LSD ja aastavahetus

Kirjutan nüüd natuke sellest, milline oli minu aastavahetus. Olen siimaani veel veidi happes.

Aastavahetuse rituaal aitas mul leida mõned vastused ja mõned kysimused. Mõned sellised küsimused, mille suhtes ma tunnen, et vastused nendele on päris kaugel. Aga ma tahaks kõigest aru saada.

Sest, kui ma nüüd vaatlen oma viimase aja käitumist, siis on mul olnud veidi vaenulik suhtumine asjadesse, millest ma aru ei saa. Selline suhtumine, et tahaks nad lihtsalt õhku lasta. Asi on selles, et ma naudin paugu kõla - nii mõnus on kuulata. Aga olles siiski mõnevõrra teadlik ohtudest, mis sellise käitumisega võivad kaasneda, muutub aina suuremaks soov asjadest aru saada.

Mind häirivad mõned inimesed. Samas, väljend "häirivad" kõlab minu praegusele meeleseisundile rudimentaalsena. Milles on siis ikkagi asi? Mulle tundub, et enamik inimesi mu ümber on hullud. Ja ma oleks väga üllatunud kui keegi suudaks mulle hetkel selgeks teha, et hoopis mina olen hull.

Aga mulle teeb head meelt, et mina ei ole siiski ainuke kaine inimene. On isegi minust ikka mitme pea jagu kainemaid. Ja huvitav on see, et nende kainetega suhtlemine äratab minus võime ka nendes, keda ma mittekaineteks pean, leida aspekte, mis on üsnagi kained.

Vajaks vist veidi selgitamist, mida ma mõtlen, kui ma kirjutan "kaine". Ma mõtlen inimest, kes ei karda pauku. Tegelikult, pärast seda kui pauk on juba ära käinud, on kõik nagunii õnnelikud. Aga mõni inimene näib seda pauku nii väga kartvat, et teeb kõik, mis tema võimuses, et seda pauku vältida - ja see on minu meelest lihtsalt veidi kasutult raisatud energia.

Vajaks vist veidi selgitamist, mida ma mõtlen, kui ma siin inimestest räägin. Ma vist juba kasutasin oma eelmises lõigus seda sõna liiga üldises tähenduses. Näiteks, käsiloleva lõigu kirjutamise aeg mulle juba tundub, et ükski inimene ei karda pauku, vaid pauku kardavad ainult nukrad vaimud. Aga mõnikord inimene on lubanud neil nukratel vaimudel enda üle niivõrd võimust võtta, et laseb neil endaga peaaegu kõike teha.

"Nukrad vaimud" on minu arvates see, kui mingisugused värgid, mida enam üldse vaja ei ole - ja mis oleks kõige mõtekam lihtsalt algosadeks laiali lammutada, et neist midagi muud ehitada - kui need värgid tahavad elada ja ei taha ära kaduda. Need erinevad mõttetud värgid hakkavad mõnikord omavahel koostööd tegema ja loovad niimoodi midagi, mis justkui oleks peaaegu elusorganism, aga samas ei ole ka. Sest elu on mõeldud hingega olenditele, mitte sellele kasutule vaimule, kelle ainsaks eesmärgiks näib olevat oma ärakadumist võimalikult kaua pikendada. See on näiteks see, kui inimesed tulevad uusaastapeole mingite ootustega. Kui on justkui valmistutud, et tuleks "väga mõnus pidu". Kui, näiteks, inimene enne peole tulekut käib poest läbi ja võtab sealt kaasa rohkem toitu ja sööki, kui sellel peol jõutakse ära tarbida, tekib mõnikord pinge, mis seisneb selles, et toidu toojal on ootus, et ta söök tarbitakse ära, samas kui selleks ei ole tegelikult vajadust. Inimlik käitumine oleks mitte süüa ega juua rohkem kui on vaja. Mõnikord aga see ülearune toit ikka tahab võimalikult kaua olemas olla ja siis inimesed teevad ennast selle toidu orjadeks - näiteks, toites peo lõpuni lootust, et äkki see toit ikka saab tarbitud. Sellisel hetkel on nukker vaim inimese üle võimust võtnud ja ma tahaks seda inimest raputada ja öelda, et kuule unusta ära see ülearune toit, teeme midagi lõbusat parem.

Aga siin on see probleem, et ma tõenäoliselt ütleksin talle seda mingisuguse vaenuliku alatooniga. Seda ma ka tegin sel aastavahetusel ja osalt minu tooni tõttu, osalt seepärast, et ma lihtsalt ei olnud tol hetkel verbaalselt eriti võimekas, ei saanud ta minust aru. Ja see tekitas minus sellise tunde, et misasja, aga mul on ju õigus ja kui sa oled inimene, peaksid sa minuga nõustuma. Ma arvan, et see tunne oli ülbe ja alahindav. Ma ei osanud tol hetkel arvesse võtta kõike seda, mida see inimene on läbi elanud. Ma ei oleks talle "halastanud" ka siis, kui ma oleksin tema läbielamisi tol hetkel täiel määral tunnetanud, aga siis ma ehk oleksin osanud oma mõtte paremini temani viia ja kui siis ikka veel ei oleks mulle sealt inimene vastanud, oleksin mõelnud, mis ma edasi teen, aga hetkel ma ei hakka selle ümber spekuleerima, kuna mulle tundub, et iga inimene on ikkagi palju tugevam, kui need nukrad vaimud, mis teda valdavad, ja võimeline need vaimud ka hävitama, kuna tegelikult neil vaimudel ei ole mingit jõudu - nad lihtsalt kasutavad inimese headust ära. Seepärast, mulle tundub, et mõnikord on vaja olla valiv, kelle vastu olla hea. Samas, see ei ole nii lihtne.

Sest, oma kõige suuremaks õuduseks, ma sain ühel hetkel aru, et ka mina ise olen vähemalt ühte inimest tol õhtul ahistanud ja sellega temas nendele vaimudele tegutsemisruumi loonud. Ja tõenäoliselt see ahistamine oleks jäänud olemata, kui ma oleksin temasse ikkagi algusest peale suurema respektiga suhtunud.

Hiljem avastasin veel ühe asja. Nimelt, varem ma olin ikka alati arvanud, et ma olen taoline tüüp, kes meeldib kõigile või kui ka ei meeldi, siis need inimesed lihtsalt ei ole mind veel piisavalt tundma õppinud. Nüüd ma aga täitsa nägin seda loogikat, mistõttu ma mõnele inimesele võin mitte meeldida. Ja mind millegipärast tõmbas veidi just nende poole, kuna ma tundsin, et nad võivad mind paremaks muuta.

Mis muidugi sugugi ei välista seda, et mind võivad paremaks muuta inimesed, kellele ma meeldin.

Pikemalt praegu ei kirjutagi. Mõned värgid vajavad toimetamist.

Minu uusaastalubadus on see, et ma järgmisel aastal kavatsen kindlasti kasutada palju rohkem ilutulestikku. Oleks hea kui aastaringi oleks igaks juhuks vähemalt üks pakk paugukaid taskus, et vajadusel midagi ebameeldivat minema peletada iseendast ja teistest.