Sõitsime umbes nädal tagasi paari sõbraga vanematekoju Vilsandi saarele. Üks sõpradest tegi selgeid vihjeid, mis viitasid sellele, et saarel võiks muu seas ka LSD'd trippida.
Esialgu ma ei olnud sest mõttest just ülemäära vaimustuses, kuna olin vähem kui nädal tagasi juba vägevalt trippinud ning parajasti oli tunne, et asjad on üsna paigas ning elu väga ilus. Ühel hommikul Vilsandil ärgates oli meil kõigil aga eriti hea olla nii füüsiliselt kui vaimselt ning otsustasime, et võiks ikkagi väiksele rännakule minna. Minu jaoks peamine argument trippimise poolt oli, et kaks nii lähestikust trippi on üks kogemus, mida mul veel ei ole. Peamiselt sai otsus aga tehtud lihtsalt sisetunde järgi.
Seekord oli meil kõik eriti planeeritud. Panime valmis oma tehnopargi, et saaks hiljem muusikat luua ja hea kvaliteediga salvestada. Laadisime kaamerate akud. Sõime kõhu täis, et hiljem kohe söömisega tegelema ei peaks hakkama. Siis võtsime margid sisse ja tegime õues lõkke üles, et ei peaks toas istuma.
Mõnus oli lõkke ääres istuda. LSD pealetulek oli seekord väga sujuv. Ei olnud tavapärast äkilist ego üleliigsete kihtide kadumist ning sellega seoses väärtushinnangute suurt muutust. Julgen oletada, et see läks seekord niimoodi sest, et olin oma eelmise tripi flow üsna hästi oma igapäevaellu suutnud integreerida. Mõtlesin seda mõtet ka lõkke ääres istudes ja tundsin end väga kainelt ning mõtlesin, et äkki oleks pidanud sööma rohkem kui ühe margi või pigem üldse mitte.
Varsti aga otsustasime minna metsa alla kõndima. Kui olime natuke astunud, tuli ka kuu välja ja joonistas kõikjale teravad varjud, mis kohati mustriteks muutusid. Kummaline kuidas happes tunduvad kõiksugu loodusnähtused enda mõtetega sünkroonis olevat, justkui pilved olekski hajunud just minu jaoks. Siitmaalt tekkisid meis kõigis juba päris ülevad tundmused ja kainust enam küll kurta ei saanud. Kuuvalgus muutus aina eredamaks ja värvilisemaks kuni tundsin, et olen ööga täielikult kohastunud ja omandanud oskuse näha mingit uut sorti valgust. Mu kaks sõpra tundsid samuti. Üks neist rääkis, et tema oli selle oskuse juba ammu ühe oma happetripi aeg omandanud.
Kõndisime läbi metsa ja jõudsime mere äärde. Esimese asjana nägin ilusat luigeperekonda, kes millegipärast ei lennanudki kohe meie ilmudes minema. Ajasid omi asju edasi, justkui nad ei olekski meid näinud või justkui nad oleks teadnud, et me oleme head. Kuu paistis eredalt, tuul puhus tugevasti, veetase oli väga kõrge ja lained aina uhtusid randa. Värvilised lained. Sel hetkel sai mu reis ikka erilise hoo sisse. Mõtted inimsuhetest ja kõiksugu sotsiaalsetest konventsioonidest olid korraga väga kaugel. Lihtsalt seisin tuule käes, nägin kõike energiana. Öine meri omandas väga kirkad värvid, mis laintest kantuna rullusid adrusele, kivisele rannale ja aina minu poole edasi. Meri andis värvidele hoo. Vaatasin korraks kuu poole ja kaugusel ei olnud mingit tähtsust - ma nägin suurt värvilist valguskera ja oleksin võinud seda puudutada. Sellises värvilises maailmas muutub muidugi ka mõtlemine ja tunnetus hoopis teistsuguseks. Tundus sobilik liikuda justkui tantsides. Olin sellest kõigest väga vaimustuses. Tundsin, et pean saama lähemale, tormi sisse. Kummikud jalas, läksin läbi vee kaljupangale, kust suuremad lained kohati üle käisid. Kõikjal mu ümber olid värvilised lained ja möll. Ma seisin kaljupangal ja tundsin end tohutult hästi. Tuul oli vali ja külm, aga seal niimoodi sirge seljaga seistes tundsin kui väga ma seda kõike armastan ning ei võidelnud enam millelegi vastu ega proovinud end tuule eest kaitsta. Pigem otsustasin, et võtan kõik endasse, mis tahab tulla, sest ma armastan seda kõike. Ja siis korraga ma tundsin, et ma justkui meeldin loodusele seal niimoodi seistes ja mul hakkas seest soojaks minema. Tormine meri, vali tuul ja kaljune maapind olid kõik väga omal kohal ja kuna ma ei võidelnud neile vastu, vaid olin otsustanud olla koos nendega, tundsin ma väga konkreetselt, kuidas neist minusse jõudu tuli.
