Käisime eile sõpradega metsas, kus mõned neist tegid seeni ja mina vahelduseks LSD'd. Võtsin kaks blotterit ja kuna ma polnud umbes viis kuud seda ainet pruukinud, eeldasin et võib tulla võimas reis, Üllatuseks aga seisnes seekordne tripp peamiselt selles, et olin täiesti kaine.
Esimesed umbes kolm tundi tundsin kehas ja peas vaid kerget surinat. Mõtted olid selged ja järjepidevad. Mõtlesin asjadest, mis mulle kõige olulisemad tundusid, lootsin et kasutan oma aega hetkel nõnda kõige konstruktiivsemalt ja olin enam-vähem leppinud, et blotter oli tõenäoliselt täiesti lahtunud ning midagi väga uudset ma seekord ei koge. Jalutasin trippijatega kaasa ja olin neutraalselt osavõtmatu.
Esimene suurem tundemärk tripist oli, kui mulle korraga tundus, et me kõik oleme justkui osalised mingis põhikoolinäidendis, mida keegi eriti innukalt ei viitsi mängida. Et ütleme oma read kuidagi ära, aga ega keegi päriselt ei viitsiks niimoodi rääkida, kui seda kusagil stsenaariumis kirjas ei oleks.
ANNA: "Mulle tundub, et võiks siin natukeseks maha istuda" (naeratades)
PRIIT: "Aga mina mõtlen, et võiks edasi minna."
Pidevalt keegi ütles midagi või käitus kuidagi nagu ta tegelikult ei peaks või ei tahaks - nii mulle näis vähemalt. Tajusin seda näitlemist ka enda juures mingil määral.
Olin sügaval mõtteis. Jälgisin teisi rääkimas, solvumas, oma tahtmist maksma panemas, kompromisse tegemas. Enamasti ma ei kuulanud üldse, milliseid sõnu nad kasutavad vaid lihtsalt vaatasin, et kuidas nad tegelikult on ja mida nad kõige rohkem tahavad ja mõtlesin, et kuidas nad oleks armastuse ja õnne nimel kõigeks võimelised, kui nad seda ise teaksid. Kujutlesin, kuidas teatud kriitilistel hetkedel tõesti igaüks meist oleks võimeline loobuma kõigest, ka iseendast, selle nimel, mida ta kõige enam armastab.
Õhtul, kui algas sääserünnak, hakkasime kolmes autos linna poole tagasi liikuma. Mina läksin ühe tüübiga, keda ma veel sõidu algul peaaegu üldse ei tundnud, aga meie suhtlus - niipalju kui teda oli - oli mõistlik ja konkreetne ning meil tekkis kerge sümpaatia üksteise suhtes. Suitsetasin siis üle pika aja ka kanepit, pärast mida panin tähele, et pilved taevas moodustavad suuri nurgelisi mustreid ja jäin seepeale veel sügavamalt mõtteisse.
Ärkasin korraks oma mõtetest, kui olime jõudnud linna. Oli selline tunne, et alles äsja olime istunud autosse ja umbes 5 minutit sõitnud, aga tegelikult pidi sõit olema kestnud vähemalt tunni. Oleksime nagu istunud mingi pildi ees ja siis järsku oli see pilt vahetatud. Autojuht oli kaine muide. Siis ma alles täielikult teadvustasin, et see hape ikka töötab, lihtsalt mõjub mulle seekord kuidagi teisiti.
Meil oli plaanis kogu kambaga äärelinna ühe kambalise juurde minna, aga mu uuel sõbral autojuhil oli vaja korraks kodunt läbi käia ja kui selgus, et elame suhteliselt ligistikku, pani see mind kaaluma kodukanti jäämist, kuna vastasel juhul peaksin sealt äärelinnast hiljem ilmselt mingi viimase bussiga tagasi sõitma. Kodus oleks mul aga kõik hästi: saaksin süüa, mida ma tahan, kuulata muusikat, mida ma tahan, kasutada oma tehnikat jne... Igatahes, selle aja jooksul, mil autojuht korraks oma kodus käis, et midagi kaasa võtta, jõudsin seoses sellega, et kas ma peaksin temaga kaasa minema või mitte, kogu oma elu läbi mõelda. Mõtlesin töö- ja rahaprobleemidele, armastusele ja sellega seotud elu mõttele ning leidsin lõpuks, et ma ikkagi peaksin minema, kuna vastasel korral võib minust kunagi saada üks nendest, kes kunagi kodunt väljas ei käi, kartuses, et seal väljas kõik ei ole täpselt nii nagu nad tahavad.
Ühesõnaga, tripp, mida ma esialgu suht olematuks pidasin, osutus lõppkokkuvõttes nii olematuks, et tekitas minus rohkem mõtteid, kui nii mõnigi argireaalsusest väga erinev kogemus.
Esimesed umbes kolm tundi tundsin kehas ja peas vaid kerget surinat. Mõtted olid selged ja järjepidevad. Mõtlesin asjadest, mis mulle kõige olulisemad tundusid, lootsin et kasutan oma aega hetkel nõnda kõige konstruktiivsemalt ja olin enam-vähem leppinud, et blotter oli tõenäoliselt täiesti lahtunud ning midagi väga uudset ma seekord ei koge. Jalutasin trippijatega kaasa ja olin neutraalselt osavõtmatu.
Esimene suurem tundemärk tripist oli, kui mulle korraga tundus, et me kõik oleme justkui osalised mingis põhikoolinäidendis, mida keegi eriti innukalt ei viitsi mängida. Et ütleme oma read kuidagi ära, aga ega keegi päriselt ei viitsiks niimoodi rääkida, kui seda kusagil stsenaariumis kirjas ei oleks.
ANNA: "Mulle tundub, et võiks siin natukeseks maha istuda" (naeratades)
PRIIT: "Aga mina mõtlen, et võiks edasi minna."
Pidevalt keegi ütles midagi või käitus kuidagi nagu ta tegelikult ei peaks või ei tahaks - nii mulle näis vähemalt. Tajusin seda näitlemist ka enda juures mingil määral.
Olin sügaval mõtteis. Jälgisin teisi rääkimas, solvumas, oma tahtmist maksma panemas, kompromisse tegemas. Enamasti ma ei kuulanud üldse, milliseid sõnu nad kasutavad vaid lihtsalt vaatasin, et kuidas nad tegelikult on ja mida nad kõige rohkem tahavad ja mõtlesin, et kuidas nad oleks armastuse ja õnne nimel kõigeks võimelised, kui nad seda ise teaksid. Kujutlesin, kuidas teatud kriitilistel hetkedel tõesti igaüks meist oleks võimeline loobuma kõigest, ka iseendast, selle nimel, mida ta kõige enam armastab.
Õhtul, kui algas sääserünnak, hakkasime kolmes autos linna poole tagasi liikuma. Mina läksin ühe tüübiga, keda ma veel sõidu algul peaaegu üldse ei tundnud, aga meie suhtlus - niipalju kui teda oli - oli mõistlik ja konkreetne ning meil tekkis kerge sümpaatia üksteise suhtes. Suitsetasin siis üle pika aja ka kanepit, pärast mida panin tähele, et pilved taevas moodustavad suuri nurgelisi mustreid ja jäin seepeale veel sügavamalt mõtteisse.
Ärkasin korraks oma mõtetest, kui olime jõudnud linna. Oli selline tunne, et alles äsja olime istunud autosse ja umbes 5 minutit sõitnud, aga tegelikult pidi sõit olema kestnud vähemalt tunni. Oleksime nagu istunud mingi pildi ees ja siis järsku oli see pilt vahetatud. Autojuht oli kaine muide. Siis ma alles täielikult teadvustasin, et see hape ikka töötab, lihtsalt mõjub mulle seekord kuidagi teisiti.
Meil oli plaanis kogu kambaga äärelinna ühe kambalise juurde minna, aga mu uuel sõbral autojuhil oli vaja korraks kodunt läbi käia ja kui selgus, et elame suhteliselt ligistikku, pani see mind kaaluma kodukanti jäämist, kuna vastasel juhul peaksin sealt äärelinnast hiljem ilmselt mingi viimase bussiga tagasi sõitma. Kodus oleks mul aga kõik hästi: saaksin süüa, mida ma tahan, kuulata muusikat, mida ma tahan, kasutada oma tehnikat jne... Igatahes, selle aja jooksul, mil autojuht korraks oma kodus käis, et midagi kaasa võtta, jõudsin seoses sellega, et kas ma peaksin temaga kaasa minema või mitte, kogu oma elu läbi mõelda. Mõtlesin töö- ja rahaprobleemidele, armastusele ja sellega seotud elu mõttele ning leidsin lõpuks, et ma ikkagi peaksin minema, kuna vastasel korral võib minust kunagi saada üks nendest, kes kunagi kodunt väljas ei käi, kartuses, et seal väljas kõik ei ole täpselt nii nagu nad tahavad.
Ühesõnaga, tripp, mida ma esialgu suht olematuks pidasin, osutus lõppkokkuvõttes nii olematuks, et tekitas minus rohkem mõtteid, kui nii mõnigi argireaalsusest väga erinev kogemus.
No comments:
Post a Comment