Proovin siin kirjeldada üht kummalist päeva.
Juba tükk aega olin olnud veidi stressis mõttest, et mu elu on liiga lihtne. Teadsin, et midagi peab muutuma. Kas see sündmus, mida ma nüüd kirjeldama hakkan päriselt muutis midagi, on veel vara öelda, aga kõik need mõtted šamanismist, surmast ja iseendast, mis mul sellele kogemusele eelnevalt olid peas keerlenud, läksid sel õhtul sünkrooni, jättes mulje justkui ma oleksin sinna mingisuguse kosmilise jõu tahtel sattunud.
10.11.11 Helistas mulle Silver ja küsis, kas ma oleksin huvitatud sellisest asjast nagu sütelkõnd. Küsisin, et mis see siis täpsemalt on ja ta ütles, et ta ise ka ei tea. Nägi lihtsalt kuulutust seinal ja pani telefoninumbri kirja. Kella neljaks 12.11.11 oli palutud tulla Paide Vallimäele. Ma ei osanud sest midagi arvata - pigem olin veidi skeptiline ja kartsin, et tuleb mingi edu-koolitus -, aga läksin lõbu pärast kaasa.
Saime siis kokkulepitud päeval Silveriga Tallinna bussijaamas kokku ning, Silver kangesti lõbusas tujus, asusime bussiga Paide poole teele. Bussis Silver paljastas, et ta kraamis hommikul oma kanepivarusid ja ühe karbi põhja oli jäänud natuke kanepiküpsisepuru, mida ta ei tahtnud ära visata ning oli selle puru siis ära söönud, kartmata, et sel mingit tugevamat mõju võiks olla. Varsti oli talle aga selgunud, et mõju on siiski piisavalt tugev. Niisiis, pakkus Silver, et äkki ma tahan ka veidikene. Mul polnud küll see päev absoluutselt plaanis kanepit tarvitada, aga kuna Silveril tuju nii lõbus oli, sõin ka 1/4 küpsist.
Kui me Paidesse jõudsime, oli meil juba meil mõlemal surin-murin sees ja kõik hakkas aina tähenduslikumana näima - hall sombune ilm, kummaline vestlus tüdrukuga, kellelt me teed küsisime, vähene teadlikkus eelseisva kohta.
Jõudnud kokkulepitud ajaks Vallimäele, vaatasime, et päris lahe koht, aga ühtki inimest ei ole. Paide Vallimägi oli veidi pargi moodi ja lõkke tegemiseks küll ühtki platsi silma ei jäänud, pealegi oli ilm nii jahe, et mulle tundus veidi kahtlane, kas see üritus üldse õues saab toimuda. Käisime ka Vallitornis, mis oli mingiks kummaliseks muuseumiks muudetud ja kui küsisime seal töötavalt kenalt neiult, et kas seal toimub sütelkõnd, ütles ta: "Sütelkõnd? Siin? Ja mina ei tea midagi!"
Kõndisime veel natuke ringi, kuni lõpuks leidsime Vallitorni lähedal seismas kolm keskealist, kõige tavalisema välimusega naist. "Mu ema töökaaslased", oli mu esimene mõte. Selgus, et nemad ootavad ka sütelkõndi. Kui küsisime, et huvitav kaua veel ootama peab, seletas üks naistest, et Margus peab veel Tartust käru tooma ja puud peale panema ja siis peab veel Tõnut ootama ja Tõnu jääb alati hiljaks. Uurisime ääri-veeri, et ega ei tea, kui kaua Tõnu võib hiljaks jääda, oodates, et äkki tehakse mingi kõne kuhugi või midagi taolist, aga see sama naine ütles, et Tõnuga on vaat selline lugu, et Tõnu tuleb alati täpselt siis, kui on õige aeg.
