Eile oli üks ootamatult sisukas tripp. Setup oli selline, et mu sõber tundis, et tal on väga vaja hapet teha nüüd kohe ning asjaolude pakilisuse ja mõnede muude faktorite kokkulangevuse tõttu otsustasime seekord leppida linnas trippimisega. Kesköö paiku olime viiekesi minu korteris, ütlesime paar lõbusat sõna ja võtsime happe sisse.
Esialgu paistis, et tuleb selline lihtne ja mõnus tripp nagu mul ikka viimasel ajal on olnud. Nautisin vibratsioone oma kehas ja visuaalide vaikset esilekerkimist. Kui sõber pakkus välja, et võiks minna ühele elektroonilise muusika peole/plaadiesitluskontserdile, tundus see täitsa kohane mõte, seda enam, et ürituse nimi oli "Abstraktsioonide öö". Panime siis end liigse kisa ja kärata kenasti riide, samal ajal veidi lõbu tundes mängust, justkui oleks igati tavaline nähtus, et seltskond saab kokku, teeb hapet ja läheb peole.
Teekond kulges mööda mereäärt ja väikseid tänavaid ning oli lumine ja ilus. Jõudsime siis sellele vanale tehasehoonele lähemale ja vaikselt hakkas kostma biiti, mis tekitas korraks mõtte, et kas maksab ikka sisse minna, aga olime kõik seikluslikus meeleolus ja läksime lõbusalt.
Ukse peal müüs pileteid keegi junkie välimusega noormees, kes tõenäoliselt sai aru, et me ei ole päris tavalises teadvusseisundis peole tulnud. Templi pani käe peale keegi suur turvamees, kes tõenäoliselt oli mingite ohtlike klientidega harjunud, nii et näis ka meisse kuidagi veidi agressiivselt suhtuvat kuigi vähemalt mina omalt poolt proovisin küll sõbralik olla. Sees olid mõned tuttavad näod ja tantsusaalist kostus päris karmi muusikat. Mu sõber, kelle idee see tripp oli ja kes ühtlasi seekord ka kõige suurema doosi võttis ja seetõttu meist viiest kõige enam trippis, rääkis mõne oma tuttavaga, aga ei saanud täpselt aru kellega ta räägib või mida nad talle räägivad. Proovisin tantsusaalis plaadiesitluslaivi kuulata, aga õhk oli liiga läppunud, et seal saalis olla. Kuulasin siis ukse taga koridoris, samal ajal räpasele kivipõrandale tekkivaid ilusaid mustreid jälgides. Aeg-ajalt käis läbi pea mõte, et on vist ilmselge, et minuga ja üldse meie seltskonnaga midagi toimub. Mõned peolised lausa üsna otse ütlesid, et hullud tüübid olete ikka.
Saime neljakesi kahe ruumi vahepeal kokku ja mõtlesime, et ei tea kus meie viies võiks olla. Hüüda teda ei saanud, kuna müra oli liiga suur. Kuidagi imelik oli olla ja õhus oli aina rohkem pinget. Kuniks korraga käis sähvatus, vool kadus ära ja muusika jäi vait. Selline tunne oli, et vool läks ära täpselt sellepärast, et konflikt selle peo ja meie tripi vahel läks liiga suureks. Huvitav oli jälgida, kuidas korraga peo struktuur lagunes, kui korraldajatel ei olnud enam võimu selle üle, mis muusikat kõik inimesed kuulevad ja inimestel ei olnud enam mingit otsest põhjust seal peol olla. Hakkasid tekkima sidemed ja inimestest moodustusid grupid, hõigati üksteist. Kuskilt juba kostus üksildast suupilliheli. Siis tuli vool tagasi ja meie läksime minema.
