Minu esimene DMT kogemus

Sõber kinkis mulle väikse koguse DMT'd, mille ma eile koos ühe tüdrukuga ära suitsetasin.

Vastavalt DMT Nexus'e saidilt leitud põhjalikele juhistele koristasime toa, põletasime natuke viirukit, süütasime küünlad, võtsime juurde joogiveeklaasid, rahunesime, kutsusime sõbranna sitter'iks ja piibuhoidjaks ning asusime siis väikse klaasbongi põhjas DMT'd aurustama.

Mina tõmbasin esimesena. Esialgu ei tahtnud DMT bongis korralikult aurustuda, aga kannatlikkus viis sihile. Esimene korralik mahv võttis mind koheselt kehast lahti. Tundus nagu kogu minu energia oleks koondunud umbes tilgakujuliselt pea ja rinnaku juurde. Ülejäänud keha küll veel allus tahtele, aga ei tundunud nagu päriselt oma olevat. Kohe ilmusid ka esimesed visuaalid nagu värvilised pilved mu silme ette. Tõmbasin teise mahvi - visuaalid intensiivistusid ja keha jäi veel kaugemaks ning ainuke mõte mu peas oli, et peab ühe mahvi veel võtma, kuna olin kuulnud, et vähemalt kolm mahvi on vajalik, et kuhugi kaugemale jõuda. Ise ma enam ei oleks suutnud piipu käes hoida, rääkimata küünlaleegi kohal hoolikalt DMT aurustamisest, nii et väga hea, et keegi juures oli.

Samal ajal kui tekkisid ja haihtusid kirjud värvimassiivid, ütlesin kehale, et tuleb pikali heita. Toonid olid väga eredad, aga veidi tumedamat sorti (ala tumelilla, tumesinine, garmiinpunane - umbes nagu minu esimese Ayahuascatseremoonia teisel õhtul) ning kohati võtsid värvimassiivid teravaid, justkui mõõgakujulisi vorme. Siis ilmusid mu nägemisse kummalised ruumilised mehhanismid. Pulkadega ühendatud mustrid, mis vahetasid oma kuju ja asendit kuidagi väga masinlikult ja üldse mitte eriti sümmeetriliselt. Samal ajal tundsin ma end kusjuures täiesti kainena ning olin teadlik, et ma just suitsetasin DMT'd ning isegi kuulsin, kuidas kõrval mu tripikaaslane oli samuti suitsetama asunud ja kihistas naeru.

Oli tunne nagu vaataks filmi. Siis hakkasid mehhanismid tasapisi hägustuma kuniks kadusid. Mõtlesin, et ei tea, mis ma nüüd siis peale hakkan selle kogemusega. Tripikaaslane parasjagu tegi läbi midagi sarnast nagu mina varem, aint et temal oli vist siiski veidi huvitavam, kuna nagu hiljem välja tuli, oli ta muuseas näinud konkreetseid rohelisi mehikesi. Bongis oli veel natukene DMT'd järel, mille ma ära suitsetasin, nii et visuaalid korraks naasesid, aga tunne jäi samaks. Kogu see seiklus kestis ehk umbes 10 minutit.

Kummaline on mingist tripist välja tulla ilma ühegi uue mõtteta. Nendest mehhanismidest, mis ma nägin, ma siiamaani ei oska midagi arvata - võib-olla nägin visuaalselt mingeid oma rakkude mikroprotsesse, võib-olla oma emotsioone? Aga mis mul sellest kasu on? Kõige integreeruvam aspekt selle tripi puhul oli ehk pigem mingisugune uudne tunne oma keha suhtes, mis natuke aitas lõhkuda mu veidi juba tarduma hakanud egopilti.

Oli huvitav kogemus, aga tõenäoliselt puudutasin ma sellega DMT-jäämäe tippu ainult õrnalt. Kunagi tahaks siiski kogeda ka nii-öelda kolmanda astme trippi (kui kasutada DMT Nexuse klassifikatsiooni) Võimaluse korral suitsetaks veel ja järgmine kord prooviks veidi rohkem suitsetada, aga üldiselt ma kahtlen, et mul selle ainega sama sõbralik tulevik saab olema kui LSD'ga.