Siis naised rääkisid veel, et loodetavasti on seekord ikka hästi kuumad söed ja riit piisavalt pikk. Mis mulle tundus kummaline ja tahtis mind pidevalt naerma ajada, oli nende kõnemaneer. See oli kuidagi väga maine ja praktiline ning selline nagu neil ei oleks kahtlustki oma sõnades. Umbes nagu traktorijuht räägiks teeoludest. Tasapisi hakkasid kõiksugu esoteerilised teemad mängu tulema ja ka nendest rääkisid naised nagu see oleks kõige igapäevasem asi. Kui selgus, et meie Silveriga oleme seal esimest korda, vaatasid kõik korraga väga uudishimulikult ja kuidagi kõhedusttekitavalt uurivalt meie poole. Hakkasin vaikselt aru saama, et ma olen sattunud mingisse väga kummalisse kampa. Kindlasti ei tahtnud ma olla nende naiste moodi - samas, võõras kambas, võõral sündmusel külalisena viibides ei tundunud kuidagi sobilik ka vastanduda. Eriti kanepi mõju all on sellises olukorras tegelikult päris raske olla ja ma hetkeks mõtlesin, et ei tea kaua ma veel vastu pean.
Ootamatult küsis põhinaine, nagu räägiks mingist salajasest asjast: "Kas teil kivid on olemas või?" Me Silveriga ei saanud aru ja seepeale võttis ta taskust kivi, mida nimetas eliit-šungiidiks ja mille nad Tõnuga Karjala-ekspeditsioonil olevat hankinud. Kui kivi minu kätte sattus ja ma sellesse vaatasin, valdas mind korraga kummaline tunne, justkui selles kivis oleks sees midagi väga tähtsat, mis enda poole kutsub ja tahab mulle midagi öelda. Elus esimest korda sain ma aru, miks kalliskivide eest miljoneid dollareid makstakse ja miks ida pühamehed oma turbaneid nendega on kaunistanud. Juba rääkisid naised, keda vahepeal oli paar tükki juurde tulnud, jällegi väga praktiliselt erinevate vääriskivide kasutusvõimalustest.
Juhtus järgmine kummaline asi. Tulid kuidagi väga hoogsalt ja kummaliselt õõtsudes 2 heledates klubirõivastes minuealist ilusat tüdrukut ja üks samasugune poiss. Jäid üsna meie lähedal seisma, üks neist ütles, et tema küll mingit valgust ei näe. Teine pakkus, et see vist ei ole õige koht. Põhinaine ütles, et on küll õige koht. See ütlus tundus mulle kuidagi väga kahemõtteline, samas ma pole kindel, kas naine ise seda nii mõtles. Üks noortest neidudest tuli meile uudishimulikult lähemale: "A, siin ongi vä?". Teine ütles: "Me sõitsime oma laevaga siit paar korda üle, aga ei näinud mingit valgust. Põhinaine seletas, et see tuleb hiljem. "Aa, jääb nagu hiljaks või?" - "Oot, lõke? Ei, see ei ole õige koht", hõikas teine ja nad kadusid sama äkitselt nagu nad olid tulnud ning rohkem me neist ei kuulnud.
Olime Silveriga sellest täiesti pahviks löödud ja ka naistele pakkus see huvi. Mis just juhtus ja kes need olid? Tõenäoliselt oli seal terve lugu taga, aga pikemalt me selle peale ei mõelnud, vaid lihtsalt aktsepteerisime seda sündmust nii nagu see oli juhtunud. Ka kogu see päev tundus nagu üks dramaturgiliselt väga oskuslikult kirja pandud lugu, kus sündmused on omavahel tihedalt seotud ja suure tähtsusega terviku suhtes. Nüüd hakkasin ka aru saama, mida põhinaine mõtles selle all, et Tõnu tuleb siis, kui on õige aeg. Kogu see ootamine oli omal kohal ja valmistas meid tulevaseks ette ning näis, et Tõnu tõesti teab, millal on õige aeg, sest peatselt Tõnu tuligi.
Tõnu oli silma järgi umbes 60-aastane ja nägi huvitav välja. Ütleks, et nagu Lõuna-Eesti härrasmees möödunud sajandi algusest. Seljas oli tal mingisugune takune ruuduline pintsak ja sarnased püksid. Jalas nahast kingad ja kaela ümber midagi slehvi taolist. Kõik riided nägid uued ja puhtad välja.