Järgmisena tuli minu jaoks selle tripi ja üldse mu viimase aja üks murrangulisemaid hetki. Kõndisime siis sealt peolt minema ja mu sõber aina korrutas mulle, et ta ei saa üldse aru, kus ta on (kuigi olime seal samas kohas varem mitmeid kordi viibinud) jne. Mina oletasin, et talle meeldib asju teistele lihtsalt veidi suuremana näidata ja ei teinud sellest eriti välja. Siiski, sealtmaalt ma tundsin, et ju siis mina hetkel olen see kõige adekvaatsem, kes teab kus me oleme ja kuhu meil on vaja minna. Mind veidi häiris see, et kõik nii ära on ja et ei ole mingit ühtset meeldivat vibe'i. Siis nägin, kuidas üks tripikaaslane tegi mu heale sõbrannale mingit imelikku nägu, mille kohta mulle tundus, et see külvab segadust meie trippi ning ütlesin siis midagi taolist, et kamoon, hakkame nüüd kõik ausaks ja normaalseks ja ärme tekita rohkem segadust. "Näotegija" küsis mult seletust ja ma siis proovisin seletada. Ise ma sellel seletamisel enam eriti pointi ei näinud, aga kuna ta küsis seda mult niimoodi, et ma arvasin, et ta eeldab, et mul mingit vettpidavat seletust ei ole, siis mõtlesin, et okei ma siis seletan konkreetselt ja kainelt selle tühise asja ära ja on rahu majas. Selle seletamise ajal läksin ma aga kuidagi hoogu ja vist saatsin tema poole mingisuguse hukkamõistva näoilme, mida ta ka tähele pani. Minu seletus oli siis selline, et minu meelest ta tegi sel hetkel liiga ekspressiivse näo ja sel hetkel see minu meelest ei olnud vajalik, aga et see on väike asi ja suva tegelt. Seepeale nii mu sõber, kelle näost ma rääkisin kui sõbranna kellele ta seda "nägu" teinud oli vaatasid mind ja küsisid, et millest sa räägid, milles nüüd asi on? Ja siis mulle korraga jõudis kohale, et see ei olnudki olnud mingi ülearune nägu vaid hoopis täiesti tore mäng nende kahe inimese vahel, millest mina ei olnud lihtsalt aru saanud. Kui varem olin arvanud, et ma olen kambast kõige adekvaatsem, siis nüüd sain aru, et just täna oma näilisele adekvaatsusele olin ma olnud kõige vähem adekvaatne ja kõik teised olid sel hetkel minust juba palju sügavamale jõudnud oma tripiga.
Hiljem proovisin enda käitumist kuidagi välja vabandada, aga jooksin sõnadega ummikusse, nii et oleks tahtnud juba ka neid sõnu kuidagi vabandada, aga see oleks loonud sellise nõiaringi, mis mu kohmetust oleks aina suurendanud, nii et otsustasin olla tagasihoidlikum. Tegime ka muusikat, pidasime maha pikki arutelusid ja oli palju huumorit, aga minu jaoks on siiamaani kõlama jäänud ikkagi see, et tuleb natuke asjade üle järele mõelda ja võib-olla mitte igas olukorras edaspidi eeldada, et mina olen kõige targem.
Esialgu paistis, et tuleb selline lihtne ja mõnus tripp nagu mul ikka viimasel ajal on olnud. Nautisin vibratsioone oma kehas ja visuaalide vaikset esilekerkimist. Kui sõber pakkus välja, et võiks minna ühele elektroonilise muusika peole/plaadiesitluskontserdile, tundus see täitsa kohane mõte, seda enam, et ürituse nimi oli "Abstraktsioonide öö". Panime siis end liigse kisa ja kärata kenasti riide, samal ajal veidi lõbu tundes mängust, justkui oleks igati tavaline nähtus, et seltskond saab kokku, teeb hapet ja läheb peole.
Teekond kulges mööda mereäärt ja väikseid tänavaid ning oli lumine ja ilus. Jõudsime siis sellele vanale tehasehoonele lähemale ja vaikselt hakkas kostma biiti, mis tekitas korraks mõtte, et kas maksab ikka sisse minna, aga olime kõik seikluslikus meeleolus ja läksime lõbusalt.
Ukse peal müüs pileteid keegi junkie välimusega noormees, kes tõenäoliselt sai aru, et me ei ole päris tavalises teadvusseisundis peole tulnud. Templi pani käe peale keegi suur turvamees, kes tõenäoliselt oli mingite ohtlike klientidega harjunud, nii et näis ka meisse kuidagi veidi agressiivselt suhtuvat kuigi vähemalt mina omalt poolt proovisin küll sõbralik olla. Sees olid mõned tuttavad näod ja tantsusaalist kostus päris karmi muusikat. Mu sõber, kelle idee see tripp oli ja kes ühtlasi seekord ka kõige suurema doosi võttis ja seetõttu meist viiest kõige enam trippis, rääkis mõne oma tuttavaga, aga ei saanud täpselt aru kellega ta räägib või mida nad talle räägivad. Proovisin tantsusaalis plaadiesitluslaivi kuulata, aga õhk oli liiga läppunud, et seal saalis olla. Kuulasin siis ukse taga koridoris, samal ajal räpasele kivipõrandale tekkivaid ilusaid mustreid jälgides. Aeg-ajalt käis läbi pea mõte, et on vist ilmselge, et minuga ja üldse meie seltskonnaga midagi toimub. Mõned peolised lausa üsna otse ütlesid, et hullud tüübid olete ikka.
