Saturday, September 14, 2013

LSD ja psühhedeelne pidu

Umbes kuu on möödunud mu viimasest LSD-tripist. Kuna minuga vaimses plaanis tookord midagi väga revolutsioonilist ei toimunud, ei pidanud ma esialgu isegi vajalikuks sellest kirjutada. Nüüd olen aga tihtipeale leidnud end mõtisklemas paarile seigale, mis tol öösel aset leidsid ja otsustasin nad siis ikkagi üles tähendada.

◴_◶

Viibin oma kalli kaasaga ühel poolsalajasel psühhedeelse kallakuga muusikafestivalil - loodus, tähistaevas, huvitav muusika, trippivad inimesed. Viimastega liitumast on meid senimaani takistanud asjaolu, et oleme natuke aidanud seda festivali ka korraldada, mistõttu on enamik aega kulunud ringisebimisele. Nüüd on aga käsil festivali kolmas ja viimane päev ning otsustame viimaks peomeeleolusse panustada ka veidi teise nurga alt - ehk siis, mu naispool manustab kaks hapet ning umbes poolteist grammi seeni ja mina, kuna oletan, et mind võivad veel mingid korralduslikud kohustused ees oodata, piirdun ühe happe ja võib-olla umbes poole grammi seentega. Soovime teineteisele head reisi ja lepime kokku, et kuna doosid on niivõrd erinevad, ei pea me koguaeg koos olema - pealegi, hiljem näeme nagunii.

Vaevalt on suhkrutükike suus sulada jõudnud, kui kuulen sõbra käest, et Mardil on "mingi eriti halb tripp" ja ta oleks vaja muusikast ning inimestest eemale viia. Mart on üks mu 18-aastane andekas sõber, kelle musikaalset arengut olen juba mitu aastat jälginud. Muidugi tahan ma teda aidata ja ausalt-öelda tundub ka mulle endale hea mõte kuhugi rahulikumasse kohta minna. Elukaaslane jääb festivalialale.

Jalutame koos Mardi ja veel ühe sõbraga mööda metsateed mere poole. Muusika kõlab kaugelt isegi ilusamini. Mart jagab, et tal on väga tugevad visuaalid ja et peab seda veidi ebatavaliseks, kuna on võtnud ainult ühe happe. Tunnen, kuidas hape ka mulle tasapisi mõjuma hakkab. Varsti kohtume metsa all ühe teise kambaga, kes parajasti samuti happes on. Istume spontaanselt natukeseks maha ja üks tore tüdruk tahab minuga pikemalt vestelda, aga mul on parajasti käsil see faas, kus ma ei suuda teiste inimeste pikki mõttekäike eriti jälgida. Märkan enda tähelepanu kadumist ning tunnistan, et ma vist ei suuda tema jutust eriti aru saada. "Hea, et ütlesid" vastab tema heatujuliselt.

Läheme edasi ja jõuame mere äärde. Mart aina kordab fraase nagu: "Kas teil on ka nii hull?", "Kas see on normaalne?","Nii hull tripp, millal see läbi saab?" Proovin talle anda originaalseid vastuseid, mis oleksid julgustavad, samal ajal mitte trööstivad ning esimesel umbes kümnel korral tulen sellega ka päris hästi toime, aga hakkan siis tasapisi väsima. Aeg-ajalt Mart võtab maast mingeid kive ja taob neid omavahel kokku, et "aru saada, kas reaalsus ikka olemas on" nagu üks mu sõber seda hiljem tõlgendas. "Liiga hull, liiga hull, ei tea kas peaks emale helistama" on järgmine fraas mida ta hakkab kordama. Tal ongi telefon käes ja ta ei suuda loobuda selle jõllitamisest, kuigi ümberringi on ju küllaga mida vaadata. Hakkan mõtlema välja trikke, kuidas teda sellest välja tuua. Näiteks, viin ta korraks vee juurde ja soovitan näo märjaks teha, mida ta ka teeb ning see natukeseks aitab. Paari minuti pärast on ta aga jällegi ahelas. Teen parmupillil muusikat, mis näib hästi mõjuvat, aga kohe kui lõpetan, Mardi psühhoos(?) jätkub. Nüüd loobib ta rohmakate liigutustega suuri kive vastu maad ja veidi hirmus on seda vaadata. Kardan, et ta võib reaalselt endale või teistele viga teha. Esialgu oli selline abistaja rollis olek mu tripile lausa teatud erilise tähenduse andnud, nüüd aga hakkan end tundma nagu mingi lapsehoidja ning see on veidi tüütu. Mõtlen, et äkki ma nüüd terve tripi pean tema järele valvama, okou. Teen ettepaneku tagasi festivalile minna.

Festivalialal on kohe teistmoodi tunne. Hipid ütleksid: "ühine ruum hoiab". Jätan Mardi omapead kätega õhus vehkima - tõenäoliselt mingite visuaalidega mängima. Mind aga tõmbab lava poole, kust kostab ühe mu sõbra muusikat, mis praeguse seisundiga eriti hästi sobib. Istun põõsa alla kus keegi mind ei näe ja naudin kontserti ja selle juurde kuuluvat videoprojektsiooni. Ilus ja võimas elamus.

