Thursday, September 8, 2011

Seenetripp Psilocybe Cubensis

Kirjutan täna sellest, kuidas ma oma pruudikesega ülemöödunud nädalal cubensiseid sõin.

Kuna iga tripp hakkab tegelikult pihta juba siis kui sa sünnid, kirjeldan veidi ka oma varasemat meeleseisundit.

Olin juba mitu päeva oma vanematekodus, looduskaunis kohas juurelnud üsna tähtsate, oma tulevast elu puudutavate otsuste üle - või vähemalt oli mulle tundunud, et see asi on väga tähtis . Nimelt, olin juba suve keskpaigast olnud ühe üsna heade võimalustega magistriõppe kursuse nimekirjas, viimastel päevadel aga olin kahtlema hakanud, kas see on ikka see, mida ma kõige rohkem tahan. Eelmisel sügisel samas paigas seente söömine oli mulle palju selgeks teinud ja tegelikult oli mul juba ammu tahtmine neid uuesti süüa, aga ei leidnud nagu sobivat aega suve jooksul. Nüüd tundus aeg igati hea olevat.

Väike kõrvalepõige - selle "sobiva ajaga" on üldse omamoodi lood. Kunagi ma arvasin, et seeni tuleks teha siis, kui kõik on väga hästi ja mingeid muresid ei ole. Tegelikult aga on enamasti vist nii, et kui inimene ise arvab, et tal ei ole mingeid muresid, on ta midagi enda sees lihtsalt eriti põhjalikult kinni mätsinud. Ning sellisel ajal seentega kokkupuutumine, kuigi võib siiski kasulik olla, on üsna raputav, kuna seentel tuleb sellisel juhul päris suur osa sellest, mida sa "iseendaks" pead, lahti harutada. Üks mu kõige ebameeldivamaid trippe oli just siis, kui ma enda meelest olin juba tükk aega mediteerimisega tegelenud, tegelikult aga iga päev lihtsalt veidi istunud oma egot kasvatades. Samas, kuigi ma ise pole proovinud, ei soovitaks seeni teha ka siis kui kõik ikka eriti halvasti on. Senise kogemuse puhul tundub tähtsana, et seente sööjal oleks juba enne trippi mingisugune aus, kas siis teadvustatud või teadvustamata küsimus, millele ta vastust otsib.

Sõime hommikust, olime natuke niisama, mina üsna ärevas meeleolus, mu tüdrukukene aga jällegi väga argine. Pärastlõunal sõime kumbki umbes 3 grammi kuivatatud, peeneks uhmerdatud ja paari teelusikatäie meega segatud seeni - seni meeldivaim manustamisviis, mida olen proovinud.

Läksime magamistuppa, lebasime natuke niisama voodil, mina trippisin juba suurest ärevusest, aga proovisin rahulik olla. Hakkas palju sülge erituma. Selleks ajaks pruta enam kuidagi ei tahtnud tõusta ja vist natuke muretses selle pärast, et tal paha võib hakata. Mul oli ka natuke imelik, aga tõusin püsti ja panin Huun Hur Tu mängima. Esimesena oli plaadil "Prayer" - väga võimas. Muusika tegi tuju lõbusamaks, kõik hakkas huvitavaks muutuma ja me hakkasime nalju tegema. Leidsin, et püsti seista on ikkagi palju parem, kui voodis lebada. Kirju kaltsuvaip juba lainetas, nagu araabia lendavad vaibad. Varsti leidis ka neiukene, et voodisse küll ei tahaks jääda ja me läksime õue.

Suhtlesime omavahel, pruta rääkis, et võib-olla me peaksime natukeseks eri teid minema - mulle tundus see igatahes tohutult kahemõttelisena, kuigi hiljem selgus, et ta oli seda mõelnud tegelikult ainult selles tähenduses, et tahaks pool tunnikest üksinda metsa all kõndida. Ma proovisin siis talle tõsiselt vastata, aga ikka leidus mu oma jutus mingi asi, mis meid mõlemaid naermiseni viis. Mina eriti ei planeerinud midagi, aga preili omaetteolemise soov oli vist üsna tugev ja ta tõttas mult kiiruga eest ära, hoidudes minuga uuesti kontakti astumast, et me jälle üksteise mõjusfääri ei satuks. Esialgu kõndisin talle järele ja natuke luurasin teda, tundes end nagu mingi luurav muinasjututegelane, aga siis ei viitsinud ikkagi edasi minna, kuna füüsiliselt oli tunne ikka väga imelik.

