ESIMENE ÖÖ
Lugejal tasub arvesse võtta, et järgnev on minu subjektiivne kirjeldus ühest ayahuascatseremooniast. Kindlasti on neid tseremooniaid väga erinevaid ning ayahuascal omadusi, millest ma ei ole veel teadlikuks saanud.
Tseremoonia toimus linnast väljas. Kahekordne moodsamat sorti majake otse mere ääres - ilus koht. Tulin koos kahe mulle tundmatu inimesega, kelle auto peale mind korraldajad lahkesti olid suunanud. Meie auto jõudis esimena. Läksin randa ja kuulasin laineid.
Autosid tuli juurde, inimesed astusid välja ja ootasid vaikselt, õhus oli elevust. Kui korraldajad ja šamaanid lõpuks väikse hilinemisega saabusid, läksime sisse, korraldasime üheskoos ruumi ümber - st, panime maha matid, viisime teleri teise tuppa, pesime põranda, korraldajad asetasid küünlaid, seadsid šamaanidele asemed korda. Mõned seal olid juba head sõbrad. Minul oli 5 teretuttavat.
Lõpuks sai ruum korda ja pandi selga tseremooniarõivad - peamiseks tingimuseks, et nad oleksid heledad, aga mõnel osalejal oli kaasas üsna põhjalik kostüüm. Võtsime ringis istet, 23 osavõtjat ilma šamaanideta. Siis tulid teisest toast šamaanid, ehitud ja maalitud. Šamaanideks olid üks indiaanlane amazonase hõimust, siis üks seal samas hõimus initsiatsiooni saanud brasiillane ja assistendi rollis võluv brasiillanna, kes oli ühtlasi brasiillase kaasa. Esialgu tundusid nad mulle veidi väsinud olemisega ja mõtlesin, et vaevalt nad täna viitsiksid trippida, kui see nende töö ei oleks. Mõtlesin, et kas ka neid endid see sundus häirib.
Indiaanlane võttis kitarri ja laulis pikalt üht kolmeduurilaulukest, tõenäoliselt portugali keeles. Esitus kõlas mulle veidi väsinuna, aga oli ehe ja lõi mingisuguse rituaalse õhkkonna. Sõnadest aru saamata (peale selle, et vahepeal mainiti ayahuascat) tundus selle laulu sõnum mulle olevat, et kõik on hästi. Kui inimesed olid rahunenud, rääkis ta, et täna me joome üht võimsat ravimit, ayahuascat, mis on väga puhtalt valmistatud ja et loodame, et see toob meile rahu ja tasakaalu. Tema jutu tõlkis inglise keelde brasiillane ja eesti keelde tseremoonia korraldaja. Siis rääkisid korraldajad praktilise poole pealt niipalju, et ämbrid oksekottidega on siin oksendamiseks ja kui olete oksendanud, võtke kott, tehke sõlm peale ja visake prügikasti, mis asub tualeti kõrval ja hiljem pange uus kott ämbrisse. Öeldi ka, et kui on vaja tualetti kasutada, ärge ust lukustage, et kui seal midagi peaks juhtuma, oleks võimalik teieni siiski jõuda ja kui välja tulete, jätke uks lahti, et oleks aru saada, et tualett on vaba. Lisaks paluti veel, et keegi ei lahkuks ringist enne tseremoonia lõppu ja öeldi, et kui ei teki vajadust oksendada, on see väga okei, aga kui tekib, siis kindlasti ei tasu end tagasi hoida ja rõhutati, et oksendada tuleks mitte tualetis vaid ringis ja ämbrisse, kuna see aitavat ka teistel end kergemalt tunda.
Šamaanid ütlesid veel mõned head soovid ja hakatigi ayahuascat serveerima. Olin selleks ajaks juba päris elevil ja ootasin huviga eelseisvat kogemust.