Jõuan just oma kaasat igatsema hakata, kui juba ta helistabki mulle ja me saame kokku. Psühhedeelse külje pealt mu tripp senini just üleliia võimas ei ole olnud - osalt on see nii ehk seetõttu, et pidevalt on ilmnenud mingeid asjaolusid, mis on olnud oma intensiivsuselt tugevamad kui hape, aga osalt ka seetõttu, et eelmine tripp on olnud napilt nädal aega tagasi ja seetõttu on üks suhkrutükk praegu võib-olla liiga väike doos. Ühesõnaga, tunnen end juba suhteliselt tavalises olekus olevat ning veidi väsinuna. Ja natuke pelgan enda sellist olekut, kuna mu kaaslasel on tripp veel täie hooga käimas ning ta on väga ülemeelikus, lõbusas meeleolus ja ma ei taha talle pilvelõhkujaks olla. Minu pelgus kaob aga kiiresti kui ta mind kallistab ja me teineteisele suurt armastust avaldame. Tunnen endas jälle energiat ja teen ettepaneku festivalialalt natuke eemalduda, sest soovin talle näidata üht metsas esinevat visuaalset fenomeni. Neiukene on aga täiesti kontrollimatu ja itsitab ülemeelikult: "Ah, sa tahad mulle midagi näidata?" Seene vaib on temas tugev. Lasen lahti oma esialgsest plaanist, kuna tajun, et tema tripp on hetkel suurem kui minul, nii et pigem peaks olema tema see, kes asju näitab ja meid suunab.

Lebame metsaraja ääres sambla peal ning vestleme mitmesugustest asjust. Tasapisi jääme vaiksemaks ja mõtlikumaks ning mu tüdruku eufooriline seisund hakkab hääbuma, mispeale ta teeb tähelepaneku, et seen vist hakkab üle minema. Aeg-ajalt mööduvad meist mõned samuti midagi trippivad inimesed. Mõnedega neist vahetame ka veidike informatsiooni. Pean tunnistama, et mulle ikkagi päris meeldib psühhedeelse peo kontekst psühhedeelsete ainete tarbimiseks, vahelduseks.

Varsti läheme tagasi festivalialale, kus laiv-esinemised on lõppenud ja mängib DJ. Olen häiritud purjus inimestest (kes küll õnneks on vähemuses) ja hooletusest, mida siin-seal märkan. Eriti jääb mulle silma üks purjus tüüp, kes aina käib ringi ja rikub inimeste tujusid. Selgub, et ta on meie festivalile täiesti juhuslikult sattunud katusepanija naaberkülast. Ka minul on temaga vestlus mille käigus ta avaldab, et me oleme tema arvates toreda peo püsti pannud, aga et ta enne kuulis, et üks tüüp on siin LSD'd tarvitanud ja et selliste suhtes tuleks meil ette vaadata, kuna neid narkareid ju kunagi ei tea. Irooniline on see, et ta mind kui peo ühte korraldajat ja tähtsat inimest kõnetab väga lugupidaval toonil ja räägib mulle LSD tarvitajatest (tõenäoliselt sest teemast midagi teadmata) kui ohtlikust ja soovimatust seltskonnast, samal ajal kui mina, tema vestluskaaslane, olen täiesti happes. Ütlen seepeale, et noh vähemalt LSD ei ole nii ohtlik kui alkohol, millega ta aga ei taha nõustuda. (Ma tegelikult ei ole päris kindel, et kas LSD on ohutum kui alkohol, aga see tundus sobilik asi mida talle öelda)

Räägin parasjagu ühe sõbraga juttu, kui näen eelmainitud tüüpi lähenemas DJ-puldile ja kuulen teda sõimamas DJ'd umbes toonil, et mida kuradit sa mängid. Hakkan sinnapoole astuma, et paluda tal DJ'd mitte segada, aga just sel hetkel kui olen jõudnud temani, ise juba veidi ärritunud, näen kuidas sellel purjus tüübil õnnestubki reaalselt pääseda puldini ja muusika korraks kinni panna. Samal hetkel näen, kuidas DJ kurvalt klapid peast võtab. Järgmine hetk, mil ma oma tegevusest jälle teadlik olen on siis, kui ma mulle endalegi üllatava jõu ja agressiivsusega olen selle minust umbes kolmkümmend kilogrammi raskema tüübi puldist eemale tõuganud. Muusika hakkab jälle mängima ja rohkem ta DJ'd ei tülita. Probleem on lahendatud, aga mina enda sellisest käitumisest täiesti jahmunud. Tükk aega mõtlen, mis just toimus. Lõppkokkuvõttes, ma ei taha teha üldistust, kas agressioon on siin maailmas soovitud nähtus või mitte, aga mina igatahes olen päris rahul, et minus selline võime peitub.

Ülejäänud öö ja hommik mööduvad meil elukaaslasega peamiselt koristades, kuna me lihtsalt ei suuda kõike jätta nii lohakile nagu parasjagu on.

