Ütlesime toosti ja panime saunalaval kolmekesi igaüks poolteist marki LSD'd keele alla - mina, mu sõber ja sõbranna.
Leilitamine muutus ruttu tüütavaks ja siirdusime sauna eesruumi. Vestlesime elavalt mingitel teemadel, millest ma praegu enam midagi ei mäleta, kuni lõpuks oli vestlust võimatu jätkata, sest meeleseisund ei lubanud enam mittemeeldejääva loba ajamist. Sõber juhtis tähelepanu asjaolule, et ainult pool tundi on möödunud LSD manustamisest ja seega, võttes arvesse meie käesolevat seisundit ning statistilist fakti, et tavaliselt kulub natuke kauem aega, et LSD mõjuma hakkaks, ootab meid ilmselt ees üks raju reis ja sestap oleks viimane aeg end riidesse panna ja õue minna.
Happes olles riietumine on mulle alati naljakas. Iga hilbu suhtes on tahtmine hakata juurdlema et miks selline asi üldse välja on mõeldud ja kas mul on seda ikka vaja selga panna, justkui riietuks esimest korda elus. Selleks aga, et kunagi siiski ka õue jõuda ja seal end mitte ära külmetada, on vaja korraks oma harjumused sisse lülitada ja lihtsalt oma riided selga panna. Nii tegingi.
Pärast umbes viisteist minutit kestnud riietumist jõudsime õue ja hakkasime mööda metsarada mere poole minema. Umbes iga viie minuti tagant oli mul vajadus korraks seisma jääda, et end veidike koguda ja enda ümber ringi vaadata.
Kui mere äärde jõudsime, kulges reis juba täiskäigul. Talvine tähistaevas, värviliste lainete muusika, tuul, mustrid siin ja seal, seesmine vabanemine kõigest, mis hetkel oluline pole - "jesss-tunne"! Kükitasin õndsalt kivide otsas, kui sõber ütles midagi, mille juures ma tundsin, et see on öeldud justkui sellise rõhuga, et eeldab mingit nõustuvat vastust minult. Samal ajal mõtlesin, et vabalt võib olla, et ma seda rõhku endale lihtsalt ette kujutan. Seetõttu esialgu püüdsin vastamisest kõrvale põigelda, ent peagi siiski, kuna küsimused ei lõppenud, tuli mul püüda seletada oma arusaama situatsioonist, mispeale mu sõbrale - võib-olla õigustatult - tundus, et ma hakkan mingisse "mentaalsesse" teemasse kinni jääma, mispeale ta pakkus välja, et võiks "edasi minna". Teadsin, et "edasi minekuga" vihjas ta ühele meie varasemale ühisele kogemusele, mil "edasi minek" väga teemas oli olnud. Hetkel oli mul aga superhea just seal kus ma olin ja hea meelega oleksin lihtsalt edasi kükitanud, aga sõber hakkas minema ja ma solidaarsusest läksin kaasa, samal ajal tundes, et ma lähen lihtsalt selleks, et tema seda tahab. Sõbranna oli omaette kümmekond meetrit eemal. Astusime siis sõbraga mööda mereranda ja püüdsime üksteist luuleliste repliikidega üle trumbata, kui korraga sõber küsis: "Aga kust läheb reaalsuse piir?" ning umbes sekundi murdosa pärast seda libises ta ühelt astangult põlvini vette, nii et ta jalad said märjaks.
See oli meile mõlemale naljakas, aga tekitas mu sõbras veel suurema soovi edasi liikuda, soovitavalt kodu poole. Sain sellest aru küll, et kui keset talve jalad on märjad, ei taha väga kaua õues olla, aga siiski ma eriti ei kiirustanud, sest mere ääres oli ju nii ilus olla. Sõbranna vist tundis samuti. Huvitav kuidas LSD mõju all mõnikord, vähemalt reisi esimeses pooles, võib empaatiavõime natuke nagu ära kaduda. Vahepeal oli taevas pilve läinud. Kuna sõber ei suutnud ise koduteed leida - noh, eks see ongi raske, kui ei sa ei kõnni oma koduradadel, on pime ja see pimedus kõik mustreid täis -, hakkasime kolmekesi koos kodu poole minema, märjakssaanud sõber kõige ees.