See kõlab võib-olla veidi ülbelt, aga mul tekkis seal selline veidi üleinimlik tunne, et tegelikult mateeria piirid ei ole nii kindlad nagu ma tavaliselt olen arvanud.
Hiljem tulime koju ja mõtlesime, et hakkame muusikat tegema. Kaks arvutit kõiksugu programmidega, analoogsünt, effektiprotsessorid, kolm mikrofoni, instrumente - kõik kenasti valmis. Aga nagu happega on ja peabki olema, ei lähe miski nii nagu sa oled arvanud, eriti kui asi puutub tehnikasse. Tehnika lihtsalt ei töödanud - iga minuti tagant tekkis mingi täiesti arusaamatu müra ja me siiamaani ei tea, kust see tuli. Hiljem siiski tegime natuke muusikat, aga mitte nii rikkalike võimalustega, kui varem olime lootnud.
Üks huvitav seik oli mul peegliga. Käisin korra vannitoas, ja heitsin pilgu peeglisse - esialgu niisama vaatasin oma nahka ja juukseid ning mõtlesin, et jah selline ma siis olen ja sellega tuleb mul vist leppida. Enda uurimine muutus päris huvitavaks. Siis vaatasin endale silma. Uurisin neid silmi ja proovisin mõistatada, et kes see on seal ja mis ta võib mõelda. Tundus selline veidi kummaline tüüp. Siis mul aga tuli korraga meelde, et see peaks ju olema minu enda peegelpilt ning see väga ehmatas mind ära, kuna sealt peeglist kohe päris kindlasti vaatas vastu keegi teine. Tõmbasin kähku sealt vannitoast uttu ja üritasin edaspidi sel õhtul peeglit vältida. Tundus, et selle peeglissevaatamisega võib väga kaugele minna ja võib-olla ka kuhugi välja jõuda, aga see tundus mulle liiga ohtlik, et sellega mängida. (Olen näinud Mustamäe Peeglimeest).
Umbes sarnaseid mõtteid tekitas ka ühe sõbra jutt paarist oma unenäost. Nimelt, oli ta mingi aeg hakanud unes nägema üht vana, väga vana, võimatult vana kortsus naist, kes lihtsalt seisis pimeduses ja vaatas teda ning tahtis kontakti luua. Helilooja aga tundis, et temaga ei maksa kontakti luua, kuna selle naise pilgus oli peidus, et see naine lihtsalt tahtis teda ära süüa. Hiljem oli Helilooja hakanud internetist uurima ja leidnud, et paljud inimesed on taolist elukat näinud.
Tuleb tunnistada, et enne seda trippi olin ma mõelnud umbes nii, et kõik on mul nüüd selge ja kontrolli all. Nüüd aga sain teada, et ma ei julge omaendagi peegelpilti liiga kaua vaadata. Samuti tekitas mõtteid see, kuidas ma suutsin külmast võitu ning tormilt energiat saada. Kummaline teema see mateeria-energia suhe.