Oli kõvasti sadanud ja kõik oli märg. Tundsin, et ma tahan pikali heita ja heitsingi sinna samasse sambla peale. Päris mõnus oli ja märg istumisealune mulle põrmugi muret ei valmistanud, samuti mitte ka ämblikud ja sipelgad, kes vahepeal üle minu ronisid. See tundus täiesti loomulik ja nad ei seganud mind. Seevastu mu mõtted läksid veidi keerulisemaks. Mulle tundus, et mul ikka tohutult suur ego - nagu mingisugune pilt iseendast, mida kannan mälusopis, põuetaskus. Olin sinna pildile juurde joonistanud vuntsid, pintsaku, piibu, kaabu, mitmesugused lähemad tuttavad, mõned tähtsad märgid, mõned kunstiteosed, raamatud, mis loetud. Nüüd sain aga aru, et mina olen siiski seal allpool ning et ma olen endale nii palju aksessuaare külge pannud, et need juba segavad ning kui osad neist ka on kasulikud, siis mitmed on siiski praeguseks täiesti ebavajalikud rudimendid minevikust. Korraks hakkas mulle tunduma, et kui kõik üleliigne ära võtta, jääb mind hirmutavalt vähe järele, võinoh ega ma sel hetkel ei julgenudki kindel olla, kas üldse midagi jääb. Selleks ajaks aga olid seened oma mõju haripunktis ja kogu metsaalune lainetas võimsalt. Kõik puud ja põõsad õõtsusid tuulega nagu vetikad vee all lainetega. Kogu loodus tundus nii elus ja teadvusel olevat, et võiks teda lausa kõnetada. Sammal lainetas täpselt nagu merepind kalda lähedal mõõduka tuulega. See tähendab, et meeleliselt-füüsikaliselt ma sel hetkel maailma ei defineerinud, kuna siis oleks tulnud karta, et ma vajun pinnasest läbi. Seda ma aga ei kartnud, kuna tunnetasin maailma hoopis kui energiat, mitte kui mingit kindlate piiridega eset. Ja selline kõiksusetunnetus tuletas meelde mulle juba varasematest trippidest tuntud tõe, et ma olen palju enamat, kui ainult minu ego. Tegelikult oli mul see koguaeg ratsionaalselt meeles olnud ja kui keegi oleks küsinud, oleksin ma vastanud, et jah ma olen enamat, aga tegelikult ma seda vahepeal ei teadnud - lihtsalt mäletasin, et kunagi olin ma seda teadnud ja uskusin sellesse. Nüüd aga jälle teadsin ja see tegi mind rõõmsaks.

Siis mu kaaslane hüüdis mind. Andsin endast märku ja me saime jälle kokku. Ta rääkis, et oli olnud väga ilusas kohas, aga et seal oli ühtlasi puugipesa olnud ja ta leidnud korraga enda pealt kümneid puuke. Meil oli huvitav ja vahetu rääkida. Olime mõlemad loomingulised, aga kui üks ära väsis, suutis teine ikka kuidagi vestlust kaugemale viia ja esimest inspireerida. Siit maalt pöörasime põhilise tähelepanu üksteisele, aint vahepeal katkes vestlus naerupahvakutega mida mõni loodusnähtus põhjustas.

Me kulgesime päris kenasti ja saime paljudest asjadest aru. Näiteks, sõnastas pruta, et kõige tähtsam igasuguste otsustuste puhul on see, et tuleb teha seda mis mind kõige õnnelikumaks teeb, väga lihtne. Selles valguses tundsin, et praegu teevad mind õnnelikumaks muud asjad, kui need, mis mind magistris ootaksid ja et kuigi võib-olla kunagi oleks mõtekas see kursus ikka läbida, siis vähemalt praegu, pärast 3 intensiivset aastat bakalauruseõppes, on mul igatahes vaja puhkust, et saavutada parem kulg.

Aga neiukesel oli sel hetkel kulg väga selge ja tundus, et ta ka eriti ei muretse selle pärast, et see kunagi ära võiks kaduda. Ta ütles, et vahet pole, ela hetkes, ära tee enda elu raskeks, lihtsalt ole ja mine ning kõik on hästi. Mina aga, võib-olla pole õige nii mõelda, võib-olla olin liiga maa peal, kahtlustasin, et juba paari päeva pärast ei ole kulg enam nii hea kui praegu ja proovisin leida mingeid juhtnööre mille abil edaspidi elada. Tuleb teha küll seda, mis õnnelikuks teeb, aga kuidas seda alati ära tunda? Kuidas seda lihtsat reeglit mitte unustada? Siis mõtlesin, et võib-olla peaks liituma mingisuguse religiooniga, kus saab taolise riituse läbi teha, mis alati tuletab meelde, et tuleb hea inimene olla. Umbes, et laseks end ristida, leiaks kristlusest need kõige õigemad asjad üles, kannaks risti kaelas ja ehk see alati tuletaks meelde, et ma olen ju otsustanud hakata heaks inimeseks.

Samuti me prutaga leidsime, et tegelikult me ikka sobime väga hästi kokku ja täiendame üksteist ning tõdesime, et meile kummalegi on üksteise õnn tähtis.
Hakkas sadama vihma ja me läksime kodu poole. Varsti oli sadu ikka päris intensiivne ja käis läbi mõte, et äkki peaks jooksma, siis aga otsustasime, et palju lahedam on rahulikult kõndida. Ja oli tõesti, tekkis selline inimesest suurem tunne, kui me rahulikult, paduvihmast mõnu tundes ja ilusat loodust nautides kodu poole astusime.
Hiljem tegime veel sauna.

Magistrisse ma ei läinud. Viimasel ajal tegelen peamiselt parmupillimänguga.

----
Pole ammu siia kirjutanud ega vaadanud. Nüüd kirjutasin ja ühtlasi kustutasin ära mõned vanad sisutumad postitused.

No comments: