LSD ja siilike udus

Too maailmalõputripp lõppes mul niimoodi, et öösel minutitki magamata läksin hommikul bussi peale ja sõitsin maale oma vanemate juurde. Olin seal nädalakese iga päev tublisti looduses viibinud ja end hästi tundnud ning oli taoline tunne, et nüüd oleks vaja ainult väikest tõuget, et jõuda mulle veel senitundmata ultradiipidele tasanditele. Panin siis ühel õhtul kaks marki suhu ja hakkasin imet ootama.

Tee oli termoses, Nick Drake laulis, kaamera ja diktofoni akud olid laetud. Mõtlesin, et olen seekord hästi teaduslik ja tegin (vähemalt tripi alguses) diktofoni oma meeleseisundi muutustest sagedasi sissekandeid. Toa seinad hakkasid juba ilusasti lainetama ja silmad kinni pannes nägin mõningaid mustreid, aga kuna nad mul veel eelmistest kordadest nii hästi meeles olid, ei tekkinud seda vau-nii-saab-ka-maailma-näha effekti. Ootasin ikka midagi suuremat seekord.

Umbes kolmanda tunni aeg läksin õue, kus ilm oli aga täpselt vastand sellele, mis ma olin lootnud. Taevas oli täiesti pilves, kõik oli mattunud halli udusse või uduvihma - raske öelda -, midagi näha ei olnud. Hilise detsembri kohta ikka ebatavaliselt niiske ja rõhuv ilm. Terve mets näis magavat, aga mitte just kõige mugavamas voodis. Raske oli uskuda, et kuskil nende pilvede taga endiselt tähed on. Rind tahtis tormi, aga samas ka ei tahtnud kuna mets oli nädalatagusest tormist juba niigi räsitud - kõikal mahalangenud puud ja värskelt murdunud oksad.

Mere ääres oli ilusam. Jäätunud adruvallidel olid kenad mustrid ja lainete loksumises oli seda head pidurdamatut jõudu. Kui hakkas sadama jämedat vihma, seadsin sammud kodu poole.

Tee peal rääkisin telefonitsi paari sõbraga ja see tekitas meeldivalt sooja tunde. Üsna maja lähedal jäin veel ühe puu juurde tükiks ajaks seisma, kuniks korraga algas mu selja taga ja ka mujal mingi kummaline sahin, kohati sarnanedes isegi sosinale, nii et ma ei saanud muud moodi, kui pidin "Tere!" ütlema. Ja läksin siis veidi ruttaval sammul tuppa tagasi.

Ülejäänud öö möödus end igast erinevast küljest salvestades ja nende salvestuste üle mõeldes. Jõudsin järeldusele, et peaksin hoolikamalt valima, mida jagan ka teistele kuulamiseks/vaatamiseks ja mida ma teen ainult iseenda arengu jaoks. Võtangi internetist mõned asjad maha nüüd. Palju mõtlesin ka oma suhetele mõnede inimestega ja mängisin oma peas läbi mitmeid erinevaid tulevikustsenaariumeid, aga mingeid paikapanevaid otsuseid ega suurt visiooni selles osas ei tekkinud - võib-olla ongi hea?

Kokkuvõtteks võiks öelda, et ma ei tea, kas see oli ilmast või sellest, et ma just nädal tagasi olin kolm marki võtnud, aga ei olnud üldse nii võimas tripp, kui ma olin lootnud. Visuaalid siiski olid, aga muidu sarnanes enam-vähem sellele, mis tavaliselt on siis, kui pool marki võtta. 

Head aastavahetust kõigile ja tehke siis ikka kõvasti pauku!

