Mõnda aega tagasi viibisin umbes nädalapikkusel Eesti reisil. Liikusime keskmiselt 5-pealise kambaga mööda ilusat Eestimaad, hääletasime, telkisime ja valmistasime lõkkel süüa ning meie peaaegu et igaõhtuseks rituaaliks - kui kõik tarvilikud asjad olid toimetatud - kujunes, et suitsetasime kõik koos vesibongist Spice'i.
Ja need kogemused olid palju meeldivamad kui see esimene. Sai maha peetud väga naljakaid vestlusi ning lähemalt tundma õpitud Spice'i audiovisuaalseid aspekte. Tähelepanu liikus justkui iseenesest ilusatele asjadele ja jäi neile üsna kauaks pidama, andes võimaluse neid pikalt vaadelda ja ka neis endis aina peenemaid aspekte märgata. Rabas kõndides sündis meie kõrvades väike sümfoonia ning õhtustes pilvedes etendus stseen mingisugusest ürgsest müüdist, elu toonekurepesas oli justkui näidend teatris ja minust sai esmaklassiline Spice-kelner.
Muidugi oli meil ka ideaalne setting - st keskkond oli hea ning tänu päeval kõnnitud miilidele olime ka ise üsna harmoonilised. aga näiteks, pärast reisi lõppu suitsetasime minu pool natuke rohkemate inimestega ja osadel neist, kes meiega varem polnud suitsetanud, oli päris raske. Oli nutmist ja hirmu, võimendatud pessimismi ja suutmatust ühte "reaalsusse" pidama jääda. Lõpuks jõudis igaüks siiski mingisuguse lahenduseni, st kellelgi pikemaajalisi psüühikakahjustusi ei tekkinud, aga minu ehmatas see küll päris ära. Kanepi puhul ma küll nii suurt halva tripi riski ei ole täheldanud.
Ühesõnaga, usaldage iseennast ja ärge suitsetage selleks, et põgeneda, vaid selleks, et olemasolevat ilu paremini tähele panna.
P.S.
Spice on 1. augustini Eestis legaalne. Huvitav, kas peale seda läheb müük kahtlasema kontingendi kätte, hinnad tõusevad ning kvaliteet hakkab kaduma või tegelevad asjaga edasi samad mehed ja loodavad, et neid vastutusele ei võeta või kaob Spice hoopis ära? Viimast ma eriti ei usu, kuna see aine on üsna populaarseks muutunud ja turg on olemas. Saame näha.
Wednesday, July 29, 2009
Friday, June 5, 2009
Spice Diamond
Ka minust sai uudishimu võitu, võit langes kokku hea juhusega ja "legaalne kanep" ongi nüüd proovitud. Kuigi ta vist de jure enam nii legaalne ei olegi.Üks sõber ostis. Pool tundi pärast helistamist olevat auto akna all olnud ja tehing oli kulgenud ausalt ja ebamugavusteta. 4-grammine kotike maksab 600. Võrdluseks, kui sa õigeid inimesi ei tea, võib sama palju maksta ka 2 grammi kanepi eest.
Kuigi suitsetasime võrdlemisi suurest, plastpudelist tehtud "bongist", oli toss kurgule palju käredam kui kanep - umbes selline tunne nagu suitsetaks lõket. Tajusin üsna järsku meeleseisundimuutust ja see seisund ei olnud minu meelest just üleliia sarnane kanepipilvele. Ta oli ikka midagi muud. Tripp - jah, ma tõepoolest nimetaksin seda tripiks -, tripp algas puhtfüüsiliste tajude muutustest ja imelikust suminast kogu kehas, mis läks varsti üle üsna intensiivseks mindtripiks. Jälle üks uus reaalsuse tajumise viis, mis esialgu oli väga huvitav, aga siis tuli mul meelde, et ma pean 15 minuti pärast ära minema ja ühe inimesega kokku saama ning see mõte jäi üsna vastikult painama kuniks ma kohtumise edasi lükkasin. Pean tunnistama, et vahepeal soovisin, et ma ei oleks seda kraami suitsetanud. Esimene viga oli vist selles, et ma suhtusin Spice'i liiga kergekäeliselt, ei olnud ennast ette valmistanud - ootasin mingit väga nõrka kanepitaolist stone'i mille ajal saan rahulikult oma asjade ja mõtetega edasi tegeleda, aga mind "ründas" hoopis midagi muud. Kogu see kogemus meenutas mulle seda, kui ma esimest! korda kanepit suitsetasin - kõik oli uus, naljakas ja ka natuke hirmus ning ma ei tundnud ennast täielikult kontrollis olevat. Mul oli juba täiesti meelest läinud, mis tunne on midagi uut teha - kanepit olen nüüdseks nii palju suitsetanud, et valitsen seda seisundit enda arvates üsna hästi.
Praegu, umbes 6 tundi hiljem, tunnen ikka veel kergeid järelmõjusid ja ma vist ei kirjuta hetkel eriti ladusalt.
Kokkuvõtteks, oli huvitav ja - tänu heale seltskonnale - ka päris tore, aga väga tihti ma seda kraami ikkagi ei suitsetaks. Ise kindlasti ei hakka ostma, võib-olla kui seltskonnas suitsetatakse, teeksin veel kaasa.
Erowid väidab, et Spice'i mõjuvõime on tingitud sünteetilistest kannabinoididest CP-47,497 homologue, JWH-018 ja HU-210. Wikipediast võib välja lugeda, et Spice võib sisaldada ka salviat (mis on täiesti omaette teema) ja hawaian baby woodrose'i (mis sisaldab LSA'd - LSD-sarnast ainet). Ma peaaegu, et usun mõlemat.
P.S.
Pean vajalikuks veel öelda, et lõppkokkuvõttes ma ei soovita seda. Kanep on kindlasti riskivabam valik - keegi ei tea ju tegelikult Spice'i ja tema pikemaajaliste järelmõjude kohta midagi täpset.
Tuesday, June 2, 2009
Sunday, May 3, 2009
Kanep ja Schengeni reid
Mõned päevad tagasi sõitsime parajasti pruudiga ühest kohast teise, kui nägime eemal tee ääres palju politseinikke ja tolliametnikke, koerte ja bussidega. Mul oli juhuslikult paar grammi kanepit armatuurlaual vedelemas. Toppisin minigripi superkiiresti omale aluspükstesse. Autosid peeti kinni valikuliselt ja muidugi oli ka meie auto üks nendest, mis kinni peeti. Meilt küsiti dokumente ja et ega mingeid keelatud aineid või relvi autos ei ole. "Ei ole" kinnitasin. Siis toodi koer auto juurde, mispeale too hakkas kohe väga entusiastlikult just seda kohta kraapima, kus kanep enne oli vedelenud. Küsiti uuesti, et kas teil on mingeid aineid ja öelda, et nad nagunii leiavad selle üles, kui midagi peaks olema.
