(tekst kirjutatud vahetult peale kogemust, 08.05.2008)
Mänguväljak võtab päikest, eemal kohiseb meri. Laman mänguväljaku ääres männiokkasegusel liival ja jälgin karges meretuules õõtsuvaid puulatvu, mis helesinise, kohati neoonlillaks siriseva taeva taustal huvitavaid vorme omandavad. Süvitsivaatlemist segavad ainult mu enda takistamatud itsitamisehood. Minuga koos on veel neli inimest ja ka nemad on seeni söönud. Mmm-Lll, minu pruut, lebab sinisel taldrikukujulisel lastekarussellil, Kkk on eemal kiikhobuga külili vajunud ja millessegi süvenenud, Aaa istub ronimisredeli otsas ja Mmm tema kõrval kiigel. Meil on üksteisest suva ja väga hea olla.
Ühel hetkel konstateerin, et Mmm-Lll on juba mõnda aega kadunud. Tõenäoliselt on tal kõik korras, aga kuna ta sõi seeni esimest korda ja mina olin see, kes talle neid soovitas, lähen ikkagi järele, et vaadata, kuidas tal kulgeb.
Mmm-Lll on mere ääres ja väga heas tujus. Istume, itsitame, vaatame merele ning ei saa midagi üksteisest aru. Järgmisel hetkel aga tundub mulle, et saame üksteisest aru rohkem, kui tahaks saada. Ta hakkab imelikku juttu rääkima (mulle kõlab see nagu täiesti seosetud laused) ja mina tema pärast natuke muretsema - kardan, et tal võib n-ö bad trip tekkimas olla. Pakun välja, et võiks tagasi mänguväljakule minna. Talle see mõte ei meeldi. Kuigi ma olen täiesti teises maailmas ja väga raske on mingeid realistlikke mõtteid mõelda, arvan, et ju ma saan ikkagi natuke rohkem aru kui Mmm-Lll ja tunnen, et oleks õige tagasi minna. Ta ei ole nõus.
Tunnen, et mul hakkab kõhus keerama. Tean, et seentega võib oksendamist ette tulla ja seetõttu ma väga ei muretse, aga füüsiliselt halb enesetunne niidab mu nii maha, et tunnen end täiesti võimetuna. Tunnen, justkui ma tõmbuks kokku ja nagu ma laguneks laiali, nagu ma tõuseks samal ajal õhku ja langeks põrgusse. Mmm-Lllil näib minu agooniast täiesti suva olevat. Asume kuskil imelikus kohas, mitte päris rannas, pilliroopuhmaste vahel.
-"Ma hakkan vist oksele," ja ma oksendangi.
-"Ah selline sa siis oledki! Ole pealegi selline, kui sa tahad, aga ära mind sellega kaasa tõmba, jäta mind sellest välja, ära MIND kaasa tõmba!," vuristab Mmm-Lll üsna närviliselt ja kõnnib kiiruga minema. Ma olen üsna kindel, et tema tripp on nüüd eriti halvaks minemas, aga ma ei suuda tema heaks midagi teha, kuna mul on juba endal nii halb nagu mul kunagi varem kogu elu jooksul ei ole olnud.
Laman pilliroopuhmaste vahel ja kõik on nii tuksis kui olla saab. Esiteks, füüsiliselt tunnen retsimat iiveldust kui mistahes alkoholimürgituse puhul kunagi olen tundnud - pea käib ringi, keha on nii nõrk, ükski asend ei aita, sisikond tahaks aina suu kaudu välja tulla. Aga kõige hullemad on sel hetkel mu mõtted. Peas ketravad mingid vastikud sundfraasid. Igasugused tulevikulootused haihtuvad. Näen kuidas minu ja kõikide mu sõprade elud lõppevad õnnetult, hallilt, igavalt, kuidas kellestki ei saa kedagi. Kõik näib nii mõttetu ja mitte heas mõttes. Mõtlen, et nojah, ilmselt minu edasine elu möödubki nüüd kõiksugu vaimuhaiglate vahel pendeldades. Täiesti võimatu, et see tunne kunagi üle võiks minna, kuna see ei ole ju tunne vaid teadmine. Jah, nüüd ma lihtsalt tean, kuidas asjad on. Samal ajal kui ma neid mõtteid mõtlen, taevas kriiskab neoonvärvides, ma ei saa aru, kas ma olen suur või väike, ma kohati justkui hõljuks oma kehast eemale, aga hoian temast kõvasti kinni - kõike seda oleks mõnikord