Indiaanlane kallas veinipaki-taolisest kotist rohelist paksemavõitu vedelikku klaaskannu. Ükshaaval mindi siis šamaani juurde, kes valas ayahuascat lihtsasse kitsasse klaasi. Vaiksemat kasvu naistele anti alla poole klaasi. Mulle anti vist meeste keskmine doos (vähemalt tolle õhtu keskmine) ehk natuke üle poole klaasi. Esimene üllatus oli see, et kuigi mulle oli varemalt jubedaid asju ayahuasca maitse kohta räägitud ja enamik inimesi võtsid pärast joomist ka seekord ühe viinamarja peale, siis minule see maitse pigem meeldis ja kui see maitse suust kadus, oli kohe selline tunne, et tahaks seda maitset veel tunda. Kellele oli serveeritud, sellele tegi brasiillane mõned lihtsad maalingud näo peale, mis pidid aitama kaasa värviliste nägemuste tekkimisele.
Kui kõigile oli serveeritud, võeti kätest kinni ja indiaanlase juhatusel hingasime ühiselt sisse ja välja. Järgmisena palus indiaanlane tema järel häälikuid/helisid korrata. Hiljem kuulsin, et need pidada tšakrahäälikud olema.
Esimene ayahuasca pealetuleku tundemärk oli minu jaoks, et pähe tekkis vatine tunne nagu oleks paar õlut ära joonud. Šamaan hakkas
chantima (ei tahaks seda tõlkida ei loitsimiseks ega lausumiseks) ja meie kordasime järgi. Senimaani ma olin iga tegevuse juures analüüsinud, et miks ma midagi teen ja kuidas ma teen ja proovisin oma otsustes kuidagi loominguline olla, pidevalt natuke mõeldes sellele, mis mulje ma endast jätan. Nüüd aga oli minuga juhtunud nii, et ma ei mõelnud mitte midagi, vaid lihtsalt automaatselt kordasin šamaani
chanti. Vahepeal muutus
chant vokaalimprovisatsiooniks ja siis jälle tagasi
chantiks. Järgmisena tundsin, et kuigi ma heal meelel teeks seda
chanti kaasa, siis lõug ja häälepaelad muutuvad kuidagi kangeks ja pikkade häälikute puhul saab mul õhk kummaliselt kiiresti otsa. Mõtlesin, et võib-olla on hea kui ma liigselt ei punnita ja lõpetasin chantimise. Kogu selle aja olime kätest kinni hoidnud ja see hakkas üsna intensiivseks muutuma. Ühel pool minu kõrval üks tüüp värises üle kere, teisel pool oli vanem naine, kes nuttis. Tundus, et tal oli raske. Käelabades oli tunda tugevat turbulentsi nagu oleks mingisugune väga võimas mootor veidi valesti kokku pandud. Muidu oli kõik hästi, ainult kätest oleks väga tahtnud lahti lasta. Tõenäoliselt tundsid seda ka teised, sest brasiillanna eestvõttel kätest hoidmine lõpetatigi.
Indiaanlane
chantis edasi, brasiillane mängis mingit kõristit ja brasiillanna suhtles inimestega tantsu teel. Ayahuasca pealetulek ei olnud ebameeldiv, aga oli siiski üsna intensiivne. Kuidagi automaatselt hakkasin oma pead nõksutama ja randmeid väristama, mis aitas seda intensiivsust maandada. Mingi hetk andis brasiillanna mulle aga lahke soovituse - mis nägi välja nii, et ta tuli oma tantsus korraks minu värina-lainele, võttis juhirolli ja viis selle tantsu siis rahulikumaks -, andis lahke soovituse, et võib ka rahulikumalt olla ja siis ma sain aru, et ma saangi rahulikumalt olla.
Sees aina kasvas magus armastusetunne ja füüsiliselt oli mul juba väga hea olla. Hetkeks tundsin kerget iiveldust, aga see iiveldus oli samuti pigem meeldiv - umbes taoline nagu vahetult enne raskesse unne vajumist. Mõned inimesed ringis hakkasid oksendama ja ma sain aru, et tõenäoliselt minul seda ei juhtu. Muide üks esimesi oksendajaid oli brasiillanna, tehes seda aga lausa graatsiliselt.