Seepeale aeti meid angaari, paluti kõik isiklikud asjad lauale laduda, võeti autost proove ja nuusiti seal koertega. Kui ma oma kotte pagasnikust välja tõstsin, endal põlved juba väga nõrgad, tundsin kuidas minigrip bokseritest püksisäärde vajub. Ümberringi oli umbes kümme tolliametnikku. Astusin auto juurde ja viimase koti järele sirutades nägin silmanurgast oma suureks õuduseks, et minigrip kanepiga lihtsalt vedeleb betoonpõrandal kõigi nende ametnike jalge vahel. Viimase õlekorrena kükitasin kähku, haarasin minigripi ja, samal ajal autosse istudes ja teeseldes, et ma sealt midagi otsin, pistsin kotikese rohelise puruga kannikate vahele. Uskumatu, et keegi ei näinud seda.
Samal ajal leiti meie kotist piibud, mis osutusid meie päästerõngaks - nimelt, hakkasime väitma, et ilmselt piibud olidki need, mille peale koer reageeris ja et ma tegelikult päris puhas poiss ei ole, vaid paar nädalat tagasi ikkagi suitsetasin kanepit, aga et meil kaasas midagi ei ole. Igatahes, kõik kohad peale mu aluspükste otsiti läbi ja midagi peale piipude ei leitud.
Meie juhtum oli seal vist päeva sündmuseks ning seetõttu suhtuti piipudesse ja minu võimalikku joobesse väga tõsiselt. Mulle tehti üks narko kiirtest, mis aga ei näidanud midagi. Seepeale toodi mõnekümne kilomeetri kauguselt ühest suuremast linnast mingi teine test, mille jaoks andsin uriiniproovi. Mõnda aega uuriti neid tulemusi, aga ilmselt oli test vigane või ei osanud nad seda lugeda, nii et nad lasid meil minema sõita ja andsid isegi piibud tagasi.
Nii t0lli- kui p0lit5e1ametnikud olid tegelikult väga toredad inimesed ja ma sain nendega sõbralikult läbi. Kahju, et mõned seadused nii rumalad on. Kahju nendest inimestest, kes oma aega selle peale raiskasid ja kahju teistest inimestest, kes mind selle viivituse tõttu 3 tundi ootama pidasid.
Seepeale aeti meid angaari, paluti kõik isiklikud asjad lauale laduda, võeti autost proove ja nuusiti seal koertega. Kui ma oma kotte pagasnikust välja tõstsin, endal põlved juba väga nõrgad, tundsin kuidas minigrip bokseritest püksisäärde vajub. Ümberringi oli umbes kümme tolliametnikku. Astusin auto juurde ja viimase koti järele sirutades nägin silmanurgast oma suureks õuduseks, et minigrip kanepiga lihtsalt vedeleb betoonpõrandal kõigi nende ametnike jalge vahel. Viimase õlekorrena kükitasin kähku, haarasin minigripi ja, samal ajal autosse istudes ja teeseldes, et ma sealt midagi otsin, pistsin kotikese rohelise puruga kannikate vahele. Uskumatu, et keegi ei näinud seda.
Samal ajal leiti meie kotist piibud, mis osutusid meie päästerõngaks - nimelt, hakkasime väitma, et ilmselt piibud olidki need, mille peale koer reageeris ja et ma tegelikult päris puhas poiss ei ole, vaid paar nädalat tagasi ikkagi suitsetasin kanepit, aga et meil kaasas midagi ei ole. Igatahes, kõik kohad peale mu aluspükste otsiti läbi ja midagi peale piipude ei leitud.
Meie juhtum oli seal vist päeva sündmuseks ning seetõttu suhtuti piipudesse ja minu võimalikku joobesse väga tõsiselt. Mulle tehti üks narko kiirtest, mis aga ei näidanud midagi. Seepeale toodi mõnekümne kilomeetri kauguselt ühest suuremast linnast mingi teine test, mille jaoks andsin uriiniproovi. Mõnda aega uuriti neid tulemusi, aga ilmselt oli test vigane või ei osanud nad seda lugeda, nii et nad lasid meil minema sõita ja andsid isegi piibud tagasi.
Nii t0lli- kui p0lit5e1ametnikud olid tegelikult väga toredad inimesed ja ma sain nendega sõbralikult läbi. Kahju, et mõned seadused nii rumalad on. Kahju nendest inimestest, kes oma aega selle peale raiskasid ja kahju teistest inimestest, kes mind selle viivituse tõttu 3 tundi ootama pidasid.
Tuesday, February 17, 2009
Psytrance ja LSD
Käisin reedel ühel psytrance'i peol. Olin ka varem sellistele üritustele sattunud, aga kordagi ei olnud ma pikemalt viibinud, põhjalikult sisse elanud ega hapet tarbinud.Ukse peal kleepis üks tore värisevate kätega tüüp mulle pileti käe peale - ta oli küll natuke junkie, aga see-eest väga sõbralik. Riided tuli garderoobi panna. Kõikjalt õhkas mingisugust positiivset asjaarmastajalikku undergroundlikkust. Varemalt olin ette kujutanud, et see on tõenäoliselt mingisugune järjekordne üsna suvaline elektroonika-pidu, aga peagi pidin veenduma, et olen sattunud päris lahedasse kohta. Oli kõiksugu erinevaid pidulisi: alates rahulike, graatsiliste rasta-psy-kuningannadega, lõpetades testosterooni täis, ennast kehtestada üritavate ossidega - kuigi nad lõpuks (vähemalt moraalsesse) vähemusse jäid. Oli ka energilisi neoontriipudega psy-printsessikesi, paar kõige tavalisemat rocki-meest ja nii mõnedki suvalised, nagu mina. Oo, õhk oli ikka päris kirju - nii inimestest kui muust.
Umbes kolmveerand tundi lihtsalt vaatlesin inimesi, peo dekoratsioone ja kuulasin muusikat. Mul oli hea olla, aga samas oli mul ka mu vana hea kompleks vabastiilis tantsimise suhtes. Ühel hetkel hakkasin siiski sõrmega niisama takti kaasa lööma, aga LSD's juhtub, et me tunnetame mõnikord rohkemat kui esialgu plaanitud. Nii juhtuski, et snoobilikust käelaba liigutamisest sai mõnu tunnetamise üle, millest kasvas välja tervet kätt hõlmav tants. Kuidagi väga lahe koomiliselt pseudointellektuaalne tunne oli keset tantsupõrandat nõnda ainult üht kätt kasutades tantsida. Aga varsti lisasin ma ka teise käe ja lõpuks kogu keha ning tantsisin, tunnetades oma keha iga rakukest. Sain enda meelest aru, milles seisneb psy olemus ja üritasin hästi süvitsi minna ning olla eeskujulik psy-inimene.
Võib-olla pealiskaudne vaatleja ei nimetaks mu tantsu üldsegi tantsuks, sest liikusin umbes 50 korda aeglasemalt, kui tavaliselt, aga see kõik voolas mul väga täpselt muusika rütmis ning harmoonias - psy juurde sobib selline üliaeglane voolamine minu arvates päris hästi.
Esimest korda elus sain ma aru, mis on tantsimine - see on keha tunnetatud liigutamine. Rohkem pole vaja. Kui tunnetus on olemas, võib ka kõige tavalisem kõndimine olla tants. Kui ma enda arvates filmitegija ega muusik ei oleks, läheksin hea meelega tantsu õppima, sest päris mitu ideed tekkis selles vallas.
Niisiis, tegin tantsukunsti oma iseäralikku moodi ja nautisin seda toimingut, seda loomingut, seda liivamandalat, mida keegi enam kunagi uuesti ei näe. Tantsisin täielikult endale ja ei saanud üldsegi aru nendest, kes tantsisid selleks, et teistele ennast näidata või midagi tõestada. Aga kui ma märkasin, et minu ümber hakkavad inimesed - kes rohkem, kes vähem - minu liigutusi ja üliaeglast stiili kopeerima, hakkasin ma üsna automaatselt tantsima rohkem väljapoole. Hakkasin mõtlema, kuidas ma neile huvitavam ja kasulikum saaksin olla. Muutusin aina lahtisemaks.
Pidevalt juhtus spontaanseid, geniaalseid asju. Näiteks, üks huvitav psy-printsessike, kes muidu tantsis üsna hüplevalt ja äkiliselt, hakkas ühel hetkel vist minu vastu natuke huvi tundma. Ta tantsis minu juurde ja sisenes minu süsteemi, liigutades end natuke aega minuga samas rütmis ja stiilis ning isegi saades vist kätte minu tunnetuse - ma väga hindasin seda võimet temas. Niisiis, natuke aega suhtlesime üksteisega selles ülitunnetuslikus kehakeeles. Aga kui muusikas tuli kulminatsioon ja twist, saatis ta endast välja mingisuguse energiaimpulsi, mis tahtis ka mind kaasa tõmmata, ja ta hakkas jälle enda moodi hüplevalt tantsima - samas meie omapärane energeetiline suhtlus säilus. Mina jäin stiili poolest endiseks, aga võrreldes meie esimese kontaktiga, oli minu meelestatus tema suhtes juba muutunud. Siis sisenes ta uuesti minu süsteemi. Seekord sai ta mu kätte ja kui muusikas jälle see koht tuli, tõmbas ta mind tõepoolest enda süsteemi - ühel ja samal hetkel hakkasime me mõlemad kiirete, hüplevate, sujuvate liigutustega tantsima. Nõnda sain ma lõpuks oma tantsukompleksist täielikult üle ja tundsin, et ka mina oskan tegelikult tantsida niimoodi, nagu tavaliselt tantsitakse.
Hiljem süvenesin uuesti enda süsteemi ja proovisin tubli psyhhotroopik olla.
Muide, hape oli seekord kuidagi eriti... lihtne, igas mõttes positiivne. Võib-olla isegi liiga positiivne.
Wednesday, January 14, 2009
Hallutsinatsioonid (kodutöö kooli jaoks)
SISSEJUHATUS
Inimese nägemise teeb võimalikuks valgus, mis satub talle silma, läbib läätse ja jõuab valgusretseptoriteni. Valgus on elektromagneetiline radiatsioon ehk võnkumine lainepikkusvahemikus 380-750 nanomeetrit, millest inimsilmale on nähtav spektrum 400-700 nanomeetrit. Valguse ülilühike lainepikkus tingib, et ta ei saa näiteks nurga taha keerata, nagu heli. Igal pinnal on omadus neelata teatav osa valgust ja peegeldada ülejäänud osa, mis vastab meie silmade jaoks mingile värvile. Igal värvil on oma sagedus, näiteks punasel on see kõige madalam, 430-480 THz.
Ühesõnaga, tegelikult näeme me õhus võnkuvaid lained! Meie visuaalne maailmapilt näib selline nagu ta näib ainult sellepärast, et oleme õppinud maailma sellisena nägema. Me ei koge reaalsust vahetult. Sellest küljest vaadatuna tavanägemine hallutsinatsioonist eriti ei erinegi.
Hallutsinatsioonid, nagu ka tavanägemine, on meie visuaalne tõlgendus millestki(, mis on olemas). Hallutsinatsioonide puhul on tegemist lihtsalt veidi ebatavalisema ja laiemapinnalise informatsioonikäsitlusega.
NÄGEMINE JA HALLUTSINATSIOONID
Proovin selgitada oma natuke ekstsentrilist nägemise taustsüsteemi. Pean oluliseks tõdemust, et inimene ei vaata oma silmaavadest, justkui akendest, otse välja, laia maailma. Pigem seletaks nägemist niimoodi, et akna ees on võimas kaamera. Kaamera on ühendatud arvutiga. Arvutist jookseb töödeldud pilt ekraanile, mille ees istume meie Ise, elu lõpuni truu publik. Meie jälgime ekraani. Aga siinkohal lugu veel ei lõppe, sest meie Ise, kui jälgija oleme ringiga jällegi ühendatud arvutiga (oleme ühendatud ka kõigi muude operatsioonidega, mis meie kehas toimuvad) ja seega kontrollime nii kaamera kui ka ekraani sätteid.
Mingil tasemel toimubki pidev suhtlus jälgija ja arvuti-ekraan-silmad süsteemi vahel, kuna meie Ise ju valime kuhu poole üldse vaadata ja mida täpsemalt fokuseerida, aga tavaliselt on jälgija ja kaamera vaheline suhtlus üsna automaatne, käib harjunud rada pidi. Tegelikult on meil ekraanile kujutise loomiseks väga rikkalikult võimalusi, sest võime, olles kõigega ühendatud, sisestada oma nägemise arvutisse ükskõik millist informatsiooni, valida tõlgendamisviisi ja seda ekraanil vaadata. Hallutsinatsioonid tekivadki siis, kui pilt, mida me ekraanilt vaatame, ei koosne enam ainult kõige optimaalsematest „kaamera sätetest”, valguslainetest ja meie harjumuspärasest tõlgendusest neile lainetele, vaid millestki enamast.