Koos Tõnuga saabusid ka veel mõned mehed. Tõnu kallistas kõiki ja me hakkasime puid kärust riita kandma. Koos Tõnu saabumisega muutus atmosfäär korraga väga rituaalseks. Keegi ei võtnud enam ise midagi ette ega alustanud ise ühtki tegevust, vaid oodati, mida Tõnu ette võtab. Puude kandmine ja riita ladumine toimus vaikuses. Tõnu juhendas, kuidas puid riita panna, et head söed tuleksid ja tal oli selleks üsna konkreetne tehnika.
Vahepeal veel üks kummaline juhtum - tuli üks rutakas, ähmi täis, sulejopega noormees. Stereotüübi järgi ütleks, et ehtne paidekas. Vaatas ringi ja küsis, et ega keegi ei tea midagi mingi valgussama kohta. Et siin pidi olema mingi valgusammas, mida olevat kosmosest nähtud. Tõnu patsutas talle seljale, ütles, et eks näis, ehk hiljem siit tõesti tõuseb midagi üles. Noormees lahkus ja rohkem me temast ei kuulnud. Iga selline sündmus muutis minu jaoks olukorda aina pingelisemaks ja kummalisemaks.
Kui riit oli laotud, pani igaüks veidi ajalehte riida vahele ja süüdati siis põlema. Tegelikult oleks pidanud süütamine kõik üheskoos toimuma, aga mina ja veel mõned ei pannud õiget hetke tähele. See-eest saime Silveriga osaleda riida taassüütamises, kui üks ots sellest ära kustus. See oli jällegi omamoodi kummaline seik. Kui selgus, et üks ots riidast ei põle, võttis Tõnu riida teisest otsast põleva tuki ja viis selle kustunud poolele. Kõik hakkasid vaikides tema järgi toimima, aga see eriti ei aidanud, kuna tukid kustusid teisel pool kohe ära. Samas, keegi nagu ei pannud selle meetodi ebatõhusust tähele, kuna oldi rituaali nii sisse elanud. Lõpuks rebis Silver oma kaustikust paar lehte ja saime põlema.
Tõnu oli vahepeal oma instrumendid - šamaanitrummid, Tiibeti kausid, gongid - valmis pannud ja lõkke ääres olid istumiseks mõned pakud, kus istet võeti. Pakke kõigile ei jätkunud, nii et osadel tuli improviseerida. Maa oli märg ja külm. Savisel pinnasel kasvas rohtu hõredalt ja iga samm vajus paar-kolm sentimeetrit pinnasesse. Mu jalad olid märjad ja külmad ning see kõik oleks võib-olla mingil edu-koolitusel (pean küll tunnistama, et ma tegelt ei tea, mis neil üritustel toimub) mind häirinud ja korraldusliku apsuna tundunud, aga sellel riitusel tundus see täitsa omal kohal olevat. Pealegi, lõke andis kõvasti sooja.
Tõnu tõmbas oma šamaanirüü selga ja pani kaabu pähe. Ei olnud mingit "nii, nüüd alustame rituaaliga" hetke, vaid kõik läks väga sundimatult. Tõnu näis end täiesti vabalt tundvat ja rääkis uudiseid vaimumaailmast ning teised istusid lõkke ümber ja kuulasid.
Tema jutu sisu ma täielikult ei suutnud hoomata, kuna see sisaldas palju selliseid esoteerilisi termineid, mida ma polnud kuulnud ega suutnud ka sel hetkel süstematiseerida. Nii palju jäi meelde, et see kogunemine oli pühendatud 11.11.11 kuupäevale, mis väidatavalt tähendas mingisuguse uue energiamaatriksi algust ja kõige muutumist ning selleks, et ajaga kaasas käia, tuleb ka meil muutuda. Olgu öeldud, et selle kõige suhtes ei tundnud ma end kaugeltki mugavalt, kuna olen tegelikult taolise esoteerika suhtes alati umbusklik olnud. Siis küsis Tõnu: "Kas siin on äkki keegi, kes ei ole veel tuttav taolise kõrgema olendiga nagu Krayon". Tõstsime Silveriga käed. Tõnu vaatas meid seepeale samamoodi üllatunult ja uudishimulikult nagu need naised eelnevalt olid vaadanud. Krayon olevat määratult kõrge teadvusega olend teisest dimensioonist, keda kanaldades nii Tõnu kui ka paljud teised on oma teadmised hankinud. Sel hetkel ma mõtlesin küll, et "Shit just got real" - olen sattunud mingisuguse kultuse sekka ja loodan ainult, et ma siit tervelt pääsen. Kui Krayonit ei ole olemas, tähendab see, et ma olen hullude seas. Kui Krayon, aga siiski on olemas, on olukord veel hullem, kuna kes teab - äkki mind tehaksegi seal mingi olendi jüngriks. Vaatasin enda ümber ja kogu see kamp tundus tõepoolest kõik nagu veidi seestunud olevat. Kaalusin, kas peaks Silverile sosistama, et jookseme lihtsalt minema, kuni veel on võimalik.
