Umbes kell üks päeval, vanemate juures maal, üksinda oma onnis, sõin tühja kõhu peale (hommikuks olin söönud vaid mõned puuviljad) veidi üle 3 grammi kuivatatud seeni, psilocybe cubensiseid. Need seened olid seisnud umbes viis päeva minigripis ja seetõttu omandanud kergelt vänge lõhna, kuigi olid veel täiesti murdumiskuivad. Soovitan nii endal kui teistel hoida seeni klaaspurgis (ja parem koos niiskuseimajaga, nagu näiteks need mida kingakarpidest võib leida). Ja teadmiseks, et seened on hästi hoitud, kui nad ei paindu, vaid murduvad. Tegin seened sõrmede vahel peeneks ja segasin tassis supilusikatäie meega. Kokku sai kummaline iirisetaoline moodustis, mida oli täitsa võimalik süüa, kui natuke piparmünditeed peale rüübata. Aga joomisega peab olema ettevaatlik, kuna see võib hiljem tekitada iiveldust. Enne söömist olin öelnud ka väikse soovi.
Seened söödud, läksin kohe õue. Loopealsetel (huvitav nimetus, kas pole) istusin ühe suure kivi alla maha ja hakkasin tasapisi tunnetama oma sisemisi muutusi. Tekkis kerge iiveldus, samas ta oli täiesti oodatud ja suhteliselt nõrk. Iiveldusega väga seotud oli ka äärmuslik tundlikkus ja häirivate emotsioonide väljendumine selles iivelduses. Kui mind tegi rahutuks mõte, et ei tea kas oli täna ikka kõige mõtekam aeg trippimiseks, tundsin ma seda kohe ka füüsiliselt. Või näiteks, kui ma soovisin asukohta vahetada ja pidin selleks oma kaamera ja diktofoni taskusse panema ning mul see kõige ladusamalt ei läinud, hakkas kohe füüsiliselt raske ja pidin kogu sellest 10 sekundit väldanud sahmimisest hinge tõmbama. Siis sai kuidagi pooleldi longates kõnnitud umbes 100 meetrit kuniks pidi jälle millegagi seoses end veidi koguma.
Esimesed pool tundi ma ei saanud hästi ree peale. Õigemini, esimesed pool tundi mul oli selline petlik kujutelm, et kuskil on mingi trippimise regi, millele on võimalik lihtsalt peale hüpata ja siis sel end kanda lasta, aga siis ma sain aru, et tegelikult sellist varianti ei olegi, vaid tuleb hoopis ise see regi ehitada ja leida miski seda vedama.
Otsides ilu, jalutasin metsa sisse ja jõudsin seal ühele suurele lagendikule. Parasjagu seened vist mõjusid kõige intensiivsemalt ja see lagendik nägi välja nagu üks kaleidoskoopilise disainiga saal. Nagu värvilisest marmorist oli see "põrand" tehtud ja puud lagendiku ääres olid lõpmatult voogavad... ja nii klišeelikult idülliline, kui see ka poleks, teiselpool lagendikku parasjagu paar metskitse rahulikult näkitsesid seda kaleidoskoopilist vaatemängu. Siitmaalt ma olin juba väga rahul, et ma siiski olin otsustanud trippida ja kadus ebamugavus seoses sellega, et äkki ma raiskan oma aega.
Kitsed läksid varsti minema aga mina veetsin veel umbes pool tundi seal lagendikul. Iiveldus aeg-ajalt naases, aga see tundus täiesti paras hind, et kogeda, mida ma kogesin.
Et kasutegur oleks suurem, olin seda trippi algusest peale filminud. See pakkus mulle mingi huvitava enesepeegelduse ja mitu korda märkasin, kuidas kaamera käimalülitamisel ja eriti kui ma midagi veel ütlesin, kaasnes sellega midagi, mis mind häiris. Varsti sain aru, et mind häirib teesklus. See kulmineerus varsti ühes laulus, mille ma hiljem ka kirja panin.