Metsa all oli veel pimedam ja see andis huvitavate mustrite tekkele hoogu juurde. Kõnnitud sai tunde järgi - kui jalgealune läks väga künklikuks või oksad tulid näkku, pidi kurssi korrigeerima, et arvataval teerajal püsida. Sõber vahepeal kahtles, et kas me ikka oleme õigel teel, aga mina ja sõbranna eriti ei muretsenud selle pärast. Üks hetk aga oli nii et igal pool ümberringi olid oksad ja oli selge, et oleme rajalt kõrvale kaldunud. Siis jäime seisma. Sõbrale see vist eriti ei meeldinud ning ta küsis korduvalt, et kus pool kodu on, mille peale me andsime põiklevaid vastuseid. Põiklevaid vastuseid sellepärast, et ma avastasin enda sees sellise triki, et kui ma mõtlesin, et oleme eksinud, olidki igal pool oksad risti-rästi ees ja mets näis väga nukitsamehelikult nõiduslik ja mul polnud aimugi kuspool kodu võiks olla, kui aga mõtlesin, et tegelikult on see koht ikka üsna tuttav, hakkasid oksad moodustama kauneid võlvkaari ja juhatama kuhugi poole. Proovisin siis hoida sellist meeleseisundit, justkui ma teaksin kus pool kodu on, kuigi tegelikult ei teadnud. Sõbrale aga tundus, et me lihtsalt ei taha talle õiget suunda kätte juhatada. Olukord aina intensiivistus kuni tuli mõte, et helistaks mu abikaasale, kes kodus oli. Telefoni ekraan oli aga täiesti vedel ja menüüd nii keerukad, et ma ei osanud sealt oma abikaasa numbrit valida - ahjaa, esmalt proovisin ka gps'i kasutada koju navigeerimiseks, aga see oli tol hetkel täiesti võimatu. Kasutasin siis häälkäsklust, et oma abikaasa number valida ja see õnnestuski! Palusime tal võimalikult valju heli tekitada ja jäime siis ootele. Natukese aja pärast kostuski hästi kaugelt, hästi vaikselt: "Ae!". Hakkasime hoogsalt heli suunas minema ja ka vastu hõikama kuni abikaasa hüüded muutusid järjest selgemini kuuldavaks. Päris hea tunne oli niimoodi hääle suunas liikuda. Kui kodu tuled juba paistma hakkasid, oli mu sõbral - nagu ta hiljem meile seletas - täielik ümbersünni kogemus.
Hiljem vaatasime tähti ja kuulasime muusikat ning see oli kõik ilus ja huvitav, aga tripi kulminatsiooniks ja peamiseks küsimuseks ning vastuseks jäi minu jaoks siiski: "Kust jookseb reaalsuse piir".
Leilitamine muutus ruttu tüütavaks ja siirdusime sauna eesruumi. Vestlesime elavalt mingitel teemadel, millest ma praegu enam midagi ei mäleta, kuni lõpuks oli vestlust võimatu jätkata, sest meeleseisund ei lubanud enam mittemeeldejääva loba ajamist. Sõber juhtis tähelepanu asjaolule, et ainult pool tundi on möödunud LSD manustamisest ja seega, võttes arvesse meie käesolevat seisundit ning statistilist fakti, et tavaliselt kulub natuke kauem aega, et LSD mõjuma hakkaks, ootab meid ilmselt ees üks raju reis ja sestap oleks viimane aeg end riidesse panna ja õue minna.
Happes olles riietumine on mulle alati naljakas. Iga hilbu suhtes on tahtmine hakata juurdlema et miks selline asi üldse välja on mõeldud ja kas mul on seda ikka vaja selga panna, justkui riietuks esimest korda elus. Selleks aga, et kunagi siiski ka õue jõuda ja seal end mitte ära külmetada, on vaja korraks oma harjumused sisse lülitada ja lihtsalt oma riided selga panna. Nii tegingi.
Pärast umbes viisteist minutit kestnud riietumist jõudsime õue ja hakkasime mööda metsarada mere poole minema. Umbes iga viie minuti tagant oli mul vajadus korraks seisma jääda, et end veidike koguda ja enda ümber ringi vaadata.
