LSD, loodus ja tundmatud alad

Sõitsime umbes nädal tagasi paari sõbraga vanematekoju Vilsandi saarele. Üks sõpradest tegi selgeid vihjeid, mis viitasid sellele, et saarel võiks muu seas ka LSD'd trippida.

Esialgu ma ei olnud sest mõttest just ülemäära vaimustuses, kuna olin vähem kui nädal tagasi juba vägevalt trippinud ning parajasti oli tunne, et asjad on üsna paigas ning elu väga ilus. Ühel hommikul Vilsandil ärgates oli meil kõigil aga eriti hea olla nii füüsiliselt kui vaimselt ning otsustasime, et võiks ikkagi väiksele rännakule minna. Minu jaoks peamine argument trippimise poolt oli, et kaks nii lähestikust trippi on üks kogemus, mida mul veel ei ole. Peamiselt sai otsus aga tehtud lihtsalt sisetunde järgi.

Seekord oli meil kõik eriti planeeritud. Panime valmis oma tehnopargi, et saaks hiljem muusikat luua ja hea kvaliteediga salvestada. Laadisime kaamerate akud. Sõime kõhu täis, et hiljem kohe söömisega tegelema ei peaks hakkama. Siis võtsime margid sisse ja tegime õues lõkke üles, et ei peaks toas istuma.

Mõnus oli lõkke ääres istuda. LSD pealetulek oli seekord väga sujuv. Ei olnud tavapärast äkilist ego üleliigsete kihtide kadumist ning sellega seoses väärtushinnangute suurt muutust. Julgen oletada, et see läks seekord niimoodi sest, et olin oma eelmise tripi flow üsna hästi oma igapäevaellu suutnud integreerida. Mõtlesin seda mõtet ka lõkke ääres istudes ja tundsin end väga kainelt ning mõtlesin, et äkki oleks pidanud sööma rohkem kui ühe margi või pigem üldse mitte.

Varsti aga otsustasime minna metsa alla kõndima. Kui olime natuke astunud, tuli ka kuu välja ja joonistas kõikjale teravad varjud, mis kohati mustriteks muutusid. Kummaline kuidas happes tunduvad kõiksugu loodusnähtused enda mõtetega sünkroonis olevat, justkui pilved olekski hajunud just minu jaoks. Siitmaalt tekkisid meis kõigis juba päris ülevad tundmused ja kainust enam küll kurta ei saanud. Kuuvalgus muutus aina eredamaks ja värvilisemaks kuni tundsin, et olen ööga täielikult kohastunud ja omandanud oskuse näha mingit uut sorti valgust. Mu kaks sõpra tundsid samuti. Üks neist rääkis, et tema oli selle oskuse juba ammu ühe oma happetripi aeg omandanud.

Kõndisime läbi metsa ja jõudsime mere äärde. Esimese asjana nägin ilusat luigeperekonda, kes millegipärast ei lennanudki kohe meie ilmudes minema. Ajasid omi asju edasi, justkui nad ei olekski meid näinud või justkui nad oleks teadnud, et me oleme head. Kuu paistis eredalt, tuul puhus tugevasti, veetase oli väga kõrge ja lained aina uhtusid randa. Värvilised lained. Sel hetkel sai mu reis ikka erilise hoo sisse. Mõtted inimsuhetest ja kõiksugu sotsiaalsetest konventsioonidest olid korraga väga kaugel. Lihtsalt seisin tuule käes, nägin kõike energiana. Öine meri omandas väga kirkad värvid, mis laintest kantuna rullusid adrusele, kivisele rannale ja aina minu poole edasi. Meri andis värvidele hoo. Vaatasin korraks kuu poole ja kaugusel ei olnud mingit tähtsust - ma nägin suurt värvilist valguskera ja oleksin võinud seda puudutada. Sellises värvilises maailmas muutub muidugi ka mõtlemine ja tunnetus hoopis teistsuguseks. Tundus sobilik liikuda justkui tantsides. Olin sellest kõigest väga vaimustuses. Tundsin, et pean saama lähemale, tormi sisse. Kummikud jalas, läksin läbi vee kaljupangale, kust suuremad lained kohati üle käisid. Kõikjal mu ümber olid värvilised lained ja möll. Ma seisin kaljupangal ja tundsin end tohutult hästi. Tuul oli vali ja külm, aga seal niimoodi sirge seljaga seistes tundsin kui väga ma seda kõike armastan ning ei võidelnud enam millelegi vastu ega proovinud end tuule eest kaitsta. Pigem otsustasin, et võtan kõik endasse, mis tahab tulla, sest ma armastan seda kõike. Ja siis korraga ma tundsin, et ma justkui meeldin loodusele seal niimoodi seistes ja mul hakkas seest soojaks minema. Tormine meri, vali tuul ja kaljune maapind olid kõik väga omal kohal ja kuna ma ei võidelnud neile vastu, vaid olin otsustanud olla koos nendega, tundsin ma väga konkreetselt, kuidas neist minusse jõudu tuli.

