MDMA, loodus ja sõbrad

Järgmine postitus on pühendatud tulevaste generatsioonide etnograafidele ja kodulooõpetajatele. Siit saate siis teada, kuidas noored inimesed ennevanasti pidutsesid.

Nimelt, oli mul õnn viibida ja ka väike kontsert anda ühel erilisel muusikafestivalil, keset kaunist loodust. Julgen väita, et psühhonautide kontsentratsioon sellel üritusel oli keskmisest kõrgem ning terve festivali vältel oli nii mõnelgi inimesel sees see spetsiifiline müstiline surin, millest ma siin blogis vist päris palju kirjutanud olen.

Olime sõbraga laval ja tegime elektroonilise muusika laivi. Umbes poole kontserti aeg, nagu oli kokku lepitud, toodi meile veetopsid, kuhu oli lahustatud 2x1/5 grammi MDMA'd. Umbes siis, kui kontsert oli menukalt lõppenud ja meie õnnelikult lavalt maha astunud, hakkas ka aine mõjuma.

Kehaline olemine läks aina mõnusamaks. Varsti üks mu tripikaaslastest oli kuidagi sauna sattunud ja leidis, et ka mina peaksin seda kindlasti proovima. Esialgu see ei tundunud mulle küll eriti hea mõte, kuna saunas teatavasti keha kaotab vett ja koostöös MDMA'ga võib leil ehk südamele liiga intensiivne olla, aga kuna ta nii kenasti ja tungivalt soovitas mul minna, mõtlesin, et ma parem lihtsalt usaldan teda. Võtsin ühe leili, käisin duši all ja panin riide. Oli mõnus. Ümberringi olid inimesed väga rõõmsad ja mul oli südames selline meeldiv pulbitsev tunne, et tahaks neid kõiki kallistada. Tõenäoliselt valdas see tunne ka teisi ja kulmineerus, kui ümbes kümmekond inimest saunast paljalt lava ette tantsima jooksis. Ka DJ, kes too päev muideks oli esimest korda hapet proovinud, tõdes hiljem, et alasti publikule polnud ta veel kunagi varem mänginud.

Läksin koos oma MDMA's sõbraga ja ühe tema sõbraga, kes kusjuures sarnaselt DJ'le oli samuti esimest korda happes, mere äärde, kus leidsime mõnusa tuulevaikse sopi. Heitsime seal õlg õla kõrval selili ja vaatasime tähti ja laineid. Mul oli hea meel, et ma neid inimesi tunnen ja nendega koos öösel tähti saan vaadata. Teise inimese õla soojus oli hea.

Metsa vahele oli muusika juba täiesti piisavalt kosta ja kuna seal oli nii ilus, olidki festivalikülalised mööda metsi ja lagendikke lailai.

Tripi lõpp läks psühhedeelsemaks. Hakkasime väsima ja läksime uuesti sauna. Saunas kogesin aga sellist huvitavat seisundit, et parasjagu oli sõbraga vestlus käimas, kui ma mõtlesin, et panen natukeseks silmad kinni. Siis aga hakkas silme ees ootamatult jooksma unenägu. Ja samas ma olin keskendunud vestlusele ja sain talle isegi vastata. Hiljem oli seda veel paar korda. Siis pesin hambad ja läksin magama.

Ainuke oht MDMA'ga näib olevat, et ta on alati hea ja raske on leida põhjust, et miks mitte ühel peol MDMA'd trippida ning teatavasti, kui seda ikkagi väga palju teha, võib tekkida probleeme serontoniini tasakaaluga. Niisiis, teen teadliku otsuse seda ainet mitte liiga tihti tarvitada.

Salvia

(Järgneva teksti saatis Psühhotroopikasse üks lahke anonüümne psühhonautlanna. Tegemist ei ole blogi autori kogemusega.)

Kohe kui olin sinna nii ootamatult jõudnud, sain ma aru, et mind on siia oodatud ja ma olen siin varem käinud. Aga kuidas ma jälle siia jõudsin, jäi täiesti arusaamatuks. Olin unustanud selle dimensiooni saatuslikku loomust, mis lõikab sind ette hoiatamata ära maapealsest reaalsusest. Aga kas ma olen siin üksi - see, kes endiselt pendeldab kahe maailma vahel ja hakkab tasapisi kõike ära unustama? Äkki on siin ka tema, kellele ma andsin suust-suhu edasi salvia aurud? Selle peale tekkis mul mure, sest ma polnud teda ju sellise maailma eest ette hoiatanud. Aga siis oli see kõik juba kadunud. Aeg hakkas venima ning pööras suuna 180 kraadi tagasi. Jälle pidin kõike otsast ära kuulama, et näha sammu edasi. Jälle olin kinni ajas, mis keerab ratast ainult teatud nihkega järgmise punktini, korrates kõike, mis oli juba olnud. Mööda heleda müra rebistavaid avanevaid lehvikuid kärises reaalsuspilt minu ees. Kõik rebenes, vajus korrapäradeid liikumisi mööda laiali. Üldse on siin kõik äärmiselt viimistletud ja maalitud täistoonides, kergelt helendav-pastelne. Langesin lõhesse ja järgmisesse lõhesse, mingisugusesse null-punkti läbilõikesse, selle füüsilise maailma taha.

Sa ei mäleta seda, kuidas sa siia jõudsid, aga sa tead, et oled siin varem olnud. Kõik on tuttav ja loogiline. Hämar peoruum, palju võõraid sõpru, püüan meenutada, kuidas ma siia sattusin, aga siin ma olen ja see tundub tõeline. Või elan ma kellegi teise kehas, piilun maailma mõne rändhinge vahendusel kellegi teise pilgu läbi. Või olen ma iseendas, aga mõnes eelmises või tulevases elus. Siin ma olen, aga ma ei mäleta mitte midagi sellest maailmast, mis aegajalt mulle virvendab, kuigi ma ei oska seda praegu millegagi seostada. Jälle avanevad praod ja lehvikud ja kogu langemine algab taas. Pigem talv, samad toonid nagu siis, kui ma päriselt viimati salviat suitsetasin. Kuid see seos tekkis mul alles hiljem, sest ma endiselt absoluutselt ei adunud, miks ma olen siin. Korraks lendan tagasi maale ja leian oma vasakul käel kilekotikese pruuni puru. Aga kohe kaon taas psühhedeeliasse. Jälle samad teemad, võõrad sõbrad ning ka siin ei suuda ma kuigipalju meenutada, kes ma olen ja miks ma siin olen, kuigi suudan tegutseda.

Jälle maapealset reaalsust piiludes, kui olen jälle kogu seeria edasiminekuid ja meenutusi läbi teinud, näen enda ees tuttavat kuju. Pilt tema ümber moondub erksates toonides plastmassist mängumaailmaks, mis tundub aga vägagi tõeline. See on lihtsalt üks õhuvaba ruum, üks vaakum, hele valge müraga täidetud maailm. Lendan taas mööda rebendeid tagasi ja alles siis, kui olen järjekordse tsükli läbi teinud, meenub mulle, et see on Anz. Ja ma ütlen:

„Aa.”

Vaikus 5 sekundit.

Jõuab kohale, et tegemist on tõepoolest Anzuga, ma pole siinmaailmas üksi. Hüüan entusiastlikult:

„Anz!”

Minu entusiasm peegeldab seda lõpmatuna näivat aega, mil ma oma meelest trippisin kuskil mujal teistes reaalsustes. Pole ju nii ammu teda näinud! Näitan talle kotikest pruuni puruga ja küsin, mis asi see on.

Anz seisab rahulikult ja ütleb:

„Salvia, sa just suitsetasid seda.”

Vaikus 5 sekundit. Lehvikud avanevad, lehvikud sulguvad. Aeg keerab edasi ja keerab jälle kogu maa tagasi. Ja jälle edasi.

„Aa.”

Hetk. Veendun, et tõepoolest olen seda suitsetanud ja olen veel rannas. Hiiumaal.

„Siis peab ju trippima!” Ütlen otsusekindlalt ja heidan isukalt selili, käed kukla taga. Vaatan. Midagi ei näe. Peas kumiseb küsimuste meri. Poole minuti pärast kargan püsti:

„Mis asi see on? Mis asi see on?!”

LSD troopilisel saarel ja neotribalism

Mul on tunne, et kusagil on mingi saladus ning et seda tegelikult ikkagi ei ole olemas.

See tunne tekkis ühel hetkel, möödunud ööl, kui kogesin, kuidas üks Ko Pha Ngani poiss paadile gaasi andis.

☜-(ΘLΘ)-☞

Oleme pruudiga troopilisel saarel, Ko-Pha-Nganil, on öö. Ärkame oma bungalows üles ja asume teele. Meile on räägitud, et tuleb mingi tähtis pidu. Midagi sellist, kus on oodata tõelisi imesid.

Läbi dzungli on lahe minna, väga ilus. Siinseal lendab helendavaid mardikaid, kes omi ilusaid asju ajavad, samal ajal pidevalt mööduvale inimesele meelde tuletades, et igal pool on ikka midagi väga võimsat. Meile muidugi on see sel hetkel juba niigi selge, kuna kogu troopiline rohelus moodustab kauneid, selgeid mustreid. Neid mustreid, mis lähevad lõpmatutesse geniaalsetesse peensustesse ja tuletavad mulle meelde, mis on armastus ning panevad endalt küsima, et kas ma ikka olen seda alati teadnud. Tunneme end dzunglis nagu kodus.

Jõuame mäenõlvale ja alt orust juba kostub üsna paljulubav pulss. Guy's bar on see koht, kuhu me oleme teel. Mööda kaljusid laskub mugav trepp, laternad valgustavad. Näeme paate saabumas ning inimesi pulsi poole kulgemas. Tundub, et seekordne kogunemine on palju suurem, kui möödundnädalane. Kuulu järgi on ühel legendaarel DJ'l, Davidil seal täna sünnipäev. Jõuame rannale. On tõus. Piki lühikest rannariba õõtsuvad ookeanilainetel kümmekond suurte diiselpäramootoritega longboati. Paate on vaja kuna muumoodi sinna lahesoppi kus asub Guy's bar ei pääsegi. See on ka üks põhjustest miks Guy's bari peod on palju lahedamad kui ülejäänud peod Koh Pha Nganil. Laternad paatide ahtrites panevad vee helendama. Mõned juhid istuvad oma paatides, minekuvalmis. Teised lebavad palmide vahele tõmmatud võrkkiikedes, ajavad omadega juttu või lõõbivad lõõpivatele venelastele vastu. "Taxi-boat?", kostab harjunud maneeriga hüüe.

Läheme pulsi suunas. Laternaid vahepeal ei ole ning maa ning kohati ka õhk on täis mustreid. Veidi kummaline on nende peale astuda. Siinseal on veel inimesi, rahulikult, kiirustamata meiega ühes suunas minemas. Riietatud kummalistesse rõivastesse. Kellel suled peas, kellel nahkkott kintsu külge kinnitatud, kellel minule tundmatutes märgisüsteemides tatoveeringud keha katmas. "Hõimlased", mõtlen. Varsti tuleb välja, et nad ongi hõimlased. Ning et me oleme tulnud mingisugusele ülemaailmsele hõimlaste kogunemisele. Ja et - tahame me seda või ei taha - meie pruudiga oleme ka hõimlased.

Jõuame Guy's bari. Muusika on väga mõnus. Tekib mõte, et see muusika on nagu mingi bioloogiline masinavärk, mis töötab väga hästi. Silma järgi on kohal umbes 200-300 inimest. Kõigil salajane või vähemsalajane soov suhelda, mitte olla üksik. Ning muusika annabki neile selle võimaluse, läbi tantsu.

Istume pruudiga ühele kivirahnule, et veidi jälgida. Meie juurde tuleb Guy, koha omanik, vaatab oma intelligentsete silmadega meile otsa ja küsib oma Taipärase aktsendiga: "What do you need? MDMA? What do you need?" - "Nothing", on meie vastus. Guy naerab, mõistab meid ja meil on teineteisemõistmise hetk, üks esimesi, mis mul siin kohalike inimestega on olnud.

Kuna kell on veel vähe, pole alkoholijoojad veel minema läinud ning suitsetavad ja haisevad. Peamiselt on nendeks glamuurselt riides venelased, tõenäoliselt Hat Rinilt otse siia sõitnud, õllepudelit vähepeal käest panemata. Hais häirib pruuti, nii et läheme alla rannale.

Kõige hullem asi maailmas on, kui inimesed on tulnud mingite ootustega ja siis ära minnes proovivad välja mõelda, kuidas öelda, et jah ootused olid õiged. Aga õnneks seda oli sellel peol suhteliselt vähe. Ja hiljem, umbes kella 5 paiku hommikul oli seda seal veel vähem - väga sünergiline atmosfäär. Aga enne hiljemat läksime prutaga rannale ja jälgisime paate mustendavatel, kohati helendavatel laintel õõtsumas. Ahter ranna poole ja ankur meres. Aeg-ajalt mõned inimesed tulid juurde, läksid ära. Minu peas oli aga küsimus, et mis on siis lahe.

Sest ühest küljest, see mis näiteks seal kogunemisel toimub on väga lahe. Samas, mõned osavõtjad on kuidagi imelikult riides. Näiteks väga paljud kannavad seal selliseid ajaloolise hõnguga riideid - neo-tribal värk youknow - ja on näha, et nad on sellega palju vaeva näinud ja see on saanud suureks osaks sellest, kes nad enda arvates on ja see tundub mulle jällegi veidi klammerdumismaiguline. Samas, need neo-tribalistid peavad end üldiselt paremini ülal kui glam-tüübid. Mis paneb mind korraks mõtlema, et äkki säärasel riietumisstiilil on ikkagi rohkem pluss- kui miinuskülgi.

Siis aga näen, kuidas teismeline (nagu nad enamus) taxi-boat'i juht, oma suurele võimsa diiselpäramootoriga paadile hääled sisse paneb, kaldast eemaldub, üksinda üle tumeda laineharja veel tumedama öise ookeani poole sõidab ja korraks, puhtalt iseenda lõbu pärast, gaasi põhja vajutab. See on äge.

P.S.

Pärast meie öiseid seiklusi dzunglis on mul nüüd olnud aega elu üle järelemõtlemiseks.

Armastus on ikka kõige võimsam jõud maailmas. Armastus suudab hävitada kõik, mida ei ole olemas. Selles teadmises elatud päev on olnud väga ilus minu jaoks. Mind joovastab, kui ma näen inimest, kes on õnnelik. Eriti, kui mina võin sellele õnnele mingilgi määral kaasa aidata. See kehtib muidugi ka iga mööduja kohta, kellega vahetatud "Hello" osutub millekski enamaks, kui täielik mõttetus, aga kõige rohkem sütitab mind ikkagi mu pruut. Ja ma tunnen seda lausa füüsiliselt, kuidas me üheskoos loome energiat.

P.P.S.

Paar sõna ka selle koha kohta, kus me Prutaga viimased 4 päeva oleme bungalow'd (väga odava hinnaga) rentinud. Guü's Barist 10 minuti jalutuskäigu kaugusel, saare selles osas, kuhu saamiseks on vaja võtta taxi-boat ja kus ei ole 7/11 poodi, asub Eden's Garden ja see on üks lahedamaid kohti, kus ma olen olnud. Mulle meeldib, et siin - samuti nagu Guy's baris - on kõik väga orgaaniliselt funktsionaalne. Ei ole ülearuseid asju ja vajalikud asjad on ilusad ning lihtsasti kättesaadavad. Kõige peale näib olevat mõeldud.