Mõtlesin ka mitmetele tüdrukutele, kes mulle kallid on, ning neis kõigis nägin ma leiduvat mingit nukrat hullumeelset kiindumust. Nägin vaimusilmas, kuidas naised on vaimustuses mehest, kes mõtleb ülevaid mõtteid - mehe mõtted on nagu mingi energia, mida naisel on väga vaja. Nägin, kuidas naine mehele käed ümber kaela põimib. Tundsin, kui väga naistel on vaja, et mees mõtleks suuri mõtteid. Kõik see tundus kuidagi veidi nukker ja kaduv ning mul hakkas eriti kahju nendest naistest, kellel ei ole enda elus sellist meest, kes teda kõrgemale vaimsele tasemele viiks. Tundsin, et ma täiega tahaksin praegu oma mõtteid tüdrukutega jagada. Ning siis ma helistasin mõnele inimesele ja neil oli hea meel. See oli hommikul, kui päike oli juba tõusnud. Tegelikult olen ma enda meelest alati pigem anti-šovinist olnud, aga mis teha... sellised mõtted lihtsalt tekkisid ja mõtlesin, et pole mõtet neid ignoreerida.
Ka loomingulises mõttes oli see tripp üllatavalt viljakas. Lisaks öösel filmitud intervjuudele ja muusikalistele salvestistele tegime pärast hommikusööki ühe väga õnnestunud videoperformance’i.
Kokkuvõtteks peab tunnistama, et oli jällegi üks päris kasulik kogemus.
Tuesday, December 13, 2011
Sunday, December 4, 2011
LSD ja polüamuuria
Kirjutan natuke oma viimase paari päeva elamustest.
Reede lõuna paiku läksime E'ga bussi peale ja sõitsime tema peika, S'i maakohta, kus S juba ees ootas. Meil S'iga oli plaanis trippida LSD'd. E oli üsna kindel, et tema seekord ei soovi.
Jõudsimegi S'i juurde. Ilus vana talumaja ilma interneti, teleka ja veeta. S oli suurde tuppa üles riputanud võrkkiige, tekitanud mugava lavatsi laua peale ja hoolt kandnud ilusa valgustuse eest. Rääkisime läbi, nii hästi, kui suutsime, mida soovime selle tripi abil saavutada ja proovisime olla teadlikud, et tõenäoliselt kõik läheb hoopis teisiti, kui me oleme planeerinud. S'l oli see ka esimene kord LSD'd trippida.
Sõime margid ära ja jäime mugavalt istuma ning aeg-ajalt veidi analüüsisime enda meeles toimuvaid muudatusi. Juba üsna ruttu sain aru, et see on üks tugevamaid marke, mida olen saanud. Oli tunne justkui istuksin rannal ja soojad särisevad murdlained uhuvad minust üle ja läbi. See oli veidi ebamugav, aga käis vist asja juurde. Istusin ja tunnetasin ega suutnud end eriti liigutada. Tasapisi hakkasid kõiksugu pindade peale ilmuma ilusad mustrid. Värinalained hakkasid tasapisi vaiksemaks jääma, aga ma endiselt ei jaksanud end liigutada. S kõndis ringi, naeris kogu südamest ja pisarad voolasid ta silmadest. Vahepeal proovisime üksteisega rääkida ja kuigi me vist ei suutnud moodustada ühtki päris lauset, kuna sõnad ja kõnevõime olid justkui ununenud, saime S'iga siiski üksteisest aru.
Niikaua kui toas oli valge, olin ma ikkagi üsna kahe jalaga maa peal. Korraga pani E aga tule kustu. Kohe läks tripp palju diibimaks. Panin silmad kinni, olid mustrid, tegin silmad lahti, olid ikka need samad mustrid. Ei olnud mingit vahet. Tundsin, et nüüd kohe-kohe sisenen ma ühte teise maailma ja mul tekkis hirm, et ei tea, kuidas ma peaksin sealt tagasi saama. Palusin E'd, et ta paneks mingisuguse küünla või midagi, mis mulle hiljem majaka eest võiks olla. Ester pani küünla põlema, aga see heitis ikkagi vist liiga palju valgust, sest kuigi ma olin nüüd valmis minema rännakule teise maailma, ei õnnestunud see enam.