Ma endiselt arvan, et need on päris head sõnad millest võiks ühe klubibiidiga loo teha, aga tol hetkel tundusid need ikka nii geniaalsed, et oli kõikvõimsa poeedi tunne. Ja mõned loomingulised ideed tekkisid veel, mis lausa täitsid mind meeldiva kannatamatusega, et nende kallal juba tööle asuda. Peamine oli see, et olin mõistnud, et teeskluse peale üldjuhul oma aega ei maksa raisata.
Mõtlesin, et lähen siis tripi lõpetuseks mere äärde. Kohale jõudnud, oli selline tunne nagu oleks ühe külma ämbritäie ilu krae vahele saanud. Lained kõlasid eriti kaunilt, nii et panin diktofoni kohe salvestama ning istusin kivile vaatama ja kuulama. Mulle tundus, et lained mängivad mulle muusikat. Asusin siis kuulama ning mida tähelepanelikumalt ma kuulasin, seda ilusamaks see muusika muutus ja oli tunne, et see ongi justkui konkreetselt looduselt minule suunatud. Kui mul oli juba tunne, et enam ilusamaks minna ei saa, läks veel topelt ilusamaks ja siis veel kord. See ilu läks lihtsalt lõpmatusse. Aega ei olnud olemas, aga sellest sain ma aru muidugi hiljem, sest tol hetkel ma lihtsalt olin ilma ühegi mõtte ja soovita puhtas ilus ja kirkuses, lõpmatult. Mingi hetk seda ilu oli nii palju, et see hakkas vaikselt väljakannatamatuks muutuma. Mul voolasid pisarad ja ma naersin samaaegselt. Ma sain sellest ilust pilgeni täis. Juba voolas üle ääre, aga aina valati juurde. Ütlesin aitäh ja tõusin püsti ning võtsin diktofoni ja siis ma hakkasin päriselt naerma, kuna nägin, et diktofon oli salvestanud ainult 7 minutit, aga mul oli tunne, et ma olen igavesti – no vähemalt 2 tundi - seal istunud. Hakkasin minema ja nägin tee peal veel ühte kitse, seekord eriti lähedalt. Nagu safari.
Kõndisin kodu poole, hästi aeglaselt. Seekord aga hästi aeglaselt mitte nagu tripi alguses, kus mul lihtsalt oli füüsiliselt raske ennast liigutada, vaid nüüd ma nautisin igat sammu ja oli täiesti jumalik tunne. Ainus tekkiv mõte oli, et aitäh ja palun väga. Siis heitsin loopealsetele pikali, libistasin kätega läbi kõiksugu taimestiku ja mõnus oli. Umbes nagu kaisutaks armastatud inimesega, aint et nüüd oli kaisutamine armastatud loodusega. Eneselegi märkamatult jäin sinna samasse taimede vahele natukeseks magama.
Seened söödud, läksin kohe õue. Loopealsetel (huvitav nimetus, kas pole) istusin ühe suure kivi alla maha ja hakkasin tasapisi tunnetama oma sisemisi muutusi. Tekkis kerge iiveldus, samas ta oli täiesti oodatud ja suhteliselt nõrk. Iiveldusega väga seotud oli ka äärmuslik tundlikkus ja häirivate emotsioonide väljendumine selles iivelduses. Kui mind tegi rahutuks mõte, et ei tea kas oli täna ikka kõige mõtekam aeg trippimiseks, tundsin ma seda kohe ka füüsiliselt. Või näiteks, kui ma soovisin asukohta vahetada ja pidin selleks oma kaamera ja diktofoni taskusse panema ning mul see kõige ladusamalt ei läinud, hakkas kohe füüsiliselt raske ja pidin kogu sellest 10 sekundit väldanud sahmimisest hinge tõmbama. Siis sai kuidagi pooleldi longates kõnnitud umbes 100 meetrit kuniks pidi jälle millegagi seoses end veidi koguma.
Esimesed pool tundi ma ei saanud hästi ree peale. Õigemini, esimesed pool tundi mul oli selline petlik kujutelm, et kuskil on mingi trippimise regi, millele on võimalik lihtsalt peale hüpata ja siis sel end kanda lasta, aga siis ma sain aru, et tegelikult sellist varianti ei olegi, vaid tuleb hoopis ise see regi ehitada ja leida miski seda vedama.
Otsides ilu, jalutasin metsa sisse ja jõudsin seal ühele suurele lagendikule. Parasjagu seened vist mõjusid kõige intensiivsemalt ja see lagendik nägi välja nagu üks kaleidoskoopilise disainiga saal. Nagu värvilisest marmorist oli see "põrand" tehtud ja puud lagendiku ääres olid lõpmatult voogavad... ja nii klišeelikult idülliline, kui see ka poleks, teiselpool lagendikku parasjagu paar metskitse rahulikult näkitsesid seda kaleidoskoopilist vaatemängu. Siitmaalt ma olin juba väga rahul, et ma siiski olin otsustanud trippida ja kadus ebamugavus seoses sellega, et äkki ma raiskan oma aega.
Kitsed läksid varsti minema aga mina veetsin veel umbes pool tundi seal lagendikul. Iiveldus aeg-ajalt naases, aga see tundus täiesti paras hind, et kogeda, mida ma kogesin.
Et kasutegur oleks suurem, olin seda trippi algusest peale filminud. See pakkus mulle mingi huvitava enesepeegelduse ja mitu korda märkasin, kuidas kaamera käimalülitamisel ja eriti kui ma midagi veel ütlesin, kaasnes sellega midagi, mis mind häiris. Varsti sain aru, et mind häirib teesklus. See kulmineerus varsti ühes laulus, mille ma hiljem ka kirja panin.
Ma endiselt arvan, et need on päris head sõnad millest võiks ühe klubibiidiga loo teha, aga tol hetkel tundusid need ikka nii geniaalsed, et oli kõikvõimsa poeedi tunne. Ja mõned loomingulised ideed tekkisid veel, mis lausa täitsid mind meeldiva kannatamatusega, et nende kallal juba tööle asuda. Peamine oli see, et olin mõistnud, et teeskluse peale üldjuhul oma aega ei maksa raisata.
Mõtlesin, et lähen siis tripi lõpetuseks mere äärde. Kohale jõudnud, oli selline tunne nagu oleks ühe külma ämbritäie ilu krae vahele saanud. Lained kõlasid eriti kaunilt, nii et panin diktofoni kohe salvestama ning istusin kivile vaatama ja kuulama. Mulle tundus, et lained mängivad mulle muusikat. Asusin siis kuulama ning mida tähelepanelikumalt ma kuulasin, seda ilusamaks see muusika muutus ja oli tunne, et see ongi justkui konkreetselt looduselt minule suunatud. Kui mul oli juba tunne, et enam ilusamaks minna ei saa, läks veel topelt ilusamaks ja siis veel kord. See ilu läks lihtsalt lõpmatusse. Aega ei olnud olemas, aga sellest sain ma aru muidugi hiljem, sest tol hetkel ma lihtsalt olin ilma ühegi mõtte ja soovita puhtas ilus ja kirkuses, lõpmatult. Mingi hetk seda ilu oli nii palju, et see hakkas vaikselt väljakannatamatuks muutuma. Mul voolasid pisarad ja ma naersin samaaegselt. Ma sain sellest ilust pilgeni täis. Juba voolas üle ääre, aga aina valati juurde. Ütlesin aitäh ja tõusin püsti ning võtsin diktofoni ja siis ma hakkasin päriselt naerma, kuna nägin, et diktofon oli salvestanud ainult 7 minutit, aga mul oli tunne, et ma olen igavesti – no vähemalt 2 tundi - seal istunud. Hakkasin minema ja nägin tee peal veel ühte kitse, seekord eriti lähedalt. Nagu safari.
Kõndisin kodu poole, hästi aeglaselt. Seekord aga hästi aeglaselt mitte nagu tripi alguses, kus mul lihtsalt oli füüsiliselt raske ennast liigutada, vaid nüüd ma nautisin igat sammu ja oli täiesti jumalik tunne. Ainus tekkiv mõte oli, et aitäh ja palun väga. Siis heitsin loopealsetele pikali, libistasin kätega läbi kõiksugu taimestiku ja mõnus oli. Umbes nagu kaisutaks armastatud inimesega, aint et nüüd oli kaisutamine armastatud loodusega. Eneselegi märkamatult jäin sinna samasse taimede vahele natukeseks magama.