HALLUTSINATSIOONID, mingi skemaatiline liigitus
Hallutsinatsioone võib liigitada väga mitut moodi, aga mulle meeldiks nad jagada lihtsast valguslainete vaatlemisest – st tavanägemisest - kaugemalasetsemise järjekorras nelja grupi vahel:
1. Kerged hallutsinatsioonid hakkavad esinema, juba siis kui kaamera manuali peale lülitame – kui nt säriaeg ja värvibalanss on altereeritud, hakkamegi nägema maailma väga kirevana ning mõned asjad liiguvad ekraanile kerge viivitusega.
2. Järgmiseks tasandiks võiks vist nimetada seda, kui hakkame arvutiga mängima - vaatleme mõningaid objekte hoopis uue nurga alt, ühendame arvutiga – muidugi enamasti üsna ebateadlikult - helid ja meeleolu. Ühtäkki avastame, et kujutis on terve ekraani ulatuses üliterav ja taipame, et enamus sellest on meie enda loomingu vili. Mõned heledamad kohad võivad hakata oma elu elama ja ringi liikuma, aga kaamerast voolab pidevalt uut informatsiooni ja ekraanil toimuv lähtub ikkagi põhiliselt sellest informatsioonist, kuigi me luuletame ise palju juurde.
3. Samm edasi on mindud siis, kui valguslained peaaegu üldse ekraanil toimuvasse ei sekku. Vaatamine ei toimu enam silmadega. Nägemisarvutisse liiguvad tohutu voona arhetüübid, abstrakssed mõtted (mis küll selles seisundis niiväga abstrakssed ei tundugi) ja isiklikud mälestused. Loominguline Ise moodustab nägemisarvuti kiirete automaatprotsessorite abiga nendest ekraanile võimsaid kujutisi, mis võivad omaette ellu ärgata ja üksteisega „sigides” või meie Endaga rääkides midagi uut luua. Need kujutised ja olendid on meie vabad assotsiatsioonid – me ei saa nende teket eriti kontrollida, aga siiski lähtuvad nad meist endast.
4. Neljanda taseme hallutsinatsioone ei taha nende nägijad tavaliselt hallutsinatsioonideks nimetadagi - neid peetakse pigem rännakuteks teistesse maailmadesse. End leitakse kosmosest, mingist imelikust ruumist või kuskilt täiesti võõralt maastikult, kus võivad olla veel ka mingid olendid – näiteks transformeeruvad robothaldjad: DMT tarvitajate sagedased sõbrad. Võib vist öelda, et ka Buddha nägemus maailmast kui lõputust hulgast omavahel seotud kristallidest, mis kõik üksteist peegeldavad, paikneb sellest kategoorias.
Teise, kolmanda ja neljanda taseme hallutsinatsioonidega käib tavaliselt kaasas ka panteistlik kogemus. Õigemini, võib panteistlik kogemus üldsegi olla hallutsinatsioonide tekke aluseks. Igatahes, arusaamine, et „kõik on jumal” või, kui soovite, „kõik on üks”, annab hallutsinatsioonidele mingisuguse eriti kirjeldamatu ilususe ja jumalikkuse. Hallutsioneerides võib puu olla endiselt puu, aga samas on temas ka nii palju enamat – me ei vaatle enam ainult valguslainete peegeldust, vaid sisestame nägemisarvutisse ka muud informatsiooni ja näeme, et puu on elus, igavikuline, tal on jäsemed ja nägu ja ta – näiteks - irvitab meie üle heasüdamlikult. Saab täiesti mõistetavaks, miks kunagi kummardati jumalustena teatud loodusnähtusi ja iseloomujooni. Panteistlikus arusaamises teeks seda isegi.
HALLUTSINATSIOONIDE ESINEMINE
1996-99 aasta uuringu järgi on 39% inimestest kogenud mingisuguseid hallutsinatsioone, aga arvesse tuleb võtta, et see uuring kaasas vaatlusse ka kuulmis-, lõhna- ja maitsehallutsinatsioonid, mis on palju sagedasemad kui nägemishallutsinatsioonid. Üldiselt on intensiivsemate hallutsinatsioonide nägemine, ilma et inimene ise nende esilekutsumiseks midagi ette võtaks, väga haruldane.
Hallutsinatsioonide nägemine eeldab väga avatud suhtumist, lahtilaskmist oma egost ning oskust vaadelda enda ümber rohkemat, kui ollakse tavaliselt harjunud. Kõige loomulikumalt on see vist välja tulnud kõiksuguste religioonide pühakutel, alustades väikese aafrika hõimu šamaanist, lõpetades buddhaga, kelle hallutsinatsioonidest on ka ülestähendusi. Pühendunud meditatsioon ja visa metakognitiivsete võimete harjutamine on üks võimalus hallutsinatsioone näha, mis on tõenäoliselt ka kõige sujuvam ja õigem. (Muidugi hallutsinatsioonid ei saa olla eesmärk omaette, niimoodi ei jõua kuhugi.) Võimalusteks on veel hallutsinogeenide tarbimine, vaimuhaigus (see, mida tavaliselt nimetatakse vaimuhaiguseks) või siis mingisugune väga eriline olukord - näiteks surmalähedane kogemus, mis võib ego kaitsemehhanismid ja üleüldise maailmapildi natukeseks väga avatuks muuta.
ISIKLIKUD KOGEMU8ED
Minu esimene kogemus
Olime sõpradega varasügisel metsas ja tegime lõket. Päris maagiline õhtu oli, vahepeal kadusin kuidagi väga enesesse ära. Kergemaid hallutsinatsioone nägin juba öösel, kui sõber mängis kitarril hästi hoogsat ja võimsalt monotoonset rütmi. Mina vaatasin lõkkesse ja kuulasin. Ühtäkki käis peas justkui mingisugune pööre ja maailmas oligi olemas ainult lõke ja kitarr, mille equalizerid muideks selle pöörde hetkel muutusid, nii et muusika tundus kuidagi eriti lähedal olevat. Vaatasin lõkkesse ja märkasin, et lõke lõõmab punaseks ja vähempunaseks täpselt kitarrirütmis, samaaegselt tekkis ka päris eufooriline tunne. Siis hakkas lõkke all midagi kasvama, esialgu vaevumärgatavalt, aga mida terasemalt ma seda uurisin, seda ilmsemaks see muutus. Tundus justkui oleks lõkke all mingit palli täis puhutud, nii et sütepind tõusis kumjalt aina ülespoole ja see toimus samuti kitarrirütmis – vamm-vamm-vamm-vamm. Mingi hetk muutus mu tähelepanu jälle tavaliseks ja hakkasin mingite muude asjadega tegelema. Siiamaani ei saa ma täpselt aru, mis selle hallutsinatsiooni mõte oli või miks ma seda nägin.