Kokkuvõtteks, olen rahul otsusega seda pidu psühhedeelses olekus kogeda, aga doos oleks võinud olla suurem.

◴_◶

Olen nüüd ka Mardiga rääkinud ning ta ise väidab, et tal ei olnud halb tripp vaid lihtsalt eriti intensiivne kogemus. Isegi 20 tundi pärast manustamist olevat ta veel mustreid näinud. Enne seda oli ta viimati hapet tarbinud aasta tagasi ja see oli ülipositiivne olnud ning taolist kontrolli kadumist ei esinenud nagu nüüd viimane kord. Tema enda sõnul võis see viimane kord olla nii intensiivne seetõttu, et tal oli vahepeal olnud probleeme ärevushäiretega ja seetõttu olid talle kirjutatud mingid rohud, mida ta natuke oli võtnud. Aga lõppkokkuvõttes kirjeldas ta ka oma seekordset trippi pigem kasuliku elamusena ning senimaani mingeid negatiivseid tagajärgi pole ilmnenud.

5 comments:

Anonymous said...

Mulle tundub bad tripi käsitlemise teema omaette huvitavana. Kogenud psühhonaudid võiksid jagada juhendeid mida teha erinevatel juhtudel. Kas on kindlaid asju mis võiksid töötada.
Hüpoteetiliselt pakun või arutlen (ise omamata kogemust kummagi poolega. Ei, isikliku hirmutava tripi kogemus on isegi ammusest ajast olemas.) Sisendada inimesele: jaa, nii peabki olema, ära karda, usalda. Ära anna hinnanguid (see et nähtav on kole või hirmutav on hinnang) Võib-olla hirmutavas kohas olles leppimine, et lood on parasjagu nii, aitab kohast läbi minna. Rääkida, et toimuv möödub varsti.
Või siis kui on vaja kehastuda (versus vaimustuda) olevat veidike söömine hea. Näo märjaks tegemine ilmselt ka. Muusika (keskkonna) vahetamine võib tõhus olla.
Bad tripis inimene on vist üksi, (sügavale)eksinud ja abitu? Mis võiks toetada või mis on teie jaoks väliselt toetavaks osutunud hirmutavates kohtades?
Vivian

Anonymous said...

Lisaks, liikumises hoidmine? Paigal olles võib tähelepanu liiga kosmosel ja karussellil olla. Liikumine pisut takistab. Rääkimine! Mulle ei meeldi enamasti tajukogemusi vahetult kirjeldada. Sest kogemine toimub hästi sügaval. Ja selle kirjeldamisel tuleb kõige sügavamast kohast välja tulla sest kirjeldamine toimub pindmisemas kihis. Ehk siis, teistpidi kerates, kui liiga sügavaks läheb tasub rääkima hakata. Ehk pidurdab enesesse sukeldumist.
Vivian

Anonymous said...

Nö. bad trip - tegelikult on see vaid termin, mis iseloomustab ju selle tripi kummalist olekut mis parasjagu käsil on. Tagantjärgi on iga trip kasulik ja õpetlik. Tihtilugu on asi halb siis, kui mingi asi midagi pakub aga ei olda nõus seda vastu võtma. Nii tekib seesmine konflikt ja meeleolu ei tundu parim. Reisil on erinevad etapid ja igal etapil on erinevad tunnused. Kui miski millegi juures ei meeldi, siis ei tohi mõelda, et see ei meeldi, tuleb mõelda, et võiks üritada seda olukorda kas nautida või ümbruskonda muuta - vahetada teemat. Olleks kõrgel kaugel ära, siis toimub kohanemine üsna kiirelt. Peaasi, et säilitada rahu.

Anonymous said...

Kuidas sellisele festivalile pääseda? Ainult tutvuste kaudu?
Aitäh laheda blogi eest. :)

Anonymous said...

Psyhhotroopik kirjutab nüüd.

Nõustun kell 6:46 AM postitanuga ses osas, et bad trip on vaid termin.

Mina olen vist ainult ühe korra endale öelnud, et nonii nüüd on mul bad trip. See oli kunagi 20-aastasena, seentega. Ja kui nüüd tagasi mõelda, siis kõige hullem selle olukorra juures oligi see, et ma seda endale niimoodi sõnastasin - "mul on bad trip". Mõtlesin umbes nii, et nojah see ongi see millest on räägitud, see on see salapärane ja kardetav ja ta on mu viimaks kätte saanud ja nüüd on kõik igaveseks tuksis. Varsti sain aga aru, et tegelikult on kõik korras ja ma olen endale lihtsalt midagi ette kujutanud.

Asi on ka ootustes. Kui alustada rännakut ootuses, et kõik jääb sama turvaliseks ja mugavaks nagu enne, võib olukord keeruliseks minna. Aga kui alustada otsusega, et see mida sa teed on selleks et vaimselt kasvada ja teadvustad, et targemaks saamine ei peagi alati lihtne olema, ei ole eriti midagi karta.

Ja sellele siin postituses mainitud festivalile pääseb jah ainult tutvuste kaudu... kui ta üldse kunagi veel uuesti toimub :)