegin teed ja läksin õue. Meie tänaval käisid parasjagu ehitustööd, nii et liiklus oli suletud. Seisin üksi keset teed ja jõin teed. Oli vaikne ja rahulik. Varsti hakkas kaugelt kostma skandeerimist: "Illuminati, Illuminati, Illuminati...." Möödus umbes minut, kui nurga tagant ilmusid välja kaks tüüpi. Ühel "Anna teed!" liiklusmärk pea kohal ning aina hüüdsid "Illuminati, Illuminati..." Mind üksinda liikumatult keset teed seismas nähes nad vist ehmatasid veidi, sest jäid esialgu vaiksemaks ja kõhklevaks. Siis aga kütsid siiski edasi: "Illuminati, Illuminati....". Mina ei öelnud midagi. Lihtsalt jälgisin neid pingsalt kuni nad minust möödusid. Selline kohtumine siis.

Kõhuvalu läks aina hullemaks. Lõpuks mulle tundus, et nüüd ma saan aru, mis tunne Kurt Cobainil oma lõppematu kõhuvaluga võis olla. Õnneks tuli mul mõte endale üks soe vann teha. Kui vesi jõudis kõhuni, hakkas valu tasapisi järele andma.

Varsti tuli üks korterikaaslane oma sõpradega koju. Mul oli hea meel, et ma ei pea enam täitsa üksi olema. Rääkisime ja oli tore. Varsti nad läksid magama. Mina, täiesti unetu, proovisin veel veidi muusikat teha arvutiga, aga see oli endiselt ebameeldiv. Sain aru, et oma praeguses meeleseisundis ma vist ei olegi suuteline midagi tegema ja otsustasin magada või vähemalt puhata. Kell oli selleks ajaks umbes viis hommikul.

Und mul muidugi ei tulnud, aga keskendudes oma hingamisele õnnestus mul oma keha siiski nii palju magama panna, et võisin kuulda iseenda unenohisemist. Aegajalt tõi mind sellest puhkeseisundist välja ebamugavustunne kehas ja peas. Siis pidin jälle keskenduma sellele kohale, kus oli ebamugav, kuni hakkas parem.

See oligi ehk selle droogi suurim pluss, et sundis palju endaga tegelema. Aga kui nüüd aus olla, siis ei soovitaks seda küll kellelegi. Enam-vähem terve tripi vältel pidi selle ainega justkui jõudu katsuma. Näiteks seentega on tunne, et kõik on tasakaalus ja nii nagu sa tunned, nii sa peadki tundma. Selle tundmatu ainega oli aga selline tunne, et midagi on ajus valesti. Tegin otsuse enam mitte proovida ained, millel ei ole aastatuhandete, -sadade, no vähemalt aastakümmnete jagu oma kultuuri välja kujunenud.