Umbes seitsme paiku õhtul võtame sõbraga kumbki poolteist marki hapet ja poolteist grammi kuivatatud seeni. Seened jahvatame kohviveskis jahuks ja segame tahiniga (mina lisan enda einele ka pool banaani, sõber mett) ning tuleb tõdeda, et seniproovitutest on see kõige meeldivam seente manustamise viis.
Läheme loodusesse uitama ning plaanime lõpuks naabrite juurde külla jõuda, aga umbes 20 minuti pärast, parajasti läbi nõgesete kahlates, on teadvusseisund juba niivõrd muutunud, et vaikimisi laseme sellest küllamineku plaanist lahti.
Oleme jõudnud mere äärde. Kehas ja peas on natuke raske tunne justkui infotulv tahaks mõistusejärve voolata, aga lüüsiväravad ei ole veel avatud. Kuuleme kõrkjates ragistamist ja ma millegipärast kohe arvan, et seal on metssead. Samal ajal väravad vaikselt avanevad ja maailm muutub mustrilisemaks, aga need mustrid on veel veidike hägusad. Veidike vist kardan ka eesseisvat metsseaga kohtumist. Kostub "mää" ja selgub, et oleme hoopis lambakarjamaal, mis näib mulle ebamugavalt tähenduslik. Miski kisub mind ühe neeme tippu, eemale lambapabulatest. Lained mängivad spetsiaalselt minule muusikat ja see on ilus, aga lausa nii ilus, et teeb mind veidi rahutuks. Justkui lained oleks otsustanud mulle audiaalse orgasmi tekitada ja mitte peatuda ka siis kui see käes on. Läheme mööda randa edasi.
Jõuame paadisilla juurde, kus tõusev vesi jälle ähvardab seda sama paati kätte saada, mida me eelmine kord pruudiga päästa üritasime. Paneme paadile palgijupi alla ja tõmbame natuke merest eemale. Mul tuleb sooritada lahtilaskmisakt ning leppida, et paatidega on nüüd kõik korras ja et võib edasi minna. Edasi minemisel on minu jaoks sümboolne tähendus kogu tripi vältel.
Oleme umbes paarsada meetrit läinud, ühele kivipangale maha istunud ja ma parasjagu mõtlen umbes selliseid asju, et ei tea, kas kõik otsused mu elus on ikka olnud need kõige õigemad ja kas minuga ja minu lähedastega on kõik hästi ja et võib-olla nende elus on ikka liiga palju mingeid nukraid vaime jne. Mu sõber küsib mult, et mis ma mõtlen ja ma siis vastan midagi üldist, mis aga siiski enam-vähem kirjeldab mu meeleseisundit, mispeale sõber küsib, et aga kas ma olen proovinud mitte mõelda. Siis ma mõtlen, et seda võiks ju proovida küll ja lasengi lahti kõigist neist mõtetest.
Mitte mõtlemine õnnestub mul väga kergesti. Kõnnime natuke edasi ja ma endiselt ei mõtle midagi. Korraga aga hakkavad mulle pähe tulema uutmoodi mõtted. Need tulevad justkui kusagilt ülevalt ja on hoopis erinevad kui need, mida ma enne mõtlesin. Võib-olla oleks nende mõtete kohta isegi õigem öelda teadmised. Kusagilt tuleb teadmine, et olen superäge ja et kõik on täpselt nii nagu peab olema ning ka minu lähedastega on tegelikult kõik väga hästi, aga mõnikord nad lihtsalt kipuvad unustama, et nad on kõige ägedamad üldse. Tunnen end korraga meeletult loomingulisena. Tunnen, et iga mu liigutus on looming. Panen sõrmed merevette ning mulle pole üldse vahet kas ma olen praegu üksi või esinen staadionitäiele inimesele. See on minu looming. See on minu ja universumi vaheline kirjavahetus.