Koha omanik on ka päris lahe tüüp. Mittekohalik. Naudib oma tööd. Näiteks eilne hommik. Lamame Prutaga mattidel ja ootame oma maitsvat hommikusööki, kui oma bungalowst tuleb räpases maikas ja lühikestes pükstes sassis juustega tüüp otse saali, teeb paar tantsusammu, teretab meid ja tantsiskleb ühe uuema, endast tõenäoliselt üsna heal arvamusel oleva neiu poole ning hakkab talle naljatades külge lööma. Esialgu neiu tõrjub teda, aga kuna ta on naljakas, hakkab lõpuks sulama. Siis aga küsib koha omanik: "Maübe I can get üou something to eat, drink?" Ja tundub, et tal on tõesti reaalne soov inimesi aidata. Samuti on ta oma Birma immigrandiperest personali hästi välja õpetanud - või on nad lihtsalt õppinud teda vaadates. Toredad, sõbralikud inimesed. Isegi umbes 12-aastane nõudepesija-abitööde tegija tüdruk, maja taga kraanikausi juures, kui muusika heaks läheb, tantsib omaette, veidi arglikult, arvates vist, et keegi teda ei jälgi. Aga mina jälgisin.

LSD ja aastavahetus

Kirjutan nüüd natuke sellest, milline oli minu aastavahetus. Olen siimaani veel veidi happes.

Aastavahetuse rituaal aitas mul leida mõned vastused ja mõned kysimused. Mõned sellised küsimused, mille suhtes ma tunnen, et vastused nendele on päris kaugel. Aga ma tahaks kõigest aru saada.

Sest, kui ma nüüd vaatlen oma viimase aja käitumist, siis on mul olnud veidi vaenulik suhtumine asjadesse, millest ma aru ei saa. Selline suhtumine, et tahaks nad lihtsalt õhku lasta. Asi on selles, et ma naudin paugu kõla - nii mõnus on kuulata. Aga olles siiski mõnevõrra teadlik ohtudest, mis sellise käitumisega võivad kaasneda, muutub aina suuremaks soov asjadest aru saada.

Mind häirivad mõned inimesed. Samas, väljend "häirivad" kõlab minu praegusele meeleseisundile rudimentaalsena. Milles on siis ikkagi asi? Mulle tundub, et enamik inimesi mu ümber on hullud. Ja ma oleks väga üllatunud kui keegi suudaks mulle hetkel selgeks teha, et hoopis mina olen hull.

Aga mulle teeb head meelt, et mina ei ole siiski ainuke kaine inimene. On isegi minust ikka mitme pea jagu kainemaid. Ja huvitav on see, et nende kainetega suhtlemine äratab minus võime ka nendes, keda ma mittekaineteks pean, leida aspekte, mis on üsnagi kained.

Vajaks vist veidi selgitamist, mida ma mõtlen, kui ma kirjutan "kaine". Ma mõtlen inimest, kes ei karda pauku. Tegelikult, pärast seda kui pauk on juba ära käinud, on kõik nagunii õnnelikud. Aga mõni inimene näib seda pauku nii väga kartvat, et teeb kõik, mis tema võimuses, et seda pauku vältida - ja see on minu meelest lihtsalt veidi kasutult raisatud energia.

Vajaks vist veidi selgitamist, mida ma mõtlen, kui ma siin inimestest räägin. Ma vist juba kasutasin oma eelmises lõigus seda sõna liiga üldises tähenduses. Näiteks, käsiloleva lõigu kirjutamise aeg mulle juba tundub, et ükski inimene ei karda pauku, vaid pauku kardavad ainult nukrad vaimud. Aga mõnikord inimene on lubanud neil nukratel vaimudel enda üle niivõrd võimust võtta, et laseb neil endaga peaaegu kõike teha.

"Nukrad vaimud" on minu arvates see, kui mingisugused värgid, mida enam üldse vaja ei ole - ja mis oleks kõige mõtekam lihtsalt algosadeks laiali lammutada, et neist midagi muud ehitada - kui need värgid tahavad elada ja ei taha ära kaduda. Need erinevad mõttetud värgid hakkavad mõnikord omavahel koostööd tegema ja loovad niimoodi midagi, mis justkui oleks peaaegu elusorganism, aga samas ei ole ka. Sest elu on mõeldud hingega olenditele, mitte sellele kasutule vaimule, kelle ainsaks eesmärgiks näib olevat oma ärakadumist võimalikult kaua pikendada. See on näiteks see, kui inimesed tulevad uusaastapeole mingite ootustega. Kui on justkui valmistutud, et tuleks "väga mõnus pidu". Kui, näiteks, inimene enne peole tulekut käib poest läbi ja võtab sealt kaasa rohkem toitu ja sööki, kui sellel peol jõutakse ära tarbida, tekib mõnikord pinge, mis seisneb selles, et toidu toojal on ootus, et ta söök tarbitakse ära, samas kui selleks ei ole tegelikult vajadust. Inimlik käitumine oleks mitte süüa ega juua rohkem kui on vaja. Mõnikord aga see ülearune toit ikka tahab võimalikult kaua olemas olla ja siis inimesed teevad ennast selle toidu orjadeks - näiteks, toites peo lõpuni lootust, et äkki see toit ikka saab tarbitud. Sellisel hetkel on nukker vaim inimese üle võimust võtnud ja ma tahaks seda inimest raputada ja öelda, et kuule unusta ära see ülearune toit, teeme midagi lõbusat parem.

Aga siin on see probleem, et ma tõenäoliselt ütleksin talle seda mingisuguse vaenuliku alatooniga. Seda ma ka tegin sel aastavahetusel ja osalt minu tooni tõttu, osalt seepärast, et ma lihtsalt ei olnud tol hetkel verbaalselt eriti võimekas, ei saanud ta minust aru. Ja see tekitas minus sellise tunde, et misasja, aga mul on ju õigus ja kui sa oled inimene, peaksid sa minuga nõustuma. Ma arvan, et see tunne oli ülbe ja alahindav. Ma ei osanud tol hetkel arvesse võtta kõike seda, mida see inimene on läbi elanud. Ma ei oleks talle "halastanud" ka siis, kui ma oleksin tema läbielamisi tol hetkel täiel määral tunnetanud, aga siis ma ehk oleksin osanud oma mõtte paremini temani viia ja kui siis ikka veel ei oleks mulle sealt inimene vastanud, oleksin mõelnud, mis ma edasi teen, aga hetkel ma ei hakka selle ümber spekuleerima, kuna mulle tundub, et iga inimene on ikkagi palju tugevam, kui need nukrad vaimud, mis teda valdavad, ja võimeline need vaimud ka hävitama, kuna tegelikult neil vaimudel ei ole mingit jõudu - nad lihtsalt kasutavad inimese headust ära. Seepärast, mulle tundub, et mõnikord on vaja olla valiv, kelle vastu olla hea. Samas, see ei ole nii lihtne.

Sest, oma kõige suuremaks õuduseks, ma sain ühel hetkel aru, et ka mina ise olen vähemalt ühte inimest tol õhtul ahistanud ja sellega temas nendele vaimudele tegutsemisruumi loonud. Ja tõenäoliselt see ahistamine oleks jäänud olemata, kui ma oleksin temasse ikkagi algusest peale suurema respektiga suhtunud.

Hiljem avastasin veel ühe asja. Nimelt, varem ma olin ikka alati arvanud, et ma olen taoline tüüp, kes meeldib kõigile või kui ka ei meeldi, siis need inimesed lihtsalt ei ole mind veel piisavalt tundma õppinud. Nüüd ma aga täitsa nägin seda loogikat, mistõttu ma mõnele inimesele võin mitte meeldida. Ja mind millegipärast tõmbas veidi just nende poole, kuna ma tundsin, et nad võivad mind paremaks muuta.

Mis muidugi sugugi ei välista seda, et mind võivad paremaks muuta inimesed, kellele ma meeldin.

Pikemalt praegu ei kirjutagi. Mõned värgid vajavad toimetamist.

Minu uusaastalubadus on see, et ma järgmisel aastal kavatsen kindlasti kasutada palju rohkem ilutulestikku. Oleks hea kui aastaringi oleks igaks juhuks vähemalt üks pakk paugukaid taskus, et vajadusel midagi ebameeldivat minema peletada iseendast ja teistest.

LSD, loodus ja tundmatud alad

Sõitsime umbes nädal tagasi paari sõbraga vanematekoju Vilsandi saarele. Üks sõpradest tegi selgeid vihjeid, mis viitasid sellele, et saarel võiks muu seas ka LSD'd trippida.

Esialgu ma ei olnud sest mõttest just ülemäära vaimustuses, kuna olin vähem kui nädal tagasi juba vägevalt trippinud ning parajasti oli tunne, et asjad on üsna paigas ning elu väga ilus. Ühel hommikul Vilsandil ärgates oli meil kõigil aga eriti hea olla nii füüsiliselt kui vaimselt ning otsustasime, et võiks ikkagi väiksele rännakule minna. Minu jaoks peamine argument trippimise poolt oli, et kaks nii lähestikust trippi on üks kogemus, mida mul veel ei ole. Peamiselt sai otsus aga tehtud lihtsalt sisetunde järgi.

Seekord oli meil kõik eriti planeeritud. Panime valmis oma tehnopargi, et saaks hiljem muusikat luua ja hea kvaliteediga salvestada. Laadisime kaamerate akud. Sõime kõhu täis, et hiljem kohe söömisega tegelema ei peaks hakkama. Siis võtsime margid sisse ja tegime õues lõkke üles, et ei peaks toas istuma.

Mõnus oli lõkke ääres istuda. LSD pealetulek oli seekord väga sujuv. Ei olnud tavapärast äkilist ego üleliigsete kihtide kadumist ning sellega seoses väärtushinnangute suurt muutust. Julgen oletada, et see läks seekord niimoodi sest, et olin oma eelmise tripi flow üsna hästi oma igapäevaellu suutnud integreerida. Mõtlesin seda mõtet ka lõkke ääres istudes ja tundsin end väga kainelt ning mõtlesin, et äkki oleks pidanud sööma rohkem kui ühe margi või pigem üldse mitte.

Varsti aga otsustasime minna metsa alla kõndima. Kui olime natuke astunud, tuli ka kuu välja ja joonistas kõikjale teravad varjud, mis kohati mustriteks muutusid. Kummaline kuidas happes tunduvad kõiksugu loodusnähtused enda mõtetega sünkroonis olevat, justkui pilved olekski hajunud just minu jaoks. Siitmaalt tekkisid meis kõigis juba päris ülevad tundmused ja kainust enam küll kurta ei saanud. Kuuvalgus muutus aina eredamaks ja värvilisemaks kuni tundsin, et olen ööga täielikult kohastunud ja omandanud oskuse näha mingit uut sorti valgust. Mu kaks sõpra tundsid samuti. Üks neist rääkis, et tema oli selle oskuse juba ammu ühe oma happetripi aeg omandanud.

Kõndisime läbi metsa ja jõudsime mere äärde. Esimese asjana nägin ilusat luigeperekonda, kes millegipärast ei lennanudki kohe meie ilmudes minema. Ajasid omi asju edasi, justkui nad ei olekski meid näinud või justkui nad oleks teadnud, et me oleme head. Kuu paistis eredalt, tuul puhus tugevasti, veetase oli väga kõrge ja lained aina uhtusid randa. Värvilised lained. Sel hetkel sai mu reis ikka erilise hoo sisse. Mõtted inimsuhetest ja kõiksugu sotsiaalsetest konventsioonidest olid korraga väga kaugel. Lihtsalt seisin tuule käes, nägin kõike energiana. Öine meri omandas väga kirkad värvid, mis laintest kantuna rullusid adrusele, kivisele rannale ja aina minu poole edasi. Meri andis värvidele hoo. Vaatasin korraks kuu poole ja kaugusel ei olnud mingit tähtsust - ma nägin suurt värvilist valguskera ja oleksin võinud seda puudutada. Sellises värvilises maailmas muutub muidugi ka mõtlemine ja tunnetus hoopis teistsuguseks. Tundus sobilik liikuda justkui tantsides. Olin sellest kõigest väga vaimustuses. Tundsin, et pean saama lähemale, tormi sisse. Kummikud jalas, läksin läbi vee kaljupangale, kust suuremad lained kohati üle käisid. Kõikjal mu ümber olid värvilised lained ja möll. Ma seisin kaljupangal ja tundsin end tohutult hästi. Tuul oli vali ja külm, aga seal niimoodi sirge seljaga seistes tundsin kui väga ma seda kõike armastan ning ei võidelnud enam millelegi vastu ega proovinud end tuule eest kaitsta. Pigem otsustasin, et võtan kõik endasse, mis tahab tulla, sest ma armastan seda kõike. Ja siis korraga ma tundsin, et ma justkui meeldin loodusele seal niimoodi seistes ja mul hakkas seest soojaks minema. Tormine meri, vali tuul ja kaljune maapind olid kõik väga omal kohal ja kuna ma ei võidelnud neile vastu, vaid olin otsustanud olla koos nendega, tundsin ma väga konkreetselt, kuidas neist minusse jõudu tuli.

See kõlab võib-olla veidi ülbelt, aga mul tekkis seal selline veidi üleinimlik tunne, et tegelikult mateeria piirid ei ole nii kindlad nagu ma tavaliselt olen arvanud.

Hiljem tulime koju ja mõtlesime, et hakkame muusikat tegema. Kaks arvutit kõiksugu programmidega, analoogsünt, effektiprotsessorid, kolm mikrofoni, instrumente - kõik kenasti valmis. Aga nagu happega on ja peabki olema, ei lähe miski nii nagu sa oled arvanud, eriti kui asi puutub tehnikasse. Tehnika lihtsalt ei töödanud - iga minuti tagant tekkis mingi täiesti arusaamatu müra ja me siiamaani ei tea, kust see tuli. Hiljem siiski tegime natuke muusikat, aga mitte nii rikkalike võimalustega, kui varem olime lootnud.

Üks huvitav seik oli mul peegliga. Käisin korra vannitoas, ja heitsin pilgu peeglisse - esialgu niisama vaatasin oma nahka ja juukseid ning mõtlesin, et jah selline ma siis olen ja sellega tuleb mul vist leppida. Enda uurimine muutus päris huvitavaks. Siis vaatasin endale silma. Uurisin neid silmi ja proovisin mõistatada, et kes see on seal ja mis ta võib mõelda. Tundus selline veidi kummaline tüüp. Siis mul aga tuli korraga meelde, et see peaks ju olema minu enda peegelpilt ning see väga ehmatas mind ära, kuna sealt peeglist kohe päris kindlasti vaatas vastu keegi teine. Tõmbasin kähku sealt vannitoast uttu ja üritasin edaspidi sel õhtul peeglit vältida. Tundus, et selle peeglissevaatamisega võib väga kaugele minna ja võib-olla ka kuhugi välja jõuda, aga see tundus mulle liiga ohtlik, et sellega mängida. (Olen näinud Mustamäe Peeglimeest).

Umbes sarnaseid mõtteid tekitas ka ühe sõbra jutt paarist oma unenäost. Nimelt, oli ta mingi aeg hakanud unes nägema üht vana, väga vana, võimatult vana kortsus naist, kes lihtsalt seisis pimeduses ja vaatas teda ning tahtis kontakti luua. Helilooja aga tundis, et temaga ei maksa kontakti luua, kuna selle naise pilgus oli peidus, et see naine lihtsalt tahtis teda ära süüa. Hiljem oli Helilooja hakanud internetist uurima ja leidnud, et paljud inimesed on taolist elukat näinud.

