Ahoi! Viimase paari aasta jooksul on mul olnud umbes 3 või 4 põhjalikumat trippi, aga millegipärast ei ole ma enam tundnud vajadust nendest kogemustest kirjutada. Samas, ei taha ma et mu sissekanded siin blogis nõnda suvalise koha pealt lõppevad ja nii mõtlesingi, et oleks aeg väikeseks vahekokkuvõtteks või võib-olla isegi selle blogi kõige viimaseks postituseks...
Mõtisklen viimasel ajal mõnikord nii, et psühhedeelikumid on justkui ravimid ja neid tuleb tarvitada ainult siis, kui on vaja. Samas, seda millal kellelgi psühhedeelikume päriselt vaja on, on raske öelda. Mõnikord võiks ju tahta mõelda, et äkki tegelikult ei ole neid kellelgi kunagi vaja, aga vaevalt see nii lihtne on. Isegi loomadel näib olevat loomulik tung end jõudehetkedel mitmesuguste ainetega uimastada. Nagu inimesed, seavad ka loomad end seda tehes ohtu; uimas ahvid lähevad karjast liiga kaugele või jätavad lapsed unarusse, palderjanisõltlastest kassid saavad ajukahjustusi, purjus elevandid hakkavad märatsema. Itaalia etnobotaanik Giorgio Samorini oma artiklis "Animals and Psychedelics" väidab aga, et risk on seda väärt kuna psühhedeelikumid aitavat loomadel mõelda n-ö kastist väljaspool ja tulla välja uute lahendustega vanadele probleemidele - oskus ilma milleta ühel liigil oleks raske olelusvõitluses ellu jääda.
Seega, kuna tung erinevate ainetega eksperimenteerida näib olevat lausa evolutsioonilise funktsiooniga, on minu meelest mõtekam tegeleda droogide tarvitamisest tingitud kahjude ennetamisega kui droogide täieliku eiramisega. See on ka osa põhjusest miks ma seda blogi siin ära ei kustuta. (Kiusatus kustutada on, kuna mõned vanemad postitused tunduvad ikka liiga naiivsed.)
Midagi natuke üldisemat ka enda kohta. Kui kunagi mulle meeldis mõelda, et "kõik võib olla", siis viimastel aastatel on minu jaoks muutunud huvitavaks mõningatel teemadel mingit kindlat seisukohta võtta. Näiteks, kas Jeesus on kunagi päriselt, kõige otsesemas mõttes, vee peal kõndinud, kas kusagil mäe sees elavad igivanad somaadi seisundis tegelased, kas mõni inimene on kunagi suutnud telekineesi teel esemeid liigutada, kas on mõtet poest osta eriti kallist "väestatud" vett - minu vastus neile küsimustele on praegu - "Ei". Aga, kas universumis valitseb mingi sügavam, meile lõpuni mõistetamatu seaduspära, kas elul on mõtet, kas on siiski n-ö midagi veel - "Jah".
Kindlasti tarbin ma oma elu jooksul veel psühhedeelikume ja pole välistatud, et nendest kogemustest kunagi ka midagi kirja panen. Seniks aga, kõike head!
Mõtisklen viimasel ajal mõnikord nii, et psühhedeelikumid on justkui ravimid ja neid tuleb tarvitada ainult siis, kui on vaja. Samas, seda millal kellelgi psühhedeelikume päriselt vaja on, on raske öelda. Mõnikord võiks ju tahta mõelda, et äkki tegelikult ei ole neid kellelgi kunagi vaja, aga vaevalt see nii lihtne on. Isegi loomadel näib olevat loomulik tung end jõudehetkedel mitmesuguste ainetega uimastada. Nagu inimesed, seavad ka loomad end seda tehes ohtu; uimas ahvid lähevad karjast liiga kaugele või jätavad lapsed unarusse, palderjanisõltlastest kassid saavad ajukahjustusi, purjus elevandid hakkavad märatsema. Itaalia etnobotaanik Giorgio Samorini oma artiklis "Animals and Psychedelics" väidab aga, et risk on seda väärt kuna psühhedeelikumid aitavat loomadel mõelda n-ö kastist väljaspool ja tulla välja uute lahendustega vanadele probleemidele - oskus ilma milleta ühel liigil oleks raske olelusvõitluses ellu jääda.
Seega, kuna tung erinevate ainetega eksperimenteerida näib olevat lausa evolutsioonilise funktsiooniga, on minu meelest mõtekam tegeleda droogide tarvitamisest tingitud kahjude ennetamisega kui droogide täieliku eiramisega. See on ka osa põhjusest miks ma seda blogi siin ära ei kustuta. (Kiusatus kustutada on, kuna mõned vanemad postitused tunduvad ikka liiga naiivsed.)
Midagi natuke üldisemat ka enda kohta. Kui kunagi mulle meeldis mõelda, et "kõik võib olla", siis viimastel aastatel on minu jaoks muutunud huvitavaks mõningatel teemadel mingit kindlat seisukohta võtta. Näiteks, kas Jeesus on kunagi päriselt, kõige otsesemas mõttes, vee peal kõndinud, kas kusagil mäe sees elavad igivanad somaadi seisundis tegelased, kas mõni inimene on kunagi suutnud telekineesi teel esemeid liigutada, kas on mõtet poest osta eriti kallist "väestatud" vett - minu vastus neile küsimustele on praegu - "Ei". Aga, kas universumis valitseb mingi sügavam, meile lõpuni mõistetamatu seaduspära, kas elul on mõtet, kas on siiski n-ö midagi veel - "Jah".
Kindlasti tarbin ma oma elu jooksul veel psühhedeelikume ja pole välistatud, et nendest kogemustest kunagi ka midagi kirja panen. Seniks aga, kõike head!