Kui silmad kinni panin, nägin õrnalt mustreid, samas need mustrid ei olnud minu jaoks kõige huvitavamad, kuna mõnutunne sõitis kõigest üle. Mõtlesin hoopis oma vanemate peale ja olin väga tänulik, et mul just selline perekond on olnud. Üleüldse olin tänulik kogu elule, et mul nii hästi on läinud. Mõtlesin, et küll ma olen ikka andekas ja see tekitas tugeva missioonitunde, mis omakorda pani mind end tundma tähtsa inimesena. Ruumis, vähemalt minu ja šamaanide vahel kadusid ära igasugused sotsiaalsed struktuurid. Ei olnud enam tähtis see, et mingil hierarhial nemad minust kõrgemal olid ja mul oli ükskõik kui palju ma selle tseremoonia eest maksnud olin, sest sel hetkel oli sellest suva ka šamaanidel ja oli näha, et neil on hea olla ja et neile tõepoolest läheb korda tseremoonial osalejate heaolu. Mõtlesin kallitele inimestele ja tundsin mõnu kujutlusest, kuidas ma neid kallistan.
Üllatavalt äkiliselt aga lõppes see tripp ära ja tundsin end küll endiselt tervenenuna, aga üsna kainena. Enam-vähem täpselt siis aga teatas indiaanlane, et nüüd need, kes soovivad, võivad tulla ja neile serveeritakse veel üks doos. Kuigi esialgu see mõte tundus mulle naljakas, kuna olin jõudnud juba täiesti ära unustada, et ayahuascatseremooniatel ka selline võimalus on, siis muidugi ikkagi läksin ja mulle anti veel. Maitse oli jällegi meeldiv.
Seekord anti kõigile natuke vähem, aga see-eest tripp läks palju sügavamaks. Tripi pealetuleku ajal laulis brasiillane kõristiga üht rütmikat laulu, korraldaja mängis väga hästi džembet ja brasiillanna tantsis. Biit oli hea ja võimendas tripi pealetulekut. Sisemine
power aina kasvas kuniks ühel hetkel tundsin, et ma pean kaasa mängima, nii et võtsin parmupilli ja mängisin nagu ma veel kunagi varem polnud mänginud ja minu meelest kandus mu
power seeläbi ka tervele ruumile.
Kui pärast esimest serveerimist tundsin end väga tähtsana, siis nüüd ma tundsin end nagu jumal. Aga jumal mitte selles mõttes, et kõik on üks, vaid ma tajusin erinevaid panteistlikke jumalusi enda sees. Näiteks, mingi hetk panin tähele, et naeratan kuidagi kiskjalikult - umbes niimoodi et jah, see kõik on küll väga kena ja tore ning lõbustab mind, aga tegelikult ma tahan selle kõik lihtsalt ära hävitada, algosadeks kiskuda ja siis need algosad saata kuhugi kus nad uuesti kokku pannakse. Üldiselt mulle eriti ei meeldi nähtusi jumalateks nimetada, aga pole midagi teha, nüüd lihtsalt oli selline võimas jumalik tunne - võiks vist öelda, et mingi aspekt šivalikkusest. Samas, mõtisklesin veidi selle üle, et kas see nüüd ongi siis minu n-ö tõeline pale ja leidsin, et ei ole, vaid tegelikult on ikkagi midagi muud. See oli lihtsalt midagi, mis mind tol hetkel valdas.
Lõpuks pakuti ka haapeed. See on tubakast ja tuhast koosnev pulber, mille šamaan läbi kaunikujulise kõrre sulle ninna puhub. Toimelt ergutav ja vabastav. Kuna ma seda juba varem olin mõned korrad teinud ja selle ainega kõige suurem sõber ei olnud, otsustasin seekord vahele jätta.
Rituaal lõpetati käest kinni hoides ühise
chantiga. Siis soovitati puhata ja muusikat kuulata ning lasti läbi kõlarite mingit veidi kummalist muusikat, millest ma aga praegu pikemalt ei hakka kirjutama. Jäin seal samas magama mõttega, et mul on nüüd missioon käes, ühtki probleemi ei ole ja nüüd on vaja lihtsalt tegutseda. Olin enam-vähem otsustanud, et mul järgmine päev pole vaja seda uuesti teha, vaid sõidan tagasi linna, et oma muusikat edasi teha ja suhelda mulle kallite inimestega.