Näeme ühe nuki tipus luigeperekonda ja läheme sinnapoole. Oleme jõudnud lambakarjamaalt luigemaailma. Kõik on palju ilusam kui enne ning oleme väga rahul olukorraga. Siis märkame, et kaugel silmapiiril sähvivad välgud. Kõik on kogu selle aja olnud mustriline, lainetav, kihiline, väga ilus ja nüüd luigemaal neid värvilisi välgusähvatusi imetledes on tunne, et enam paremaks minna ei saa. Justkui selleks, et meile vastupidist tõestada, tulevad välgud aina lähemale, neid on rohkem ja hakkab kostma ka madalat mürinat. Vaimustume üha enam.
Kiiresti läheb hämaraks ja hakkab vihma sadama, aga välgusähvatused endiselt lähenevad ja muutuvad värvilisemaks, nii et mitte ei saa ära minna. Mustrid ja välgusähvatustele järgnevad visuaalsed värvilised kajad! Me ei hoia oma vaimustushüüdeid tagasi ja tundub, et torm väga otseselt, kuidagi eriti graatsiliselt ja jõuliselt reageerib nendele sõnadele. Kui mõtlen jälle, et enam kindlasti paremaks minna ei saa, lööb korraga terve taevas ergastes toonides helendama ja kõik on korraks valge nagu päeval. Sõber ütleb, et loodus on kindlasti kõige ilusam asi üldse ning kohe, ilma mingi kõhkluseta, hakkab äike nüüd ragisema astmeliselt valjemini kui ta seda enne tegi. Mu pea käib ringi sellest kui hea mul on olla. Võimalik, et mul kunagi varem ei olegi nii hea olnud.
Sajab täielikku paduvihma ja jookseme õnnelikuna ühte kuuri vihmavarju. Kuuris võtame läbimärjad riided seljast ja ihualasti katuseräästa all seistes vaatame mööduvale tormile järele.
Meie ümber jääb vaikseks. Ainult vihma veel sabistab. Vaibunud on ka torm meie sees. Väga konkreetselt on tunda, kuidas seene mõju hakkab üle minema - tahaks küll veel edasi trippida, aga lihtsalt ei ole seda eufoorilist tunnet enam. LSD mõju aga teatavasti kestab seentest umbes 2x kauem, nii et pärast kerge pettumuse üleelamist(räägin endast vähemalt), õnnestub meil oma tripp - nüüd küll natuke teise külje pealt - jälle käima lükata.
Läheme koju, vahetame riided, vaatleme piiritut tähistaevast, mis ikka veel helendab ja vilgub ning kuulame muusikat. Lõpuks on kuidagi hektiline, kergelt rahutu tunne ja seetõttu, kuigi meist kumbki seda tavaliselt ei tee, otsustame siiski veidi kanepit suitsetada, mis toimib seekord päris hästi. Kui enne oli iga hetk vajadus kõik maailma asjad korraga ära defineerida, siis nüüd saan keskenduda rohkem mingile ühele teemale.
Ütleme head ööd ja läheme oma tubadesse. Enne voodisse minekut näen oma mobiili ja millegipärast tuleb idee, et salvestaks parmupilliga sinna uue helina. Hakkan telefoni sisseehitatud diktofoniga salvestama, aga kui olen paar korda keelt tõmmanud, tunnen end juba niivõrd inspireerituna, et panen arvuti käima ja lindistan korralikumalt. Tundub, et tuleb väga hästi välja ja peagi avastan end juba sünti programmeerimas ja mingit biiditracki tegemas. Siis vaatan korraks paari videot oma pruudist, leian, et seal on väga ilusaid kohti ja tegelen järgmised poolteist tundi monteerimisega. On selline tunne, et kõik tuleb kohe ära teha - ei ole siin mingit edasilükkamist, mis sest et kell on juba 8 hommikul. Alles siis, kui video on üle interneti pruudile saadetud, saan lõpuks rahu, et magama minna. Ärgates aga on jälle selline tunne, et nii palju on teha ja pole aega raisata. Tore tunne.