Kui mere äärde jõudsime, kulges reis juba täiskäigul. Talvine tähistaevas, värviliste lainete muusika, tuul, mustrid siin ja seal, seesmine vabanemine kõigest, mis hetkel oluline pole - "jesss-tunne"! Kükitasin õndsalt kivide otsas, kui sõber ütles midagi, mille juures ma tundsin, et see on öeldud justkui sellise rõhuga, et eeldab mingit nõustuvat vastust minult. Samal ajal mõtlesin, et vabalt võib olla, et ma seda rõhku endale lihtsalt ette kujutan. Seetõttu esialgu püüdsin vastamisest kõrvale põigelda, ent peagi siiski, kuna küsimused ei lõppenud, tuli mul püüda seletada oma arusaama situatsioonist, mispeale mu sõbrale - võib-olla õigustatult - tundus, et ma hakkan mingisse "mentaalsesse" teemasse kinni jääma, mispeale ta pakkus välja, et võiks "edasi minna". Teadsin, et "edasi minekuga" vihjas ta ühele meie varasemale ühisele kogemusele, mil "edasi minek" väga teemas oli olnud. Hetkel oli mul aga superhea just seal kus ma olin ja hea meelega oleksin lihtsalt edasi kükitanud, aga sõber hakkas minema ja ma solidaarsusest läksin kaasa, samal ajal tundes, et ma lähen lihtsalt selleks, et tema seda tahab. Sõbranna oli omaette kümmekond meetrit eemal. Astusime siis sõbraga mööda mereranda ja püüdsime üksteist luuleliste repliikidega üle trumbata, kui korraga sõber küsis: "Aga kust läheb reaalsuse piir?" ning umbes sekundi murdosa pärast seda libises ta ühelt astangult põlvini vette, nii et ta jalad said märjaks.
See oli meile mõlemale naljakas, aga tekitas mu sõbras veel suurema soovi edasi liikuda, soovitavalt kodu poole. Sain sellest aru küll, et kui keset talve jalad on märjad, ei taha väga kaua õues olla, aga siiski ma eriti ei kiirustanud, sest mere ääres oli ju nii ilus olla. Sõbranna vist tundis samuti. Huvitav kuidas LSD mõju all mõnikord, vähemalt reisi esimeses pooles, võib empaatiavõime natuke nagu ära kaduda. Vahepeal oli taevas pilve läinud. Kuna sõber ei suutnud ise koduteed leida - noh, eks see ongi raske, kui ei sa ei kõnni oma koduradadel, on pime ja see pimedus kõik mustreid täis -, hakkasime kolmekesi koos kodu poole minema, märjakssaanud sõber kõige ees.
Metsa all oli veel pimedam ja see andis huvitavate mustrite tekkele hoogu juurde. Kõnnitud sai tunde järgi - kui jalgealune läks väga künklikuks või oksad tulid näkku, pidi kurssi korrigeerima, et arvataval teerajal püsida. Sõber vahepeal kahtles, et kas me ikka oleme õigel teel, aga mina ja sõbranna eriti ei muretsenud selle pärast. Üks hetk aga oli nii et igal pool ümberringi olid oksad ja oli selge, et oleme rajalt kõrvale kaldunud. Siis jäime seisma. Sõbrale see vist eriti ei meeldinud ning ta küsis korduvalt, et kus pool kodu on, mille peale me andsime põiklevaid vastuseid. Põiklevaid vastuseid sellepärast, et ma avastasin enda sees sellise triki, et kui ma mõtlesin, et oleme eksinud, olidki igal pool oksad risti-rästi ees ja mets näis väga nukitsamehelikult nõiduslik ja mul polnud aimugi kuspool kodu võiks olla, kui aga mõtlesin, et tegelikult on see koht ikka üsna tuttav, hakkasid oksad moodustama kauneid võlvkaari ja juhatama kuhugi poole. Proovisin siis hoida sellist meeleseisundit, justkui ma teaksin kus pool kodu on, kuigi tegelikult ei teadnud. Sõbrale aga tundus, et me lihtsalt ei taha talle õiget suunda kätte juhatada. Olukord aina intensiivistus kuni tuli mõte, et helistaks mu abikaasale, kes kodus oli. Telefoni ekraan oli aga täiesti vedel ja menüüd nii keerukad, et ma ei osanud sealt oma abikaasa numbrit valida - ahjaa, esmalt proovisin ka gps'i kasutada koju navigeerimiseks, aga see oli tol hetkel täiesti võimatu. Kasutasin siis häälkäsklust, et oma abikaasa number valida ja see õnnestuski! Palusime tal võimalikult valju heli tekitada ja jäime siis ootele. Natukese aja pärast kostuski hästi kaugelt, hästi vaikselt: "Ae!". Hakkasime hoogsalt heli suunas minema ja ka vastu hõikama kuni abikaasa hüüded muutusid järjest selgemini kuuldavaks. Päris hea tunne oli niimoodi hääle suunas liikuda. Kui kodu tuled juba paistma hakkasid, oli mu sõbral - nagu ta hiljem meile seletas - täielik ümbersünni kogemus.
Hiljem vaatasime tähti ja kuulasime muusikat ning see oli kõik ilus ja huvitav, aga tripi kulminatsiooniks ja peamiseks küsimuseks ning vastuseks jäi minu jaoks siiski: "Kust jookseb reaalsuse piir".