TEINE ÖÖ
Olin kahevahel, et kas minna ära või jääda kuna enda meelest olin oma vajaliku kogemuse juba kätte saanud, aga mitmete inimeste jutust võis välja lugeda, et teine päev on ikkagi see põhiline päev. Lõpuks otsustasin jääda.
Sai käidud saunas ja oli maitsev lõunasöök. Rääkisin šamaanidega paar sõna juttu ja nad julgustasid mind järgmise tseremoonia aeg rohkem parmupilli mängima. Siis hakkasingi järgmist õhtut ootama, viibides pidevalt mingisuguses poolmeditatiivses seisundis. Natuke oli see ootamine siiski ka tüütu kuna õues hakkas mingi hetk veidi jahe ja sees hakkasid kõik šamaanide pille näppima ja mul oli seda kuidagi raske vaadata kuna ma tean kui vähe mulle meeldib kui inimesed küsimata minu intiimseid pille mängivad, seda enam et minu meelest see jämm, mis nendel pillidel seal toimus oli kuidagi suvaline ja minu jaoks lõhkus eelmise öö maagiat. Kui jämm lõppes, pani keegi mingisuguse igava muusika mängima, mida ma samuti ei talunud, nii et olin enamik aega ülakorrusel iseendaga või jälgisin veidi eemalt kuidas teised iga viie minuti tagant haapeed tegid ja mehed üksteisele mustreid käte peale joonistasid. Ausalt öelda need mehed tundusid mulle kuidagi sünged ja ka muude päevaste toimingute tähendusest sain ma vähe aru. Oli vaid paar inimest kellega suhtlemisest ma ise huvitatud olin. Mõned esimese öö inimesed tulid juurde, mõned läksid ära. Aeg tseremoonia alguseni venis.
Lõpuks siis olime jälle ringis. Indiaanlane laulis, anti veel praktilist informatsiooni ja räägiti rituaalist. Seekord oli ayahuasca veidi mõrkjama maitsega ja minu klaasi valas indiaanlane peaaegu ääreni, küsides veel veidi kõhklevalt naeratades "ok?" - vastasin "ok!".
Ring oli kahtlemata harmoonilisem kui esimesel päeval. Ka kätest kinni võttes, hingates, ümisedes ja chantides ei tekkinud seekord seda intensiivset turbulentsi mis esimesel päeval. Tõepoolest, oli nauditavalt ühtne tunne - ja mulle ju tavaliselt ühtsus mingite juhuslike inimestega ei meeldi. Kätest lasti lahti, aga chantimine käis edasi. Tundsin juba vatti peas ja kangust lõuas ning ootasin, et millal siis hakkab jälle see mõnus MDMA-laadne tunne, mis oli eile olnud. Seda tunnet aga ei tulnud vaid tuli hoopis iiveldus ja väsimus. Mõtlesin, et nojah, loogiline - mul lihtsalt on organismist see õnneaine otsas ja siit ei olegi enam võimalik midagi välja pigistada ja nüüd ma siis peangi lihtsalt terve tseremoonia jooksul väsimusega võitlema. Mõtlesin, et võib-olla ei olnud ikka kõige targem mõte teiseks päevaks jääda. Chantimine käis edasi ja mulle tundus, et kogu see rituaal ei vii enam kuhugi ja nüüd jäämegi terve õhtu selle kambaga siin enesepettuses chantima. Mõtlesin, et oleks ikka pidanud ära minema. Tuju oli halb, aga psühhedeelsus aina kasvas. Panin silmad kinni, lootuses ilusatest visuaalidest meelelahutust leida, aga nägin hoopis mingit kummalist, kärjekujulise struktuuriga ruumi. Ei olnud hetkel tahtmist sellega tegeleda. Tundus, et ka minu lemmikul brasiillannal oli veidi raske, igatahes õnneliku näoga ta ei olnud ja tegeles oksendamisega. Ka paljud teised oksendasid ja tundus, et kõik maadlesid mingite oma teemadega. Kui silmad kinni panin, nägin nüüd mingeid eriti tumedaid mustreid - olemuselt ehk midagi taolist nagu Heroes of Might and Magicu Necromanceri loss. Chantimine käis edasi ja ma mõtlesin, et need ei ole ikka üldse minu inimesed, ma ei saa aru milleks see rituaal vajalik on ja mulle aitab sellest