Minu esimene LSD-kogemus

(tekst kirjutatud päev peale kogemust, 30.09.2007)

Juba nädala keskel Sss rääkis, et peaks ikka matkama minema. Mmm, kes on meie kamba badboy pakkus välja, et ta saaks vist sebida veits hapet. Ma ei teadnud siis veel LSD kohta mitte midagi, aga kõlas see idee mu peas igatahes väga lahedalt.

Sõitsime Sssi vanematekoju, mis asub suhteliselt metsa sees. Seal panime ennast valmis, võtsime ühe Sssi trummi ka kaasa ja hakkasime mööda metsarada minema, et leida see kõige õigem paik kuhu oma tripilaager püstitada. Kell oli siis vist kümme õhtul. Umbes 2 km pärast tegime esimese peatuse, sõime ja jõime igaüks ühe õlu. Suitsetasime ka kanepit. Siis liikusime edasi. Ma olin endale võtnud üsna raske kandami. Natuke enne keskööd leidsime ühe kena lagendiku kolme suure tamme all, kuhu oma laagri üles seadsime. Tegime lõkke.

Vist suitsetasime veel natuke kanepit, aga ma ei mäleta, et see kuidagi mõjunud oleks. Kui saime rahulikult maha istutud, pakkuski Mmm, et võiks nüüd selle happe ära teha.

Umbes tund aega ei olnud suurt midagi tunda. Ja siis hakkas tasapisi tulema. Esialgu muutusid mõtted lihtsalt veidi lendavamaks ja tekkis kerge eufooria, mis aina kasvas, kuniks mind valdasid pidurdamatud naeruhood. Kõik muutus hästi lahedaks ja kõik oli hea. Läksin pissile ja väga raske oli aru saada, kuidas see asi nüüd peaks käima. Sealt edasi on mu mälestused üsna segased. Mäletan, et põlesime, igaüks omas mullis. Mmm räuskas. Siis mingi aeg Mmm mängis hästi rütmikalt ja kiiresti kitarri ja ma tundsin kuidas see mõjub mulle trannsivalt. Lõke hakkas äkitselt ujuma ja ei olnud enam päris kindla kujuga. Siis lõpetas lõke niisama ringiujumise ära ja hakkas kerkima, paisuma. Justkui puhutaks lõkke all mingit õhupalli täis. See oli väga khuul. Siis võtsin ise kitarri ja mängisin tükk aega ning kõik toimus muusika rütmis. Arusaamine muusikast oli mul enda arvates sügavam kui kunagi varem. Siis jälle naersin pikalt.

Peale järjekordset eufooriahoogu rahunesin natuke ja rääkisime isegi omavahel juttu, kuigi see jutt ei olnud mitte selline nagu tavaliselt. Tegime veel natuke kanepit, osalt ka selle pärast, et Rrr (kellele LSD'd ei antud, sest ta oli alles 16) end rohkem kambas tunneks olevat. Ise ma kanepi mõju läbi LSD ei tundnud, või ei osanud tunda.

Läksin uitasin metsa all. Õhtu oli hästi vaikne ja lõkkest tulev suits muutis läbi okste paistvad kuukiired maagiliseks ja kõik oli nii lahe! Metsa all liikuda oli üllatavalt lihtne, kuigi see mets oli suhteliselt võssakasvanud.

Eufooriahood hakkasid jääma aina rahulikemaks. Panime Sssi, Mmmi ja Mmmiga lõkke ääres veel natuke hullu juttu ja sõime, mis meil kaasa oli võetud. Siis, umbes kell viis hommikul, läksid kõik tasapisi magama. Sss, Mmm ja Rrr läksid telki. Mina ja Mmm jäime lageda taeva alla. Päris mõnus oli. Aga und mul ei tulnud.

Varsti läks täiesti valgeks ja kõik oli kristallselge. Hommikuse sügisese metsa värvid olid nii ilusad. Lamasin oma matil, silmad pärani lahti ja vaatasin enda kõrval maas lebavaid kirjuid puulehti. Nad olid tohutult kaunid. Järsku sulasid nende senised piirjooned ära ja hakkasid mustreid moodustama. Ja siis mustrid sulasid piltideks, kõige ilusamateks piltideks, mida ma kunagi olen näinud. Vaatasin justkui läbi pikksilma ühte teise universumisse, kus graatsilised humanoidsed olendid vihmametsataolises poollooduslikus maailmas oma argiasju toimetasid. Kõik see tekitas mus mingeid mõtteid, mistõttu mu tähelepanu hajus ja mu ees olid jälle lihtsalt lehed. Igatahes, täiesti revolutsioonile kogemus oli minu jaoks esmakordselt elus midagi sellist näha. Vaatlesin tammelehe kõige peenemaid soonekesi ja vaatasin nende soonekeste vahele ja nägin seal lehe poore ja valgust kuni üks poor justkui suurenes ja sealt ujus välja uus pilt, mille kõige pisimast detailist tuli omakorda uus. Ja ei olnud sellist tunnet, et ma seda välja mõtlen. Pigem oli tunne, et need maailmad on seal lehtede vahel alati olemas olnud, aga nüüd ma lihtsalt oskan piisavalt tähelepanelik olles neid märgata.

Hiljem tekkis mul kergelt närviline tunne ja oli tahtmine kangesti hambaid krigistada. Lõpuks jäin magama ja ärkasin umbes paari tunni pärast suhteliselt värskena üles.

Tegime süüa, rääkisime juttu, mängisime mingit imelikku sõnamängu ja kaarte. Esialgu oli meil plaanis olnud veel üheks päevaks metsa jääda, aga minul, Mmmil ja Rrril tuli tuju, et koju minna. Kella nelja paiku hakkasime kõndima. Rongijaama oli vist umbes 10 km. Väga tore oli nõnda minna.

Rongijaamas istus selline tüüpiline väikese linna noortekamp. Nad jõid õlut ja olid selga pannud veidi korralikumad, peaaegu linnalikud riided. Keegi Pedro tuli mööda raudteed ja teatas, et ta sai lõpuks kartulid ära võetud ja nüüd võiks küll poodi minna. Ja siis nad läksid kõik koos rõõmsalt üle põllu kuhugi kellegi majja pidu panema.