päris lahe tajuda, aga hetkel on mul nii paha olla, et ei suuda seda nautida. Ja siis hakkan ma mõtlema vahetumatele probleemidele: Mmm-Lll läks üksinda, ilma mobiilita, mingis suvalises suunas kõndima ega ole veel tagasi tulnud ja tõenäoliselt on tal sama halb olla kui minul. Ma tean, et ta leia ise teed tagasi Aaa juurde. Tõenäoliselt saab ta eluaegse psüühikakahjustuse ja mina olin see, kes tal soovitas neid seeni süüa. Mul ei ole aimugi, kuspool ta võiks olla. Ma peaks tagasi Aaa poole minema ja midagi jooma (tunnen oma dehüdreerumist eriti intensiivselt), aga ma ei tohi minna, sest see rand võib olla ainuke koht, kuhu Mmm-Lll oskab tagasi tulla. Üritan Kkkle helistada, aga ei saa teda kätte - kusjuures telefoni oli väga keeruline kasutada, suure vaevaga närisin ennast sellest komplitseeritud operatsioonisüsteemist läbi. Lõpuks on selline tunne, et tahaks kutsuda endale ja Mmm-Lllile kiirabi ja politsei. Tahaks lihtsalt sealsamas kägaras olla, ennast täis kusta ja lasta teistel ennast kantseldada - see oleks nii lihtne ja mugav. Olen väga lähedal, et tõesti 112 helistada, aga lõpuks siiski võtan ennast kokku ja nagu justkui vaatan oma deemonitele näkku. Ja juba paistavad lahenduste peenikesed niidiotsad, haaran neist. Tasapisi suudan mõelda positiivsematele asjadele ja leian kõigele negatiivsele lahenduse. Leian meeldivama versiooni elu mõttest. Ja siis avastan väga lihtsa lahenduse ka oma vahetule probleemile - tuleb ise Mmm-Llli otsima minna!
Väga suure vaimse ja füüsilise pingutusega ajan end jalgele ja lähen siis pooleldi roomates, pooleldi joostes Mmm-Llli otsima. Leian ta kurvi tagant, minust paarisaja meetri kauguselt koos Mmmiga liiva peal istumas, itsitamas ja trippi nautimas. Selgub, et neil on kogu aja väga hea olnud. Oh jess, milline kergendus, mina olen ainuke, kellel oli halb hakanud! Korraga näib mu endine mure nii absurdne ja kauge. Vaimselt olengi juba päris korras ja halb tripp asendub heaga - isegi itsitan natuke-, aga füüsiliselt tunnen end oksendamise ja vedelikupuuduse pärast ikka veel halvasti ning mul õnnestub tüdrukuid veenda, et me tagasi Aaa poole läheksime. Mmm teab kuhu minna. Kogu tee kõnnin kägaras nagu neandertallane, sest tunnen, et just nii on õige. Mmm nuputab, et miks liiv nii kergesti ühe mu näopoole külge kleepub.
Tagasi jõudnud, pesen, joon mahla ja saan jälle päris normi, muutun isegi natuke eufooriliseks. Elanud läbi halva tripi ja uuestisünni ilusasse maailmasse tunnen end kuidagi väga ehedalt ja mul on vajadus oma värvilistest riietest välja saada. Võtangi Vietnamist ostetud särgi ja jaki seljast ning tõmban selga vana hea musta kampsuni - sellega on nii mõnus ja kohustamatu tunne. Lihtsalt olen oma kampsunis.
Kaminas on soe tuli. Võtan oma kitarri kaissu ja mängin - väga hästi enda meelest. Tunnen end jälle mugavalt, turvaliselt, võimekana. Usun tulevikku.
Üldiselt olen ma psühhoaktiivsete ainete suhtes alati päris suure taluvusega olnud ja pole kunagi midagi negatiivset kogenud. See oli nüüd esimene kord. Ma ei olegi päris kindel, miks mul bad trip tekkis. Võimalik, et selle tingis mure Mmm-Llli pärast. Võimalik, et lihtsalt füüsiliselt halb enesetunne ja oksendamine viisid ka mõtted põrgusse. Võimalik, et mul on mingis mõttes pingeline periood (sisseastumised jms) käsil ning seeni ei tasu sellisel ajal süüa.
Aga usun, et õppisin sellest palju ja et lõppkokkuvõttes oli ajutine bad trip mulle päris kasulik.