Tuleb tunnistada, et enne seda trippi olin ma mõelnud umbes nii, et kõik on mul nüüd selge ja kontrolli all. Nüüd aga sain teada, et ma ei julge omaendagi peegelpilti liiga kaua vaadata. Samuti tekitas mõtteid see, kuidas ma suutsin külmast võitu ning tormilt energiat saada. Kummaline teema see mateeria-energia suhe.

Mõtlesin ka mitmetele tüdrukutele, kes mulle kallid on, ning neis kõigis nägin ma leiduvat mingit nukrat hullumeelset kiindumust. Nägin vaimusilmas, kuidas naised on vaimustuses mehest, kes mõtleb ülevaid mõtteid - mehe mõtted on nagu mingi energia, mida naisel on väga vaja. Nägin, kuidas naine mehele käed ümber kaela põimib. Tundsin, kui väga naistel on vaja, et mees mõtleks suuri mõtteid. Kõik see tundus kuidagi veidi nukker ja kaduv ning mul hakkas eriti kahju nendest naistest, kellel ei ole enda elus sellist meest, kes teda kõrgemale vaimsele tasemele viiks. Tundsin, et ma täiega tahaksin praegu oma mõtteid tüdrukutega jagada. Ning siis ma helistasin mõnele inimesele ja neil oli hea meel. See oli hommikul, kui päike oli juba tõusnud. Tegelikult olen ma enda meelest alati pigem anti-šovinist olnud, aga mis teha... sellised mõtted lihtsalt tekkisid ja mõtlesin, et pole mõtet neid ignoreerida.

Ka loomingulises mõttes oli see tripp üllatavalt viljakas. Lisaks öösel filmitud intervjuudele ja muusikalistele salvestistele tegime pärast hommikusööki ühe väga õnnestunud videoperformance’i.

Kokkuvõtteks peab tunnistama, et oli jällegi üks päris kasulik kogemus.

LSD ja polüamuuria

Kirjutan natuke oma viimase paari päeva elamustest.

Reede lõuna paiku läksime E'ga bussi peale ja sõitsime tema peika, S'i maakohta, kus S juba ees ootas. Meil S'iga oli plaanis trippida LSD'd. E oli üsna kindel, et tema seekord ei soovi.

Jõudsimegi S'i juurde. Ilus vana talumaja ilma interneti, teleka ja veeta. S oli suurde tuppa üles riputanud võrkkiige, tekitanud mugava lavatsi laua peale ja hoolt kandnud ilusa valgustuse eest. Rääkisime läbi, nii hästi, kui suutsime, mida soovime selle tripi abil saavutada ja proovisime olla teadlikud, et tõenäoliselt kõik läheb hoopis teisiti, kui me oleme planeerinud. S'l oli see ka esimene kord LSD'd trippida.

Sõime margid ära ja jäime mugavalt istuma ning aeg-ajalt veidi analüüsisime enda meeles toimuvaid muudatusi. Juba üsna ruttu sain aru, et see on üks tugevamaid marke, mida olen saanud. Oli tunne justkui istuksin rannal ja soojad särisevad murdlained uhuvad minust üle ja läbi. See oli veidi ebamugav, aga käis vist asja juurde. Istusin ja tunnetasin ega suutnud end eriti liigutada. Tasapisi hakkasid kõiksugu pindade peale ilmuma ilusad mustrid. Värinalained hakkasid tasapisi vaiksemaks jääma, aga ma endiselt ei jaksanud end liigutada. S kõndis ringi, naeris kogu südamest ja pisarad voolasid ta silmadest. Vahepeal proovisime üksteisega rääkida ja kuigi me vist ei suutnud moodustada ühtki päris lauset, kuna sõnad ja kõnevõime olid justkui ununenud, saime S'iga siiski üksteisest aru.

Niikaua kui toas oli valge, olin ma ikkagi üsna kahe jalaga maa peal. Korraga pani E aga tule kustu. Kohe läks tripp palju diibimaks. Panin silmad kinni, olid mustrid, tegin silmad lahti, olid ikka need samad mustrid. Ei olnud mingit vahet. Tundsin, et nüüd kohe-kohe sisenen ma ühte teise maailma ja mul tekkis hirm, et ei tea, kuidas ma peaksin sealt tagasi saama. Palusin E'd, et ta paneks mingisuguse küünla või midagi, mis mulle hiljem majaka eest võiks olla. Ester pani küünla põlema, aga see heitis ikkagi vist liiga palju valgust, sest kuigi ma olin nüüd valmis minema rännakule teise maailma, ei õnnestunud see enam.

E ja S võtsid vahepeal omavahel kontakti - peamiselt kuidagi läbi liikumise ja tantsu - ning mis mind tegelikult väga hämmastas, oli see, et kuidas E nii palju tripib, kui ta isegi ei teinud ju hapet.

Keeleliselt ma endiselt eriti ei mõelnud. Seetõttu ei tegelenud ma ka mingite isiklike probleemidega, mis enne trippi olin arvanud endal olevat. Ma lihtsalt imetlesin seda ilusat maailma ja kõik mu emotsioonid kadusid - välja arvatud rõõm. Kõik peale rõõmu tundus täiesti illusoorne. Vahepeal E masseeris mind üle keha ja see oli väga mõnus. Vaatasin lakke ja ühe prao vahelt nägin mingisugust maailma kummaliste ehitsitega.

Kui keeleline mõtlemine hakkas taastuma, püüdsin analüüsida kõike seda, mis mulle varasemalt oli tundunud probleem, mis aga nüüd tundus täiesti olematu. Nimelt, mis mind kõige rohkem viimasel ajal oli painanud, oli see, et mul on olnud tugev side kahe erineva tüdrukuga. Üks on mu pikaaegne pruta, keda ma armastan. Teine on üks tüdruk, kellega meil samuti on juba ammu väga teema olnud, aga kellega pole olnud võimalust koos olla. Mind oli juba tükk aega häirinud mõte sellest, et ma pean valima ühe neist ja teisega enam põhimõtteliselt mitte suhtlema. Nüüd aga sain ma aru, et need asjad ei pea nii käima. Monogaamia ei ole minu jaoks! Ma armastan neid mõlemat ja soovin neile kõige paremat. Ja kui nemad mind armastavad, soovivad ka nemad mulle kõige paremat. Mul ei ole põhjust lõpetada suhtlemist kummagagi neist tüdrukutest. Aga sealjuures on tähtis olla aus. See ei toimiks nii et ma hakkan mingit salasuhet pidama - kõik peavad teadma, kuidas asjad on ja mis ma sellest kõigest arvan. Otsustasin, et ma hakkan ausaks ja sain aru, et see on väga hea ning saab mu elu ainult paremaks muuta. Oli selline tunne, justkui oleksin mingist rattast välja saanud. Täielik level up. Juba varsti helistasingi oma prutale ja rääkisin, mis ma mõtlen. Tundsin end nüüd aina paremini.

Tundus, et ka E ja S mõtlevad umbes samuti. Vahepeal olime kolmekesi ühe madratsi peale hunnikusse kuhjunud ja kallistasime ning silitasime üksteist. Rääkisime samuti päris palju ja kuigi minu ja S'i kõne oli vist endiselt veidi ebakonventsionaalne, oli mul juba täiesti selge tunne. Selline tunne, et nüüd on nagu eesmärk täidetud ning tripp läbi. Varsti aga otsustasime S'iga minna õue jalutama.

Kohe kui õue astusime, läks asi väga põneks. Oli pilves ilm ja kuu ainult õige õrnalt paistis läbi. Aias kasvavate puude raagus võrad liikusid tuule käes ja aina moodustasid mustreid või tundusid kuidagi teadlikud olevat meie kohalolust. Hiljem ma sain aru, kuidas see asi toimib (aga enam ei mäleta). Suundusime tasapisi aiast välja ja läksime üle põllu. Kaugelt paistis mingisuguse linna kuma, mis pidevalt muutis oma värvi. Ronisime üle kraavi, kus oli päris palju vett ja jõudsime metsatukka. Kuna metsaalune oli mustritega kaetud, oli seal tegelikult päris imelik kõndida, kuna oli tunne nagu matkaks oma saabastega matslikult üle mingi kunstiteose. S juhatas mind seal ühe puu juurde. See oli väga kummaline puu. Ühe ja sama juure pealt kasvasid välja 6 jämedat tüve ning nende vahel sai mõnusalt olla. Hakkasime mõtlema, et ei tea, kas puul on ka oma mõtted ja tunded ning korraga mul lõi pähe, et tead mis ma arvan - ei ole! Sest ma tajusin planeet Maad ühe suure tervikuna ja sain aru, et inimkond moodustabki planeet Maa teadvuse kõige korrastatuma kihi. Ja teadvus on väga tähtis osa ühest organismist. Isegi nii tähtis, et on võimeline oma kehale haiget tegema ja kehal ei jää muud üle, kui taluda kõiksugu kannatusi, mis teadvus talle tekitab. Samas, võib teadvus ka kehale kasulik olla. S pani ette, et võiks puu otsa ronida. Esialgu tundus see mõte mulle veidi ohtlik, aga kui S hakkas minema, tundsin, et ma lihtsalt pean järgi minema. Ronisime lõpuks päris kõrgele. Tähed tulid välja ja kuu paistis.

Seadsime sammud tagasi S'i juurde, tee peal hakkas kõvasti vihma sadama. Ester istus parajasti köögis ja tegeles kudumisega. Võtsime väga pidulikult pitsi viina (tavaliselt keegi meist eriti alkoholi ei tarbi) ja tegime süüa. Hiljem pugesime kolmekesi koos teki alla. Vist oli plaan magama jääda, kuigi teadsin, et und nagunii ei tule. Siis aga juhtus üks huvitav asi.

E oli meie vahel ja väga mõnus oli niimoodi kolmekesi kaisutada. Minu mõtted olid esialgu küll seksist väga kaugel, aga tasapisi muutus meie silitamine ja kallistamine aga aina intensiivsemaks, kuniks lõpuks ikkagi seksisime kolmekesi. Alguses kordamööda, kuniks E julgustas mind ja S'i endid samaaegselt temasse mahutama. Jei! Tegelikult mulle LSD mõjus sel hetkel veel täitsa arvestatavalt, nii et vahepeal nägin siin-seal mustreid ja tekkis mingi sügavam mõttekäik, mistõttu seksimine jäi kohati veidi unarusse. Aga see ei olnudki selline seks, kus on eesmärk sperma välja pritsida, see oli lihtsalt selline mõnus olemine. Oli väga hea, et see kõik juhtus, sest läbi selle sain oma värskelt omandatud polüamuursed põhimõtted ka praktikasse rakendatud ning see aitas kohe tugevasti kaasa, et mõtted ei jääks ainult mõteteks ja et ma oma vanaviisi pool-pettusesse tagasi ei langeks.

Järgmise päeva õhtul liitus meiega pärast oma päevatööd ka minu pruta. Me seletasime talle, mis mõtted meil seal olid tekkinud ja kuidas need mõtted on ka realiseerunud ning ta võttis selle vastu üllatavalt mõistlikult ning tundus, et ka temal oli sellest kõigest hea meel. See öö läksime voodisse juba kõik neljakesi.

Mu elu on väga ilus.

Sütelkõnd, šamaanirännak ja Krayon Magneetilisest Teenistusest

Proovin siin kirjeldada üht kummalist päeva.

Juba tükk aega olin olnud veidi stressis mõttest, et mu elu on liiga lihtne. Teadsin, et midagi peab muutuma. Kas see sündmus, mida ma nüüd kirjeldama hakkan päriselt muutis midagi, on veel vara öelda, aga kõik need mõtted šamanismist, surmast ja iseendast, mis mul sellele kogemusele eelnevalt olid peas keerlenud, läksid sel õhtul sünkrooni, jättes mulje justkui ma oleksin sinna mingisuguse kosmilise jõu tahtel sattunud.

10.11.11 Helistas mulle Silver ja küsis, kas ma oleksin huvitatud sellisest asjast nagu sütelkõnd. Küsisin, et mis see siis täpsemalt on ja ta ütles, et ta ise ka ei tea. Nägi lihtsalt kuulutust seinal ja pani telefoninumbri kirja. Kella neljaks 12.11.11 oli palutud tulla Paide Vallimäele. Ma ei osanud sest midagi arvata - pigem olin veidi skeptiline ja kartsin, et tuleb mingi edu-koolitus -, aga läksin lõbu pärast kaasa.

Saime siis kokkulepitud päeval Silveriga Tallinna bussijaamas kokku ning, Silver kangesti lõbusas tujus, asusime bussiga Paide poole teele. Bussis Silver paljastas, et ta kraamis hommikul oma kanepivarusid ja ühe karbi põhja oli jäänud natuke kanepiküpsisepuru, mida ta ei tahtnud ära visata ning oli selle puru siis ära söönud, kartmata, et sel mingit tugevamat mõju võiks olla. Varsti oli talle aga selgunud, et mõju on siiski piisavalt tugev. Niisiis, pakkus Silver, et äkki ma tahan ka veidikene. Mul polnud küll see päev absoluutselt plaanis kanepit tarvitada, aga kuna Silveril tuju nii lõbus oli, sõin ka 1/4 küpsist.

Kui me Paidesse jõudsime, oli meil juba meil mõlemal surin-murin sees ja kõik hakkas aina tähenduslikumana näima - hall sombune ilm, kummaline vestlus tüdrukuga, kellelt me teed küsisime, vähene teadlikkus eelseisva kohta.

Jõudnud kokkulepitud ajaks Vallimäele, vaatasime, et päris lahe koht, aga ühtki inimest ei ole. Paide Vallimägi oli veidi pargi moodi ja lõkke tegemiseks küll ühtki platsi silma ei jäänud, pealegi oli ilm nii jahe, et mulle tundus veidi kahtlane, kas see üritus üldse õues saab toimuda. Käisime ka Vallitornis, mis oli mingiks kummaliseks muuseumiks muudetud ja kui küsisime seal töötavalt kenalt neiult, et kas seal toimub sütelkõnd, ütles ta: "Sütelkõnd? Siin? Ja mina ei tea midagi!"

Kõndisime veel natuke ringi, kuni lõpuks leidsime Vallitorni lähedal seismas kolm keskealist, kõige tavalisema välimusega naist. "Mu ema töökaaslased", oli mu esimene mõte. Selgus, et nemad ootavad ka sütelkõndi. Kui küsisime, et huvitav kaua veel ootama peab, seletas üks naistest, et Margus peab veel Tartust käru tooma ja puud peale panema ja siis peab veel Tõnut ootama ja Tõnu jääb alati hiljaks. Uurisime ääri-veeri, et ega ei tea, kui kaua Tõnu võib hiljaks jääda, oodates, et äkki tehakse mingi kõne kuhugi või midagi taolist, aga see sama naine ütles, et Tõnuga on vaat selline lugu, et Tõnu tuleb alati täpselt siis, kui on õige aeg.