LSD, Arvo Pärt ja tähed

21. detsembril 2012 (mida mõningate naiivsete hipide poolt peeti n-ö maailmalõpukuupäevaks) saime väikese seltskonnaga Nõmmel kokku ja kuna seal mõned inimesed hakkasid MDMA'd trippima ja mulle tundus mõitslik MDMA'd mitte nii tihti tarvitada, mõtlesin, et tripiks hoopis taaskord hapet. Olin paar nädalat tagasi juba hapet tarvitanud ja seega võis olla säilinud veel mõningane tolerants, nii et võtsin sõbra soovitusel, pärast pisikest kõhklust, enda jaoks rekordilise koguse - kolm marki.

Esialgu kandus mulle vist üle MDMA-inimeste lõbus suhtlemise vaib. Kui MDMA inimesed maha rahunesid ja pandi mängima Arvo Pärt, hakkas minu tripp tasapisi diibiks minema. Mängis parajasti "Fratres", panin silmad kinni ja nägin võimsaid, värvilisi, dünaamilisi, sümmetrilisi, muusika rütmis intensiivselt pulseerivaid mustreid. Tundus, et just taolisest üleinimlikust kogemusest see muusika räägibki.

Vahepeal toimus veel üht-teist, aga kirjutan parem kohe oma tripi kõrghetkest. Olin üksinda pargis ja vaatasin taevasse. Kogu taevavõlv oli värviline, kohati rohekas, kohati punakas-lillakas ja lainetas, nagu ta hingaks. Hingamise rütmis liikusid ka tähed, millest suuremad olid eriti suured ja heledad, tulles kohati nii lähedale, et oli tunne nagu võiks neid käega haarata ning väiksemad tähed (või olid nad üldse tähed?) aina tekkisid ja kadusid, tekitades minus tunde nagu nad tahaksid mulle midagi öelda. Mida rohkem ma keskendusin, seda ilusamaks ja värvilisemaks see kosmos muutus. Ma ei mõelnud enam, kuidas seda võiks jäädvustada, kuidas ma sellest teistele peaksin rääkima või kuidas seda oma loomingus kasutada. Teadsin vaid, et ma praegu täiel rinnal täidan oma eesmärki inimesena ja inimsuhted, töö ning kõik muu on vajalik ainult selleks, et taoliste kogemusteni jõuda või isegi kui nendel tegevustel ongi mingi väärtus omaette, siis taevasse vaatamisel on see samuti. Aina enam armastasin ma tähti ja mida enam ma neid armastasin, seda lähemale nad tulid ja mida lähemale nad tulid, seda värvilisemaks kõik muutus ja seda enam ma neid armastasin. Jõudsin veel mõelda, et mu imetlusoskus on nüüd vist nii suur, et toimib tähtedevahelise transpordivahendina. Järsku ruum ja aeg tõepoolest muutusidki või lakkasid üldse olemast ja mind ümbritses erkvärviline kosmos ja üldse ei olnud sellist tunnet, et ma olen enam planeedil Maa. Aga see kosmos ei olnud tühi ja üksildane nagu enamikes ulmefilmides, vaid oli täis ilu, värve ja teadvust. Viibisin seal ainult hetke, tundes end ka siis pigem nagu keskealine saksa turist, kes on juhuslikult džungli kõige lahedamale peole sattunud, aga sellegipoolest oli see vist mu senise elu üks võimsamaid kogemusi. Et ka selliseid asju on siis inimesel võimalik kogeda, mõtlesin hiljem.

Ühtlasi tuletas see tripp mulle taaskord meelde, et suuremaid doose on mõnes mõttes lihtsam trippida, kuna suurema doosi puhul jõuab suurema tõenäosusega sellesse seisundisse, kus kõik asjad ja sõnad iseenesest tulevad õigesti välja ja ego lihtsalt kaob ära, nii et ei pea temaga eriti maadlema. Väiksema doosi puhul juhtub mõnikord, et saan küll aru, mis on valesti, aga ei oska ka päris õigesti olla.