Saime neljakesi kahe ruumi vahepeal kokku ja mõtlesime, et ei tea kus meie viies võiks olla. Hüüda teda ei saanud, kuna müra oli liiga suur. Kuidagi imelik oli olla ja õhus oli aina rohkem pinget. Kuniks korraga käis sähvatus, vool kadus ära ja muusika jäi vait. Selline tunne oli, et vool läks ära täpselt sellepärast, et konflikt selle peo ja meie tripi vahel läks liiga suureks. Huvitav oli jälgida, kuidas korraga peo struktuur lagunes, kui korraldajatel ei olnud enam võimu selle üle, mis muusikat kõik inimesed kuulevad ja inimestel ei olnud enam mingit otsest põhjust seal peol olla. Hakkasid tekkima sidemed ja inimestest moodustusid grupid, hõigati üksteist. Kuskilt juba kostus üksildast suupilliheli. Siis tuli vool tagasi ja meie läksime minema.
Järgmisena tuli minu jaoks selle tripi ja üldse mu viimase aja üks murrangulisemaid hetki. Kõndisime siis sealt peolt minema ja mu sõber aina korrutas mulle, et ta ei saa üldse aru, kus ta on (kuigi olime seal samas kohas varem mitmeid kordi viibinud) jne. Mina oletasin, et talle meeldib asju teistele lihtsalt veidi suuremana näidata ja ei teinud sellest eriti välja. Siiski, sealtmaalt ma tundsin, et ju siis mina hetkel olen see kõige adekvaatsem, kes teab kus me oleme ja kuhu meil on vaja minna. Mind veidi häiris see, et kõik nii ära on ja et ei ole mingit ühtset meeldivat vibe'i. Siis nägin, kuidas üks tripikaaslane tegi mu heale sõbrannale mingit imelikku nägu, mille kohta mulle tundus, et see külvab segadust meie trippi ning ütlesin siis midagi taolist, et kamoon, hakkame nüüd kõik ausaks ja normaalseks ja ärme tekita rohkem segadust. "Näotegija" küsis mult seletust ja ma siis proovisin seletada. Ise ma sellel seletamisel enam eriti pointi ei näinud, aga kuna ta küsis seda mult niimoodi, et ma arvasin, et ta eeldab, et mul mingit vettpidavat seletust ei ole, siis mõtlesin, et okei ma siis seletan konkreetselt ja kainelt selle tühise asja ära ja on rahu majas. Selle seletamise ajal läksin ma aga kuidagi hoogu ja vist saatsin tema poole mingisuguse hukkamõistva näoilme, mida ta ka tähele pani. Minu seletus oli siis selline, et minu meelest ta tegi sel hetkel liiga ekspressiivse näo ja sel hetkel see minu meelest ei olnud vajalik, aga et see on väike asi ja suva tegelt. Seepeale nii mu sõber, kelle näost ma rääkisin kui sõbranna kellele ta seda "nägu" teinud oli vaatasid mind ja küsisid, et millest sa räägid, milles nüüd asi on? Ja siis mulle korraga jõudis kohale, et see ei olnudki olnud mingi ülearune nägu vaid hoopis täiesti tore mäng nende kahe inimese vahel, millest mina ei olnud lihtsalt aru saanud. Kui varem olin arvanud, et ma olen kambast kõige adekvaatsem, siis nüüd sain aru, et just täna oma näilisele adekvaatsusele olin ma olnud kõige vähem adekvaatne ja kõik teised olid sel hetkel minust juba palju sügavamale jõudnud oma tripiga.
Hiljem proovisin enda käitumist kuidagi välja vabandada, aga jooksin sõnadega ummikusse, nii et oleks tahtnud juba ka neid sõnu kuidagi vabandada, aga see oleks loonud sellise nõiaringi, mis mu kohmetust oleks aina suurendanud, nii et otsustasin olla tagasihoidlikum. Tegime ka muusikat, pidasime maha pikki arutelusid ja oli palju huumorit, aga minu jaoks on siiamaani kõlama jäänud ikkagi see, et tuleb natuke asjade üle järele mõelda ja võib-olla mitte igas olukorras edaspidi eeldada, et mina olen kõige targem.
2 comments:
Ilus ja aus jutt. Tore lugeda su blogi. Aita"h!
Tundub, et kohmetuse nõiaring sai kirjaliku vabandusega punkti. See on Teil väga huvitav blogi. Võib öelda, et tekste kronoloogiliselt lugedes on ka teatavat arengut kirjutajana näha. Kas olete sellele päevikule ka Kenderi juhtumi valguses mõelnud? Praeguste riigi või prokuratuuri seisukohtade alusel (või just nihilistide kaitsetatkika, rääkides seadustest, vt Lobjakas ERR debatis) pisut sarnane moment, kas pole? Moraalselt on see küll vastuvõetavam. Seadus või moraal. Ideaalis oleks seadused ühiskonna moraaliga ideaalses kooskõlas. Kirjutage vahel veel mõni lugu. Ning mis on saanud plaanist avaldada kogumik?
Igatahes edu ja rõõmu!
Post a Comment