tripist. Mõtlesin, et tuleb minna õue ja vaadata merd ja kuud. Samas, oli teada, et kellegi lahkumine poole tseremoonia aeg oleks ikka eriline tabu. Nüüd oli siis nii, et tahtsin ära minna, aga oli tunne, et ei tohi. Siiski, jõudsin juba otsustada, et mul on suva, mis minust arvatakse ja tuleb lihtsalt šamaanidele öelda, et I have enough of this trip ja ära minna. Siis tuli aga meelde, et varasemalt oli palutud, et inimesed teeksid oma oksendamised ringi sees ja kuna see mul nagunii juba plaanis oli, mõtlesin, et teen nüüd selle teene, et oksendan siin samas. Võtsin omale ämbri ette ja proovisin oksendada, aga midagi ei tulnud. Ikka eriti halb tundus mu seis mulle sel hetkel. Fakt, et ma olin suutnud oma varasema hea flow täielikult ära rikkuda nii kehva otsusega nagu teisele õhtule jäämine, seadis ka kogu mu elutee oma otsustega kahtluse alla. Siis tuli meelde varasemalt kuuldud tarkus, et vee joomine pidavat oksendamist esile kutsuma. Krabasin oma veepudeli ja samal ajal kuulsin kuidas indiaanlase chant muutus eriti intensiivseks ning oligi sel hetkel tõenäoliselt konkreetselt minule suunatud. See andis jõudu. Kaanisin kähku mõned lonksud vett ja kohe pärast seda läkski korda natuke oksendada. Brasiillanna andis mulle mõista, et nüüd on kõik okei... ja siis oligi. Kogu see bad trip kestis mul umbes 2-3 minutit.
Huvitav on, et see kõik toimus väga sünkroonselt muusikaga. Ma arvan, et see ei ole ainult minu ettekujutuse vili, et muusika sel hetkel väga heaks muutus, kui mul parem hakkas. Ma arvan, et minu halb olek oli mingil määral ka šamaanides ja ei lasknud neil väga hästi mängida ja nende mitteideaalne mäng ei lasknud minul end hästi tunda. Võiks vist öelda, et ayahuasca sel hetkel otsustas meie kõigi üle ja nüüd oli see hetk kus ta osadel inimestel lubas end hästi tunda. (Mõned inimesed aga jäidki tseremoonia lõpuni oigama.)
Igatahes, sain aru, et mu eelarvamus ei olnudki seekord tõeseks osutunud! Šamaanidel oli algusest peale teada, mis nad teevad ja millist seisundit nad selle chantiga taotlevad. Seda seisundit, mis pärast oksendamist saabus ei oska ma kuidagi muud moodi nimetada kui transs. Olin ka varasemalt sellest seisundist aimu saanud, aga mitte nii sügavalt ja kestvalt. See oli mingisugune sügavam õnnetunne - midagi taolist mille jaoks serotoniini ei olegi vaja. Olin täiesti vaba kõikidest ihadest, unistustest, rääkimata sotsiaalsetest kohustustest. Viibisin puhtas selges kirkuses. Oli selline tunne nagu ma oleks mõni Tiibeti munk, kes on 20 aastat mediteerinud ja nüüd lõpuks midagi väga olulist saavutanud. Vaatasin šamaane ja olin neile tänulik selle eest, et nad teavad, mis nad teevad. Teavad, kui palju tuleb võtta, millisel hetkel millist laulu laulda, millal juurde võtta. Teavad mis on selle rituaali eesmärk ja omavad ka piisavalt toorest jõudu, et kogu kampa sinnapoole liigutada. Tajusin iseend, šamaane ja veel mõningaid trippijaid jälle jumalatena.
Eriti huvitav tundus mulle indiaanlane. Nägin, et ta on ikka eriti palju trippinud, väga palju mõelnud ja mängib mingit väga kõrget mängu, tundes siirast heameelt nähes, et ka minu tripp hästi kulgeb. Mingi hetk kui mõned mõtted (küll positiivsed, aga siiski mõtted) transsi hakkasid sisse sõitma, tundus kohane jälle parmupilli mängida ja see aitas transil edasi kesta. Nagu ka LSD-trippide kirjeldamise puhul olen täheldanud, siis kõige sügavamate kogemuste kohta on kõige raskem midagi kirjutada.