Visuaalid ilma psühhedeelikumideta

Täna hommikul õnnestus mul miski, mida ma juba pikemat aega suhteliselt vähese eduga olen üritanud. Nimelt, sai mulle osaks au näha tahtejõul n-ö hallutsinatsioone, kasutamata selleks muud abivahendit kui natuke teed. Ja need ei olnud taolised udused visuaalid, mida võib näha silmi kissitades või oma meelt unelähedases seisundis ärkvel hoides, vaid täiesti ehtsad pärani silmade ja täie keskendumisvõime juures nähtavad LSD-laadsed visuaalid.

Üks jalalaba (mitte minu enda oma) tundus mulle huvitav ja nii ma siis vaatasin seda jalalaba õige lähedalt ja tähelepanelikult. Ühel hetkel mõtlesin, et okei prooviks siis jälle ja tegin teadliku otsuse vaadata seda jalalaba nüüd niimoodi nagu vaadatakse trippides ja tasapisi tulidki mulle juba tuttavad hieroglüüfilaadsed märgid aina selgemini esile.

Kanepi abil suutsin seda juba varemgi teha, aga nüüd on siis järgmine level saavutatud.

LSD ja Abstraktsioonide öö

Eile oli üks ootamatult sisukas tripp. Setup oli selline, et mu sõber tundis, et tal on väga vaja hapet teha nüüd kohe ning asjaolude pakilisuse ja mõnede muude faktorite kokkulangevuse tõttu otsustasime seekord leppida linnas trippimisega. Kesköö paiku olime viiekesi minu korteris, ütlesime paar lõbusat sõna ja võtsime happe sisse.

Esialgu paistis, et tuleb selline lihtne ja mõnus tripp nagu mul ikka viimasel ajal on olnud. Nautisin vibratsioone oma kehas ja visuaalide vaikset esilekerkimist. Kui sõber pakkus välja, et võiks minna ühele elektroonilise muusika peole/plaadiesitluskontserdile, tundus see täitsa kohane mõte, seda enam, et ürituse nimi oli "Abstraktsioonide öö". Panime siis end liigse kisa ja kärata kenasti riide, samal ajal veidi lõbu tundes mängust, justkui oleks igati tavaline nähtus, et seltskond saab kokku, teeb hapet ja läheb peole.

Teekond kulges mööda mereäärt ja väikseid tänavaid ning oli lumine ja ilus. Jõudsime siis sellele vanale tehasehoonele lähemale ja vaikselt hakkas kostma biiti, mis tekitas korraks mõtte, et kas maksab ikka sisse minna, aga olime kõik seikluslikus meeleolus ja läksime lõbusalt.

Ukse peal müüs pileteid keegi junkie välimusega noormees, kes tõenäoliselt sai aru, et me ei ole päris tavalises teadvusseisundis peole tulnud. Templi pani käe peale keegi suur turvamees, kes tõenäoliselt oli mingite ohtlike klientidega harjunud, nii et näis ka meisse kuidagi veidi agressiivselt suhtuvat kuigi vähemalt mina omalt poolt proovisin küll sõbralik olla. Sees olid mõned tuttavad näod ja tantsusaalist kostus päris karmi muusikat. Mu sõber, kelle idee see tripp oli ja kes ühtlasi seekord ka kõige suurema doosi võttis ja seetõttu meist viiest kõige enam trippis, rääkis mõne oma tuttavaga, aga ei saanud täpselt aru kellega ta räägib või mida nad talle räägivad. Proovisin tantsusaalis plaadiesitluslaivi kuulata, aga õhk oli liiga läppunud, et seal saalis olla. Kuulasin siis ukse taga koridoris, samal ajal räpasele kivipõrandale tekkivaid ilusaid mustreid jälgides. Aeg-ajalt käis läbi pea mõte, et on vist ilmselge, et minuga ja üldse meie seltskonnaga midagi toimub. Mõned peolised lausa üsna otse ütlesid, et hullud tüübid olete ikka.

