LSD ja siilike udus

Too maailmalõputripp lõppes mul niimoodi, et öösel minutitki magamata läksin hommikul bussi peale ja sõitsin maale oma vanemate juurde. Olin seal nädalakese iga päev tublisti looduses viibinud ja end hästi tundnud ning oli taoline tunne, et nüüd oleks vaja ainult väikest tõuget, et jõuda mulle veel senitundmata ultradiipidele tasanditele. Panin siis ühel õhtul kaks marki suhu ja hakkasin imet ootama.

Tee oli termoses, Nick Drake laulis, kaamera ja diktofoni akud olid laetud. Mõtlesin, et olen seekord hästi teaduslik ja tegin (vähemalt tripi alguses) diktofoni oma meeleseisundi muutustest sagedasi sissekandeid. Toa seinad hakkasid juba ilusasti lainetama ja silmad kinni pannes nägin mõningaid mustreid, aga kuna nad mul veel eelmistest kordadest nii hästi meeles olid, ei tekkinud seda vau-nii-saab-ka-maailma-näha effekti. Ootasin ikka midagi suuremat seekord.

Umbes kolmanda tunni aeg läksin õue, kus ilm oli aga täpselt vastand sellele, mis ma olin lootnud. Taevas oli täiesti pilves, kõik oli mattunud halli udusse või uduvihma - raske öelda -, midagi näha ei olnud. Hilise detsembri kohta ikka ebatavaliselt niiske ja rõhuv ilm. Terve mets näis magavat, aga mitte just kõige mugavamas voodis. Raske oli uskuda, et kuskil nende pilvede taga endiselt tähed on. Rind tahtis tormi, aga samas ka ei tahtnud kuna mets oli nädalatagusest tormist juba niigi räsitud - kõikal mahalangenud puud ja värskelt murdunud oksad.

Mere ääres oli ilusam. Jäätunud adruvallidel olid kenad mustrid ja lainete loksumises oli seda head pidurdamatut jõudu. Kui hakkas sadama jämedat vihma, seadsin sammud kodu poole.

Tee peal rääkisin telefonitsi paari sõbraga ja see tekitas meeldivalt sooja tunde. Üsna maja lähedal jäin veel ühe puu juurde tükiks ajaks seisma, kuniks korraga algas mu selja taga ja ka mujal mingi kummaline sahin, kohati sarnanedes isegi sosinale, nii et ma ei saanud muud moodi, kui pidin "Tere!" ütlema. Ja läksin siis veidi ruttaval sammul tuppa tagasi.

Ülejäänud öö möödus end igast erinevast küljest salvestades ja nende salvestuste üle mõeldes. Jõudsin järeldusele, et peaksin hoolikamalt valima, mida jagan ka teistele kuulamiseks/vaatamiseks ja mida ma teen ainult iseenda arengu jaoks. Võtangi internetist mõned asjad maha nüüd. Palju mõtlesin ka oma suhetele mõnede inimestega ja mängisin oma peas läbi mitmeid erinevaid tulevikustsenaariumeid, aga mingeid paikapanevaid otsuseid ega suurt visiooni selles osas ei tekkinud - võib-olla ongi hea?

Kokkuvõtteks võiks öelda, et ma ei tea, kas see oli ilmast või sellest, et ma just nädal tagasi olin kolm marki võtnud, aga ei olnud üldse nii võimas tripp, kui ma olin lootnud. Visuaalid siiski olid, aga muidu sarnanes enam-vähem sellele, mis tavaliselt on siis, kui pool marki võtta. 

Head aastavahetust kõigile ja tehke siis ikka kõvasti pauku!

LSD, Arvo Pärt ja tähed

21. detsembril 2012 (mida mõningate naiivsete hipide poolt peeti n-ö maailmalõpukuupäevaks) saime väikese seltskonnaga Nõmmel kokku ja kuna seal mõned inimesed hakkasid MDMA'd trippima ja mulle tundus mõitslik MDMA'd mitte nii tihti tarvitada, mõtlesin, et tripiks hoopis taaskord hapet. Olin paar nädalat tagasi juba hapet tarvitanud ja seega võis olla säilinud veel mõningane tolerants, nii et võtsin sõbra soovitusel, pärast pisikest kõhklust, enda jaoks rekordilise koguse - kolm marki.

Esialgu kandus mulle vist üle MDMA-inimeste lõbus suhtlemise vaib. Kui MDMA inimesed maha rahunesid ja pandi mängima Arvo Pärt, hakkas minu tripp tasapisi diibiks minema. Mängis parajasti "Fratres", panin silmad kinni ja nägin võimsaid, värvilisi, dünaamilisi, sümmetrilisi, muusika rütmis intensiivselt pulseerivaid mustreid. Tundus, et just taolisest üleinimlikust kogemusest see muusika räägibki.