Mänguväljak võtab päikest, eemal kohiseb meri. Laman mänguväljaku ääres männiokkasegusel liival ja jälgin karges meretuules õõtsuvaid puulatvu, mis helesinise, kohati neoonlillaks siriseva taeva taustal huvitavaid vorme omandavad. Süvitsivaatlemist segavad ainult mu enda takistamatud itsitamisehood. Minuga koos on veel neli inimest ja ka nemad on seeni söönud. Mmm-Lll, minu pruut, lebab sinisel taldrikukujulisel lastekarussellil, Kkk on eemal kiikhobuga külili vajunud ja millessegi süvenenud, Aaa istub ronimisredeli otsas ja Mmm tema kõrval kiigel. Meil on üksteisest suva ja väga hea olla.
Ühel hetkel konstateerin, et Mmm-Lll on juba mõnda aega kadunud. Tõenäoliselt on tal kõik korras, aga kuna ta sõi seeni esimest korda ja mina olin see, kes talle neid soovitas, lähen ikkagi järele, et vaadata, kuidas tal kulgeb.
Mmm-Lll on mere ääres ja väga heas tujus. Istume, itsitame, vaatame merele ning ei saa midagi üksteisest aru. Järgmisel hetkel aga tundub mulle, et saame üksteisest aru rohkem, kui tahaks saada. Ta hakkab imelikku juttu rääkima (mulle kõlab see nagu täiesti seosetud laused) ja mina tema pärast natuke muretsema - kardan, et tal võib n-ö bad trip tekkimas olla. Pakun välja, et võiks tagasi mänguväljakule minna. Talle see mõte ei meeldi. Kuigi ma olen täiesti teises maailmas ja väga raske on mingeid realistlikke mõtteid mõelda, arvan, et ju ma saan ikkagi natuke rohkem aru kui Mmm-Lll ja tunnen, et oleks õige tagasi minna. Ta ei ole nõus.
Tunnen, et mul hakkab kõhus keerama. Tean, et seentega võib oksendamist ette tulla ja seetõttu ma väga ei muretse, aga füüsiliselt halb enesetunne niidab mu nii maha, et tunnen end täiesti võimetuna. Tunnen, justkui ma tõmbuks kokku ja nagu ma laguneks laiali, nagu ma tõuseks samal ajal õhku ja langeks põrgusse. Mmm-Lllil näib minu agooniast täiesti suva olevat. Asume kuskil imelikus kohas, mitte päris rannas, pilliroopuhmaste vahel.
-"Ma hakkan vist oksele," ja ma oksendangi.
-"Ah selline sa siis oledki! Ole pealegi selline, kui sa tahad, aga ära mind sellega kaasa tõmba, jäta mind sellest välja, ära MIND kaasa tõmba!," vuristab Mmm-Lll üsna närviliselt ja kõnnib kiiruga minema. Ma olen üsna kindel, et tema tripp on nüüd eriti halvaks minemas, aga ma ei suuda tema heaks midagi teha, kuna mul on juba endal nii halb nagu mul kunagi varem kogu elu jooksul ei ole olnud.
Laman pilliroopuhmaste vahel ja kõik on nii tuksis kui olla saab. Esiteks, füüsiliselt tunnen retsimat iiveldust kui mistahes alkoholimürgituse puhul kunagi olen tundnud - pea käib ringi, keha on nii nõrk, ükski asend ei aita, sisikond tahaks aina suu kaudu välja tulla. Aga kõige hullemad on sel hetkel mu mõtted. Peas ketravad mingid vastikud sundfraasid. Igasugused tulevikulootused haihtuvad. Näen kuidas minu ja kõikide mu sõprade elud lõppevad õnnetult, hallilt, igavalt, kuidas kellestki ei saa kedagi. Kõik näib nii mõttetu ja mitte heas mõttes. Mõtlen, et nojah, ilmselt minu edasine elu möödubki nüüd kõiksugu vaimuhaiglate vahel pendeldades. Täiesti võimatu, et see tunne kunagi üle võiks minna, kuna see ei ole ju tunne vaid teadmine. Jah, nüüd ma lihtsalt tean, kuidas asjad on. Samal ajal kui ma neid mõtteid mõtlen, taevas kriiskab neoonvärvides, ma ei saa aru, kas ma olen suur või väike, ma kohati justkui hõljuks oma kehast eemale, aga hoian temast kõvasti kinni - kõike seda oleks mõnikord päris lahe tajuda, aga hetkel on mul nii paha olla, et ei suuda seda nautida. Ja siis hakkan ma mõtlema vahetumatele probleemidele: Mmm-Lll läks üksinda, ilma mobiilita, mingis suvalises suunas