E ja S võtsid vahepeal omavahel kontakti - peamiselt kuidagi läbi liikumise ja tantsu - ning mis mind tegelikult väga hämmastas, oli see, et kuidas E nii palju tripib, kui ta isegi ei teinud ju hapet.
Keeleliselt ma endiselt eriti ei mõelnud. Seetõttu ei tegelenud ma ka mingite isiklike probleemidega, mis enne trippi olin arvanud endal olevat. Ma lihtsalt imetlesin seda ilusat maailma ja kõik mu emotsioonid kadusid - välja arvatud rõõm. Kõik peale rõõmu tundus täiesti illusoorne. Vahepeal E masseeris mind üle keha ja see oli väga mõnus. Vaatasin lakke ja ühe prao vahelt nägin mingisugust maailma kummaliste ehitsitega.
Kui keeleline mõtlemine hakkas taastuma, püüdsin analüüsida kõike seda, mis mulle varasemalt oli tundunud probleem, mis aga nüüd tundus täiesti olematu. Nimelt, mis mind kõige rohkem viimasel ajal oli painanud, oli see, et mul on olnud tugev side kahe erineva tüdrukuga. Üks on mu pikaaegne pruta, keda ma armastan. Teine on üks tüdruk, kellega meil samuti on juba ammu väga teema olnud, aga kellega pole olnud võimalust koos olla. Mind oli juba tükk aega häirinud mõte sellest, et ma pean valima ühe neist ja teisega enam põhimõtteliselt mitte suhtlema. Nüüd aga sain ma aru, et need asjad ei pea nii käima. Monogaamia ei ole minu jaoks! Ma armastan neid mõlemat ja soovin neile kõige paremat. Ja kui nemad mind armastavad, soovivad ka nemad mulle kõige paremat. Mul ei ole põhjust lõpetada suhtlemist kummagagi neist tüdrukutest. Aga sealjuures on tähtis olla aus. See ei toimiks nii et ma hakkan mingit salasuhet pidama - kõik peavad teadma, kuidas asjad on ja mis ma sellest kõigest arvan. Otsustasin, et ma hakkan ausaks ja sain aru, et see on väga hea ning saab mu elu ainult paremaks muuta. Oli selline tunne, justkui oleksin mingist rattast välja saanud. Täielik level up. Juba varsti helistasingi oma prutale ja rääkisin, mis ma mõtlen. Tundsin end nüüd aina paremini.
Tundus, et ka E ja S mõtlevad umbes samuti. Vahepeal olime kolmekesi ühe madratsi peale hunnikusse kuhjunud ja kallistasime ning silitasime üksteist. Rääkisime samuti päris palju ja kuigi minu ja S'i kõne oli vist endiselt veidi ebakonventsionaalne, oli mul juba täiesti selge tunne. Selline tunne, et nüüd on nagu eesmärk täidetud ning tripp läbi. Varsti aga otsustasime S'iga minna õue jalutama.
Reede lõuna paiku läksime E'ga bussi peale ja sõitsime tema peika, S'i maakohta, kus S juba ees ootas. Meil S'iga oli plaanis trippida LSD'd. E oli üsna kindel, et tema seekord ei soovi.
Jõudsimegi S'i juurde. Ilus vana talumaja ilma interneti, teleka ja veeta. S oli suurde tuppa üles riputanud võrkkiige, tekitanud mugava lavatsi laua peale ja hoolt kandnud ilusa valgustuse eest. Rääkisime läbi, nii hästi, kui suutsime, mida soovime selle tripi abil saavutada ja proovisime olla teadlikud, et tõenäoliselt kõik läheb hoopis teisiti, kui me oleme planeerinud. S'l oli see ka esimene kord LSD'd trippida.
Sõime margid ära ja jäime mugavalt istuma ning aeg-ajalt veidi analüüsisime enda meeles toimuvaid muudatusi. Juba üsna ruttu sain aru, et see on üks tugevamaid marke, mida olen saanud. Oli tunne justkui istuksin rannal ja soojad särisevad murdlained uhuvad minust üle ja läbi. See oli veidi ebamugav, aga käis vist asja juurde. Istusin ja tunnetasin ega suutnud end eriti liigutada. Tasapisi hakkasid kõiksugu pindade peale ilmuma ilusad mustrid. Värinalained hakkasid tasapisi vaiksemaks jääma, aga ma endiselt ei jaksanud end liigutada. S kõndis ringi, naeris kogu südamest ja pisarad voolasid ta silmadest. Vahepeal proovisime üksteisega rääkida ja kuigi me vist ei suutnud moodustada ühtki päris lauset, kuna sõnad ja kõnevõime olid justkui ununenud, saime S'iga siiski üksteisest aru.
