Too maailmalõputripp lõppes mul niimoodi, et öösel minutitki magamata läksin hommikul bussi peale ja sõitsin maale oma vanemate juurde. Olin seal nädalakese iga päev tublisti looduses viibinud ja end hästi tundnud ning oli taoline tunne, et nüüd oleks vaja ainult väikest tõuget, et jõuda mulle veel senitundmata ultradiipidele tasanditele. Panin siis ühel õhtul kaks marki suhu ja hakkasin imet ootama.
Tee oli termoses, Nick Drake laulis, kaamera ja diktofoni akud olid laetud. Mõtlesin, et olen seekord hästi teaduslik ja tegin (vähemalt tripi alguses) diktofoni oma meeleseisundi muutustest sagedasi sissekandeid. Toa seinad hakkasid juba ilusasti lainetama ja silmad kinni pannes nägin mõningaid mustreid, aga kuna nad mul veel eelmistest kordadest nii hästi meeles olid, ei tekkinud seda vau-nii-saab-ka-maailma-näha effekti. Ootasin ikka midagi suuremat seekord.
Umbes kolmanda tunni aeg läksin õue, kus ilm oli aga täpselt vastand sellele, mis ma olin lootnud. Taevas oli täiesti pilves, kõik oli mattunud halli udusse või uduvihma - raske öelda -, midagi näha ei olnud. Hilise detsembri kohta ikka ebatavaliselt niiske ja rõhuv ilm. Terve mets näis magavat, aga mitte just kõige mugavamas voodis. Raske oli uskuda, et kuskil nende pilvede taga endiselt tähed on. Rind tahtis tormi, aga samas ka ei tahtnud kuna mets oli nädalatagusest tormist juba niigi räsitud - kõikal mahalangenud puud ja värskelt murdunud oksad.
Mere ääres oli ilusam. Jäätunud adruvallidel olid kenad mustrid ja lainete loksumises oli seda head pidurdamatut jõudu. Kui hakkas sadama jämedat vihma, seadsin sammud kodu poole.
Tee peal rääkisin telefonitsi paari sõbraga ja see tekitas meeldivalt sooja tunde. Üsna maja lähedal jäin veel ühe puu juurde tükiks ajaks seisma, kuniks korraga algas mu selja taga ja ka mujal mingi kummaline sahin, kohati sarnanedes isegi sosinale, nii et ma ei saanud muud moodi, kui pidin "Tere!" ütlema. Ja läksin siis veidi ruttaval sammul tuppa tagasi.
Ülejäänud öö möödus end igast erinevast küljest salvestades ja nende salvestuste üle mõeldes. Jõudsin järeldusele, et peaksin hoolikamalt valima, mida jagan ka teistele kuulamiseks/vaatamiseks ja mida ma teen ainult iseenda arengu jaoks. Võtangi internetist mõned asjad maha nüüd. Palju mõtlesin ka oma suhetele mõnede inimestega ja mängisin oma peas läbi mitmeid erinevaid tulevikustsenaariumeid, aga mingeid paikapanevaid otsuseid ega suurt visiooni selles osas ei tekkinud - võib-olla ongi hea?
Kokkuvõtteks võiks öelda, et ma ei tea, kas see oli ilmast või sellest, et ma just nädal tagasi olin kolm marki võtnud, aga ei olnud üldse nii võimas tripp, kui ma olin lootnud. Visuaalid siiski olid, aga muidu sarnanes enam-vähem sellele, mis tavaliselt on siis, kui pool marki võtta.
Head aastavahetust kõigile ja tehke siis ikka kõvasti pauku!