Salvia

(Järgneva teksti saatis Psühhotroopikasse üks lahke anonüümne psühhonautlanna. Tegemist ei ole blogi autori kogemusega.)

Kohe kui olin sinna nii ootamatult jõudnud, sain ma aru, et mind on siia oodatud ja ma olen siin varem käinud. Aga kuidas ma jälle siia jõudsin, jäi täiesti arusaamatuks. Olin unustanud selle dimensiooni saatuslikku loomust, mis lõikab sind ette hoiatamata ära maapealsest reaalsusest. Aga kas ma olen siin üksi - see, kes endiselt pendeldab kahe maailma vahel ja hakkab tasapisi kõike ära unustama? Äkki on siin ka tema, kellele ma andsin suust-suhu edasi salvia aurud? Selle peale tekkis mul mure, sest ma polnud teda ju sellise maailma eest ette hoiatanud. Aga siis oli see kõik juba kadunud. Aeg hakkas venima ning pööras suuna 180 kraadi tagasi. Jälle pidin kõike otsast ära kuulama, et näha sammu edasi. Jälle olin kinni ajas, mis keerab ratast ainult teatud nihkega järgmise punktini, korrates kõike, mis oli juba olnud. Mööda heleda müra rebistavaid avanevaid lehvikuid kärises reaalsuspilt minu ees. Kõik rebenes, vajus korrapäradeid liikumisi mööda laiali. Üldse on siin kõik äärmiselt viimistletud ja maalitud täistoonides, kergelt helendav-pastelne. Langesin lõhesse ja järgmisesse lõhesse, mingisugusesse null-punkti läbilõikesse, selle füüsilise maailma taha.

Sa ei mäleta seda, kuidas sa siia jõudsid, aga sa tead, et oled siin varem olnud. Kõik on tuttav ja loogiline. Hämar peoruum, palju võõraid sõpru, püüan meenutada, kuidas ma siia sattusin, aga siin ma olen ja see tundub tõeline. Või elan ma kellegi teise kehas, piilun maailma mõne rändhinge vahendusel kellegi teise pilgu läbi. Või olen ma iseendas, aga mõnes eelmises või tulevases elus. Siin ma olen, aga ma ei mäleta mitte midagi sellest maailmast, mis aegajalt mulle virvendab, kuigi ma ei oska seda praegu millegagi seostada. Jälle avanevad praod ja lehvikud ja kogu langemine algab taas. Pigem talv, samad toonid nagu siis, kui ma päriselt viimati salviat suitsetasin. Kuid see seos tekkis mul alles hiljem, sest ma endiselt absoluutselt ei adunud, miks ma olen siin. Korraks lendan tagasi maale ja leian oma vasakul käel kilekotikese pruuni puru. Aga kohe kaon taas psühhedeeliasse. Jälle samad teemad, võõrad sõbrad ning ka siin ei suuda ma kuigipalju meenutada, kes ma olen ja miks ma siin olen, kuigi suudan tegutseda.

Jälle maapealset reaalsust piiludes, kui olen jälle kogu seeria edasiminekuid ja meenutusi läbi teinud, näen enda ees tuttavat kuju. Pilt tema ümber moondub erksates toonides plastmassist mängumaailmaks, mis tundub aga vägagi tõeline. See on lihtsalt üks õhuvaba ruum, üks vaakum, hele valge müraga täidetud maailm. Lendan taas mööda rebendeid tagasi ja alles siis, kui olen järjekordse tsükli läbi teinud, meenub mulle, et see on Anz. Ja ma ütlen:

„Aa.”

Vaikus 5 sekundit.

Jõuab kohale, et tegemist on tõepoolest Anzuga, ma pole siinmaailmas üksi. Hüüan entusiastlikult:

„Anz!”

Minu entusiasm peegeldab seda lõpmatuna näivat aega, mil ma oma meelest trippisin kuskil mujal teistes reaalsustes. Pole ju nii ammu teda näinud! Näitan talle kotikest pruuni puruga ja küsin, mis asi see on.

Anz seisab rahulikult ja ütleb:

„Salvia, sa just suitsetasid seda.”

Vaikus 5 sekundit. Lehvikud avanevad, lehvikud sulguvad. Aeg keerab edasi ja keerab jälle kogu maa tagasi. Ja jälle edasi.

„Aa.”

Hetk. Veendun, et tõepoolest olen seda suitsetanud ja olen veel rannas. Hiiumaal.

„Siis peab ju trippima!” Ütlen otsusekindlalt ja heidan isukalt selili, käed kukla taga. Vaatan. Midagi ei näe. Peas kumiseb küsimuste meri. Poole minuti pärast kargan püsti:

„Mis asi see on? Mis asi see on?!”