Siis naised rääkisid veel, et loodetavasti on seekord ikka hästi kuumad söed ja riit piisavalt pikk. Mis mulle tundus kummaline ja tahtis mind pidevalt naerma ajada, oli nende kõnemaneer. See oli kuidagi väga maine ja praktiline ning selline nagu neil ei oleks kahtlustki oma sõnades. Umbes nagu traktorijuht räägiks teeoludest. Tasapisi hakkasid kõiksugu esoteerilised teemad mängu tulema ja ka nendest rääkisid naised nagu see oleks kõige igapäevasem asi. Kui selgus, et meie Silveriga oleme seal esimest korda, vaatasid kõik korraga väga uudishimulikult ja kuidagi kõhedusttekitavalt uurivalt meie poole. Hakkasin vaikselt aru saama, et ma olen sattunud mingisse väga kummalisse kampa. Kindlasti ei tahtnud ma olla nende naiste moodi - samas, võõras kambas, võõral sündmusel külalisena viibides ei tundunud kuidagi sobilik ka vastanduda. Eriti kanepi mõju all on sellises olukorras tegelikult päris raske olla ja ma hetkeks mõtlesin, et ei tea kaua ma veel vastu pean.

Ootamatult küsis põhinaine, nagu räägiks mingist salajasest asjast: "Kas teil kivid on olemas või?" Me Silveriga ei saanud aru ja seepeale võttis ta taskust kivi, mida nimetas eliit-šungiidiks ja mille nad Tõnuga Karjala-ekspeditsioonil olevat hankinud. Kui kivi minu kätte sattus ja ma sellesse vaatasin, valdas mind korraga kummaline tunne, justkui selles kivis oleks sees midagi väga tähtsat, mis enda poole kutsub ja tahab mulle midagi öelda. Elus esimest korda sain ma aru, miks kalliskivide eest miljoneid dollareid makstakse ja miks ida pühamehed oma turbaneid nendega on kaunistanud. Juba rääkisid naised, keda vahepeal oli paar tükki juurde tulnud, jällegi väga praktiliselt erinevate vääriskivide kasutusvõimalustest.

Juhtus järgmine kummaline asi. Tulid kuidagi väga hoogsalt ja kummaliselt õõtsudes 2 heledates klubirõivastes minuealist ilusat tüdrukut ja üks samasugune poiss. Jäid üsna meie lähedal seisma, üks neist ütles, et tema küll mingit valgust ei näe. Teine pakkus, et see vist ei ole õige koht. Põhinaine ütles, et on küll õige koht. See ütlus tundus mulle kuidagi väga kahemõtteline, samas ma pole kindel, kas naine ise seda nii mõtles. Üks noortest neidudest tuli meile uudishimulikult lähemale: "A, siin ongi vä?". Teine ütles: "Me sõitsime oma laevaga siit paar korda üle, aga ei näinud mingit valgust. Põhinaine seletas, et see tuleb hiljem. "Aa, jääb nagu hiljaks või?" - "Oot, lõke? Ei, see ei ole õige koht", hõikas teine ja nad kadusid sama äkitselt nagu nad olid tulnud ning rohkem me neist ei kuulnud.

Olime Silveriga sellest täiesti pahviks löödud ja ka naistele pakkus see huvi. Mis just juhtus ja kes need olid? Tõenäoliselt oli seal terve lugu taga, aga pikemalt me selle peale ei mõelnud, vaid lihtsalt aktsepteerisime seda sündmust nii nagu see oli juhtunud. Ka kogu see päev tundus nagu üks dramaturgiliselt väga oskuslikult kirja pandud lugu, kus sündmused on omavahel tihedalt seotud ja suure tähtsusega terviku suhtes. Nüüd hakkasin ka aru saama, mida põhinaine mõtles selle all, et Tõnu tuleb siis, kui on õige aeg. Kogu see ootamine oli omal kohal ja valmistas meid tulevaseks ette ning näis, et Tõnu tõesti teab, millal on õige aeg, sest peatselt Tõnu tuligi.

Tõnu oli silma järgi umbes 60-aastane ja nägi huvitav välja. Ütleks, et nagu Lõuna-Eesti härrasmees möödunud sajandi algusest. Seljas oli tal mingisugune takune ruuduline pintsak ja sarnased püksid. Jalas nahast kingad ja kaela ümber midagi slehvi taolist. Kõik riided nägid uued ja puhtad välja.

Koos Tõnuga saabusid ka veel mõned mehed. Tõnu kallistas kõiki ja me hakkasime puid kärust riita kandma. Koos Tõnu saabumisega muutus atmosfäär korraga väga rituaalseks. Keegi ei võtnud enam ise midagi ette ega alustanud ise ühtki tegevust, vaid oodati, mida Tõnu ette võtab. Puude kandmine ja riita ladumine toimus vaikuses. Tõnu juhendas, kuidas puid riita panna, et head söed tuleksid ja tal oli selleks üsna konkreetne tehnika.

Vahepeal veel üks kummaline juhtum - tuli üks rutakas, ähmi täis, sulejopega noormees. Stereotüübi järgi ütleks, et ehtne paidekas. Vaatas ringi ja küsis, et ega keegi ei tea midagi mingi valgussama kohta. Et siin pidi olema mingi valgusammas, mida olevat kosmosest nähtud. Tõnu patsutas talle seljale, ütles, et eks näis, ehk hiljem siit tõesti tõuseb midagi üles. Noormees lahkus ja rohkem me temast ei kuulnud. Iga selline sündmus muutis minu jaoks olukorda aina pingelisemaks ja kummalisemaks.

Kui riit oli laotud, pani igaüks veidi ajalehte riida vahele ja süüdati siis põlema. Tegelikult oleks pidanud süütamine kõik üheskoos toimuma, aga mina ja veel mõned ei pannud õiget hetke tähele. See-eest saime Silveriga osaleda riida taassüütamises, kui üks ots sellest ära kustus. See oli jällegi omamoodi kummaline seik. Kui selgus, et üks ots riidast ei põle, võttis Tõnu riida teisest otsast põleva tuki ja viis selle kustunud poolele. Kõik hakkasid vaikides tema järgi toimima, aga see eriti ei aidanud, kuna tukid kustusid teisel pool kohe ära. Samas, keegi nagu ei pannud selle meetodi ebatõhusust tähele, kuna oldi rituaali nii sisse elanud. Lõpuks rebis Silver oma kaustikust paar lehte ja saime põlema.

Tõnu oli vahepeal oma instrumendid - šamaanitrummid, Tiibeti kausid, gongid - valmis pannud ja lõkke ääres olid istumiseks mõned pakud, kus istet võeti. Pakke kõigile ei jätkunud, nii et osadel tuli improviseerida. Maa oli märg ja külm. Savisel pinnasel kasvas rohtu hõredalt ja iga samm vajus paar-kolm sentimeetrit pinnasesse. Mu jalad olid märjad ja külmad ning see kõik oleks võib-olla mingil edu-koolitusel (pean küll tunnistama, et ma tegelt ei tea, mis neil üritustel toimub) mind häirinud ja korraldusliku apsuna tundunud, aga sellel riitusel tundus see täitsa omal kohal olevat. Pealegi, lõke andis kõvasti sooja.

Tõnu tõmbas oma šamaanirüü selga ja pani kaabu pähe. Ei olnud mingit "nii, nüüd alustame rituaaliga" hetke, vaid kõik läks väga sundimatult. Tõnu näis end täiesti vabalt tundvat ja rääkis uudiseid vaimumaailmast ning teised istusid lõkke ümber ja kuulasid.

Tema jutu sisu ma täielikult ei suutnud hoomata, kuna see sisaldas palju selliseid esoteerilisi termineid, mida ma polnud kuulnud ega suutnud ka sel hetkel süstematiseerida. Nii palju jäi meelde, et see kogunemine oli pühendatud 11.11.11 kuupäevale, mis väidatavalt tähendas mingisuguse uue energiamaatriksi algust ja kõige muutumist ning selleks, et ajaga kaasas käia, tuleb ka meil muutuda. Olgu öeldud, et selle kõige suhtes ei tundnud ma end kaugeltki mugavalt, kuna olen tegelikult taolise esoteerika suhtes alati umbusklik olnud. Siis küsis Tõnu: "Kas siin on äkki keegi, kes ei ole veel tuttav taolise kõrgema olendiga nagu Krayon". Tõstsime Silveriga käed. Tõnu vaatas meid seepeale samamoodi üllatunult ja uudishimulikult nagu need naised eelnevalt olid vaadanud. Krayon olevat määratult kõrge teadvusega olend teisest dimensioonist, keda kanaldades nii Tõnu kui ka paljud teised on oma teadmised hankinud. Sel hetkel ma mõtlesin küll, et "Shit just got real" - olen sattunud mingisuguse kultuse sekka ja loodan ainult, et ma siit tervelt pääsen. Kui Krayonit ei ole olemas, tähendab see, et ma olen hullude seas. Kui Krayon, aga siiski on olemas, on olukord veel hullem, kuna kes teab - äkki mind tehaksegi seal mingi olendi jüngriks. Vaatasin enda ümber ja kogu see kamp tundus tõepoolest kõik nagu veidi seestunud olevat. Kaalusin, kas peaks Silverile sosistama, et jookseme lihtsalt minema, kuni veel on võimalik.

Tõenäoliselt Tõnu sai aru, et see jutt meile hästi kohale ei jõua ja hakkas rääkima universaalsematel teemadel, kiitis selle paiga tugevat energiat ja nägi eestlastel ja meil tähtsat rolli inimkonna ajaloos täita. Eesti olevat nagu Maakera käbinääre. Tasapisi juhtis ta jutu sellele, et peaksime nüüd proovima kõrgemate jõudude/iseenda või millegi taolisega kontaktki astuda. Kõigepealt lõi ta natuke gongi ja see kõlas väga huvitavalt ja ilusasti ning tekitas teistsuguse teadvusseisundi. Siis ütles lihtsalt: "Ja nüüd pange ennast valmis, et minna šamaanirännakule". Olin tulnud teadmatult mingile üritusele, aga sattusin nüüd oma elu esimesele šamaani osalusega šamaanirännakule. Tundsin, et nüüd pean tõesti ennast valmis panema. Võtsin kiiresti mantli seljast ja laotasin maha ning sättisin end lamama jalad lõkke poole, nii et oli ühest otsast päris kuum, teiselt poolt veidi jahe, aga selleks ajaks see ei seganud ja ka maa niiskus tundus sobivat.

Tõnu hakkas lööma trummi ja üsna kähku toimus minu teadvuses järsk nihe - midagi sarnast nagu ma kogesin siis, kui 19-aastasena metsas esimest korda LSD'd tarbisin. Trummilöögid ei tulnud enam sealt, kus istus Tõnu, vaid tundus nagu oleks kõrgel taevas mingit hiiglaslikku trummi mängitud. Tegin silmad lahti ja nägin, kuidas tuhk, mis lõkke kohalt pidevalt tõusis, samas ka langes nagu lumi, vaikselt, rahulikult, otse minu peale. Lõke ja tuli ja inimesed justkui olid kõik seal, aga nagu ei olnud ka. Kuulsin pidevalt mingit kahinat või sosinat ja teadsin, et see tuleb kusagilt siit samast, kus ma hetkel olen. Filmi ja fotoinimesed on ehk kursis vinjett effektiga - vot midagi taolist ümbritses mu nägemist ja kõik oli üheaegselt nagu mingi udu sees, aga samas väga selge. Mul oli tunne justkui ma vaataks seda maailma läbi mingisuguse kehatu vaimu silmade. Panin silmad kinni ja vastavalt tuumšamanismi põhimõtetele, millega ma juhuslikult just hiljuti tutvunud olin, proovisin kujustada tunnelit, et minna Alumisse ilma, aga sellest ei tulnud midagi välja. Võib-olla püüdsin liiga kramplikult. Enamik aega nägin üksnes pimedust värviliste laikudega nagu ikka silmad kinni võib näha. Korraks ma justkui nägin üsna selgelt ühte teist maailma, aga see oli eemalt. Palju huvitavam oli siis, kui tegin silmad lahti. Vaatasin rohtu, aga nägin üksnes rohelist lõpmatut kaleidoskoopilist mustrit. Mul kanepiga ikka veidike kogemusi on, aga mitte kunagi pole ma varem selle aine mõju all mingeid hallutsinatsioone näinud ning ei tunne ka kedagi, kes oleks näinud - nii et see šamaanitrumm on ikka üks võimas asi küll. Kokku kestis trummimäng umbes 40 minutit. Vahepeal hakkas ka üks teine naine trummi ja kõristiga mängima, aga see mind ausalt öeldes veidike häiris, kuna nad mängisid justkui veidi erinevaid teemasid.

Kui trummimänguga oli ühele poole jõutud, rääkis Tõnu, et nüüd oleks aeg jälle taastada oma side Maaga ja et me teeme seda kõndides üle kuumade süte. Tõnu kraapis rehaga söed kahele poole laiali ja kattis siis keskmise osa õhukesema sütekihiga. Jalad võeti paljaks, püksisääred kääriti üles, kõik võtsid ringis kätest kinni ning kordasid 7 korda: "Ma kõnnin üle süte ja minuga ei juhtu mitte midagi." Ning siis hakatigi minema. Kes tundis, et on valmis, astus sütele ja kõndis üle. Ma esialgu mõtlesin, et ma ootan veidi kuni söed on jahtunud, aga siis otsustasin, et tuleb ikka kohe minna ja ilma pikemalt kõhklemata läksin üle.

Üllatusena tuli minu jaoks, et kombeks ei ole käia mitte üks kord vaid nii kaua kuni söed on veel kuumad. Kui keskel olid söed juba ära tallatud, kraabiti äärtest uued kuumad söed peale. Üks kord juhtus ka nii, et mina sattusin olema järjekorras just see enne keda värsked söed peale kraabiti. Lõpuks võeti kätest kinni ja hakati ringe tegema, nii et üks osa ringist oli kogu aeg süte peal. Pärast seda tundsin, et peaks vist väikse pausi tegema, kuna jalgades oli väga intensiivne tunne. Mitte põletada saanud tunne, aga pigem selline, et jalgades midagi liigub väga kiiresti. Hiljem läksin veel paar korda.

Kindlasti oli see sütelkõnd väga vabastav ja tervendav. Kui sütelkõnd oli tehtud, oli ilma midagi ütlemata selge, et rituaal on lõppenud ning nüüd võib ise käia ja teha, mis tahad. Samuti oli kadunud igasugune jahedus, mis mul enne sütelkõndi sees oli olnud.

Ka Tõnu olek muutus. Kui enne oli ta olnud šamaan, lõi nüüd bisnessmän välja. Tõnu andis teada, et täna on harukordne võimalus seotada endale šungiidist amulette, mis aitavad enam-vähem kõige vastu ja seadis kiiresti ühele kivimüürile oma väikse leti üles. Minul läks küll kohe ülesaamisdetektor tööle, aga ma ikkagi ostsin ühe amuleti 10 EURi eest, kuna rituaali enda maksumus oli samuti üsna väike ja mõtlesin, et kuidagi peab ju ka šamaan ära elama.

Lõppkokkuvõttes kogu see sündmus mõjus mulle tervendavalt ja ka kõiksugu äärmuslikust esoteerikast hakkan aina enam aru saama. Krayon ei olegi tegelikult ju kuidagi esoteerilisem, kui näiteks peaingel Miikael. Kunagi olid inglid, nüüd on "tundmatud lendavad objektid". Tark esoteerik ei usu "rohelisi mehikesi lendavatelt taldrikutelt" samuti nagu tark kristlane teab, et Jumal on enamat kui halli habemega vanamees pilve peal. Enamik pühi tekste läbi aegade on kirja pandud viisil mida tänapäeval nimetatakse kanaldamiseks. Üleüldse, leidsin palju sarnasusi Krayoniusuliste ja kristlaste vahel. Olen nüüd tagantjärgi ka veidi uurinud, mis see Krayon endast kujutab ja lugenud Lee Carroli kanaldusi ning kahtlemata kogu selles jutus mingi tõetera on. Siiski, miski on mulle ses asjas vastumeelne. Kõige rohkem häirib vist see, et ma tunnen, et nad tahavad minust midagi. Midagi enamat kui lihtsalt mu raha. Nad tahavad, et ma nende usku pöörduksin, nende sõbraks hakkaksin. Siit-sealt võib ka välja lugeda, et tõde avaldatakse ning kõrgeimale teadvuse tasandile jõudmine on võimalik ainult neile, kes Lee Carroli kanaldusi kuulavad või loevad.

Olen nüüd mitu päeva selle kogemuse üle mõelnud ja jõudnud järeldusele, et Krayonijutt ei ole ikkagi minu teema, aga teatud rituaalidel on siiski väga tugev vägi ning sellele tasuks veel tulevikuski tähelepanu pöörata.

Seenetripp Psilocybe Cubensis

Kirjutan täna sellest, kuidas ma oma pruudikesega ülemöödunud nädalal cubensiseid sõin.

Kuna iga tripp hakkab tegelikult pihta juba siis kui sa sünnid, kirjeldan veidi ka oma varasemat meeleseisundit.

Olin juba mitu päeva oma vanematekodus, looduskaunis kohas juurelnud üsna tähtsate, oma tulevast elu puudutavate otsuste üle - või vähemalt oli mulle tundunud, et see asi on väga tähtis . Nimelt, olin juba suve keskpaigast olnud ühe üsna heade võimalustega magistriõppe kursuse nimekirjas, viimastel päevadel aga olin kahtlema hakanud, kas see on ikka see, mida ma kõige rohkem tahan. Eelmisel sügisel samas paigas seente söömine oli mulle palju selgeks teinud ja tegelikult oli mul juba ammu tahtmine neid uuesti süüa, aga ei leidnud nagu sobivat aega suve jooksul. Nüüd tundus aeg igati hea olevat.

Väike kõrvalepõige - selle "sobiva ajaga" on üldse omamoodi lood. Kunagi ma arvasin, et seeni tuleks teha siis, kui kõik on väga hästi ja mingeid muresid ei ole. Tegelikult aga on enamasti vist nii, et kui inimene ise arvab, et tal ei ole mingeid muresid, on ta midagi enda sees lihtsalt eriti põhjalikult kinni mätsinud. Ning sellisel ajal seentega kokkupuutumine, kuigi võib siiski kasulik olla, on üsna raputav, kuna seentel tuleb sellisel juhul päris suur osa sellest, mida sa "iseendaks" pead, lahti harutada. Üks mu kõige ebameeldivamaid trippe oli just siis, kui ma enda meelest olin juba tükk aega mediteerimisega tegelenud, tegelikult aga iga päev lihtsalt veidi istunud oma egot kasvatades. Samas, kuigi ma ise pole proovinud, ei soovitaks seeni teha ka siis kui kõik ikka eriti halvasti on. Senise kogemuse puhul tundub tähtsana, et seente sööjal oleks juba enne trippi mingisugune aus, kas siis teadvustatud või teadvustamata küsimus, millele ta vastust otsib.

Sõime hommikust, olime natuke niisama, mina üsna ärevas meeleolus, mu tüdrukukene aga jällegi väga argine. Pärastlõunal sõime kumbki umbes 3 grammi kuivatatud, peeneks uhmerdatud ja paari teelusikatäie meega segatud seeni - seni meeldivaim manustamisviis, mida olen proovinud.

Läksime magamistuppa, lebasime natuke niisama voodil, mina trippisin juba suurest ärevusest, aga proovisin rahulik olla. Hakkas palju sülge erituma. Selleks ajaks pruta enam kuidagi ei tahtnud tõusta ja vist natuke muretses selle pärast, et tal paha võib hakata. Mul oli ka natuke imelik, aga tõusin püsti ja panin Huun Hur Tu mängima. Esimesena oli plaadil "Prayer" - väga võimas. Muusika tegi tuju lõbusamaks, kõik hakkas huvitavaks muutuma ja me hakkasime nalju tegema. Leidsin, et püsti seista on ikkagi palju parem, kui voodis lebada. Kirju kaltsuvaip juba lainetas, nagu araabia lendavad vaibad. Varsti leidis ka neiukene, et voodisse küll ei tahaks jääda ja me läksime õue.

Suhtlesime omavahel, pruta rääkis, et võib-olla me peaksime natukeseks eri teid minema - mulle tundus see igatahes tohutult kahemõttelisena, kuigi hiljem selgus, et ta oli seda mõelnud tegelikult ainult selles tähenduses, et tahaks pool tunnikest üksinda metsa all kõndida. Ma proovisin siis talle tõsiselt vastata, aga ikka leidus mu oma jutus mingi asi, mis meid mõlemaid naermiseni viis. Mina eriti ei planeerinud midagi, aga preili omaetteolemise soov oli vist üsna tugev ja ta tõttas mult kiiruga eest ära, hoidudes minuga uuesti kontakti astumast, et me jälle üksteise mõjusfääri ei satuks. Esialgu kõndisin talle järele ja natuke luurasin teda, tundes end nagu mingi luurav muinasjututegelane, aga siis ei viitsinud ikkagi edasi minna, kuna füüsiliselt oli tunne ikka väga imelik.

Oli kõvasti sadanud ja kõik oli märg. Tundsin, et ma tahan pikali heita ja heitsingi sinna samasse sambla peale. Päris mõnus oli ja märg istumisealune mulle põrmugi muret ei valmistanud, samuti mitte ka ämblikud ja sipelgad, kes vahepeal üle minu ronisid. See tundus täiesti loomulik ja nad ei seganud mind. Seevastu mu mõtted läksid veidi keerulisemaks. Mulle tundus, et mul ikka tohutult suur ego - nagu mingisugune pilt iseendast, mida kannan mälusopis, põuetaskus. Olin sinna pildile juurde joonistanud vuntsid, pintsaku, piibu, kaabu, mitmesugused lähemad tuttavad, mõned tähtsad märgid, mõned kunstiteosed, raamatud, mis loetud. Nüüd sain aga aru, et mina olen siiski seal allpool ning et ma olen endale nii palju aksessuaare külge pannud, et need juba segavad ning kui osad neist ka on kasulikud, siis mitmed on siiski praeguseks täiesti ebavajalikud rudimendid minevikust. Korraks hakkas mulle tunduma, et kui kõik üleliigne ära võtta, jääb mind hirmutavalt vähe järele, võinoh ega ma sel hetkel ei julgenudki kindel olla, kas üldse midagi jääb. Selleks ajaks aga olid seened oma mõju haripunktis ja kogu metsaalune lainetas võimsalt. Kõik puud ja põõsad õõtsusid tuulega nagu vetikad vee all lainetega. Kogu loodus tundus nii elus ja teadvusel olevat, et võiks teda lausa kõnetada. Sammal lainetas täpselt nagu merepind kalda lähedal mõõduka tuulega. See tähendab, et meeleliselt-füüsikaliselt ma sel hetkel maailma ei defineerinud, kuna siis oleks tulnud karta, et ma vajun pinnasest läbi. Seda ma aga ei kartnud, kuna tunnetasin maailma hoopis kui energiat, mitte kui mingit kindlate piiridega eset. Ja selline kõiksusetunnetus tuletas meelde mulle juba varasematest trippidest tuntud tõe, et ma olen palju enamat, kui ainult minu ego. Tegelikult oli mul see koguaeg ratsionaalselt meeles olnud ja kui keegi oleks küsinud, oleksin ma vastanud, et jah ma olen enamat, aga tegelikult ma seda vahepeal ei teadnud - lihtsalt mäletasin, et kunagi olin ma seda teadnud ja uskusin sellesse. Nüüd aga jälle teadsin ja see tegi mind rõõmsaks.

Siis mu kaaslane hüüdis mind. Andsin endast märku ja me saime jälle kokku. Ta rääkis, et oli olnud väga ilusas kohas, aga et seal oli ühtlasi puugipesa olnud ja ta leidnud korraga enda pealt kümneid puuke. Meil oli huvitav ja vahetu rääkida. Olime mõlemad loomingulised, aga kui üks ära väsis, suutis teine ikka kuidagi vestlust kaugemale viia ja esimest inspireerida. Siit maalt pöörasime põhilise tähelepanu üksteisele, aint vahepeal katkes vestlus naerupahvakutega mida mõni loodusnähtus põhjustas.

Me kulgesime päris kenasti ja saime paljudest asjadest aru. Näiteks, sõnastas pruta, et kõige tähtsam igasuguste otsustuste puhul on see, et tuleb teha seda mis mind kõige õnnelikumaks teeb, väga lihtne. Selles valguses tundsin, et praegu teevad mind õnnelikumaks muud asjad, kui need, mis mind magistris ootaksid ja et kuigi võib-olla kunagi oleks mõtekas see kursus ikka läbida, siis vähemalt praegu, pärast 3 intensiivset aastat bakalauruseõppes, on mul igatahes vaja puhkust, et saavutada parem kulg.

Aga neiukesel oli sel hetkel kulg väga selge ja tundus, et ta ka eriti ei muretse selle pärast, et see kunagi ära võiks kaduda. Ta ütles, et vahet pole, ela hetkes, ära tee enda elu raskeks, lihtsalt ole ja mine ning kõik on hästi. Mina aga, võib-olla pole õige nii mõelda, võib-olla olin liiga maa peal, kahtlustasin, et juba paari päeva pärast ei ole kulg enam nii hea kui praegu ja proovisin leida mingeid juhtnööre mille abil edaspidi elada. Tuleb teha küll seda, mis õnnelikuks teeb, aga kuidas seda alati ära tunda? Kuidas seda lihtsat reeglit mitte unustada? Siis mõtlesin, et võib-olla peaks liituma mingisuguse religiooniga, kus saab taolise riituse läbi teha, mis alati tuletab meelde, et tuleb hea inimene olla. Umbes, et laseks end ristida, leiaks kristlusest need kõige õigemad asjad üles, kannaks risti kaelas ja ehk see alati tuletaks meelde, et ma olen ju otsustanud hakata heaks inimeseks.

Samuti me prutaga leidsime, et tegelikult me ikka sobime väga hästi kokku ja täiendame üksteist ning tõdesime, et meile kummalegi on üksteise õnn tähtis.
Hakkas sadama vihma ja me läksime kodu poole. Varsti oli sadu ikka päris intensiivne ja käis läbi mõte, et äkki peaks jooksma, siis aga otsustasime, et palju lahedam on rahulikult kõndida. Ja oli tõesti, tekkis selline inimesest suurem tunne, kui me rahulikult, paduvihmast mõnu tundes ja ilusat loodust nautides kodu poole astusime.
Hiljem tegime veel sauna.

Magistrisse ma ei läinud. Viimasel ajal tegelen peamiselt parmupillimänguga.

----
Pole ammu siia kirjutanud ega vaadanud. Nüüd kirjutasin ja ühtlasi kustutasin ära mõned vanad sisutumad postitused.

Kanepivõi ja sellega küpsetamine

Mida teha, kui sul on omajagu kanepilehti, aga ei ole tuju, et neid suitsetada? Tee kanepivõid!

Kuidas teha kanepivõid?
1) Purusta kanep, nt blenderis. (esimene kord ma seda ei teinud ja kõik õnnestus, aga enamik retsepte seda siiski soovitavad)
2) Kühvelda kanepipuru keedupotti ja kalla peale vett, nii et kõik korralikult vee all oleks. Hoia seda segu tulel 30 minutit, nii et tõusevad mõned üksikud mullikesed, aga vesi päriselt veel ei kee.
3) Lisa soolamata võid (mitte asendada margariini ega võideksiga) ja keeda 3 tundi - jällegi nii et vesi päriselt ei kee, aga tõusevad mõned mullikesed. Kui tahad ürdivõid teha, võid keetmise lõpu poole oma äranägemise järgi maitseained lisada. (Magusate küpsetiste jaoks oleks parem maitsestamata või.)
4) Kurna taimsed jäänused läbi sõela välja. Soovi korral kalla neile veel natuke kuuma vett peale, et väärtuslikku rasva sõelale ei jääks.
5) Tõsta pott vedelikuga kuhugi jahedasse. (Sooje asju külmikusse tublid koduinimesed ei pane, kuna see jäätab külmiku ära.) Või tõuseb pinnale ja kivistub ning vesi jääb alla.
6) Tõsta või vee pealt ja sulata veel korra kusagil üles, et anda talle ilus kuju. Tõenäoliselt jääb pärast teist kuumutamist/jahutamist veel natukene vett või alla ja kui see vesi sinna pikaks ajaks seisma jääb, hakkab natuke haisema - okei, mu pruta ütleb kõrvalt, et hakkab kohutavalt haisema.

* Mina panin umbes 100 gr kuivatatud lehte 400 grammi või kohta. Kui kasutate õit, siis umbes 16 grammi õit 400 grammi või kohta peaks enam-vähem sama tulemuse andma. Tulemuseks on, et 2 teelusikatäit võid tekitab väga tugeva tripi. Kui tahate potentsemat võid, võite panna vähem võid, rohkem kanepit.
*Mõned retspetid ütlevad, et kanepivõid tuleks keeta vähemalt 12 tundi. Olen näinud ka retsepte, mis väidavad, et piisab poolest tunnist, kuigi ma usun, et sel juhul jäävad küll suured kaod sisse.

Kuidas kanepivõid kasutada?
Tasub teada, et olenevalt sinu ainevahetusest ja sellest, kas sul on kõht täis, võib mõjumine aega võtta 15 minutit kuni 6 tundi - minul on tavaliselt läinud umbes 2 tundi. Seetõttu soovitatakse kanepivõid süüa tühja kõhu peale ja arvestada, et kui ka tunni jooksul ei ole veel midagi "juhtunud", ei pruugi olla tark juurde süüa... kuigi minu esimene kogemus kanepivõiga oli selle eksimuse tõttu just eriti huvitav :D

Mulle meeldib kanepivõi kõige rohkem lihtsalt röstsaiaga, aga tegelikult on hulk retsepte, kus kanepivõid saab kasutada. Nt võib teha šokolaadikooki. Ülaloleval pildil ongi mu enda tehtud kanepivõiga šokolaadikook.

Kuidas teha kanepivõiga šokolaadikooki?
*250 gr küpsetusšokolaadi, nt fazeril on üks selline spetsiaalne toode (50 grammi sellest kulus kaunistuste tegemiseks)
*2.5 dl (=üks klaas) kanepivõid
*2 dl suhkrut
*3 muna
*2.5 dl nisujahu
*2 teelusikat vaniljesuhkrut
*1 teelusikas küpsetuspulbrit
* pähkleid (+ või midagi muud, mis teile maitsev tundub)

1) Sulata šokolaad.
2) Kalla võiga kokku ja sega kuni või on täielikult sulanud.
3) Lisa suhkur, sega.
4) Lisa munad ja sega, aga ära klopi.
5) Lisa jahu, vaniljesuhkur ja küpsetuspulber ning sega.
6) Seejärel kalla see segu küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja aja laiali.
7) Küpseta umbes 20 minutit 150 kraadi juures.

* Umbes 200 kraadi juures hakkab THC juba ära kaduma, nii et väldi kõrgeid temperatuure.
* Küpsust kontrolli nii, et torka tikk koogi sisse ja kui tainas tiku külge ei jää, on valmis.