Niikaua kui toas oli valge, olin ma ikkagi üsna kahe jalaga maa peal. Korraga pani E aga tule kustu. Kohe läks tripp palju diibimaks. Panin silmad kinni, olid mustrid, tegin silmad lahti, olid ikka need samad mustrid. Ei olnud mingit vahet. Tundsin, et nüüd kohe-kohe sisenen ma ühte teise maailma ja mul tekkis hirm, et ei tea, kuidas ma peaksin sealt tagasi saama. Palusin E'd, et ta paneks mingisuguse küünla või midagi, mis mulle hiljem majaka eest võiks olla. Ester pani küünla põlema, aga see heitis ikkagi vist liiga palju valgust, sest kuigi ma olin nüüd valmis minema rännakule teise maailma, ei õnnestunud see enam.
E ja S võtsid vahepeal omavahel kontakti - peamiselt kuidagi läbi liikumise ja tantsu - ning mis mind tegelikult väga hämmastas, oli see, et kuidas E nii palju tripib, kui ta isegi ei teinud ju hapet.
Keeleliselt ma endiselt eriti ei mõelnud. Seetõttu ei tegelenud ma ka mingite isiklike probleemidega, mis enne trippi olin arvanud endal olevat. Ma lihtsalt imetlesin seda ilusat maailma ja kõik mu emotsioonid kadusid - välja arvatud rõõm. Kõik peale rõõmu tundus täiesti illusoorne. Vahepeal E masseeris mind üle keha ja see oli väga mõnus. Vaatasin lakke ja ühe prao vahelt nägin mingisugust maailma kummaliste ehitsitega.
Kui keeleline mõtlemine hakkas taastuma, püüdsin analüüsida kõike seda, mis mulle varasemalt oli tundunud probleem, mis aga nüüd tundus täiesti olematu. Nimelt, mis mind kõige rohkem viimasel ajal oli painanud, oli see, et mul on olnud tugev side kahe erineva tüdrukuga. Üks on mu pikaaegne pruta, keda ma armastan. Teine on üks tüdruk, kellega meil samuti on juba ammu väga teema olnud, aga kellega pole olnud võimalust koos olla. Mind oli juba tükk aega häirinud mõte sellest, et ma pean valima ühe neist ja teisega enam põhimõtteliselt mitte suhtlema. Nüüd aga sain ma aru, et need asjad ei pea nii käima. Monogaamia ei ole minu jaoks! Ma armastan neid mõlemat ja soovin neile kõige paremat. Ja kui nemad mind armastavad, soovivad ka nemad mulle kõige paremat. Mul ei ole põhjust lõpetada suhtlemist kummagagi neist tüdrukutest. Aga sealjuures on tähtis olla aus. See ei toimiks nii et ma hakkan mingit salasuhet pidama - kõik peavad teadma, kuidas asjad on ja mis ma sellest kõigest arvan. Otsustasin, et ma hakkan ausaks ja sain aru, et see on väga hea ning saab mu elu ainult paremaks muuta. Oli selline tunne, justkui oleksin mingist rattast välja saanud. Täielik level up. Juba varsti helistasingi oma prutale ja rääkisin, mis ma mõtlen. Tundsin end nüüd aina paremini.
Tundus, et ka E ja S mõtlevad umbes samuti. Vahepeal olime kolmekesi ühe madratsi peale hunnikusse kuhjunud ja kallistasime ning silitasime üksteist. Rääkisime samuti päris palju ja kuigi minu ja S'i kõne oli vist endiselt veidi ebakonventsionaalne, oli mul juba täiesti selge tunne. Selline tunne, et nüüd on nagu eesmärk täidetud ning tripp läbi. Varsti aga otsustasime S'iga minna õue jalutama.