Tõenäoliselt Tõnu sai aru, et see jutt meile hästi kohale ei jõua ja hakkas rääkima universaalsematel teemadel, kiitis selle paiga tugevat energiat ja nägi eestlastel ja meil tähtsat rolli inimkonna ajaloos täita. Eesti olevat nagu Maakera käbinääre. Tasapisi juhtis ta jutu sellele, et peaksime nüüd proovima kõrgemate jõudude/iseenda või millegi taolisega kontaktki astuda. Kõigepealt lõi ta natuke gongi ja see kõlas väga huvitavalt ja ilusasti ning tekitas teistsuguse teadvusseisundi. Siis ütles lihtsalt: "Ja nüüd pange ennast valmis, et minna šamaanirännakule". Olin tulnud teadmatult mingile üritusele, aga sattusin nüüd oma elu esimesele šamaani osalusega šamaanirännakule. Tundsin, et nüüd pean tõesti ennast valmis panema. Võtsin kiiresti mantli seljast ja laotasin maha ning sättisin end lamama jalad lõkke poole, nii et oli ühest otsast päris kuum, teiselt poolt veidi jahe, aga selleks ajaks see ei seganud ja ka maa niiskus tundus sobivat.
Tõnu hakkas lööma trummi ja üsna kähku toimus minu teadvuses järsk nihe - midagi sarnast nagu ma kogesin siis, kui 19-aastasena metsas esimest korda LSD'd tarbisin. Trummilöögid ei tulnud enam sealt, kus istus Tõnu, vaid tundus nagu oleks kõrgel taevas mingit hiiglaslikku trummi mängitud. Tegin silmad lahti ja nägin, kuidas tuhk, mis lõkke kohalt pidevalt tõusis, samas ka langes nagu lumi, vaikselt, rahulikult, otse minu peale. Lõke ja tuli ja inimesed justkui olid kõik seal, aga nagu ei olnud ka. Kuulsin pidevalt mingit kahinat või sosinat ja teadsin, et see tuleb kusagilt siit samast, kus ma hetkel olen. Filmi ja fotoinimesed on ehk kursis vinjett effektiga - vot midagi taolist ümbritses mu nägemist ja kõik oli üheaegselt nagu mingi udu sees, aga samas väga selge. Mul oli tunne justkui ma vaataks seda maailma läbi mingisuguse kehatu vaimu silmade. Panin silmad kinni ja vastavalt tuumšamanismi põhimõtetele, millega ma juhuslikult just hiljuti tutvunud olin, proovisin kujustada tunnelit, et minna Alumisse ilma, aga sellest ei tulnud midagi välja. Võib-olla püüdsin liiga kramplikult. Enamik aega nägin üksnes pimedust värviliste laikudega nagu ikka silmad kinni võib näha. Korraks ma justkui nägin üsna selgelt ühte teist maailma, aga see oli eemalt. Palju huvitavam oli siis, kui tegin silmad lahti. Vaatasin rohtu, aga nägin üksnes rohelist lõpmatut kaleidoskoopilist mustrit. Mul kanepiga ikka veidike kogemusi on, aga mitte kunagi pole ma varem selle aine mõju all mingeid hallutsinatsioone näinud ning ei tunne ka kedagi, kes oleks näinud - nii et see šamaanitrumm on ikka üks võimas asi küll. Kokku kestis trummimäng umbes 40 minutit. Vahepeal hakkas ka üks teine naine trummi ja kõristiga mängima, aga see mind ausalt öeldes veidike häiris, kuna nad mängisid justkui veidi erinevaid teemasid.