Viimane MDMA tripp enne pikka pausi

Kuna "MDMA" näib olevat levinuim otsisõna mille kaudu siia blogisse jõutakse, mõtlesin, et kirjutaks veidike ka selle aine pahupoolest, millest ma tasapisi hakkan aimu saama. Eile oli mul vist umbes kümnes MDMA tripp. Esimene oli natuke rohkem kui aasta aega tagasi.

Igatahes, toimus üks tore siseringi house/techno pidu, kus inimesed tantsisid, kallistasid ja ütlesid üksteisele ilusaid asju. Üsna pea pärast peole jõudmist tekkis (nagu oli ka oodata) võimalus MDMA'd tarbida. Nähes mitmeid toredaid inimesi seda tegevat, otsustasin minagi, mõningatest kõhklustest hoolimata, viimast korda enne pikka pausi, seda ainet pruukida.

Jõin tassikese mõrudat vett (ehk vett, milles oli lahustatud MDMA). Istusin, rääkisin juttu. Kui otsustasin tantsida ehk end liigutada, hakkas MDMA tasapisi mõjuma. Tundsin energiat pakatamas ja hakkasin aina energilisemalt tantsima. Üsna ruttu, tõenäoliselt umbes 10 minuti pärast, sai aga energia otsa ja tundsin vajadust maha istuda. Istusingi siis seina äärde paari sõbra juurde. Sõber pakkus välja, et võiks minna õue savu tegema, aga ma ei suutnud kuhugi liikuda, vaid tahtsin ainult paigal istuda ja katsusin endaga kuidagi toime tulla.

Tripp justkui käis ja oli täiega intensiivne, aga ma ei oska öelda milles see intensiivsus seisnes. Puudus see varasematele kordadele omane ülevoolav armastuse tunne ja mõtlesin, et ahaa seekord oligi siis selline 10-minutine tore tripp ja ülejäänu saab olema lihtsalt mingi tühi intensiivsus. Mõtlesin, et tõenäoliselt oleks mul praegu palju parem olla, kui ma üldse ei oleks MDMA'd tarbinud. Läksin siis üksinda õue.

Maja taga oli mingi suur plats ja mõned suured puud. Hakkasin seal kõndima. Nautisin värske õhu hingamist ja kõndimist ning olin üsna rahul, et kui veel 10 minutit tagasi oli elu suht raske tundunud, siis nüüd olin suutnud leida mingisuguse meeldiva eksisteerimisviisi. Niisiis, umbes pool tundi lihtsalt kõndisin seal platsil ühest otsast teise, tundsin suurt rahu ja mõnu ja ei ihaldanud mitte midagi.

Hiljem tuli üks mu sõber ka õue ja varsti läksime koos sisse tagasi, kus ma veel natuke tantsisin ja natuke rääkisin mõnede inimestega. Enam päris nii halb ei hakanud nagu korra alguses oli olnud, aga siiski tulid vahepeal mingid lained, kus ma endasse tõmbusin ja ei olnud kaugeltki nii seltsiv nagu enamik inimesi seal olid. Ei olnud halb tripp, vaid pigem ikkagi tore, aga kahjuks mu varasematele MDMA-trippidele jäi kõvasti alla.

Viimased paar või kolm tundi, mis ma veel üleval olin, olid üsna meeldivad. Peamiselt meeldis mulle see tühjus enda peas. Ei ühtki mõtet tekkimas, täielik rahu.

See rahu kestab siiamaani, aga hakkab tasapisi isegi häirima, kuna kõik tundub piisavalt hea ja ei viitsigi nagu eriti midagi ette võtta. Siin tulevad minu jaoks eriti selgelt välja MDMA ja LSD totaalselt erinevad kategooriad, kuna kui happetripp näiteks annab mulle tavaliselt mingisuguse ülemaise energiasööstu (ka järgnevateks päevadeks) ja mitu ideed, mida tahaks kohe kannatamatult teostama hakata, siis MDMA-järgsel päeval olen tavaliselt pigem väsinud ja ainuke viitsitav tegevus on inimestega suhtlemine.

Niisiis, pikem MDMA-paus on mul ees.

Lõpetuseks üks hariv video NeuroSoup'ilt: