(tekst kirjutatud 16.07.2008)
Kell 18.00 läksin punkbändiga lavale. Mina olin kitarrist. Selleks ajaks tundsin juba seda happele iseloomulikku, natuke erutavat ja hirmutavat särinat, kihelust igemetes ja lõuas. Väga tore esinemine just ei olnud. Kitarririffid tundusid kohati igavad ja mul oli tunne, et tahaks hoopis teistsugust muusikat mängida praegu.
Pärast kontserti panin kitarri oma 2-inimese telki, kuhu olid ladustatud veel umbes kümne punkari asjad ja läksin paljajalu alla järve äärde.
Väike rabajärv oli soe ja rahulik. Võtsin riided seljast ja läksin ujuma nagu paljud teised. Ma polnud varem happe mõju all ujunud ja mul oli kerge kahtlus, et ei tea, kas on ikka väga hea mõte vette minna – mõnes filmis hakkaks siis kindlasti halvad asjad juhtuma. Aga tuli välja, et ujuda on väga mõnus ja et ma oskan happes isegi paremini ujuda, kui tavaliselt. Järves ei olnud peaaegu üldse mingit trippimise tunnet, vaid kõik oli väga loomulik. Tunnetasin oma voolujoonelisust ja harmooniat.
Natuke aega pärast väljatulekut hakkas mul ebamugav. Mul oli raskusi omale koha leidmisega. Istusin natuke aega Mmmi ja teiste juures, aga seal olid paar purjus tüdrukut, kes näisid kuidagi väga-väga labased, lodevad ja mulle talumatud. Siis hakkasin mõtlema, et ehk on viga hoopis minus, et äkki mina olen mingisugune imelik, kes ei saagi kunagi ühtegi kampa sobima... ja kartsin üksindust. Koos murega hakkasid ka mu ülitundlikud tajud mind häirima – ma ei suutnud neid enam nautida ja soovisin, et oleksin normaalne. Sealt edasi tekkis mul mõte, et kui ma tahan olla normaalne ja kampa sobida, siis järelikult ma ei ole eriline, olen täiesti tavaline suvaline tüüp, kes on ennast segi tõmmanud. See kestis umbes 15 minutit, siis rahunesin maha ja hakkasin asju jälle helgema pilguga vaatama, kuigi tunne, et mul pole kuskil olla, veel säilis. Istusin tuttavatest natuke eemale, aga mitte liiga kaugele. Järveäärne oli niiske. aga värske. Tundsin loodust oma varvaste ja sõrmede all. Tundsin, kuidas loodus annab mulle jõudu ja nüüd mul oli ükskõik, mis minust arvatakse.
Nautisin ilusat vaadet ja silmitsesin süüdimatult ilusaid aluspesus tüdrukuid. Neid oli hea vaadata, aga mingit seksuaalse tooniga tungi ma ei tundnud. Üks neist – ma olin temaga kunagi ühel kontserdil paar sõna rääkinud – tuli istus minu vastu: „Noh, mis sa teed siin siis niimoodi?” - „Sa oled väga ilus niimoodi paljalt.. võinoh, ma enne eemalt vaatasin.” Muide, ma tundsin ta ära alles siis, kui ta päikeseprillid eest võtts. Millegipärast hakkas ta mind kogu ülejäänud festivali jooksul otsima ja mul järel käima. See oli natuke naljakas, aga natuke ka tüütu.
Läksin tagasi festivalile, paljajalu ja ennast leidnuna. Niivõrd iseendana tundsin ennast viimati varajases lapsepõlves. Mul oli ükskõik, mida teised teevad või arvavad.
Vahepeal suitsetasin natuke (umbes 2 ja pool mahvi) kanepit, kuna olin varematest kordadest täheldanud, et kanep annab LSD tripile hoogu juurde. Seekord ma esialgu ei tundnud kanepi mõju peaaegu üldse, aga nüüd järelemõeldes arvan, et ta midagi mulle ikka tegi.
Ülejäänud õhtu möödus väga mõnusalt. Kõndisin festivalialal ringi, suhtlesin inimestega, kes mulle lahedad tundusid, sain lähedasemaks vanade tuttavatega, leidsin uusi. Suhtlemine ja käitumine tulid mul üleüldse väga hästi välja enda arvates. Rääkisin hästi vabalt ja loomulikult, aga mitte tühjadest asjadest, vaid sellest, mis parasjagu tähtis tundus. Teadsin täpselt, mis on tõde, mida öelda ja kuidas seda tõde veel ka nii öelda, et mu vestluskaaslane end hästi tunneks. Tundsin, et sellest suhtelmisest on mulle suures plaanis palju kasu.
Kell oli umbes 4 hommikul kui ma all järve ääres hakkasin djembemängu kuulama ja selles spontaanselt ka ise kaasa lööma. Ma polnud enne kunagi nii hästi mänginud. Üks tüüp küsis, et miks ma nii tõsiselt mängin.
Umbes kell 6 hommikul otsustasin, et oleks vaja natuke magada, et ma järgmine päev väga väsinud ei oleks. Minu enda väikeses 2-inimese telgis, mis paistis enne asjadest nii pungil olevat, et sinna enam kedagi ei mahu, magas nüüd veel 5 punkarit kuidagi üksteise otsas hunnikus. Päris naljakas oli tegelikult mõelda, et kuidas nad sinna purjus peaega sisse olid roninud ja et miks nad lihtsalt õues lageda taeva all ei olnud tahtnud magada. Võtsin oma magamiskoti ja leidsin endale koha bändi Veebruar telklaagris, kus telkide ees maas olid mõned matid.
Mul oli nüüd hea. Värske õhk puhus peale ja tõusva päikese valguses sillerdasid tuule käes kaseladvad. Hallutsinatsioonid tekivad kõige lihtsamini kui pea on paigal, kuhugi toetatud ja ei ole midagi muud parasjagu käsil peale jälgimise. Varsti ei õõtsunud enam kaseladvad, vaid ilusad kuldsed, naljaka kujuga looduseolendid. Tundus, et nad justkui jälgivad kõike, mis me inimesed teeme, aga nad ei ole millegi peale pahased, vaid võtavad kõike huumoriga, justkui irooniliselt – „jaajaa, tehke-tehke oma värke, aga küll te kunagi aru saate.” Ja mina seal telkide ees maas olin väga õnnelik, et ka mina olen osa loodusest ja universumist ning et see osa minust ei lähe kunagi kaduma.
Samuti nagu tripp algab juba enne manustamist, ei pea ta tingimata lõppema koos aine keemilise mõjumise lõppemisega. Mina näiteks üritasin seekord niimoodi seada, et osa kogemusest tuleks minuga alatiseks kaasa.
Mu meel oli veel nii aktiivne, et kella üheksaks hommikul ei olnud ma minutitki maganud. „Mis siis ikka,” mõtlesin ja läksin järve ujuma. Pärast seda tundsingi end juba üsna värskena ning tuli tahtmine lahkuda sealt festivalilt, mis enam eriti värske ei olnud. Andsin oma kitarri Veebruari-inimeste kätte (aitäh Janis!), panin asjad kokku ja hakkasin Vändra poole hääletama – õhtul pidi seal ühe sõbranna suvilas pidu tulema ja ma tahtsin neid inimesi näha. Huvitav oli, et just see järgnev hääletusretk mõjus mulle isegi psühhedeelsemalt kui enamik möödunud happetripist.
Ma ei teadnud, et Lellest saab ka otse Vändrasse, nii et hääletasin päris suure ringiga. Vahepeal veetsin umbes tunnikese ka Raplas. Lõpuks jõudsin kohale nelja autoga. Ebatavaliselt kiiresti võeti mind igalt poolt peale. Sain kõigiga heale jutule ja vist meeldisin inimestele. Näiteks võttis mind Vändra lähedal peale üks tuugalt täis auto, kus sattusin istuma ühe päris nägusa tüdruku kõrvale. Mul oli kahtlus, et ma ei ole, noh, eriti hea kõrvalistuja, kuna, pärast magamata ööd ja pikka reisi palava päevaga, ma arvatavasti just väga kena välja ei näinud ja olin higine. Aga äkki küsis see tüdruk, et kas mul pruuti juba on. „On”. „Aa, kahju. Ma muidu mõtlesin, et hakkaks ise su pruudiks.” Tavaliselt ma mingi naistemagnet küll ei ole – huvitav, kas mingi osa minu happejärgsest aususest oli siis nii köitev?
Lõpuks oli mul veel päris pikk maa kõndida, tegin vahepeal väikese metsapeatuse, et end kergendada ja võtsin millegipärast ka paljajalu. Metsa all astusin aga mingisuguse asja omale jalga. Istusin rahulikult maha, puhastasin piirituselapiga (mul oli väike apteegikott seljakotis) haava, urgitsesin noaga võõrkeha välja ja panin plaastri peale. Ma ise ka imestasin, et ma seda viitsisin – tavaliselt oleksin vist kergelt valutava jalaga lihtsalt edasi kõndinud.
Kell 18.00 läksin punkbändiga lavale. Mina olin kitarrist. Selleks ajaks tundsin juba seda happele iseloomulikku, natuke erutavat ja hirmutavat särinat, kihelust igemetes ja lõuas. Väga tore esinemine just ei olnud. Kitarririffid tundusid kohati igavad ja mul oli tunne, et tahaks hoopis teistsugust muusikat mängida praegu.
Pärast kontserti panin kitarri oma 2-inimese telki, kuhu olid ladustatud veel umbes kümne punkari asjad ja läksin paljajalu alla järve äärde.
Väike rabajärv oli soe ja rahulik. Võtsin riided seljast ja läksin ujuma nagu paljud teised. Ma polnud varem happe mõju all ujunud ja mul oli kerge kahtlus, et ei tea, kas on ikka väga hea mõte vette minna – mõnes filmis hakkaks siis kindlasti halvad asjad juhtuma. Aga tuli välja, et ujuda on väga mõnus ja et ma oskan happes isegi paremini ujuda, kui tavaliselt. Järves ei olnud peaaegu üldse mingit trippimise tunnet, vaid kõik oli väga loomulik. Tunnetasin oma voolujoonelisust ja harmooniat.
Natuke aega pärast väljatulekut hakkas mul ebamugav. Mul oli raskusi omale koha leidmisega. Istusin natuke aega Mmmi ja teiste juures, aga seal olid paar purjus tüdrukut, kes näisid kuidagi väga-väga labased, lodevad ja mulle talumatud. Siis hakkasin mõtlema, et ehk on viga hoopis minus, et äkki mina olen mingisugune imelik, kes ei saagi kunagi ühtegi kampa sobima... ja kartsin üksindust. Koos murega hakkasid ka mu ülitundlikud tajud mind häirima – ma ei suutnud neid enam nautida ja soovisin, et oleksin normaalne. Sealt edasi tekkis mul mõte, et kui ma tahan olla normaalne ja kampa sobida, siis järelikult ma ei ole eriline, olen täiesti tavaline suvaline tüüp, kes on ennast segi tõmmanud. See kestis umbes 15 minutit, siis rahunesin maha ja hakkasin asju jälle helgema pilguga vaatama, kuigi tunne, et mul pole kuskil olla, veel säilis. Istusin tuttavatest natuke eemale, aga mitte liiga kaugele. Järveäärne oli niiske. aga värske. Tundsin loodust oma varvaste ja sõrmede all. Tundsin, kuidas loodus annab mulle jõudu ja nüüd mul oli ükskõik, mis minust arvatakse.
Nautisin ilusat vaadet ja silmitsesin süüdimatult ilusaid aluspesus tüdrukuid. Neid oli hea vaadata, aga mingit seksuaalse tooniga tungi ma ei tundnud. Üks neist – ma olin temaga kunagi ühel kontserdil paar sõna rääkinud – tuli istus minu vastu: „Noh, mis sa teed siin siis niimoodi?” - „Sa oled väga ilus niimoodi paljalt.. võinoh, ma enne eemalt vaatasin.” Muide, ma tundsin ta ära alles siis, kui ta päikeseprillid eest võtts. Millegipärast hakkas ta mind kogu ülejäänud festivali jooksul otsima ja mul järel käima. See oli natuke naljakas, aga natuke ka tüütu.
Läksin tagasi festivalile, paljajalu ja ennast leidnuna. Niivõrd iseendana tundsin ennast viimati varajases lapsepõlves. Mul oli ükskõik, mida teised teevad või arvavad.
Vahepeal suitsetasin natuke (umbes 2 ja pool mahvi) kanepit, kuna olin varematest kordadest täheldanud, et kanep annab LSD tripile hoogu juurde. Seekord ma esialgu ei tundnud kanepi mõju peaaegu üldse, aga nüüd järelemõeldes arvan, et ta midagi mulle ikka tegi.
Ülejäänud õhtu möödus väga mõnusalt. Kõndisin festivalialal ringi, suhtlesin inimestega, kes mulle lahedad tundusid, sain lähedasemaks vanade tuttavatega, leidsin uusi. Suhtlemine ja käitumine tulid mul üleüldse väga hästi välja enda arvates. Rääkisin hästi vabalt ja loomulikult, aga mitte tühjadest asjadest, vaid sellest, mis parasjagu tähtis tundus. Teadsin täpselt, mis on tõde, mida öelda ja kuidas seda tõde veel ka nii öelda, et mu vestluskaaslane end hästi tunneks. Tundsin, et sellest suhtelmisest on mulle suures plaanis palju kasu.