Kohe kui õue astusime, läks asi väga põneks. Oli pilves ilm ja kuu ainult õige õrnalt paistis läbi. Aias kasvavate puude raagus võrad liikusid tuule käes ja aina moodustasid mustreid või tundusid kuidagi teadlikud olevat meie kohalolust. Hiljem ma sain aru, kuidas see asi toimib (aga enam ei mäleta). Suundusime tasapisi aiast välja ja läksime üle põllu. Kaugelt paistis mingisuguse linna kuma, mis pidevalt muutis oma värvi. Ronisime üle kraavi, kus oli päris palju vett ja jõudsime metsatukka. Kuna metsaalune oli mustritega kaetud, oli seal tegelikult päris imelik kõndida, kuna oli tunne nagu matkaks oma saabastega matslikult üle mingi kunstiteose. S juhatas mind seal ühe puu juurde. See oli väga kummaline puu. Ühe ja sama juure pealt kasvasid välja 6 jämedat tüve ning nende vahel sai mõnusalt olla. Hakkasime mõtlema, et ei tea, kas puul on ka oma mõtted ja tunded ning korraga mul lõi pähe, et tead mis ma arvan - ei ole! Sest ma tajusin planeet Maad ühe suure tervikuna ja sain aru, et inimkond moodustabki planeet Maa teadvuse kõige korrastatuma kihi. Ja teadvus on väga tähtis osa ühest organismist. Isegi nii tähtis, et on võimeline oma kehale haiget tegema ja kehal ei jää muud üle, kui taluda kõiksugu kannatusi, mis teadvus talle tekitab. Samas, võib teadvus ka kehale kasulik olla. S pani ette, et võiks puu otsa ronida. Esialgu tundus see mõte mulle veidi ohtlik, aga kui S hakkas minema, tundsin, et ma lihtsalt pean järgi minema. Ronisime lõpuks päris kõrgele. Tähed tulid välja ja kuu paistis.
Seadsime sammud tagasi S'i juurde, tee peal hakkas kõvasti vihma sadama. Ester istus parajasti köögis ja tegeles kudumisega. Võtsime väga pidulikult pitsi viina (tavaliselt keegi meist eriti alkoholi ei tarbi) ja tegime süüa. Hiljem pugesime kolmekesi koos teki alla. Vist oli plaan magama jääda, kuigi teadsin, et und nagunii ei tule. Siis aga juhtus üks huvitav asi.
E oli meie vahel ja väga mõnus oli niimoodi kolmekesi kaisutada. Minu mõtted olid esialgu küll seksist väga kaugel, aga tasapisi muutus meie silitamine ja kallistamine aga aina intensiivsemaks, kuniks lõpuks ikkagi seksisime kolmekesi. Alguses kordamööda, kuniks E julgustas mind ja S'i endid samaaegselt temasse mahutama. Jei! Tegelikult mulle LSD mõjus sel hetkel veel täitsa arvestatavalt, nii et vahepeal nägin siin-seal mustreid ja tekkis mingi sügavam mõttekäik, mistõttu seksimine jäi kohati veidi unarusse. Aga see ei olnudki selline seks, kus on eesmärk sperma välja pritsida, see oli lihtsalt selline mõnus olemine. Oli väga hea, et see kõik juhtus, sest läbi selle sain oma värskelt omandatud polüamuursed põhimõtted ka praktikasse rakendatud ning see aitas kohe tugevasti kaasa, et mõtted ei jääks ainult mõteteks ja et ma oma vanaviisi pool-pettusesse tagasi ei langeks.
Järgmise päeva õhtul liitus meiega pärast oma päevatööd ka minu pruta. Me seletasime talle, mis mõtted meil seal olid tekkinud ja kuidas need mõtted on ka realiseerunud ning ta võttis selle vastu üllatavalt mõistlikult ning tundus, et ka temal oli sellest kõigest hea meel. See öö läksime voodisse juba kõik neljakesi.
Mu elu on väga ilus.
Subscribe to:
Posts (Atom)