Samal hommikul, kui oli juba valge ja kõik teised olid magama läinud, olin mina veel üleval. Lamasin lihtsalt sügisese metsa all, värviliste lehtede peal, peas kumisemas kõik need mõtted, mis mul öö jooksul olid olnud. Ma olin öö läbi magamata, samas väga ärkvel, lamasin külili ja ei viitsinud ennast eriti liigutada. Hiljem olen ma õppinud, et just see seis ongi hallutsinatsioonide tekkeks kõige parem, kuna siis on pea paigal ja nägemisarvutisse ei voola kogu aeg uut visuaalset informatsiooni, nii et silmad võivad mingi hetk vaatamise ära unustada ja meie unenäotaolised vabad assotsiatsioonid hakkavad olemasoleva põhjal tööle.
Igatahes, mu silme ees olid väga ilusad ja teravalt fookuses kirjud puulehed. Vaatasin neid, ise taipamata, et ma ei vaata enam silmadega, kui äkki nende piirjooned hakkasid sulama ja erinevad värvid mustreid moodustama. Uskusin, et need mustrid olid seal ka enne olemas olnud, aga ma ei osanud neid lihtsalt märgata. Ja siis hakkasid mustrid ja värvid moodustama mingeid kujutisi, kuni lõpuks oligi mu silme ees kõige ilusam pilt, mida ma kunagi näinud olen. Üleval paremal ääres olid mingisugused kerataolised läbipaistvad eluasemed, mis olid looduse külge kinnitatud, alt vasakult äärest kuni üles paremale vookles lopsaka looduse vahel mingisugune tänav, millel kõndisid inimesetaolised, väga ilusad ja heasüdamlikud olendid, kellele loodus näis olevat justkui linn. Siinkohal ma enam-vähem teadvustasin endale, et seda vist nimetataksegi hallutsinatsiooniks. Sekkusin tahteaktiga sellesse pilti ja uurisin mingisuguse naisolevuse kübarat, nii et pilt zoomis sisse ja ma nägin seda kübarat täies ulatuses, kuniks kübarast sulas välja juba mingisugune uus pilt. Vahepeal mu tähelepanu hajus ja ma nägin jälle tavalisi sügislehti enda ees, aga see ei häirinud mind eriti, kuna ka need sügislehed olid väga ilusad. Ma nägin neid nii selgesti. Vaatasin tammelehte, millest hommikune valgus läbi kumas ja vaatasin selle lehe kõige peenemaid soonekesi ja siis juba poore ja pooride sisse ja juba oligi mu ees uus ilus pilt, mille kõige pisimast detailist tuli omakorda uus. Mõne aja möödudes olin kõigega nii rahul, et panin lihtsalt silmad kinni ja jäin magama.
Veel üks märkimisväärne kogemus
Ma ei ole võib-olla kõige kogenum hallutsinatsiooninägija ja nii mõnigi ütleks mulle, et ma ei ole veel midagi näinud, aga minu jaoks on need vähesed kogemused päris märkimisväärsed olnud.
Üks valgustav elamus oli mul suvel Lelle Alternatiivil, see on üks muusikafestival. Jällegi olin öö otsa üleval olnud. Eelmise päeva jooksul hakkasid seal festivalil mind mõned inimesed häirima, aga siis sain aru, et asi on minus eneses ja olin veel rohkem häiritud. Õnneks oli seal lähedal ilus mets ja järv, kus sai ujumas käia, nii et leidsin ennast üles ja olin kogu ülejäänud festivali mingis väga õndsas ja tugevas olekus.
Märkamatult oli kätte jõudnud hommik. Minu enda kaheinimese telgis magas umbes 6 inimest, nii et panin oma mati lihtsalt kastesele murule maha ja kuna kell oli juba umbes üheksa, mõtlesin, et peaks vist natukene magama. Laval mängis mingisugune noortebänd ja esimesed pohmellis inimesed tuigerdasid ringi. Värske õhk hoidis mind ärkvel ja tundus kuidagi kohtlane magama jääda. Vaatasin päikese käes õõtsuvaid kaselatvu ja mõtlesin, et küll nad on ikka ilusad. Tuul sahistas lehti, nii et nad peegeldasid kord ühelt, kord teiselt poolt. Varsti sai nendest erinevatest peegeldustest mingisugune intensiivne tervik ja ühel hetkel ei õõtsunud tuules enam kaseladvad vaid suured looduseolendid! Oksad olid neil luudeks, lehed sulestikuks ja aeg lihaks. Neil olid jäsemed ja näod. Nad olid mõnes mõttes hirmutavad, sest nad olid nii suured, targad ja kõikvõimsad, aga samas ma teadsin, et nad on sõbrad. Nad irvitasid irooniliselt kõige selle üle, mis mind natukene häiris. Neid ei häirinud miski. Ei lavalt tulev kehv, ropp muusika ega maha visatud prügi ega inimasustused. Tundus, et nad õõtsuvad muusikaga kaasa, mängides nõnda mingit iroonilist nalja. Kõike võtsid nad huumoriga, sest neil oli mingisugune palju ülevam arusaamine maailmast – arusaamine, mis seisab häiritud olemisest kõrgemal. Nad olid nagu jumalad. Samas olid nad osa kõiksusest. Ja ka mina olen ju osa kõiksusest, mõtlesin ning tundsin end väga hästi teades, et ma olen nende toredate puudega põhimõtteliselt üks ja et see kõiksuslik osa minust ei hävi kunagi.
Siis tõusin püsti, ujusin järves, tundsin end päris värskena ja hääletasin sealt enam mitte nii värskelt festivalilt minema, lõuna poole. Tee peal sai veel palju nalja.
POSITIIVSED JA NEGATIIVSED JÄRELMÕJUD
„Hallutsinatsioonikultuuri” kõige tuntum ja ka ainus negatiivne pool, mida ma oskan välja tuua, on hallutsinogeenide tarvitamisega seostatud HPPD ehk hallutsinogeenne püsiv tajumushäire (Hallucinogenic Persisting Perception Disorder). Ei ole veel teada, kas HPPD tekib hallutsinogeeni tarvitamisest või hallutsinatsiooni nägemisest. Ei ole ka teada, kas HPPD on neuroos, psühhoos või üldse midagi muud. On selge, et väga suurel enamusel hallutsinogeenide tarvitajatest ei teki HPPD’d ja et hallutsinogeenid ei ole HPPD tekke ainsaks põhjuseks. Mõned pakuvad, et HPPD on sarnane traumajärgsele stressihäirele (posttraumatic stress disorder), millega kaasneb raske kogemuse näiline taasläbielamine.
HPPD tähendab, et inimene võib oma igapäevast elu elades ühel hetkel vastu tahtmist hallutsinatsioone nägema hakata, võib kogemata siseneda sellesse liiga ausasse olekusse. See ei tähenda ainult visuaalseid flashback’e, vaid kogu seda seisundit, mis on põhjaks hallutsinatsioonide nägemisele. Olenevalt olukorrast võib see mõjuda erinevalt. Kujutame ette, et keegi on oma ettevõttes teinud mingisuguse sellise nükke, mis on talle materiaalselt kasulik ja eelnevalt kaela võetud liisingute tõttu lausa hädavajalik, aga eetiliselt täiesti vale. Juba tükk aega on ta elanud rutiinset, ebamoraalset elu. Kui sellises olukorras inimesele tuleks ühtäkki HPPD laine peale, siis ta tõenäoliselt enam samamoodi edasi elada ei saaks ning muudaks oma elu drastiliselt või jääks vaimuhaigeks. HPPD’ga kaasnevad sageli derealisatsioon ja depressioon.
Tegelikult on päris mitmeid asju sellises olekus keeruline teha ja see võib isegi õnnestunult elanud inimesele ebameeldiv olla, nii et on täiesti mõistetav, miks HPPD’d käsitatakse enamasti kui negatiivset nähtust. Siiski, on inimesi, kes võtavad seda kui õnnistust.
Positiivseid järelmõjusid on palju ja need on vist üsna ilmsed.
KOKKUVÕTE
Kõik kogetav on hallutsinatsioon, aga see ei tähenda, et kogetavat olemas ei ole.
Inimese nägemise teeb võimalikuks valgus, mis satub talle silma, läbib läätse ja jõuab valgusretseptoriteni. Valgus on elektromagneetiline radiatsioon ehk võnkumine lainepikkusvahemikus 380-750 nanomeetrit, millest inimsilmale on nähtav spektrum 400-700 nanomeetrit. Valguse ülilühike lainepikkus tingib, et ta ei saa näiteks nurga taha keerata, nagu heli. Igal pinnal on omadus neelata teatav osa valgust ja peegeldada ülejäänud osa, mis vastab meie silmade jaoks mingile värvile. Igal värvil on oma sagedus, näiteks punasel on see kõige madalam, 430-480 THz.
Ühesõnaga, tegelikult näeme me õhus võnkuvaid lained! Meie visuaalne maailmapilt näib selline nagu ta näib ainult sellepärast, et oleme õppinud maailma sellisena nägema. Me ei koge reaalsust vahetult. Sellest küljest vaadatuna tavanägemine hallutsinatsioonist eriti ei erinegi.
Hallutsinatsioonid, nagu ka tavanägemine, on meie visuaalne tõlgendus millestki(, mis on olemas). Hallutsinatsioonide puhul on tegemist lihtsalt veidi ebatavalisema ja laiemapinnalise informatsioonikäsitlusega.
NÄGEMINE JA HALLUTSINATSIOONID
Proovin selgitada oma natuke ekstsentrilist nägemise taustsüsteemi. Pean oluliseks tõdemust, et inimene ei vaata oma silmaavadest, justkui akendest, otse välja, laia maailma. Pigem seletaks nägemist niimoodi, et akna ees on võimas kaamera. Kaamera on ühendatud arvutiga. Arvutist jookseb töödeldud pilt ekraanile, mille ees istume meie Ise, elu lõpuni truu publik. Meie jälgime ekraani. Aga siinkohal lugu veel ei lõppe, sest meie Ise, kui jälgija oleme ringiga jällegi ühendatud arvutiga (oleme ühendatud ka kõigi muude operatsioonidega, mis meie kehas toimuvad) ja seega kontrollime nii kaamera kui ka ekraani sätteid.
Mingil tasemel toimubki pidev suhtlus jälgija ja arvuti-ekraan-silmad süsteemi vahel, kuna meie Ise ju valime kuhu poole üldse vaadata ja mida täpsemalt fokuseerida, aga tavaliselt on jälgija ja kaamera vaheline suhtlus üsna automaatne, käib harjunud rada pidi. Tegelikult on meil ekraanile kujutise loomiseks väga rikkalikult võimalusi, sest võime, olles kõigega ühendatud, sisestada oma nägemise arvutisse ükskõik millist informatsiooni, valida tõlgendamisviisi ja seda ekraanil vaadata. Hallutsinatsioonid tekivadki siis, kui pilt, mida me ekraanilt vaatame, ei koosne enam ainult kõige optimaalsematest „kaamera sätetest”, valguslainetest ja meie harjumuspärasest tõlgendusest neile lainetele, vaid millestki enamast.
HALLUTSINATSIOONID, mingi skemaatiline liigitus
Hallutsinatsioone võib liigitada väga mitut moodi, aga mulle meeldiks nad jagada lihtsast valguslainete vaatlemisest – st tavanägemisest - kaugemalasetsemise järjekorras nelja grupi vahel:
1. Kerged hallutsinatsioonid hakkavad esinema, juba siis kui kaamera manuali peale lülitame – kui nt säriaeg ja värvibalanss on altereeritud, hakkamegi nägema maailma väga kirevana ning mõned asjad liiguvad ekraanile kerge viivitusega.
2. Järgmiseks tasandiks võiks vist nimetada seda, kui hakkame arvutiga mängima - vaatleme mõningaid objekte hoopis uue nurga alt, ühendame arvutiga – muidugi enamasti üsna ebateadlikult - helid ja meeleolu. Ühtäkki avastame, et kujutis on terve ekraani ulatuses üliterav ja taipame, et enamus sellest on meie enda loomingu vili. Mõned heledamad kohad võivad hakata oma elu elama ja ringi liikuma, aga kaamerast voolab pidevalt uut informatsiooni ja ekraanil toimuv lähtub ikkagi põhiliselt sellest informatsioonist, kuigi me luuletame ise palju juurde.
3. Samm edasi on mindud siis, kui valguslained peaaegu üldse ekraanil toimuvasse ei sekku. Vaatamine ei toimu enam silmadega. Nägemisarvutisse liiguvad tohutu voona arhetüübid, abstrakssed mõtted (mis küll selles seisundis niiväga abstrakssed ei tundugi) ja isiklikud mälestused. Loominguline Ise moodustab nägemisarvuti kiirete automaatprotsessorite abiga nendest ekraanile võimsaid kujutisi, mis võivad omaette ellu ärgata ja üksteisega „sigides” või meie Endaga rääkides midagi uut luua. Need kujutised ja olendid on meie vabad assotsiatsioonid – me ei saa nende teket eriti kontrollida, aga siiski lähtuvad nad meist endast.