⊆◍益◍⊇
Seente ja LSD koosmõju kiidan heaks. LSD annab selguse ja täpsuse, seened annavad eufooria ja mingi sujuvama, lainelisema struktuuri.
Läheme loodusesse uitama ning plaanime lõpuks naabrite juurde külla jõuda, aga umbes 20 minuti pärast, parajasti läbi nõgesete kahlates, on teadvusseisund juba niivõrd muutunud, et vaikimisi laseme sellest küllamineku plaanist lahti.
Oleme jõudnud mere äärde. Kehas ja peas on natuke raske tunne justkui infotulv tahaks mõistusejärve voolata, aga lüüsiväravad ei ole veel avatud. Kuuleme kõrkjates ragistamist ja ma millegipärast kohe arvan, et seal on metssead. Samal ajal väravad vaikselt avanevad ja maailm muutub mustrilisemaks, aga need mustrid on veel veidike hägusad. Veidike vist kardan ka eesseisvat metsseaga kohtumist. Kostub "mää" ja selgub, et oleme hoopis lambakarjamaal, mis näib mulle ebamugavalt tähenduslik. Miski kisub mind ühe neeme tippu, eemale lambapabulatest. Lained mängivad spetsiaalselt minule muusikat ja see on ilus, aga lausa nii ilus, et teeb mind veidi rahutuks. Justkui lained oleks otsustanud mulle audiaalse orgasmi tekitada ja mitte peatuda ka siis kui see käes on. Läheme mööda randa edasi.
Jõuame paadisilla juurde, kus tõusev vesi jälle ähvardab seda sama paati kätte saada, mida me eelmine kord pruudiga päästa üritasime. Paneme paadile palgijupi alla ja tõmbame natuke merest eemale. Mul tuleb sooritada lahtilaskmisakt ning leppida, et paatidega on nüüd kõik korras ja et võib edasi minna. Edasi minemisel on minu jaoks sümboolne tähendus kogu tripi vältel.
Oleme umbes paarsada meetrit läinud, ühele kivipangale maha istunud ja ma parasjagu mõtlen umbes selliseid asju, et ei tea, kas kõik otsused mu elus on ikka olnud need kõige õigemad ja kas minuga ja minu lähedastega on kõik hästi ja et võib-olla nende elus on ikka liiga palju mingeid nukraid vaime jne. Mu sõber küsib mult, et mis ma mõtlen ja ma siis vastan midagi üldist, mis aga siiski enam-vähem kirjeldab mu meeleseisundit, mispeale sõber küsib, et aga kas ma olen proovinud mitte mõelda. Siis ma mõtlen, et seda võiks ju proovida küll ja lasengi lahti kõigist neist mõtetest.
Mitte mõtlemine õnnestub mul väga kergesti. Kõnnime natuke edasi ja ma endiselt ei mõtle midagi. Korraga aga hakkavad mulle pähe tulema uutmoodi mõtted. Need tulevad justkui kusagilt ülevalt ja on hoopis erinevad kui need, mida ma enne mõtlesin. Võib-olla oleks nende mõtete kohta isegi õigem öelda teadmised. Kusagilt tuleb teadmine, et olen superäge ja et kõik on täpselt nii nagu peab olema ning ka minu lähedastega on tegelikult kõik väga hästi, aga mõnikord nad lihtsalt kipuvad unustama, et nad on kõige ägedamad üldse. Tunnen end korraga meeletult loomingulisena. Tunnen, et iga mu liigutus on looming. Panen sõrmed merevette ning mulle pole üldse vahet kas ma olen praegu üksi või esinen staadionitäiele inimesele. See on minu looming. See on minu ja universumi vaheline kirjavahetus.
Näeme ühe nuki tipus luigeperekonda ja läheme sinnapoole. Oleme jõudnud lambakarjamaalt luigemaailma. Kõik on palju ilusam kui enne ning oleme väga rahul olukorraga. Siis märkame, et kaugel silmapiiril sähvivad välgud. Kõik on kogu selle aja olnud mustriline, lainetav, kihiline, väga ilus ja nüüd luigemaal neid värvilisi välgusähvatusi imetledes on tunne, et enam paremaks minna ei saa. Justkui selleks, et meile vastupidist tõestada, tulevad välgud aina lähemale, neid on rohkem ja hakkab kostma ka madalat mürinat. Vaimustume üha enam.
Kiiresti läheb hämaraks ja hakkab vihma sadama, aga välgusähvatused endiselt lähenevad ja muutuvad värvilisemaks, nii et mitte ei saa ära minna. Mustrid ja välgusähvatustele järgnevad visuaalsed värvilised kajad! Me ei hoia oma vaimustushüüdeid tagasi ja tundub, et torm väga otseselt, kuidagi eriti graatsiliselt ja jõuliselt reageerib nendele sõnadele. Kui mõtlen jälle, et enam kindlasti paremaks minna ei saa, lööb korraga terve taevas ergastes toonides helendama ja kõik on korraks valge nagu päeval. Sõber ütleb, et loodus on kindlasti kõige ilusam asi üldse ning kohe, ilma mingi kõhkluseta, hakkab äike nüüd ragisema astmeliselt valjemini kui ta seda enne tegi. Mu pea käib ringi sellest kui hea mul on olla. Võimalik, et mul kunagi varem ei olegi nii hea olnud.
Sajab täielikku paduvihma ja jookseme õnnelikuna ühte kuuri vihmavarju. Kuuris võtame läbimärjad riided seljast ja ihualasti katuseräästa all seistes vaatame mööduvale tormile järele.
Meie ümber jääb vaikseks. Ainult vihma veel sabistab. Vaibunud on ka torm meie sees. Väga konkreetselt on tunda, kuidas seene mõju hakkab üle minema - tahaks küll veel edasi trippida, aga lihtsalt ei ole seda eufoorilist tunnet enam. LSD mõju aga teatavasti kestab seentest umbes 2x kauem, nii et pärast kerge pettumuse üleelamist(räägin endast vähemalt), õnnestub meil oma tripp - nüüd küll natuke teise külje pealt - jälle käima lükata.
Läheme koju, vahetame riided, vaatleme piiritut tähistaevast, mis ikka veel helendab ja vilgub ning kuulame muusikat. Lõpuks on kuidagi hektiline, kergelt rahutu tunne ja seetõttu, kuigi meist kumbki seda tavaliselt ei tee, otsustame siiski veidi kanepit suitsetada, mis toimib seekord päris hästi. Kui enne oli iga hetk vajadus kõik maailma asjad korraga ära defineerida, siis nüüd saan keskenduda rohkem mingile ühele teemale.
Ütleme head ööd ja läheme oma tubadesse. Enne voodisse minekut näen oma mobiili ja millegipärast tuleb idee, et salvestaks parmupilliga sinna uue helina. Hakkan telefoni sisseehitatud diktofoniga salvestama, aga kui olen paar korda keelt tõmmanud, tunnen end juba niivõrd inspireerituna, et panen arvuti käima ja lindistan korralikumalt. Tundub, et tuleb väga hästi välja ja peagi avastan end juba sünti programmeerimas ja mingit biiditracki tegemas. Siis vaatan korraks paari videot oma pruudist, leian, et seal on väga ilusaid kohti ja tegelen järgmised poolteist tundi monteerimisega. On selline tunne, et kõik tuleb kohe ära teha - ei ole siin mingit edasilükkamist, mis sest et kell on juba 8 hommikul. Alles siis, kui video on üle interneti pruudile saadetud, saan lõpuks rahu, et magama minna. Ärgates aga on jälle selline tunne, et nii palju on teha ja pole aega raisata. Tore tunne.
⊆◍益◍⊇
Seente ja LSD koosmõju kiidan heaks. LSD annab selguse ja täpsuse, seened annavad eufooria ja mingi sujuvama, lainelisema struktuuri.