Saturday, March 3, 2012

LSD troopilisel saarel ja neotribalism

Mul on tunne, et kusagil on mingi saladus ning et seda tegelikult ikkagi ei ole olemas.

See tunne tekkis ühel hetkel, möödunud ööl, kui kogesin, kuidas üks Ko Pha Ngani poiss paadile gaasi andis.

☜-(ΘLΘ)-☞

Oleme pruudiga troopilisel saarel, Ko-Pha-Nganil, on öö. Ärkame oma bungalows üles ja asume teele. Meile on räägitud, et tuleb mingi tähtis pidu. Midagi sellist, kus on oodata tõelisi imesid.

Läbi dzungli on lahe minna, väga ilus. Siinseal lendab helendavaid mardikaid, kes omi ilusaid asju ajavad, samal ajal pidevalt mööduvale inimesele meelde tuletades, et igal pool on ikka midagi väga võimsat. Meile muidugi on see sel hetkel juba niigi selge, kuna kogu troopiline rohelus moodustab kauneid, selgeid mustreid. Neid mustreid, mis lähevad lõpmatutesse geniaalsetesse peensustesse ja tuletavad mulle meelde, mis on armastus ning panevad endalt küsima, et kas ma ikka olen seda alati teadnud. Tunneme end dzunglis nagu kodus.

Jõuame mäenõlvale ja alt orust juba kostub üsna paljulubav pulss. Guy's bar on see koht, kuhu me oleme teel. Mööda kaljusid laskub mugav trepp, laternad valgustavad. Näeme paate saabumas ning inimesi pulsi poole kulgemas. Tundub, et seekordne kogunemine on palju suurem, kui möödundnädalane. Kuulu järgi on ühel legendaarel DJ'l, Davidil seal täna sünnipäev. Jõuame rannale. On tõus. Piki lühikest rannariba õõtsuvad ookeanilainetel kümmekond suurte diiselpäramootoritega longboati. Paate on vaja kuna muumoodi sinna lahesoppi kus asub Guy's bar ei pääsegi. See on ka üks põhjustest miks Guy's bari peod on palju lahedamad kui ülejäänud peod Koh Pha Nganil. Laternad paatide ahtrites panevad vee helendama. Mõned juhid istuvad oma paatides, minekuvalmis. Teised lebavad palmide vahele tõmmatud võrkkiikedes, ajavad omadega juttu või lõõbivad lõõpivatele venelastele vastu. "Taxi-boat?", kostab harjunud maneeriga hüüe.

Läheme pulsi suunas. Laternaid vahepeal ei ole ning maa ning kohati ka õhk on täis mustreid. Veidi kummaline on nende peale astuda. Siinseal on veel inimesi, rahulikult, kiirustamata meiega ühes suunas minemas. Riietatud kummalistesse rõivastesse. Kellel suled peas, kellel nahkkott kintsu külge kinnitatud, kellel minule tundmatutes märgisüsteemides tatoveeringud keha katmas. "Hõimlased", mõtlen. Varsti tuleb välja, et nad ongi hõimlased. Ning et me oleme tulnud mingisugusele ülemaailmsele hõimlaste kogunemisele. Ja et - tahame me seda või ei taha - meie pruudiga oleme ka hõimlased.

Jõuame Guy's bari. Muusika on väga mõnus. Tekib mõte, et see muusika on nagu mingi bioloogiline masinavärk, mis töötab väga hästi. Silma järgi on kohal umbes 200-300 inimest. Kõigil salajane või vähemsalajane soov suhelda, mitte olla üksik. Ning muusika annabki neile selle võimaluse, läbi tantsu.

Istume pruudiga ühele kivirahnule, et veidi jälgida. Meie juurde tuleb Guy, koha omanik, vaatab oma intelligentsete silmadega meile otsa ja küsib oma Taipärase aktsendiga: "What do you need? MDMA? What do you need?" - "Nothing", on meie vastus. Guy naerab, mõistab meid ja meil on teineteisemõistmise hetk, üks esimesi, mis mul siin kohalike inimestega on olnud.

Kuna kell on veel vähe, pole alkoholijoojad veel minema läinud ning suitsetavad ja haisevad. Peamiselt on nendeks glamuurselt riides venelased, tõenäoliselt Hat Rinilt otse siia sõitnud, õllepudelit vähepeal käest panemata. Hais häirib pruuti, nii et läheme alla rannale.

Kõige hullem asi maailmas on, kui inimesed on tulnud mingite ootustega ja siis ära minnes proovivad välja mõelda, kuidas öelda, et jah ootused olid õiged. Aga õnneks seda oli sellel peol suhteliselt vähe. Ja hiljem, umbes kella 5 paiku hommikul oli seda seal veel vähem - väga sünergiline atmosfäär. Aga enne hiljemat läksime prutaga rannale ja jälgisime paate mustendavatel, kohati helendavatel laintel õõtsumas. Ahter ranna poole ja ankur meres. Aeg-ajalt mõned inimesed tulid juurde, läksid ära. Minu peas oli aga küsimus, et mis on siis lahe.

Sest ühest küljest, see mis näiteks seal kogunemisel toimub on väga lahe. Samas, mõned osavõtjad on kuidagi imelikult riides. Näiteks väga paljud kannavad seal selliseid ajaloolise hõnguga riideid - neo-tribal värk youknow - ja on näha, et nad on sellega palju vaeva näinud ja see on saanud suureks osaks sellest, kes nad enda arvates on ja see tundub mulle jällegi veidi klammerdumismaiguline. Samas, need neo-tribalistid peavad end üldiselt paremini ülal kui glam-tüübid. Mis paneb mind korraks mõtlema, et äkki säärasel riietumisstiilil on ikkagi rohkem pluss- kui miinuskülgi.

Siis aga näen, kuidas teismeline (nagu nad enamus) taxi-boat'i juht, oma suurele võimsa diiselpäramootoriga paadile hääled sisse paneb, kaldast eemaldub, üksinda üle tumeda laineharja veel tumedama öise ookeani poole sõidab ja korraks, puhtalt iseenda lõbu pärast, gaasi põhja vajutab. See on äge.

P.S.

Pärast meie öiseid seiklusi dzunglis on mul nüüd olnud aega elu üle järelemõtlemiseks.

Armastus on ikka kõige võimsam jõud maailmas. Armastus suudab hävitada kõik, mida ei ole olemas. Selles teadmises elatud päev on olnud väga ilus minu jaoks. Mind joovastab, kui ma näen inimest, kes on õnnelik. Eriti, kui mina võin sellele õnnele mingilgi määral kaasa aidata. See kehtib muidugi ka iga mööduja kohta, kellega vahetatud "Hello" osutub millekski enamaks, kui täielik mõttetus, aga kõige rohkem sütitab mind ikkagi mu pruut. Ja ma tunnen seda lausa füüsiliselt, kuidas me üheskoos loome energiat.

P.P.S.

Paar sõna ka selle koha kohta, kus me Prutaga viimased 4 päeva oleme bungalow'd (väga odava hinnaga) rentinud. Guü's Barist 10 minuti jalutuskäigu kaugusel, saare selles osas, kuhu saamiseks on vaja võtta taxi-boat ja kus ei ole 7/11 poodi, asub Eden's Garden ja see on üks lahedamaid kohti, kus ma olen olnud. Mulle meeldib, et siin - samuti nagu Guy's baris - on kõik väga orgaaniliselt funktsionaalne. Ei ole ülearuseid asju ja vajalikud asjad on ilusad ning lihtsasti kättesaadavad. Kõige peale näib olevat mõeldud.

Koha omanik on ka päris lahe tüüp. Mittekohalik. Naudib oma tööd. Näiteks eilne hommik. Lamame Prutaga mattidel ja ootame oma maitsvat hommikusööki, kui oma bungalowst tuleb räpases maikas ja lühikestes pükstes sassis juustega tüüp otse saali, teeb paar tantsusammu, teretab meid ja tantsiskleb ühe uuema, endast tõenäoliselt üsna heal arvamusel oleva neiu poole ning hakkab talle naljatades külge lööma. Esialgu neiu tõrjub teda, aga kuna ta on naljakas, hakkab lõpuks sulama. Siis aga küsib koha omanik: "Maübe I can get üou something to eat, drink?" Ja tundub, et tal on tõesti reaalne soov inimesi aidata. Samuti on ta oma Birma immigrandiperest personali hästi välja õpetanud - või on nad lihtsalt õppinud teda vaadates. Toredad, sõbralikud inimesed. Isegi umbes 12-aastane nõudepesija-abitööde tegija tüdruk, maja taga kraanikausi juures, kui muusika heaks läheb, tantsib omaette, veidi arglikult, arvates vist, et keegi teda ei jälgi. Aga mina jälgisin.