Kell oli umbes 4 hommikul kui ma all järve ääres hakkasin djembemängu kuulama ja selles spontaanselt ka ise kaasa lööma. Ma polnud enne kunagi nii hästi mänginud. Üks tüüp küsis, et miks ma nii tõsiselt mängin.
Umbes kell 6 hommikul otsustasin, et oleks vaja natuke magada, et ma järgmine päev väga väsinud ei oleks. Minu enda väikeses 2-inimese telgis, mis paistis enne asjadest nii pungil olevat, et sinna enam kedagi ei mahu, magas nüüd veel 5 punkarit kuidagi üksteise otsas hunnikus. Päris naljakas oli tegelikult mõelda, et kuidas nad sinna purjus peaega sisse olid roninud ja et miks nad lihtsalt õues lageda taeva all ei olnud tahtnud magada. Võtsin oma magamiskoti ja leidsin endale koha bändi Veebruar telklaagris, kus telkide ees maas olid mõned matid.
Mul oli nüüd hea. Värske õhk puhus peale ja tõusva päikese valguses sillerdasid tuule käes kaseladvad. Hallutsinatsioonid tekivad kõige lihtsamini kui pea on paigal, kuhugi toetatud ja ei ole midagi muud parasjagu käsil peale jälgimise. Varsti ei õõtsunud enam kaseladvad, vaid ilusad kuldsed, naljaka kujuga looduseolendid. Tundus, et nad justkui jälgivad kõike, mis me inimesed teeme, aga nad ei ole millegi peale pahased, vaid võtavad kõike huumoriga, justkui irooniliselt – „jaajaa, tehke-tehke oma värke, aga küll te kunagi aru saate.” Ja mina seal telkide ees maas olin väga õnnelik, et ka mina olen osa loodusest ja universumist ning et see osa minust ei lähe kunagi kaduma.
Samuti nagu tripp algab juba enne manustamist, ei pea ta tingimata lõppema koos aine keemilise mõjumise lõppemisega. Mina näiteks üritasin seekord niimoodi seada, et osa kogemusest tuleks minuga alatiseks kaasa.
Mu meel oli veel nii aktiivne, et kella üheksaks hommikul ei olnud ma minutitki maganud. „Mis siis ikka,” mõtlesin ja läksin järve ujuma. Pärast seda tundsingi end juba üsna värskena ning tuli tahtmine lahkuda sealt festivalilt, mis enam eriti värske ei olnud. Andsin oma kitarri Veebruari-inimeste kätte (aitäh Janis!), panin asjad kokku ja hakkasin Vändra poole hääletama – õhtul pidi seal ühe sõbranna suvilas pidu tulema ja ma tahtsin neid inimesi näha. Huvitav oli, et just see järgnev hääletusretk mõjus mulle isegi psühhedeelsemalt kui enamik möödunud happetripist.
Ma ei teadnud, et Lellest saab ka otse Vändrasse, nii et hääletasin päris suure ringiga. Vahepeal veetsin umbes tunnikese ka Raplas. Lõpuks jõudsin kohale nelja autoga. Ebatavaliselt kiiresti võeti mind igalt poolt peale. Sain kõigiga heale jutule ja vist meeldisin inimestele. Näiteks võttis mind Vändra lähedal peale üks tuugalt täis auto, kus sattusin istuma ühe päris nägusa tüdruku kõrvale. Mul oli kahtlus, et ma ei ole, noh, eriti hea kõrvalistuja, kuna, pärast magamata ööd ja pikka reisi palava päevaga, ma arvatavasti just väga kena välja ei näinud ja olin higine. Aga äkki küsis see tüdruk, et kas mul pruuti juba on. „On”. „Aa, kahju. Ma muidu mõtlesin, et hakkaks ise su pruudiks.” Tavaliselt ma mingi naistemagnet küll ei ole – huvitav, kas mingi osa minu happejärgsest aususest oli siis nii köitev?
Lõpuks oli mul veel päris pikk maa kõndida, tegin vahepeal väikese metsapeatuse, et end kergendada ja võtsin millegipärast ka paljajalu. Metsa all astusin aga mingisuguse asja omale jalga. Istusin rahulikult maha, puhastasin piirituselapiga (mul oli väike apteegikott seljakotis) haava, urgitsesin noaga võõrkeha välja ja panin plaastri peale. Ma ise ka imestasin, et ma seda viitsisin – tavaliselt oleksin vist kergelt valutava jalaga lihtsalt edasi kõndinud.
No comments:
Post a Comment