See kõlab võib-olla veidi ülbelt, aga mul tekkis seal selline veidi üleinimlik tunne, et tegelikult mateeria piirid ei ole nii kindlad nagu ma tavaliselt olen arvanud.

Hiljem tulime koju ja mõtlesime, et hakkame muusikat tegema. Kaks arvutit kõiksugu programmidega, analoogsünt, effektiprotsessorid, kolm mikrofoni, instrumente - kõik kenasti valmis. Aga nagu happega on ja peabki olema, ei lähe miski nii nagu sa oled arvanud, eriti kui asi puutub tehnikasse. Tehnika lihtsalt ei töödanud - iga minuti tagant tekkis mingi täiesti arusaamatu müra ja me siiamaani ei tea, kust see tuli. Hiljem siiski tegime natuke muusikat, aga mitte nii rikkalike võimalustega, kui varem olime lootnud.

Üks huvitav seik oli mul peegliga. Käisin korra vannitoas, ja heitsin pilgu peeglisse - esialgu niisama vaatasin oma nahka ja juukseid ning mõtlesin, et jah selline ma siis olen ja sellega tuleb mul vist leppida. Enda uurimine muutus päris huvitavaks. Siis vaatasin endale silma. Uurisin neid silmi ja proovisin mõistatada, et kes see on seal ja mis ta võib mõelda. Tundus selline veidi kummaline tüüp. Siis mul aga tuli korraga meelde, et see peaks ju olema minu enda peegelpilt ning see väga ehmatas mind ära, kuna sealt peeglist kohe päris kindlasti vaatas vastu keegi teine. Tõmbasin kähku sealt vannitoast uttu ja üritasin edaspidi sel õhtul peeglit vältida. Tundus, et selle peeglissevaatamisega võib väga kaugele minna ja võib-olla ka kuhugi välja jõuda, aga see tundus mulle liiga ohtlik, et sellega mängida. (Olen näinud Mustamäe Peeglimeest).

Umbes sarnaseid mõtteid tekitas ka ühe sõbra jutt paarist oma unenäost. Nimelt, oli ta mingi aeg hakanud unes nägema üht vana, väga vana, võimatult vana kortsus naist, kes lihtsalt seisis pimeduses ja vaatas teda ning tahtis kontakti luua. Helilooja aga tundis, et temaga ei maksa kontakti luua, kuna selle naise pilgus oli peidus, et see naine lihtsalt tahtis teda ära süüa. Hiljem oli Helilooja hakanud internetist uurima ja leidnud, et paljud inimesed on taolist elukat näinud.

Tuleb tunnistada, et enne seda trippi olin ma mõelnud umbes nii, et kõik on mul nüüd selge ja kontrolli all. Nüüd aga sain teada, et ma ei julge omaendagi peegelpilti liiga kaua vaadata. Samuti tekitas mõtteid see, kuidas ma suutsin külmast võitu ning tormilt energiat saada. Kummaline teema see mateeria-energia suhe.

Mõtlesin ka mitmetele tüdrukutele, kes mulle kallid on, ning neis kõigis nägin ma leiduvat mingit nukrat hullumeelset kiindumust. Nägin vaimusilmas, kuidas naised on vaimustuses mehest, kes mõtleb ülevaid mõtteid - mehe mõtted on nagu mingi energia, mida naisel on väga vaja. Nägin, kuidas naine mehele käed ümber kaela põimib. Tundsin, kui väga naistel on vaja, et mees mõtleks suuri mõtteid. Kõik see tundus kuidagi veidi nukker ja kaduv ning mul hakkas eriti kahju nendest naistest, kellel ei ole enda elus sellist meest, kes teda kõrgemale vaimsele tasemele viiks. Tundsin, et ma täiega tahaksin praegu oma mõtteid tüdrukutega jagada. Ning siis ma helistasin mõnele inimesele ja neil oli hea meel. See oli hommikul, kui päike oli juba tõusnud. Tegelikult olen ma enda meelest alati pigem anti-šovinist olnud, aga mis teha... sellised mõtted lihtsalt tekkisid ja mõtlesin, et pole mõtet neid ignoreerida.

Ka loomingulises mõttes oli see tripp üllatavalt viljakas. Lisaks öösel filmitud intervjuudele ja muusikalistele salvestistele tegime pärast hommikusööki ühe väga õnnestunud videoperformance’i.

Kokkuvõtteks peab tunnistama, et oli jällegi üks päris kasulik kogemus.