Seekord ei kadunud ayahuasca mõju nii järsku kui eelmisel päeval ning kui pakuti, et on võimalik veel võtta, olin endiselt erk ja õnnelik. Naljakas, et kuigi ma veel samal õhtul olin korraks mõelnud, et nüüd ma siis olengi oma psühhedeelsetel rännakutel jõudnud mingisse tumedasse faasi ja pean igasuguste psühhedeelikumidega pikemaks ajaks lõpparve tegema, siis pärast seda transsi, nähes, et üldine trend on ikkagi juurde küsida, mõtlesin, et isegi kui mul korraks jälle halb peaks hakkama, võiks selle tripi ikka täies mahus kaasa teha.
Võtsin juurde - mitte küll enam väga palju, aga sellest piisas ja paha enam ei hakanud. Energia, mis vahepeal veidi raugema oli hakanud, tuli tagasi, nii et mul oli küllalt aega, et seda kogemust oma igapäevaellu integreerida. Brasiillane mängis muusikat ja tegi seda nii andekalt, et päris hea oli kuulata. Lõpetasime tseremoonia seistes -võinoh, seisid need, kes suutsid.
Siis teatati, et kui kellelgi on midagi ringiga jagada, nüüd on see võimalus. Üllatuslikult ei hakanudki igaüks pooletunnist kõnet pidama, vaid paar inimest lihtsalt laulsid mõned laulud.
Pärast seda lasti jälle kõlaritest muusikat ja öeldi, et nüüd võib puhata. See muusika, mis nüüd kostis oli minu meelest ikka väga tugevas kontrastis tolle jumaliku transsmuusikaga, mida varem laivis oli mängitud. Kuidagi kehvasti, laisalt, ebaloominguliselt oli see produtseeritud. Oli kuulda, et terve loo vältel kordab mingi sama loop. Kui kasutati sünte, kõlasid nad eriti digitaalselt ja igavalt ning näiteks delay oli kuidagi juustuse saundiga. Enamikes lugudes oli põhiliseks täitvaks elemendiks kalimbaklõbistamine, mis lõpuks mõjus nagu tapeet. Ning sõnad kõlasid jõuetult nagu nad oleks kirjutatud nii et keegi on istunud laua taha, mõelnud mida ta tahab öelda ja siis need sõnad lihtsalt pastakast välja imenud. Uus oli minu jaoks aga see, et kui tavaliselt sellised asjad mõjuvad mulle ängistavalt, siis seekord ma lihtsalt jälgisin ja ei tundnud mingit negatiivset emotsiooni. Proovisin isegi leida midagi positiivset ja mõtlesin, et küllap kellelgi on ikka mingid head kavatsused sellega olnud. Magama läksin ülakorrusele kuna see heli oli minu jaoks veidi vali.
Järgmine päev peeglisse vaadates ehmatasin veidi, kuna keegi meeldiv, aga natuke harjumatu inimene vaatas sealt vastu.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et mulle ayahuasca väga meeldis. Raske on teda millegagi võrrelda. Esimese õhtu esimene tripp tundus mulle umbes nagu MDMA+visuaalid+religioossus. Esimese õhtu teine tripp oli veidi nagu seen, aga hoopis teistsuguse energiaga. Teise õhtu lõpptulemus aga oli sügavuselt midagi sarnast sellele, mis tekkis, kui ma möödunud aasta detsembri jooksul 5 korda LSD'd olin trippinud. Samas, kui mõelda majanduslikult, siis kahe ayahuascaõhtu eest saaks juba 20 LSD trippi...
P.S.
Nüüd ma saan aru, mida need inimesed üritasid saavutada, kes
meie viimase LSD-rituaali aeg pooldasid tseremoniaalsust. Samas, ma siiski arvan, et LSD on hoopis teistsuguse mõjuga aine ning nagu minul ei maksa oodata ayahuascalt sama mida LSD'lt (sain sellest kusjuures alles teisel õhtul aru), ei maksa ayahuascainimestel oodata LSD'lt sama mida ayahuascalt.