4. Neljanda taseme hallutsinatsioone ei taha nende nägijad tavaliselt hallutsinatsioonideks nimetadagi - neid peetakse pigem rännakuteks teistesse maailmadesse. End leitakse kosmosest, mingist imelikust ruumist või kuskilt täiesti võõralt maastikult, kus võivad olla veel ka mingid olendid – näiteks transformeeruvad robothaldjad: DMT tarvitajate sagedased sõbrad. Võib vist öelda, et ka Buddha nägemus maailmast kui lõputust hulgast omavahel seotud kristallidest, mis kõik üksteist peegeldavad, paikneb sellest kategoorias.
Teise, kolmanda ja neljanda taseme hallutsinatsioonidega käib tavaliselt kaasas ka panteistlik kogemus. Õigemini, võib panteistlik kogemus üldsegi olla hallutsinatsioonide tekke aluseks. Igatahes, arusaamine, et „kõik on jumal” või, kui soovite, „kõik on üks”, annab hallutsinatsioonidele mingisuguse eriti kirjeldamatu ilususe ja jumalikkuse. Hallutsioneerides võib puu olla endiselt puu, aga samas on temas ka nii palju enamat – me ei vaatle enam ainult valguslainete peegeldust, vaid sisestame nägemisarvutisse ka muud informatsiooni ja näeme, et puu on elus, igavikuline, tal on jäsemed ja nägu ja ta – näiteks - irvitab meie üle heasüdamlikult. Saab täiesti mõistetavaks, miks kunagi kummardati jumalustena teatud loodusnähtusi ja iseloomujooni. Panteistlikus arusaamises teeks seda isegi.
HALLUTSINATSIOONIDE ESINEMINE
1996-99 aasta uuringu järgi on 39% inimestest kogenud mingisuguseid hallutsinatsioone, aga arvesse tuleb võtta, et see uuring kaasas vaatlusse ka kuulmis-, lõhna- ja maitsehallutsinatsioonid, mis on palju sagedasemad kui nägemishallutsinatsioonid. Üldiselt on intensiivsemate hallutsinatsioonide nägemine, ilma et inimene ise nende esilekutsumiseks midagi ette võtaks, väga haruldane.
Hallutsinatsioonide nägemine eeldab väga avatud suhtumist, lahtilaskmist oma egost ning oskust vaadelda enda ümber rohkemat, kui ollakse tavaliselt harjunud. Kõige loomulikumalt on see vist välja tulnud kõiksuguste religioonide pühakutel, alustades väikese aafrika hõimu šamaanist, lõpetades buddhaga, kelle hallutsinatsioonidest on ka ülestähendusi. Pühendunud meditatsioon ja visa metakognitiivsete võimete harjutamine on üks võimalus hallutsinatsioone näha, mis on tõenäoliselt ka kõige sujuvam ja õigem. (Muidugi hallutsinatsioonid ei saa olla eesmärk omaette, niimoodi ei jõua kuhugi.) Võimalusteks on veel hallutsinogeenide tarbimine, vaimuhaigus (see, mida tavaliselt nimetatakse vaimuhaiguseks) või siis mingisugune väga eriline olukord - näiteks surmalähedane kogemus, mis võib ego kaitsemehhanismid ja üleüldise maailmapildi natukeseks väga avatuks muuta.
ISIKLIKUD KOGEMU8ED
Minu esimene kogemus
Olime sõpradega varasügisel metsas ja tegime lõket. Päris maagiline õhtu oli, vahepeal kadusin kuidagi väga enesesse ära. Kergemaid hallutsinatsioone nägin juba öösel, kui sõber mängis kitarril hästi hoogsat ja võimsalt monotoonset rütmi. Mina vaatasin lõkkesse ja kuulasin. Ühtäkki käis peas justkui mingisugune pööre ja maailmas oligi olemas ainult lõke ja kitarr, mille equalizerid muideks selle pöörde hetkel muutusid, nii et muusika tundus kuidagi eriti lähedal olevat. Vaatasin lõkkesse ja märkasin, et lõke lõõmab punaseks ja vähempunaseks täpselt kitarrirütmis, samaaegselt tekkis ka päris eufooriline tunne. Siis hakkas lõkke all midagi kasvama, esialgu vaevumärgatavalt, aga mida terasemalt ma seda uurisin, seda ilmsemaks see muutus. Tundus justkui oleks lõkke all mingit palli täis puhutud, nii et sütepind tõusis kumjalt aina ülespoole ja see toimus samuti kitarrirütmis – vamm-vamm-vamm-vamm. Mingi hetk muutus mu tähelepanu jälle tavaliseks ja hakkasin mingite muude asjadega tegelema. Siiamaani ei saa ma täpselt aru, mis selle hallutsinatsiooni mõte oli või miks ma seda nägin.
Samal hommikul, kui oli juba valge ja kõik teised olid magama läinud, olin mina veel üleval. Lamasin lihtsalt sügisese metsa all, värviliste lehtede peal, peas kumisemas kõik need mõtted, mis mul öö jooksul olid olnud. Ma olin öö läbi magamata, samas väga ärkvel, lamasin külili ja ei viitsinud ennast eriti liigutada. Hiljem olen ma õppinud, et just see seis ongi hallutsinatsioonide tekkeks kõige parem, kuna siis on pea paigal ja nägemisarvutisse ei voola kogu aeg uut visuaalset informatsiooni, nii et silmad võivad mingi hetk vaatamise ära unustada ja meie unenäotaolised vabad assotsiatsioonid hakkavad olemasoleva põhjal tööle.