Kuidas kanepivõi mõjub?
Kuna jääb ära suitsetamise akt, ei alga tripp eriskummalise tundega neeludes ja õrna surinaga peas, vaid hiilib üle kere vaikselt ligi. Pilvejäämine on nii sujuv, et ei pane tähelegi, kui see juhtub, aga kui ta ükskord kohale jõuab, on mõju tavaliselt väga tugev.

Mu sõber jutustas toreda loo, kuidas ta hommikul sõi kanepivõid ja midagi nagu ei juhtunud. Unustas selle siis juba täiesti ära ja läks tööle kliente teenindama, kui korraga, kui oli möödunud juba 8 tundi, hakkas mõjuma ja mõjus nii et ikka mõjus :) Olevat olnud lõbus tööpäev

Head isu ja edu kõrgemale vaimsele tasemele jõudmisel!

Seenetee

Ma ei tea, kas ma olen psilocini suhtes ülitundlik, mu kasvatatud seened on väga tugevatoimelised või mul on väga hea kujutlusvõime, aga kindel on see, et täna õhtul panin paar väikest (~5 cm pikkust) kuivatatud seenekest piparmünditee sisse. Ega ma midagi eriti ei oodanud, kuna nad võisid kaaluda kuivalt kõige rohkem viiendik grammi (tavaline kogus on 3 grammi). Tee sisse sai nad üleüldse pandud kuna ma noppisin nad paar tundi hiljem kui ülejäänud seened ja seetõttu ei olnud nad ka päris täielikult kuivad, kui teised juba olid ja mõtlesin, et ei hakka neid paari seent omaette kuivatama ja ära ka ei tahtnud visata.

Igatahes, midagi erilist ootamata istusin koos perega elutoas, jõin oma teed ja lugesin raamatut, kui tasapisi muutus kirjutatu - üks Maughami novell - kuidagi liiga lihtsaks ja ei pakkunud eriti pinget, nii et hakkasin rohkem paberi tekstuuri uurima. Ennast selt tegevuselt avastades sain aru, et minuga toimub midagi huvitavat ja läksin jalutama.

See oli ilus jalutuskäik. Päike oli juba madalal, linnud laulsid, väikesed oksad praksusid mu jalge all. Kõik kajas natuke, aga tundus et see on täiesti loomulik - samas, ma muidugi teadvustasin, et tavaliselt linnulaul nii palju ei kaja. Ma kõndisin ranna poole. Astusin väga rahulikult. Tavaliselt ma kipun kiirustama, kui mul on mingi siht. Tahtmatult ohkasin kergendatult, mitu korda - umbes nagu siis, kui oled tükk aega teadnud, et varsti juhtub midagi väga halba, aga saad siis teada, et see asi jääb ikkagi ära.

Ma ei hakka praegu kõiki oma edasisi väikeseid tähelepanekuid kirja panema, aga tõesti, see on ikka üllatav, mida kaks väikest seenekest tee sees võivad teha... või mida ma ise võin teha.

Telepaatia

Üha argisemalt arusaadavamana näib mulle, et inimesed mõjutavad üksteist ka otseselt nägemata, kuulmata, kompamata, haistmata ja maitsmata. Ma olen veel kaugel sellest, et enda jaoks midagi paika panna või mingit kokkuvõtet teha, aga midagi nagu oleks... õhus

Konkreetsemalt hakkasin sellele mõtlema umbes kuu aega tagasi, pärast seda, kui suitsetasin esimest korda kanepit koos Temaga. Hingasime tema ilusast klaasist bongist mõned väga suured kopsutäied. Ma ei hakka seda muundumist täpselt kirjeldama, aga üsna pea olid meie kehad nagu määratu suured draakonid ja magamistoakosmos meie ümber vist kartis meid veidike ega suutnud ära otsustada, et millisena ta peaks end meile näitama. Korraga endas selline kõikvõimsus avastada ja ümbruse ebapüsivust tunnistada oli natukene hirmus, aga kordagi ei olnud ma üksi, vaid alati koos Temaga, nii et tekkis isegi mõte, kuidas saavad kaks inimest nii lähedal olla teineteisele, nii "koos" ja sõltumatud kogu sellest lainetusest, ja vastus sellele mõttele, et küllap vist sellepärast, et nad on inimesed ainult teataval määral.

Mul tekkis tahtmine sellest ja ka väga paljudest muudest mõtetest Talle rääkida, aga enne kui ma jõudsin suu avada, taipasin et ma ju juba ütlesin seda talle - teistmoodi - ja ma vaatasin tema silmadesse ja ma teadsin, et ta teab. Nii me suhtlesime umbes 2 tundi järjest, ütlemata sõnu ega ennast eriti liigutamata. Selles mõttes oli see nagu tavaline vestlus, et küllap oli hulganisti ebatäpsusi - eriti vormi osas -, aga olen päris kindel, et meie mõtted vormusid sisuliseks, aktiivseks suhtluseks ja et me saime üksteisest aru. See oli dialoog, aga samal ajal ka monoloog. St ma ei kuulnud enda peas tema häält, vaid pigem ikkagi ise andsin mingisuguse mitteverbaalse vormi sellele, mis ta mulle ütles.

Võib-olla peitub midagi selles, et kui armastada kedagi ja olla temaga ühel lainel, ei olegi suurt vahet, kas on tegu monoloogi või dialoogiga, kuna teadvused on nagunii üsna ühte sulanud ja näevad üksteise mõtteid nagu lindusid taevas lendlemas. On üks teadvusruum, nii et pole vahet endal ja Temal.

See kõik tekitas mingisuguse tohutu õnnetunde ja tegi seest väga soojaks. Natukeseks ma ei kartnud mitte midagi. Kunagi varem ei ole kanep mulle niimoodi mõjunud. Muidugi oli kanep ainult päästikuks, aga sellest õhtust peale oskan ma asjadele jälle rohkem tähendusi omistada.

Ja päris huvitav on mõnikord tunda, kuidas inimene, kes sinust tegelikult umbes 180km kaugusel asub, on mingil tasandil tegelikult lähemal kui kõik muu ja hiljem juhuslikult teada saada, et Tema täpselt samal ajal tundis samamoodi ja kuulas isegi sama muusikapala.

Lisaks, üha enam hakkab mulle tunduma, et oleme suhelnud juba enne, kui me sündisime.

MDMA ehk Ecstasy

(Järgneva teksti saatis Psühhotroopikasse üks lahke anonüümne eksperimenteerija. Tegemist ei ole blogi autori kogemusega.)

Tekkis ühel õhtul võimalus proovida MDMA-d ehk maakeeli öelduna - ecstasy-t.

Ecstasy ehk komm ehk E seostub esimese asjana loomulikult reivide ja klubidega. Samas meie puhul, kes me selle asja ette võtsime, on tegemist kõike muud, kui klubiinimestega. Olime siiski juba väljas ja ühel õhtusel üritusel Tallinnas. Kodus natuke juba veini joonud, kohapeal veidi savu teinud ja energiajooki joonud.... ühesõnaga kerge peomeeleolu oli juba olemas ja päris puhtalt lehelt ei alustanud. Ei midagi liiga tugevat, mis otseselt oleks kogemust kardinaalselt muuta võnud. Mingil hetkel tundus, et võikski sealsamas peol ära proovida – et kuna „party drug“, siis tundus pidu kõige õigem keskkond selle mõju testimiseks. Manustamine on iseenesest imelihtne – lihtsalt sööd tableti ära. Esimesed pool tundi ei toimunud suurt midagi – kergelt kanepine tunne ja keskmine peomeeleolu. Mõju hakkab esile tulema energialainetena, ümbritsev hakkab tunduma huvitavam, kui muidu, kuid mitte detailide osas, nagu psühhedeelikumidega, vaid üldisemas mõttes. Üldpilt muutub meeldivamaks. Väga palju analooge saaks tuua alkoholiga, kuid puudub joobele iseloomulik tuimus. Jutt hakkab väga vabalt voolama, sest mõtted hakkavad pähe tulema umbes 3-4 korda kiiremini kui muidu ning tundub nagu ei jõuaks neid lihtsalt kõiki välja öelda. Samas mõtete sisu oluliselt sügavamaks ei muutu. Jällegi analoogid alkoholiga, kuid kordagi ei teki ei enne ega pärast tunnet, et oleks justkui väga nõmedat juttu suust välja ajanud, nagu pärast suuremat joomist tihti võib ette tulla. Toimib konkreetne füsiokeemiline energiaboost, kuid mõte on selge. Tekib palju ideid, mida kohe teostama tahaks asuda, samas millelegi konkreetsele keskendumine on raskendatud, nagu hiljem bändiproovi tegema suundudes selgus. Väga keeruline on muusikat teha või sellesse süübida, kuna üldine boost on liiga tugev selleks. Kujutan ette, et võibolla mingi klubimuusika sobiks küll antud mõjuga, kuid keskenduda muusika tegemisele või üritada tabada selle essentsi või varjundeid on suhteliselt võimatu. Selleks ajaks, kui olime peolt lahkunud ning juba proovi tegema asunud, oli ka mõju vähenemas. MDMA mõju vähenemine toimub suhteliselt järsult võrreldes näiteks kanepiga, mis enamasti ühtlaselt vaibub aja möödudes. See hetk ongi ilmselt kõige ebameeldivam kogu protsessi juures. Mitte midagi koledat, kuid lihtsalt ühel hetkel tunned, et jutt väheneb ja energia raugeb. Kuna mõttevoog on selleks ajaks tund-poolteist täiskäigul töötanud, tekib peas suhteliselt tühi ja arusaamatu tunne. Mingilmääral võrreldav sellega, kui oled autoga sõitnud pikalt 150 km/h ning siis järsku satud linnavahele 40ga kruiisima. Aeg kulgeb kiiresti, kuid sisu justkui puuduks. Siin tuligi abiks kanep, mida meil veel paari korraliku piibu jagu alles oli. Seda suitsetada tundus tollel hetkel kõige õigem mõte üldse. Toimus kummaline koosmõju, mille tulemusena MDMA mõju uuesti esile kerkis, kuid seekord segatuna kanepi meditatiivsuse ning detaliderohkusega. Puudus täielikult kanepile omane uimasus. Mingis mõttes oli tunne võrreldav psilotsübiiniseentega, kuigi puudusid otsesed visuaalid. Kuna muusikategemisest ei tundunud enne ega pärast suurt midagi välja tulevat, olime hoopis joonistama asunud. Pildid, mida joonistasime ainult E mõju all ja E ning kanepi koosmõjul, olid jusktui öö ja päev. Ainult E all tehtud asjad meenutasid olemuselt modernset kunsti... midagi Andy Warholi ajastust näiteks või abstraktsionismist. Abstraktsed huvitavad kujundid, millel aga mingi sügavam sisu või taust otseselt puudus. Pärast tehtud pildid olid pealtnäha väga harilikud – näiteks tundus väga tore joonistada hästi tavalisi asju, nagu meri või puud... samas oli tegu kõike muud, kui pinnapealse tegevusega. Kogu pilti täitis justkui mingi eeterlik surin. Just midagi sellist, mida seente mõju all kogeda võib.

Ecstasy puhul kipub see tavaline olema, et õhtu jooksul tarvitatakse kusagil klubis näiteks 5-10 kommi. Sest, kui mõju vaibuma hakkab, on see piisavalt järsk, et midagi kindlasti juurde sooviks. Umbes, nagu saaks keset korralikku viinavõtmist kaineks. Siin ilmselt peitub ka konks, miks E liigitub enamasti amfetamiinide, korgijookide ja muude stimulantidega nn. „party drug“iks. MDMA-st üksinda mingit sügavamat valgustatust on keeruline leida. Ja kui sattuda kuskil peol kommilainele ning seda kogu aeg juurde teha, et efekt kestaks, siis kardan, et tulemuseks ei saa olla muud, kui veel suurem tühjuse tunne. E justkui on hea stimulant, aga see on ka kõik. Üksinda jääb justkui poolikuks kogemuseks. Hiljem asja kohta uurides selgus, et olime õigel teel. Väga paljud soovitavad MDMA-d tarvitada koos mõne psühhedeelikumiga või kanepiga, et kogemus ühekülgseks ei jääks. Kanepiga tundub kõige lihtsam ja kindlam viis. On olemas ka candyflipping, ehk MDMA ja LSD koos manustatuna või siis hippy-flipping koos seentega. Kuigi ei ole neid kombinatsioone proovinud, tundub põhiküsimus, et kas psühhedeelne kogemus muutub sellejuures pinnapealsemaks ning läheb kaotsi see müstika tänu üldisele E-st tingitud elevusele.... või võtab kogemus hoopis energilisema pöörde? Eks see selgub kunagi. Põhiline eelis pidi olema MDMA võime nullida ära igasugu paranoia alged, mis on ka tõsi. Lihtsalt ei mõtle neile detailidele, mis tavaliselt võivad selliseid mentaalseid käike genereerida, mis paranoiadeni viivad. Et justkui turvavöö reisi jaoks vms.... kellel vaja, kellel vähem eksole.

Kokkuvõttes võib öelda, et ei ole mõtet Ecstasyt samadel eesmärkidel või ootustega tarvitada, nagu kanepit, seeni või teisi tajusid avardavaid substantse.
Kuid üks kindel hea omadus on see, et ta toimib justkui mentaalse crap-cleanerina. Igasse inimesse koguneb ajajooksul tõenäoliselt igasugu mikrokomplekse või blokke, mis iseenesest ei ole midagi tõsist, kuid mis tulevad esile siis, kui näiteks on vaja otsustada midagi, olla milleski veendunud või midagi tekitab kahtlusi. Justnagu (windows) arvuti muutub aja jooksul aeglasemaks, kuna kõikvõimalikud programmikesed ja lisad muudavad protsessid aeganõudvamaks. Ta justkui tugevdaks otsesidet mõtte ja teo vahel. Kuid samas ta ei genereeri midagi uut – need mõtted peavad juba endal olemas olema. Kui mõte ja vaim on tühjad ja pinnapealsed, siis MDMA seda genereeribki. Soovitataksegi E-d manustada vähemalt nädalase vahega.... või siis üldse maksimaalselt 10-15 korda elus, kuna väga lihtne on sellega liiale minna ja kogu kasulik mõju ära nullida. Mentaalne kogemus jääb suhteliselt hästi meelde ning seda on võimalik ka ilma ainet manustamata ära kasutada.

Veel Spice'ist

Mõnda aega tagasi viibisin umbes nädalapikkusel Eesti reisil. Liikusime keskmiselt 5-pealise kambaga mööda ilusat Eestimaad, hääletasime, telkisime ja valmistasime lõkkel süüa ning meie peaaegu et igaõhtuseks rituaaliks - kui kõik tarvilikud asjad olid toimetatud - kujunes, et suitsetasime kõik koos vesibongist Spice'i.

Ja need kogemused olid palju meeldivamad kui see esimene. Sai maha peetud väga naljakaid vestlusi ning lähemalt tundma õpitud Spice'i audiovisuaalseid aspekte. Tähelepanu liikus justkui iseenesest ilusatele asjadele ja jäi neile üsna kauaks pidama, andes võimaluse neid pikalt vaadelda ja ka neis endis aina peenemaid aspekte märgata. Rabas kõndides sündis meie kõrvades väike sümfoonia ning õhtustes pilvedes etendus stseen mingisugusest ürgsest müüdist, elu toonekurepesas oli justkui näidend teatris ja minust sai esmaklassiline Spice-kelner.

Muidugi oli meil ka ideaalne setting - st keskkond oli hea ning tänu päeval kõnnitud miilidele olime ka ise üsna harmoonilised. aga näiteks, pärast reisi lõppu suitsetasime minu pool natuke rohkemate inimestega ja osadel neist, kes meiega varem polnud suitsetanud, oli päris raske. Oli nutmist ja hirmu, võimendatud pessimismi ja suutmatust ühte "reaalsusse" pidama jääda. Lõpuks jõudis igaüks siiski mingisuguse lahenduseni, st kellelgi pikemaajalisi psüühikakahjustusi ei tekkinud, aga minu ehmatas see küll päris ära. Kanepi puhul ma küll nii suurt halva tripi riski ei ole täheldanud.

Ühesõnaga, usaldage iseennast ja ärge suitsetage selleks, et põgeneda, vaid selleks, et olemasolevat ilu paremini tähele panna.

P.S.
Spice on 1. augustini Eestis legaalne. Huvitav, kas peale seda läheb müük kahtlasema kontingendi kätte, hinnad tõusevad ning kvaliteet hakkab kaduma või tegelevad asjaga edasi samad mehed ja loodavad, et neid vastutusele ei võeta või kaob Spice hoopis ära? Viimast ma eriti ei usu, kuna see aine on üsna populaarseks muutunud ja turg on olemas. Saame näha.

Spice Diamond

Ka minust sai uudishimu võitu, võit langes kokku hea juhusega ja "legaalne kanep" ongi nüüd proovitud. Kuigi ta vist de jure enam nii legaalne ei olegi.

Üks sõber ostis. Pool tundi pärast helistamist olevat auto akna all olnud ja tehing oli kulgenud ausalt ja ebamugavusteta. 4-grammine kotike maksab 600. Võrdluseks, kui sa õigeid inimesi ei tea, võib sama palju maksta ka 2 grammi kanepi eest.

Kuigi suitsetasime võrdlemisi suurest, plastpudelist tehtud "bongist", oli toss kurgule palju käredam kui kanep - umbes selline tunne nagu suitsetaks lõket. Tajusin üsna järsku meeleseisundimuutust ja see seisund ei olnud minu meelest just üleliia sarnane kanepipilvele. Ta oli ikka midagi muud. Tripp - jah, ma tõepoolest nimetaksin seda tripiks -, tripp algas puhtfüüsiliste tajude muutustest ja imelikust suminast kogu kehas, mis läks varsti üle üsna intensiivseks mindtripiks. Jälle üks uus reaalsuse tajumise viis, mis esialgu oli väga huvitav, aga siis tuli mul meelde, et ma pean 15 minuti pärast ära minema ja ühe inimesega kokku saama ning see mõte jäi üsna vastikult painama kuniks ma kohtumise edasi lükkasin. Pean tunnistama, et vahepeal soovisin, et ma ei oleks seda kraami suitsetanud. Esimene viga oli vist selles, et ma suhtusin Spice'i liiga kergekäeliselt, ei olnud ennast ette valmistanud - ootasin mingit väga nõrka kanepitaolist stone'i mille ajal saan rahulikult oma asjade ja mõtetega edasi tegeleda, aga mind "ründas" hoopis midagi muud. Kogu see kogemus meenutas mulle seda, kui ma esimest! korda kanepit suitsetasin - kõik oli uus, naljakas ja ka natuke hirmus ning ma ei tundnud ennast täielikult kontrollis olevat. Mul oli juba täiesti meelest läinud, mis tunne on midagi uut teha - kanepit olen nüüdseks nii palju suitsetanud, et valitsen seda seisundit enda arvates üsna hästi.

Praegu, umbes 6 tundi hiljem, tunnen ikka veel kergeid järelmõjusid ja ma vist ei kirjuta hetkel eriti ladusalt.

Kokkuvõtteks, oli huvitav ja - tänu heale seltskonnale - ka päris tore, aga väga tihti ma seda kraami ikkagi ei suitsetaks. Ise kindlasti ei hakka ostma, võib-olla kui seltskonnas suitsetatakse, teeksin veel kaasa.

Erowid väidab, et Spice'i mõjuvõime on tingitud sünteetilistest kannabinoididest CP-47,497 homologue, JWH-018 ja HU-210. Wikipediast võib välja lugeda, et Spice võib sisaldada ka salviat (mis on täiesti omaette teema) ja hawaian baby woodrose'i (mis sisaldab LSA'd - LSD-sarnast ainet). Ma peaaegu, et usun mõlemat.

P.S.
Pean vajalikuks veel öelda, et lõppkokkuvõttes ma ei soovita seda. Kanep on kindlasti riskivabam valik - keegi ei tea ju tegelikult Spice'i ja tema pikemaajaliste järelmõjude kohta midagi täpset.

männiladvad kiiguvad tuules
rohukõrredki
midagi naljakat on selles tuules
rohukõrredki
nad elavad tuules

naeravad kivid ja naer on ka puudes
nii nad naeravad naeravad
kui inimesed liiguvad tuules

Kanep ja Schengeni reid

Mõned päevad tagasi sõitsime parajasti pruudiga ühest kohast teise, kui nägime eemal tee ääres palju politseinikke ja tolliametnikke, koerte ja bussidega. Mul oli juhuslikult paar grammi kanepit armatuurlaual vedelemas. Toppisin minigripi superkiiresti omale aluspükstesse. Autosid peeti kinni valikuliselt ja muidugi oli ka meie auto üks nendest, mis kinni peeti. Meilt küsiti dokumente ja et ega mingeid keelatud aineid või relvi autos ei ole. "Ei ole" kinnitasin. Siis toodi koer auto juurde, mispeale too hakkas kohe väga entusiastlikult just seda kohta kraapima, kus kanep enne oli vedelenud. Küsiti uuesti, et kas teil on mingeid aineid ja öelda, et nad nagunii leiavad selle üles, kui midagi peaks olema.

Seepeale aeti meid angaari, paluti kõik isiklikud asjad lauale laduda, võeti autost proove ja nuusiti seal koertega. Kui ma oma kotte pagasnikust välja tõstsin, endal põlved juba väga nõrgad, tundsin kuidas minigrip bokseritest püksisäärde vajub. Ümberringi oli umbes kümme tolliametnikku. Astusin auto juurde ja viimase koti järele sirutades nägin silmanurgast oma suureks õuduseks, et minigrip kanepiga lihtsalt vedeleb betoonpõrandal kõigi nende ametnike jalge vahel. Viimase õlekorrena kükitasin kähku, haarasin minigripi ja, samal ajal autosse istudes ja teeseldes, et ma sealt midagi otsin, pistsin kotikese rohelise puruga kannikate vahele. Uskumatu, et keegi ei näinud seda.

Samal ajal leiti meie kotist piibud, mis osutusid meie päästerõngaks - nimelt, hakkasime väitma, et ilmselt piibud olidki need, mille peale koer reageeris ja et ma tegelikult päris puhas poiss ei ole, vaid paar nädalat tagasi ikkagi suitsetasin kanepit, aga et meil kaasas midagi ei ole. Igatahes, kõik kohad peale mu aluspükste otsiti läbi ja midagi peale piipude ei leitud.

Meie juhtum oli seal vist päeva sündmuseks ning seetõttu suhtuti piipudesse ja minu võimalikku joobesse väga tõsiselt. Mulle tehti üks narko kiirtest, mis aga ei näidanud midagi. Seepeale toodi mõnekümne kilomeetri kauguselt ühest suuremast linnast mingi teine test, mille jaoks andsin uriiniproovi. Mõnda aega uuriti neid tulemusi, aga ilmselt oli test vigane või ei osanud nad seda lugeda, nii et nad lasid meil minema sõita ja andsid isegi piibud tagasi.

Nii t0lli- kui p0lit5e1ametnikud olid tegelikult väga toredad inimesed ja ma sain nendega sõbralikult läbi. Kahju, et mõned seadused nii rumalad on. Kahju nendest inimestest, kes oma aega selle peale raiskasid ja kahju teistest inimestest, kes mind selle viivituse tõttu 3 tundi ootama pidasid.

Psytrance ja LSD

Käisin reedel ühel psytrance'i peol. Olin ka varem sellistele üritustele sattunud, aga kordagi ei olnud ma pikemalt viibinud, põhjalikult sisse elanud ega hapet tarbinud.

Ukse peal kleepis üks tore värisevate kätega tüüp mulle pileti käe peale - ta oli küll natuke junkie, aga see-eest väga sõbralik. Riided tuli garderoobi panna. Kõikjalt õhkas mingisugust positiivset asjaarmastajalikku undergroundlikkust. Varemalt olin ette kujutanud, et see on tõenäoliselt mingisugune järjekordne üsna suvaline elektroonika-pidu, aga peagi pidin veenduma, et olen sattunud päris lahedasse kohta. Oli kõiksugu erinevaid pidulisi: alates rahulike, graatsiliste rasta-psy-kuningannadega, lõpetades testosterooni täis, ennast kehtestada üritavate ossidega - kuigi nad lõpuks (vähemalt moraalsesse) vähemusse jäid. Oli ka energilisi neoontriipudega psy-printsessikesi, paar kõige tavalisemat rocki-meest ja nii mõnedki suvalised, nagu mina. Oo, õhk oli ikka päris kirju - nii inimestest kui muust.

Umbes kolmveerand tundi lihtsalt vaatlesin inimesi, peo dekoratsioone ja kuulasin muusikat. Mul oli hea olla, aga samas oli mul ka mu vana hea kompleks vabastiilis tantsimise suhtes. Ühel hetkel hakkasin siiski sõrmega niisama takti kaasa lööma, aga LSD's juhtub, et me tunnetame mõnikord rohkemat kui esialgu plaanitud. Nii juhtuski, et snoobilikust käelaba liigutamisest sai mõnu tunnetamise üle, millest kasvas välja tervet kätt hõlmav tants. Kuidagi väga lahe koomiliselt pseudointellektuaalne tunne oli keset tantsupõrandat nõnda ainult üht kätt kasutades tantsida. Aga varsti lisasin ma ka teise käe ja lõpuks kogu keha ning tantsisin, tunnetades oma keha iga rakukest. Sain enda meelest aru, milles seisneb psy olemus ja üritasin hästi süvitsi minna ning olla eeskujulik psy-inimene.

Võib-olla pealiskaudne vaatleja ei nimetaks mu tantsu üldsegi tantsuks, sest liikusin umbes 50 korda aeglasemalt, kui tavaliselt, aga see kõik voolas mul väga täpselt muusika rütmis ning harmoonias - psy juurde sobib selline üliaeglane voolamine minu arvates päris hästi.

Esimest korda elus sain ma aru, mis on tantsimine - see on keha tunnetatud liigutamine. Rohkem pole vaja. Kui tunnetus on olemas, võib ka kõige tavalisem kõndimine olla tants. Kui ma enda arvates filmitegija ega muusik ei oleks, läheksin hea meelega tantsu õppima, sest päris mitu ideed tekkis selles vallas.

Niisiis, tegin tantsukunsti oma iseäralikku moodi ja nautisin seda toimingut, seda loomingut, seda liivamandalat, mida keegi enam kunagi uuesti ei näe. Tantsisin täielikult endale ja ei saanud üldsegi aru nendest, kes tantsisid selleks, et teistele ennast näidata või midagi tõestada. Aga kui ma märkasin, et minu ümber hakkavad inimesed - kes rohkem, kes vähem - minu liigutusi ja üliaeglast stiili kopeerima, hakkasin ma üsna automaatselt tantsima rohkem väljapoole. Hakkasin mõtlema, kuidas ma neile huvitavam ja kasulikum saaksin olla. Muutusin aina lahtisemaks.

Pidevalt juhtus spontaanseid, geniaalseid asju. Näiteks, üks huvitav psy-printsessike, kes muidu tantsis üsna hüplevalt ja äkiliselt, hakkas ühel hetkel vist minu vastu natuke huvi tundma. Ta tantsis minu juurde ja sisenes minu süsteemi, liigutades end natuke aega minuga samas rütmis ja stiilis ning isegi saades vist kätte minu tunnetuse - ma väga hindasin seda võimet temas. Niisiis, natuke aega suhtlesime üksteisega selles ülitunnetuslikus kehakeeles. Aga kui muusikas tuli kulminatsioon ja twist, saatis ta endast välja mingisuguse energiaimpulsi, mis tahtis ka mind kaasa tõmmata, ja ta hakkas jälle enda moodi hüplevalt tantsima - samas meie omapärane energeetiline suhtlus säilus. Mina jäin stiili poolest endiseks, aga võrreldes meie esimese kontaktiga, oli minu meelestatus tema suhtes juba muutunud. Siis sisenes ta uuesti minu süsteemi. Seekord sai ta mu kätte ja kui muusikas jälle see koht tuli, tõmbas ta mind tõepoolest enda süsteemi - ühel ja samal hetkel hakkasime me mõlemad kiirete, hüplevate, sujuvate liigutustega tantsima. Nõnda sain ma lõpuks oma tantsukompleksist täielikult üle ja tundsin, et ka mina oskan tegelikult tantsida niimoodi, nagu tavaliselt tantsitakse.

Hiljem süvenesin uuesti enda süsteemi ja proovisin tubli psyhhotroopik olla.

Muide, hape oli seekord kuidagi eriti... lihtne, igas mõttes positiivne. Võib-olla isegi liiga positiivne.

Hallutsinatsioonid (kodutöö kooli jaoks)

SISSEJUHATUS

Inimese nägemise teeb võimalikuks valgus, mis satub talle silma, läbib läätse ja jõuab valgusretseptoriteni. Valgus on elektromagneetiline radiatsioon ehk võnkumine lainepikkusvahemikus 380-750 nanomeetrit, millest inimsilmale on nähtav spektrum 400-700 nanomeetrit. Valguse ülilühike lainepikkus tingib, et ta ei saa näiteks nurga taha keerata, nagu heli. Igal pinnal on omadus neelata teatav osa valgust ja peegeldada ülejäänud osa, mis vastab meie silmade jaoks mingile värvile. Igal värvil on oma sagedus, näiteks punasel on see kõige madalam, 430-480 THz.

Ühesõnaga, tegelikult näeme me õhus võnkuvaid lained! Meie visuaalne maailmapilt näib selline nagu ta näib ainult sellepärast, et oleme õppinud maailma sellisena nägema. Me ei koge reaalsust vahetult. Sellest küljest vaadatuna tavanägemine hallutsinatsioonist eriti ei erinegi.

Hallutsinatsioonid, nagu ka tavanägemine, on meie visuaalne tõlgendus millestki(, mis on olemas). Hallutsinatsioonide puhul on tegemist lihtsalt veidi ebatavalisema ja laiemapinnalise informatsioonikäsitlusega.

NÄGEMINE JA HALLUTSINATSIOONID

Proovin selgitada oma natuke ekstsentrilist nägemise taustsüsteemi. Pean oluliseks tõdemust, et inimene ei vaata oma silmaavadest, justkui akendest, otse välja, laia maailma. Pigem seletaks nägemist niimoodi, et akna ees on võimas kaamera. Kaamera on ühendatud arvutiga. Arvutist jookseb töödeldud pilt ekraanile, mille ees istume meie Ise, elu lõpuni truu publik. Meie jälgime ekraani. Aga siinkohal lugu veel ei lõppe, sest meie Ise, kui jälgija oleme ringiga jällegi ühendatud arvutiga (oleme ühendatud ka kõigi muude operatsioonidega, mis meie kehas toimuvad) ja seega kontrollime nii kaamera kui ka ekraani sätteid.

