Mõned päevad tagasi sõitsime parajasti pruudiga ühest kohast teise, kui nägime eemal tee ääres palju politseinikke ja tolliametnikke, koerte ja bussidega. Mul oli juhuslikult paar grammi kanepit armatuurlaual vedelemas. Toppisin minigripi superkiiresti omale aluspükstesse. Autosid peeti kinni valikuliselt ja muidugi oli ka meie auto üks nendest, mis kinni peeti. Meilt küsiti dokumente ja et ega mingeid keelatud aineid või relvi autos ei ole. "Ei ole" kinnitasin. Siis toodi koer auto juurde, mispeale too hakkas kohe väga entusiastlikult just seda kohta kraapima, kus kanep enne oli vedelenud. Küsiti uuesti, et kas teil on mingeid aineid ja öelda, et nad nagunii leiavad selle üles, kui midagi peaks olema.
Seepeale aeti meid angaari, paluti kõik isiklikud asjad lauale laduda, võeti autost proove ja nuusiti seal koertega. Kui ma oma kotte pagasnikust välja tõstsin, endal põlved juba väga nõrgad, tundsin kuidas minigrip bokseritest püksisäärde vajub. Ümberringi oli umbes kümme tolliametnikku. Astusin auto juurde ja viimase koti järele sirutades nägin silmanurgast oma suureks õuduseks, et minigrip kanepiga lihtsalt vedeleb betoonpõrandal kõigi nende ametnike jalge vahel. Viimase õlekorrena kükitasin kähku, haarasin minigripi ja, samal ajal autosse istudes ja teeseldes, et ma sealt midagi otsin, pistsin kotikese rohelise puruga kannikate vahele. Uskumatu, et keegi ei näinud seda.
Samal ajal leiti meie kotist piibud, mis osutusid meie päästerõngaks - nimelt, hakkasime väitma, et ilmselt piibud olidki need, mille peale koer reageeris ja et ma tegelikult päris puhas poiss ei ole, vaid paar nädalat tagasi ikkagi suitsetasin kanepit, aga et meil kaasas midagi ei ole. Igatahes, kõik kohad peale mu aluspükste otsiti läbi ja midagi peale piipude ei leitud.
Meie juhtum oli seal vist päeva sündmuseks ning seetõttu suhtuti piipudesse ja minu võimalikku joobesse väga tõsiselt. Mulle tehti üks narko kiirtest, mis aga ei näidanud midagi. Seepeale toodi mõnekümne kilomeetri kauguselt ühest suuremast linnast mingi teine test, mille jaoks andsin uriiniproovi. Mõnda aega uuriti neid tulemusi, aga ilmselt oli test vigane või ei osanud nad seda lugeda, nii et nad lasid meil minema sõita ja andsid isegi piibud tagasi.
Nii t0lli- kui p0lit5e1ametnikud olid tegelikult väga toredad inimesed ja ma sain nendega sõbralikult läbi. Kahju, et mõned seadused nii rumalad on. Kahju nendest inimestest, kes oma aega selle peale raiskasid ja kahju teistest inimestest, kes mind selle viivituse tõttu 3 tundi ootama pidasid.
Seepeale aeti meid angaari, paluti kõik isiklikud asjad lauale laduda, võeti autost proove ja nuusiti seal koertega. Kui ma oma kotte pagasnikust välja tõstsin, endal põlved juba väga nõrgad, tundsin kuidas minigrip bokseritest püksisäärde vajub. Ümberringi oli umbes kümme tolliametnikku. Astusin auto juurde ja viimase koti järele sirutades nägin silmanurgast oma suureks õuduseks, et minigrip kanepiga lihtsalt vedeleb betoonpõrandal kõigi nende ametnike jalge vahel. Viimase õlekorrena kükitasin kähku, haarasin minigripi ja, samal ajal autosse istudes ja teeseldes, et ma sealt midagi otsin, pistsin kotikese rohelise puruga kannikate vahele. Uskumatu, et keegi ei näinud seda.
Samal ajal leiti meie kotist piibud, mis osutusid meie päästerõngaks - nimelt, hakkasime väitma, et ilmselt piibud olidki need, mille peale koer reageeris ja et ma tegelikult päris puhas poiss ei ole, vaid paar nädalat tagasi ikkagi suitsetasin kanepit, aga et meil kaasas midagi ei ole. Igatahes, kõik kohad peale mu aluspükste otsiti läbi ja midagi peale piipude ei leitud.
Meie juhtum oli seal vist päeva sündmuseks ning seetõttu suhtuti piipudesse ja minu võimalikku joobesse väga tõsiselt. Mulle tehti üks narko kiirtest, mis aga ei näidanud midagi. Seepeale toodi mõnekümne kilomeetri kauguselt ühest suuremast linnast mingi teine test, mille jaoks andsin uriiniproovi. Mõnda aega uuriti neid tulemusi, aga ilmselt oli test vigane või ei osanud nad seda lugeda, nii et nad lasid meil minema sõita ja andsid isegi piibud tagasi.
Nii t0lli- kui p0lit5e1ametnikud olid tegelikult väga toredad inimesed ja ma sain nendega sõbralikult läbi. Kahju, et mõned seadused nii rumalad on. Kahju nendest inimestest, kes oma aega selle peale raiskasid ja kahju teistest inimestest, kes mind selle viivituse tõttu 3 tundi ootama pidasid.