kõndima ega ole veel tagasi tulnud ja tõenäoliselt on tal sama halb olla kui minul. Ma tean, et ta leia ise teed tagasi Aaa juurde. Tõenäoliselt saab ta eluaegse psüühikakahjustuse ja mina olin see, kes tal soovitas neid seeni süüa. Mul ei ole aimugi, kuspool ta võiks olla. Ma peaks tagasi Aaa poole minema ja midagi jooma (tunnen oma dehüdreerumist eriti intensiivselt), aga ma ei tohi minna, sest see rand võib olla ainuke koht, kuhu Mmm-Lll oskab tagasi tulla. Üritan Kkkle helistada, aga ei saa teda kätte - kusjuures telefoni oli väga keeruline kasutada, suure vaevaga närisin ennast sellest komplitseeritud operatsioonisüsteemist läbi. Lõpuks on selline tunne, et tahaks kutsuda endale ja Mmm-Lllile kiirabi ja politsei. Tahaks lihtsalt sealsamas kägaras olla, ennast täis kusta ja lasta teistel ennast kantseldada - see oleks nii lihtne ja mugav. Olen väga lähedal, et tõesti 112 helistada, aga lõpuks siiski võtan ennast kokku ja nagu justkui vaatan oma deemonitele näkku. Ja juba paistavad lahenduste peenikesed niidiotsad, haaran neist. Tasapisi suudan mõelda positiivsematele asjadele ja leian kõigele negatiivsele lahenduse. Leian meeldivama versiooni elu mõttest. Ja siis avastan väga lihtsa lahenduse ka oma vahetule probleemile - tuleb ise Mmm-Llli otsima minna!
Väga suure vaimse ja füüsilise pingutusega ajan end jalgele ja lähen siis pooleldi roomates, pooleldi joostes Mmm-Llli otsima. Leian ta kurvi tagant, minust paarisaja meetri kauguselt koos Mmmiga liiva peal istumas, itsitamas ja trippi nautimas. Selgub, et neil on kogu aja väga hea olnud. Oh jess, milline kergendus, mina olen ainuke, kellel oli halb hakanud! Korraga näib mu endine mure nii absurdne ja kauge. Vaimselt olengi juba päris korras ja halb tripp asendub heaga - isegi itsitan natuke-, aga füüsiliselt tunnen end oksendamise ja vedelikupuuduse pärast ikka veel halvasti ning mul õnnestub tüdrukuid veenda, et me tagasi Aaa poole läheksime. Mmm teab kuhu minna. Kogu tee kõnnin kägaras nagu neandertallane, sest tunnen, et just nii on õige. Mmm nuputab, et miks liiv nii kergesti ühe mu näopoole külge kleepub.
Tagasi jõudnud, pesen, joon mahla ja saan jälle päris normi, muutun isegi natuke eufooriliseks. Elanud läbi halva tripi ja uuestisünni ilusasse maailmasse tunnen end kuidagi väga ehedalt ja mul on vajadus oma värvilistest riietest välja saada. Võtangi Vietnamist ostetud särgi ja jaki seljast ning tõmban selga vana hea musta kampsuni - sellega on nii mõnus ja kohustamatu tunne. Lihtsalt olen oma kampsunis.
Kaminas on soe tuli. Võtan oma kitarri kaissu ja mängin - väga hästi enda meelest. Tunnen end jälle mugavalt, turvaliselt, võimekana. Usun tulevikku.
Üldiselt olen ma psühhoaktiivsete ainete suhtes alati päris suure taluvusega olnud ja pole kunagi midagi negatiivset kogenud. See oli nüüd esimene kord. Ma ei olegi päris kindel, miks mul bad trip tekkis. Võimalik, et selle tingis mure Mmm-Llli pärast. Võimalik, et lihtsalt füüsiliselt halb enesetunne ja oksendamine viisid ka mõtted põrgusse. Võimalik, et mul on mingis mõttes pingeline periood (sisseastumised jms) käsil ning seeni ei tasu sellisel ajal süüa.
Aga usun, et õppisin sellest palju ja et lõppkokkuvõttes oli ajutine bad trip mulle päris kasulik.
2 comments:
Väga huvitav kogemus(kõige toredam on see, et sa suudad sellele ikkagi positiivselt tagasi vaadata ja vb. ka sellest midagi õppida)Kas need oli lihtsalt tavalised eesti metsadest korjatud seened, mis sisaldavad psilocybiini või kuskilt mujalt saadud?
Need olid ühe Eesti kasvataja seened. Cubensised.
Post a Comment