Igatahes, mu silme ees olid väga ilusad ja teravalt fookuses kirjud puulehed. Vaatasin neid, ise taipamata, et ma ei vaata enam silmadega, kui äkki nende piirjooned hakkasid sulama ja erinevad värvid mustreid moodustama. Uskusin, et need mustrid olid seal ka enne olemas olnud, aga ma ei osanud neid lihtsalt märgata. Ja siis hakkasid mustrid ja värvid moodustama mingeid kujutisi, kuni lõpuks oligi mu silme ees kõige ilusam pilt, mida ma kunagi näinud olen. Üleval paremal ääres olid mingisugused kerataolised läbipaistvad eluasemed, mis olid looduse külge kinnitatud, alt vasakult äärest kuni üles paremale vookles lopsaka looduse vahel mingisugune tänav, millel kõndisid inimesetaolised, väga ilusad ja heasüdamlikud olendid, kellele loodus näis olevat justkui linn. Siinkohal ma enam-vähem teadvustasin endale, et seda vist nimetataksegi hallutsinatsiooniks. Sekkusin tahteaktiga sellesse pilti ja uurisin mingisuguse naisolevuse kübarat, nii et pilt zoomis sisse ja ma nägin seda kübarat täies ulatuses, kuniks kübarast sulas välja juba mingisugune uus pilt. Vahepeal mu tähelepanu hajus ja ma nägin jälle tavalisi sügislehti enda ees, aga see ei häirinud mind eriti, kuna ka need sügislehed olid väga ilusad. Ma nägin neid nii selgesti. Vaatasin tammelehte, millest hommikune valgus läbi kumas ja vaatasin selle lehe kõige peenemaid soonekesi ja siis juba poore ja pooride sisse ja juba oligi mu ees uus ilus pilt, mille kõige pisimast detailist tuli omakorda uus. Mõne aja möödudes olin kõigega nii rahul, et panin lihtsalt silmad kinni ja jäin magama.
Veel üks märkimisväärne kogemus
Ma ei ole võib-olla kõige kogenum hallutsinatsiooninägija ja nii mõnigi ütleks mulle, et ma ei ole veel midagi näinud, aga minu jaoks on need vähesed kogemused päris märkimisväärsed olnud.
Üks valgustav elamus oli mul suvel Lelle Alternatiivil, see on üks muusikafestival. Jällegi olin öö otsa üleval olnud. Eelmise päeva jooksul hakkasid seal festivalil mind mõned inimesed häirima, aga siis sain aru, et asi on minus eneses ja olin veel rohkem häiritud. Õnneks oli seal lähedal ilus mets ja järv, kus sai ujumas käia, nii et leidsin ennast üles ja olin kogu ülejäänud festivali mingis väga õndsas ja tugevas olekus.
Märkamatult oli kätte jõudnud hommik. Minu enda kaheinimese telgis magas umbes 6 inimest, nii et panin oma mati lihtsalt kastesele murule maha ja kuna kell oli juba umbes üheksa, mõtlesin, et peaks vist natukene magama. Laval mängis mingisugune noortebänd ja esimesed pohmellis inimesed tuigerdasid ringi. Värske õhk hoidis mind ärkvel ja tundus kuidagi kohtlane magama jääda. Vaatasin päikese käes õõtsuvaid kaselatvu ja mõtlesin, et küll nad on ikka ilusad. Tuul sahistas lehti, nii et nad peegeldasid kord ühelt, kord teiselt poolt. Varsti sai nendest erinevatest peegeldustest mingisugune intensiivne tervik ja ühel hetkel ei õõtsunud tuules enam kaseladvad vaid suured looduseolendid! Oksad olid neil luudeks, lehed sulestikuks ja aeg lihaks. Neil olid jäsemed ja näod. Nad olid mõnes mõttes hirmutavad, sest nad olid nii suured, targad ja kõikvõimsad, aga samas ma teadsin, et nad on sõbrad. Nad irvitasid irooniliselt kõige selle üle, mis mind natukene häiris. Neid ei häirinud miski. Ei lavalt tulev kehv, ropp muusika ega maha visatud prügi ega inimasustused. Tundus, et nad õõtsuvad muusikaga kaasa, mängides nõnda mingit iroonilist nalja. Kõike võtsid nad huumoriga, sest neil oli mingisugune palju ülevam arusaamine maailmast – arusaamine, mis seisab häiritud olemisest kõrgemal. Nad olid nagu jumalad. Samas olid nad osa kõiksusest. Ja ka mina olen ju osa kõiksusest, mõtlesin ning tundsin end väga hästi teades, et ma olen nende toredate puudega põhimõtteliselt üks ja et see kõiksuslik osa minust ei hävi kunagi.
Siis tõusin püsti, ujusin järves, tundsin end päris värskena ja hääletasin sealt enam mitte nii värskelt festivalilt minema, lõuna poole. Tee peal sai veel palju nalja.
POSITIIVSED JA NEGATIIVSED JÄRELMÕJUD
„Hallutsinatsioonikultuuri” kõige tuntum ja ka ainus negatiivne pool, mida ma oskan välja tuua, on hallutsinogeenide tarvitamisega seostatud HPPD ehk hallutsinogeenne püsiv tajumushäire (Hallucinogenic Persisting Perception Disorder). Ei ole veel teada, kas HPPD tekib hallutsinogeeni tarvitamisest või hallutsinatsiooni nägemisest. Ei ole ka teada, kas HPPD on neuroos, psühhoos või üldse midagi muud. On selge, et väga suurel enamusel hallutsinogeenide tarvitajatest ei teki HPPD’d ja et hallutsinogeenid ei ole HPPD tekke ainsaks põhjuseks. Mõned pakuvad, et HPPD on sarnane traumajärgsele stressihäirele (posttraumatic stress disorder), millega kaasneb raske kogemuse näiline taasläbielamine.
HPPD tähendab, et inimene võib oma igapäevast elu elades ühel hetkel vastu tahtmist hallutsinatsioone nägema hakata, võib kogemata siseneda sellesse liiga ausasse olekusse. See ei tähenda ainult visuaalseid flashback’e, vaid kogu seda seisundit, mis on põhjaks hallutsinatsioonide nägemisele. Olenevalt olukorrast võib see mõjuda erinevalt. Kujutame ette, et keegi on oma ettevõttes teinud mingisuguse sellise nükke, mis on talle materiaalselt kasulik ja eelnevalt kaela võetud liisingute tõttu lausa hädavajalik, aga eetiliselt täiesti vale. Juba tükk aega on ta elanud rutiinset, ebamoraalset elu. Kui sellises olukorras inimesele tuleks ühtäkki HPPD laine peale, siis ta tõenäoliselt enam samamoodi edasi elada ei saaks ning muudaks oma elu drastiliselt või jääks vaimuhaigeks. HPPD’ga kaasnevad sageli derealisatsioon ja depressioon.
Tegelikult on päris mitmeid asju sellises olekus keeruline teha ja see võib isegi õnnestunult elanud inimesele ebameeldiv olla, nii et on täiesti mõistetav, miks HPPD’d käsitatakse enamasti kui negatiivset nähtust. Siiski, on inimesi, kes võtavad seda kui õnnistust.
Positiivseid järelmõjusid on palju ja need on vist üsna ilmsed.
KOKKUVÕTE
Kõik kogetav on hallutsinatsioon, aga see ei tähenda, et kogetavat olemas ei ole.
Subscribe to:
Posts (Atom)