Sunday, November 9, 2008

Dex

(aitäh, anonüümne, selle huvitava teksti eest!)

Mõte teha Dex'i oli suhteliselt spontaanne - olin parajasti korteripeol koos inimestega, kellega võib-olla ei tuleks pikemaajaliselt läbi käia, kuna tol perioodil vajus kõik suht läbu peale ära. Kõigest oli suva. Igatahes, kaks neist olid käinud päeval vilksamisi Läti piiri taga, lähimas apteegis, sest Eestis müüakse Tex'i ainult retseptiga.

See hakkab mõjuma suhteliselt aeglaselt, kuna õige kogus tablette tuleb sisse süüa u tunni aja jooksul ja siis võtab veel umbes kolmveerand tundi, et see mõjuma hakkaks. Esimesed ilmingud on suhteliselt ebameeldivad - kõigepealt hakkab naha alt sügelema. See ei ole mitte nagu tavaline kihelus, kui nt kärbes ronib käe peal ja on kõdi, vaid nagu sügeleks lööve või kirbuhammustused naha sisepoolel. Ettevaatlik tuleb olla natuke vist, muidu on oht, et kratsid lihtsalt naha katki. Mõistus jääb enam-vähem okeiks, seega ei ole vaja karta, et hakatakse mingeid kontrollimatuid ja segaseid asju tegema, põhimõtteliselt lihtsalt vaatad ja uurid, kuidas see sulle mõjub.

Pärast kihelust hakkab palav ja see on ka viimane asi, mis näitab, et nüüd oled mõju all. See mõjub erinevalt - mina nt olin suhteliselt pikka aega nagu keedetud vähk ja oli sihuke prožektorivalguse käes seismise tunne, kõrvetav, mõni hakkas lihtsalt kergelt õhetama ja kurtis palavust. Lõpuks see enam ei häirinud.

Kõik asjad tundusid väga 2D, nagu ajakirjapilt, mis liigutab ja kus toimub elav tegevus. Heledad esemed, nt valge laud või käed, olid ruumilised. Nagu need raamatud, mis lahti tehes mingi paberkonstruktsiooni (lossi, konna, metsa) üles viskavad. Mõni tundis ennast suhteliselt loominguliselt - nt tahtis joonistada, aga mina ei tundnud küll mingit inspiratsioonivoogu ega midagi. Natukene naljakad ja küllaltki eksistentsiaalsed mõtted tulid pähe:P Kuidagi eriti naljakas ja hägune on sellele tagasi mõelda..

Me põhimõtteliselt käisime toast tuppa ja tegime erinevaid liigutusi, et vaadata, mis näeb välja teistmoodi kui mitte mõju all olemine. Nt peeglist oli ennast imelik vaadata. Sihuke tunne, et peegel on klaas, mis on nii puhas, et nagu oleks peegelpilt ja klaasi taga on hoopis keegi teine. Ma mäletan, et vaatasin oma keha, aga oma nägu ma ei mäleta. Veel raputasime oma käsi ja lehvitasime ning sõrmed olid üldse väga naljakad: nagu mingid iseseisvad usjad asjad, mis ajavad käelabade küljes täiesti oma asja. Jäsemete tajumine ja vaatamine oli veider ja tundus nagu enda omad oleksid ainult silmad ja ülejäänud on mingid külgejäänud asjad, mis elavad oma elu. Kõndida oli samuti veider, jalad olid nagu puuhalud all: ainus painduv koht oli põlv ja seepärast astusime kuidagi väga hakitult ja raskustega.

Mingi hetk hakkas väga paha. Ma oksendasin, kuid samas olin piisavalt selge, et see enda järelt ära koristada ja selle üle naljagi teha. Pärast seda oli väga hea olla. Kogu aeg oli soov teha suitsu ja süüa, aga isu üldse ei olnud. Ühest ampsust kaugemale ei saanud, toit oli nagu saepuru ja suits nagu liige hapnik, mida vaja pole.

Tex'i mõju kestis umbes 12 tundi, kuna ka veel hommikul ärgates olid jalgade asemel puuhalud, aga muid veidrusi ei olnud. See kogemus oli iseenesest huvitav, aga ei kutsunud eriti uuesti proovima, kuna need alguse sügelused ja kõrvetused jäid tugevamalt mõjuma kui hiljem kogetud katsed, samas see mõju on igal inimesel tõesti erinev. Minule mõjus algus väga tugevalt, aga hilisem jäi natukene lahjaks. Üks teine elas alguse kergelt üle ja edasine oli loominguline ja naljakas. Kolmas aga oksendas kõik pärast kõrvetusi välja, läks magama ja hommikul ei mäletanud ühte sündmust kah mitte.