Kui trummimänguga oli ühele poole jõutud, rääkis Tõnu, et nüüd oleks aeg jälle taastada oma side Maaga ja et me teeme seda kõndides üle kuumade süte. Tõnu kraapis rehaga söed kahele poole laiali ja kattis siis keskmise osa õhukesema sütekihiga. Jalad võeti paljaks, püksisääred kääriti üles, kõik võtsid ringis kätest kinni ning kordasid 7 korda: "Ma kõnnin üle süte ja minuga ei juhtu mitte midagi." Ning siis hakatigi minema. Kes tundis, et on valmis, astus sütele ja kõndis üle. Ma esialgu mõtlesin, et ma ootan veidi kuni söed on jahtunud, aga siis otsustasin, et tuleb ikka kohe minna ja ilma pikemalt kõhklemata läksin üle.
Üllatusena tuli minu jaoks, et kombeks ei ole käia mitte üks kord vaid nii kaua kuni söed on veel kuumad. Kui keskel olid söed juba ära tallatud, kraabiti äärtest uued kuumad söed peale. Üks kord juhtus ka nii, et mina sattusin olema järjekorras just see enne keda värsked söed peale kraabiti. Lõpuks võeti kätest kinni ja hakati ringe tegema, nii et üks osa ringist oli kogu aeg süte peal. Pärast seda tundsin, et peaks vist väikse pausi tegema, kuna jalgades oli väga intensiivne tunne. Mitte põletada saanud tunne, aga pigem selline, et jalgades midagi liigub väga kiiresti. Hiljem läksin veel paar korda.
Kindlasti oli see sütelkõnd väga vabastav ja tervendav. Kui sütelkõnd oli tehtud, oli ilma midagi ütlemata selge, et rituaal on lõppenud ning nüüd võib ise käia ja teha, mis tahad. Samuti oli kadunud igasugune jahedus, mis mul enne sütelkõndi sees oli olnud.
Ka Tõnu olek muutus. Kui enne oli ta olnud šamaan, lõi nüüd bisnessmän välja. Tõnu andis teada, et täna on harukordne võimalus seotada endale šungiidist amulette, mis aitavad enam-vähem kõige vastu ja seadis kiiresti ühele kivimüürile oma väikse leti üles. Minul läks küll kohe ülesaamisdetektor tööle, aga ma ikkagi ostsin ühe amuleti 10 EURi eest, kuna rituaali enda maksumus oli samuti üsna väike ja mõtlesin, et kuidagi peab ju ka šamaan ära elama.
Lõppkokkuvõttes kogu see sündmus mõjus mulle tervendavalt ja ka kõiksugu äärmuslikust esoteerikast hakkan aina enam aru saama. Krayon ei olegi tegelikult ju kuidagi esoteerilisem, kui näiteks peaingel Miikael. Kunagi olid inglid, nüüd on "tundmatud lendavad objektid". Tark esoteerik ei usu "rohelisi mehikesi lendavatelt taldrikutelt" samuti nagu tark kristlane teab, et Jumal on enamat kui halli habemega vanamees pilve peal. Enamik pühi tekste läbi aegade on kirja pandud viisil mida tänapäeval nimetatakse kanaldamiseks. Üleüldse, leidsin palju sarnasusi Krayoniusuliste ja kristlaste vahel. Olen nüüd tagantjärgi ka veidi uurinud, mis see Krayon endast kujutab ja lugenud Lee Carroli kanaldusi ning kahtlemata kogu selles jutus mingi tõetera on. Siiski, miski on mulle ses asjas vastumeelne. Kõige rohkem häirib vist see, et ma tunnen, et nad tahavad minust midagi. Midagi enamat kui lihtsalt mu raha. Nad tahavad, et ma nende usku pöörduksin, nende sõbraks hakkaksin. Siit-sealt võib ka välja lugeda, et tõde avaldatakse ning kõrgeimale teadvuse tasandile jõudmine on võimalik ainult neile, kes Lee Carroli kanaldusi kuulavad või loevad.
Olen nüüd mitu päeva selle kogemuse üle mõelnud ja jõudnud järeldusele, et Krayonijutt ei ole ikkagi minu teema, aga teatud rituaalidel on siiski väga tugev vägi ning sellele tasuks veel tulevikuski tähelepanu pöörata.
No comments:
Post a Comment