Mingil tasemel toimubki pidev suhtlus jälgija ja arvuti-ekraan-silmad süsteemi vahel, kuna meie Ise ju valime kuhu poole üldse vaadata ja mida täpsemalt fokuseerida, aga tavaliselt on jälgija ja kaamera vaheline suhtlus üsna automaatne, käib harjunud rada pidi. Tegelikult on meil ekraanile kujutise loomiseks väga rikkalikult võimalusi, sest võime, olles kõigega ühendatud, sisestada oma nägemise arvutisse ükskõik millist informatsiooni, valida tõlgendamisviisi ja seda ekraanil vaadata. Hallutsinatsioonid tekivadki siis, kui pilt, mida me ekraanilt vaatame, ei koosne enam ainult kõige optimaalsematest „kaamera sätetest”, valguslainetest ja meie harjumuspärasest tõlgendusest neile lainetele, vaid millestki enamast.

HALLUTSINATSIOONID, mingi skemaatiline liigitus

Hallutsinatsioone võib liigitada väga mitut moodi, aga mulle meeldiks nad jagada lihtsast valguslainete vaatlemisest – st tavanägemisest - kaugemalasetsemise järjekorras nelja grupi vahel:
1. Kerged hallutsinatsioonid hakkavad esinema, juba siis kui kaamera manuali peale lülitame – kui nt säriaeg ja värvibalanss on altereeritud, hakkamegi nägema maailma väga kirevana ning mõned asjad liiguvad ekraanile kerge viivitusega.
2. Järgmiseks tasandiks võiks vist nimetada seda, kui hakkame arvutiga mängima - vaatleme mõningaid objekte hoopis uue nurga alt, ühendame arvutiga – muidugi enamasti üsna ebateadlikult - helid ja meeleolu. Ühtäkki avastame, et kujutis on terve ekraani ulatuses üliterav ja taipame, et enamus sellest on meie enda loomingu vili. Mõned heledamad kohad võivad hakata oma elu elama ja ringi liikuma, aga kaamerast voolab pidevalt uut informatsiooni ja ekraanil toimuv lähtub ikkagi põhiliselt sellest informatsioonist, kuigi me luuletame ise palju juurde.
3. Samm edasi on mindud siis, kui valguslained peaaegu üldse ekraanil toimuvasse ei sekku. Vaatamine ei toimu enam silmadega. Nägemisarvutisse liiguvad tohutu voona arhetüübid, abstrakssed mõtted (mis küll selles seisundis niiväga abstrakssed ei tundugi) ja isiklikud mälestused. Loominguline Ise moodustab nägemisarvuti kiirete automaatprotsessorite abiga nendest ekraanile võimsaid kujutisi, mis võivad omaette ellu ärgata ja üksteisega „sigides” või meie Endaga rääkides midagi uut luua. Need kujutised ja olendid on meie vabad assotsiatsioonid – me ei saa nende teket eriti kontrollida, aga siiski lähtuvad nad meist endast.
4. Neljanda taseme hallutsinatsioone ei taha nende nägijad tavaliselt hallutsinatsioonideks nimetadagi - neid peetakse pigem rännakuteks teistesse maailmadesse. End leitakse kosmosest, mingist imelikust ruumist või kuskilt täiesti võõralt maastikult, kus võivad olla veel ka mingid olendid – näiteks transformeeruvad robothaldjad: DMT tarvitajate sagedased sõbrad. Võib vist öelda, et ka Buddha nägemus maailmast kui lõputust hulgast omavahel seotud kristallidest, mis kõik üksteist peegeldavad, paikneb sellest kategoorias.

Teise, kolmanda ja neljanda taseme hallutsinatsioonidega käib tavaliselt kaasas ka panteistlik kogemus. Õigemini, võib panteistlik kogemus üldsegi olla hallutsinatsioonide tekke aluseks. Igatahes, arusaamine, et „kõik on jumal” või, kui soovite, „kõik on üks”, annab hallutsinatsioonidele mingisuguse eriti kirjeldamatu ilususe ja jumalikkuse. Hallutsioneerides võib puu olla endiselt puu, aga samas on temas ka nii palju enamat – me ei vaatle enam ainult valguslainete peegeldust, vaid sisestame nägemisarvutisse ka muud informatsiooni ja näeme, et puu on elus, igavikuline, tal on jäsemed ja nägu ja ta – näiteks - irvitab meie üle heasüdamlikult. Saab täiesti mõistetavaks, miks kunagi kummardati jumalustena teatud loodusnähtusi ja iseloomujooni. Panteistlikus arusaamises teeks seda isegi.

HALLUTSINATSIOONIDE ESINEMINE

1996-99 aasta uuringu järgi on 39% inimestest kogenud mingisuguseid hallutsinatsioone, aga arvesse tuleb võtta, et see uuring kaasas vaatlusse ka kuulmis-, lõhna- ja maitsehallutsinatsioonid, mis on palju sagedasemad kui nägemishallutsinatsioonid. Üldiselt on intensiivsemate hallutsinatsioonide nägemine, ilma et inimene ise nende esilekutsumiseks midagi ette võtaks, väga haruldane.

Hallutsinatsioonide nägemine eeldab väga avatud suhtumist, lahtilaskmist oma egost ning oskust vaadelda enda ümber rohkemat, kui ollakse tavaliselt harjunud. Kõige loomulikumalt on see vist välja tulnud kõiksuguste religioonide pühakutel, alustades väikese aafrika hõimu šamaanist, lõpetades buddhaga, kelle hallutsinatsioonidest on ka ülestähendusi. Pühendunud meditatsioon ja visa metakognitiivsete võimete harjutamine on üks võimalus hallutsinatsioone näha, mis on tõenäoliselt ka kõige sujuvam ja õigem. (Muidugi hallutsinatsioonid ei saa olla eesmärk omaette, niimoodi ei jõua kuhugi.) Võimalusteks on veel hallutsinogeenide tarbimine, vaimuhaigus (see, mida tavaliselt nimetatakse vaimuhaiguseks) või siis mingisugune väga eriline olukord - näiteks surmalähedane kogemus, mis võib ego kaitsemehhanismid ja üleüldise maailmapildi natukeseks väga avatuks muuta.

ISIKLIKUD KOGEMU8ED

Minu esimene kogemus
Olime sõpradega varasügisel metsas ja tegime lõket. Päris maagiline õhtu oli, vahepeal kadusin kuidagi väga enesesse ära. Kergemaid hallutsinatsioone nägin juba öösel, kui sõber mängis kitarril hästi hoogsat ja võimsalt monotoonset rütmi. Mina vaatasin lõkkesse ja kuulasin. Ühtäkki käis peas justkui mingisugune pööre ja maailmas oligi olemas ainult lõke ja kitarr, mille equalizerid muideks selle pöörde hetkel muutusid, nii et muusika tundus kuidagi eriti lähedal olevat. Vaatasin lõkkesse ja märkasin, et lõke lõõmab punaseks ja vähempunaseks täpselt kitarrirütmis, samaaegselt tekkis ka päris eufooriline tunne. Siis hakkas lõkke all midagi kasvama, esialgu vaevumärgatavalt, aga mida terasemalt ma seda uurisin, seda ilmsemaks see muutus. Tundus justkui oleks lõkke all mingit palli täis puhutud, nii et sütepind tõusis kumjalt aina ülespoole ja see toimus samuti kitarrirütmis – vamm-vamm-vamm-vamm. Mingi hetk muutus mu tähelepanu jälle tavaliseks ja hakkasin mingite muude asjadega tegelema. Siiamaani ei saa ma täpselt aru, mis selle hallutsinatsiooni mõte oli või miks ma seda nägin.

Samal hommikul, kui oli juba valge ja kõik teised olid magama läinud, olin mina veel üleval. Lamasin lihtsalt sügisese metsa all, värviliste lehtede peal, peas kumisemas kõik need mõtted, mis mul öö jooksul olid olnud. Ma olin öö läbi magamata, samas väga ärkvel, lamasin külili ja ei viitsinud ennast eriti liigutada. Hiljem olen ma õppinud, et just see seis ongi hallutsinatsioonide tekkeks kõige parem, kuna siis on pea paigal ja nägemisarvutisse ei voola kogu aeg uut visuaalset informatsiooni, nii et silmad võivad mingi hetk vaatamise ära unustada ja meie unenäotaolised vabad assotsiatsioonid hakkavad olemasoleva põhjal tööle.

Igatahes, mu silme ees olid väga ilusad ja teravalt fookuses kirjud puulehed. Vaatasin neid, ise taipamata, et ma ei vaata enam silmadega, kui äkki nende piirjooned hakkasid sulama ja erinevad värvid mustreid moodustama. Uskusin, et need mustrid olid seal ka enne olemas olnud, aga ma ei osanud neid lihtsalt märgata. Ja siis hakkasid mustrid ja värvid moodustama mingeid kujutisi, kuni lõpuks oligi mu silme ees kõige ilusam pilt, mida ma kunagi näinud olen. Üleval paremal ääres olid mingisugused kerataolised läbipaistvad eluasemed, mis olid looduse külge kinnitatud, alt vasakult äärest kuni üles paremale vookles lopsaka looduse vahel mingisugune tänav, millel kõndisid inimesetaolised, väga ilusad ja heasüdamlikud olendid, kellele loodus näis olevat justkui linn. Siinkohal ma enam-vähem teadvustasin endale, et seda vist nimetataksegi hallutsinatsiooniks. Sekkusin tahteaktiga sellesse pilti ja uurisin mingisuguse naisolevuse kübarat, nii et pilt zoomis sisse ja ma nägin seda kübarat täies ulatuses, kuniks kübarast sulas välja juba mingisugune uus pilt. Vahepeal mu tähelepanu hajus ja ma nägin jälle tavalisi sügislehti enda ees, aga see ei häirinud mind eriti, kuna ka need sügislehed olid väga ilusad. Ma nägin neid nii selgesti. Vaatasin tammelehte, millest hommikune valgus läbi kumas ja vaatasin selle lehe kõige peenemaid soonekesi ja siis juba poore ja pooride sisse ja juba oligi mu ees uus ilus pilt, mille kõige pisimast detailist tuli omakorda uus. Mõne aja möödudes olin kõigega nii rahul, et panin lihtsalt silmad kinni ja jäin magama.

Veel üks märkimisväärne kogemus
Ma ei ole võib-olla kõige kogenum hallutsinatsiooninägija ja nii mõnigi ütleks mulle, et ma ei ole veel midagi näinud, aga minu jaoks on need vähesed kogemused päris märkimisväärsed olnud.

Üks valgustav elamus oli mul suvel Lelle Alternatiivil, see on üks muusikafestival. Jällegi olin öö otsa üleval olnud. Eelmise päeva jooksul hakkasid seal festivalil mind mõned inimesed häirima, aga siis sain aru, et asi on minus eneses ja olin veel rohkem häiritud. Õnneks oli seal lähedal ilus mets ja järv, kus sai ujumas käia, nii et leidsin ennast üles ja olin kogu ülejäänud festivali mingis väga õndsas ja tugevas olekus.

Märkamatult oli kätte jõudnud hommik. Minu enda kaheinimese telgis magas umbes 6 inimest, nii et panin oma mati lihtsalt kastesele murule maha ja kuna kell oli juba umbes üheksa, mõtlesin, et peaks vist natukene magama. Laval mängis mingisugune noortebänd ja esimesed pohmellis inimesed tuigerdasid ringi. Värske õhk hoidis mind ärkvel ja tundus kuidagi kohtlane magama jääda. Vaatasin päikese käes õõtsuvaid kaselatvu ja mõtlesin, et küll nad on ikka ilusad. Tuul sahistas lehti, nii et nad peegeldasid kord ühelt, kord teiselt poolt. Varsti sai nendest erinevatest peegeldustest mingisugune intensiivne tervik ja ühel hetkel ei õõtsunud tuules enam kaseladvad vaid suured looduseolendid! Oksad olid neil luudeks, lehed sulestikuks ja aeg lihaks. Neil olid jäsemed ja näod. Nad olid mõnes mõttes hirmutavad, sest nad olid nii suured, targad ja kõikvõimsad, aga samas ma teadsin, et nad on sõbrad. Nad irvitasid irooniliselt kõige selle üle, mis mind natukene häiris. Neid ei häirinud miski. Ei lavalt tulev kehv, ropp muusika ega maha visatud prügi ega inimasustused. Tundus, et nad õõtsuvad muusikaga kaasa, mängides nõnda mingit iroonilist nalja. Kõike võtsid nad huumoriga, sest neil oli mingisugune palju ülevam arusaamine maailmast – arusaamine, mis seisab häiritud olemisest kõrgemal. Nad olid nagu jumalad. Samas olid nad osa kõiksusest. Ja ka mina olen ju osa kõiksusest, mõtlesin ning tundsin end väga hästi teades, et ma olen nende toredate puudega põhimõtteliselt üks ja et see kõiksuslik osa minust ei hävi kunagi.

Siis tõusin püsti, ujusin järves, tundsin end päris värskena ja hääletasin sealt enam mitte nii värskelt festivalilt minema, lõuna poole. Tee peal sai veel palju nalja.

POSITIIVSED JA NEGATIIVSED JÄRELMÕJUD

„Hallutsinatsioonikultuuri” kõige tuntum ja ka ainus negatiivne pool, mida ma oskan välja tuua, on hallutsinogeenide tarvitamisega seostatud HPPD ehk hallutsinogeenne püsiv tajumushäire (Hallucinogenic Persisting Perception Disorder). Ei ole veel teada, kas HPPD tekib hallutsinogeeni tarvitamisest või hallutsinatsiooni nägemisest. Ei ole ka teada, kas HPPD on neuroos, psühhoos või üldse midagi muud. On selge, et väga suurel enamusel hallutsinogeenide tarvitajatest ei teki HPPD’d ja et hallutsinogeenid ei ole HPPD tekke ainsaks põhjuseks. Mõned pakuvad, et HPPD on sarnane traumajärgsele stressihäirele (posttraumatic stress disorder), millega kaasneb raske kogemuse näiline taasläbielamine.

HPPD tähendab, et inimene võib oma igapäevast elu elades ühel hetkel vastu tahtmist hallutsinatsioone nägema hakata, võib kogemata siseneda sellesse liiga ausasse olekusse. See ei tähenda ainult visuaalseid flashback’e, vaid kogu seda seisundit, mis on põhjaks hallutsinatsioonide nägemisele. Olenevalt olukorrast võib see mõjuda erinevalt. Kujutame ette, et keegi on oma ettevõttes teinud mingisuguse sellise nükke, mis on talle materiaalselt kasulik ja eelnevalt kaela võetud liisingute tõttu lausa hädavajalik, aga eetiliselt täiesti vale. Juba tükk aega on ta elanud rutiinset, ebamoraalset elu. Kui sellises olukorras inimesele tuleks ühtäkki HPPD laine peale, siis ta tõenäoliselt enam samamoodi edasi elada ei saaks ning muudaks oma elu drastiliselt või jääks vaimuhaigeks. HPPD’ga kaasnevad sageli derealisatsioon ja depressioon.

Tegelikult on päris mitmeid asju sellises olekus keeruline teha ja see võib isegi õnnestunult elanud inimesele ebameeldiv olla, nii et on täiesti mõistetav, miks HPPD’d käsitatakse enamasti kui negatiivset nähtust. Siiski, on inimesi, kes võtavad seda kui õnnistust.

Positiivseid järelmõjusid on palju ja need on vist üsna ilmsed.


KOKKUVÕTE

Kõik kogetav on hallutsinatsioon, aga see ei tähenda, et kogetavat olemas ei ole.