Psytrance ja LSD

Käisin reedel ühel psytrance'i peol. Olin ka varem sellistele üritustele sattunud, aga kordagi ei olnud ma pikemalt viibinud, põhjalikult sisse elanud ega hapet tarbinud.

Ukse peal kleepis üks tore värisevate kätega tüüp mulle pileti käe peale - ta oli küll natuke junkie, aga see-eest väga sõbralik. Riided tuli garderoobi panna. Kõikjalt õhkas mingisugust positiivset asjaarmastajalikku undergroundlikkust. Varemalt olin ette kujutanud, et see on tõenäoliselt mingisugune järjekordne üsna suvaline elektroonika-pidu, aga peagi pidin veenduma, et olen sattunud päris lahedasse kohta. Oli kõiksugu erinevaid pidulisi: alates rahulike, graatsiliste rasta-psy-kuningannadega, lõpetades testosterooni täis, ennast kehtestada üritavate ossidega - kuigi nad lõpuks (vähemalt moraalsesse) vähemusse jäid. Oli ka energilisi neoontriipudega psy-printsessikesi, paar kõige tavalisemat rocki-meest ja nii mõnedki suvalised, nagu mina. Oo, õhk oli ikka päris kirju - nii inimestest kui muust.

Umbes kolmveerand tundi lihtsalt vaatlesin inimesi, peo dekoratsioone ja kuulasin muusikat. Mul oli hea olla, aga samas oli mul ka mu vana hea kompleks vabastiilis tantsimise suhtes. Ühel hetkel hakkasin siiski sõrmega niisama takti kaasa lööma, aga LSD's juhtub, et me tunnetame mõnikord rohkemat kui esialgu plaanitud. Nii juhtuski, et snoobilikust käelaba liigutamisest sai mõnu tunnetamise üle, millest kasvas välja tervet kätt hõlmav tants. Kuidagi väga lahe koomiliselt pseudointellektuaalne tunne oli keset tantsupõrandat nõnda ainult üht kätt kasutades tantsida. Aga varsti lisasin ma ka teise käe ja lõpuks kogu keha ning tantsisin, tunnetades oma keha iga rakukest. Sain enda meelest aru, milles seisneb psy olemus ja üritasin hästi süvitsi minna ning olla eeskujulik psy-inimene.

Võib-olla pealiskaudne vaatleja ei nimetaks mu tantsu üldsegi tantsuks, sest liikusin umbes 50 korda aeglasemalt, kui tavaliselt, aga see kõik voolas mul väga täpselt muusika rütmis ning harmoonias - psy juurde sobib selline üliaeglane voolamine minu arvates päris hästi.

Esimest korda elus sain ma aru, mis on tantsimine - see on keha tunnetatud liigutamine. Rohkem pole vaja. Kui tunnetus on olemas, võib ka kõige tavalisem kõndimine olla tants. Kui ma enda arvates filmitegija ega muusik ei oleks, läheksin hea meelega tantsu õppima, sest päris mitu ideed tekkis selles vallas.

Niisiis, tegin tantsukunsti oma iseäralikku moodi ja nautisin seda toimingut, seda loomingut, seda liivamandalat, mida keegi enam kunagi uuesti ei näe. Tantsisin täielikult endale ja ei saanud üldsegi aru nendest, kes tantsisid selleks, et teistele ennast näidata või midagi tõestada. Aga kui ma märkasin, et minu ümber hakkavad inimesed - kes rohkem, kes vähem - minu liigutusi ja üliaeglast stiili kopeerima, hakkasin ma üsna automaatselt tantsima rohkem väljapoole. Hakkasin mõtlema, kuidas ma neile huvitavam ja kasulikum saaksin olla. Muutusin aina lahtisemaks.

Pidevalt juhtus spontaanseid, geniaalseid asju. Näiteks, üks huvitav psy-printsessike, kes muidu tantsis üsna hüplevalt ja äkiliselt, hakkas ühel hetkel vist minu vastu natuke huvi tundma. Ta tantsis minu juurde ja sisenes minu süsteemi, liigutades end natuke aega minuga samas rütmis ja stiilis ning isegi saades vist kätte minu tunnetuse - ma väga hindasin seda võimet temas. Niisiis, natuke aega suhtlesime üksteisega selles ülitunnetuslikus kehakeeles. Aga kui muusikas tuli kulminatsioon ja twist, saatis ta endast välja mingisuguse energiaimpulsi, mis tahtis ka mind kaasa tõmmata, ja ta hakkas jälle enda moodi hüplevalt tantsima - samas meie omapärane energeetiline suhtlus säilus. Mina jäin stiili poolest endiseks, aga võrreldes meie esimese kontaktiga, oli minu meelestatus tema suhtes juba muutunud. Siis sisenes ta uuesti minu süsteemi. Seekord sai ta mu kätte ja kui muusikas jälle see koht tuli, tõmbas ta mind tõepoolest enda süsteemi - ühel ja samal hetkel hakkasime me mõlemad kiirete, hüplevate, sujuvate liigutustega tantsima. Nõnda sain ma lõpuks oma tantsukompleksist täielikult üle ja tundsin, et ka mina oskan tegelikult tantsida niimoodi, nagu tavaliselt tantsitakse.

Hiljem süvenesin uuesti enda süsteemi ja proovisin tubli psyhhotroopik olla.

Muide, hape oli seekord kuidagi eriti... lihtne, igas mõttes positiivne. Võib-olla isegi liiga positiivne.