Saime neljakesi kahe ruumi vahepeal kokku ja mõtlesime, et ei tea kus meie viies võiks olla. Hüüda teda ei saanud, kuna müra oli liiga suur. Kuidagi imelik oli olla ja õhus oli aina rohkem pinget. Kuniks korraga käis sähvatus, vool kadus ära ja muusika jäi vait. Selline tunne oli, et vool läks ära täpselt sellepärast, et konflikt selle peo ja meie tripi vahel läks liiga suureks. Huvitav oli jälgida, kuidas korraga peo struktuur lagunes, kui korraldajatel ei olnud enam võimu selle üle, mis muusikat kõik inimesed kuulevad ja inimestel ei olnud enam mingit otsest põhjust seal peol olla. Hakkasid tekkima sidemed ja inimestest moodustusid grupid, hõigati üksteist. Kuskilt juba kostus üksildast suupilliheli. Siis tuli vool tagasi ja meie läksime minema.

Järgmisena tuli minu jaoks selle tripi ja üldse mu viimase aja üks murrangulisemaid hetki. Kõndisime siis sealt peolt minema ja mu sõber aina korrutas mulle, et ta ei saa üldse aru, kus ta on (kuigi olime seal samas kohas varem mitmeid kordi viibinud) jne. Mina oletasin, et talle meeldib asju teistele lihtsalt veidi suuremana näidata ja ei teinud sellest eriti välja. Siiski, sealtmaalt ma tundsin, et ju siis mina hetkel olen see kõige adekvaatsem, kes teab kus me oleme ja kuhu meil on vaja minna. Mind veidi häiris see, et kõik nii ära on ja et ei ole mingit ühtset meeldivat vibe'i. Siis nägin, kuidas üks tripikaaslane tegi mu heale sõbrannale mingit imelikku nägu, mille kohta mulle tundus, et see külvab segadust meie trippi ning ütlesin siis midagi taolist, et kamoon, hakkame nüüd kõik ausaks ja normaalseks ja ärme tekita rohkem segadust. "Näotegija" küsis mult seletust ja ma siis proovisin seletada. Ise ma sellel seletamisel enam eriti pointi ei näinud, aga kuna ta küsis seda mult niimoodi, et ma arvasin, et ta eeldab, et mul mingit vettpidavat seletust ei ole, siis mõtlesin, et okei ma siis seletan konkreetselt ja kainelt selle tühise asja ära ja on rahu majas. Selle seletamise ajal läksin ma aga kuidagi hoogu ja vist saatsin tema poole mingisuguse hukkamõistva näoilme, mida ta ka tähele pani. Minu seletus oli siis selline, et minu meelest ta tegi sel hetkel liiga ekspressiivse näo ja sel hetkel see minu meelest ei olnud vajalik, aga et see on väike asi ja suva tegelt. Seepeale nii mu sõber, kelle näost ma rääkisin kui sõbranna kellele ta seda "nägu" teinud oli vaatasid mind ja küsisid, et millest sa räägid, milles nüüd asi on? Ja siis mulle korraga jõudis kohale, et see ei olnudki olnud mingi ülearune nägu vaid hoopis täiesti tore mäng nende kahe inimese vahel, millest mina ei olnud lihtsalt aru saanud. Kui varem olin arvanud, et ma olen kambast kõige adekvaatsem, siis nüüd sain aru, et just täna oma näilisele adekvaatsusele olin ma olnud kõige vähem adekvaatne ja kõik teised olid sel hetkel minust juba palju sügavamale jõudnud oma tripiga.

Hiljem proovisin enda käitumist kuidagi välja vabandada, aga jooksin sõnadega ummikusse, nii et oleks tahtnud juba ka neid sõnu kuidagi vabandada, aga see oleks loonud sellise nõiaringi, mis mu kohmetust oleks aina suurendanud, nii et otsustasin olla tagasihoidlikum. Tegime ka muusikat, pidasime maha pikki arutelusid ja oli palju huumorit, aga minu jaoks on siiamaani kõlama jäänud ikkagi see, et tuleb natuke asjade üle järele mõelda ja võib-olla mitte igas olukorras edaspidi eeldada, et mina olen kõige targem.