Vahepeal toimus veel üht-teist, aga kirjutan parem kohe oma tripi kõrghetkest. Olin üksinda pargis ja vaatasin taevasse. Kogu taevavõlv oli värviline, kohati rohekas, kohati punakas-lillakas ja lainetas, nagu ta hingaks. Hingamise rütmis liikusid ka tähed, millest suuremad olid eriti suured ja heledad, tulles kohati nii lähedale, et oli tunne nagu võiks neid käega haarata ning väiksemad tähed (või olid nad üldse tähed?) aina tekkisid ja kadusid, tekitades minus tunde nagu nad tahaksid mulle midagi öelda. Mida rohkem ma keskendusin, seda ilusamaks ja värvilisemaks see kosmos muutus. Ma ei mõelnud enam, kuidas seda võiks jäädvustada, kuidas ma sellest teistele peaksin rääkima või kuidas seda oma loomingus kasutada. Teadsin vaid, et ma praegu täiel rinnal täidan oma eesmärki inimesena ja inimsuhted, töö ning kõik muu on vajalik ainult selleks, et taoliste kogemusteni jõuda või isegi kui nendel tegevustel ongi mingi väärtus omaette, siis taevasse vaatamisel on see samuti. Aina enam armastasin ma tähti ja mida enam ma neid armastasin, seda lähemale nad tulid ja mida lähemale nad tulid, seda värvilisemaks kõik muutus ja seda enam ma neid armastasin. Jõudsin veel mõelda, et mu imetlusoskus on nüüd vist nii suur, et toimib tähtedevahelise transpordivahendina. Järsku ruum ja aeg tõepoolest muutusidki või lakkasid üldse olemast ja mind ümbritses erkvärviline kosmos ja üldse ei olnud sellist tunnet, et ma olen enam planeedil Maa. Aga see kosmos ei olnud tühi ja üksildane nagu enamikes ulmefilmides, vaid oli täis ilu, värve ja teadvust. Viibisin seal ainult hetke, tundes end ka siis pigem nagu keskealine saksa turist, kes on juhuslikult džungli kõige lahedamale peole sattunud, aga sellegipoolest oli see vist mu senise elu üks võimsamaid kogemusi. Et ka selliseid asju on siis inimesel võimalik kogeda, mõtlesin hiljem.

Ühtlasi tuletas see tripp mulle taaskord meelde, et suuremaid doose on mõnes mõttes lihtsam trippida, kuna suurema doosi puhul jõuab suurema tõenäosusega sellesse seisundisse, kus kõik asjad ja sõnad iseenesest tulevad õigesti välja ja ego lihtsalt kaob ära, nii et ei pea temaga eriti maadlema. Väiksema doosi puhul juhtub mõnikord, et saan küll aru, mis on valesti, aga ei oska ka päris õigesti olla.

Visuaalid ilma psühhedeelikumideta

Täna hommikul õnnestus mul miski, mida ma juba pikemat aega suhteliselt vähese eduga olen üritanud. Nimelt, sai mulle osaks au näha tahtejõul n-ö hallutsinatsioone, kasutamata selleks muud abivahendit kui natuke teed. Ja need ei olnud taolised udused visuaalid, mida võib näha silmi kissitades või oma meelt unelähedases seisundis ärkvel hoides, vaid täiesti ehtsad pärani silmade ja täie keskendumisvõime juures nähtavad LSD-laadsed visuaalid.

Üks jalalaba (mitte minu enda oma) tundus mulle huvitav ja nii ma siis vaatasin seda jalalaba õige lähedalt ja tähelepanelikult. Ühel hetkel mõtlesin, et okei prooviks siis jälle ja tegin teadliku otsuse vaadata seda jalalaba nüüd niimoodi nagu vaadatakse trippides ja tasapisi tulidki mulle juba tuttavad hieroglüüfilaadsed märgid aina selgemini esile.

Kanepi abil suutsin seda juba varemgi teha, aga nüüd on siis järgmine level saavutatud.

LSD ja Abstraktsioonide öö

Eile oli üks ootamatult sisukas tripp. Setup oli selline, et mu sõber tundis, et tal on väga vaja hapet teha nüüd kohe ning asjaolude pakilisuse ja mõnede muude faktorite kokkulangevuse tõttu otsustasime seekord leppida linnas trippimisega. Kesköö paiku olime viiekesi minu korteris, ütlesime paar lõbusat sõna ja võtsime happe sisse.

Esialgu paistis, et tuleb selline lihtne ja mõnus tripp nagu mul ikka viimasel ajal on olnud. Nautisin vibratsioone oma kehas ja visuaalide vaikset esilekerkimist. Kui sõber pakkus välja, et võiks minna ühele elektroonilise muusika peole/plaadiesitluskontserdile, tundus see täitsa kohane mõte, seda enam, et ürituse nimi oli "Abstraktsioonide öö". Panime siis end liigse kisa ja kärata kenasti riide, samal ajal veidi lõbu tundes mängust, justkui oleks igati tavaline nähtus, et seltskond saab kokku, teeb hapet ja läheb peole.

Teekond kulges mööda mereäärt ja väikseid tänavaid ning oli lumine ja ilus. Jõudsime siis sellele vanale tehasehoonele lähemale ja vaikselt hakkas kostma biiti, mis tekitas korraks mõtte, et kas maksab ikka sisse minna, aga olime kõik seikluslikus meeleolus ja läksime lõbusalt.

Ukse peal müüs pileteid keegi junkie välimusega noormees, kes tõenäoliselt sai aru, et me ei ole päris tavalises teadvusseisundis peole tulnud. Templi pani käe peale keegi suur turvamees, kes tõenäoliselt oli mingite ohtlike klientidega harjunud, nii et näis ka meisse kuidagi veidi agressiivselt suhtuvat kuigi vähemalt mina omalt poolt proovisin küll sõbralik olla. Sees olid mõned tuttavad näod ja tantsusaalist kostus päris karmi muusikat. Mu sõber, kelle idee see tripp oli ja kes ühtlasi seekord ka kõige suurema doosi võttis ja seetõttu meist viiest kõige enam trippis, rääkis mõne oma tuttavaga, aga ei saanud täpselt aru kellega ta räägib või mida nad talle räägivad. Proovisin tantsusaalis plaadiesitluslaivi kuulata, aga õhk oli liiga läppunud, et seal saalis olla. Kuulasin siis ukse taga koridoris, samal ajal räpasele kivipõrandale tekkivaid ilusaid mustreid jälgides. Aeg-ajalt käis läbi pea mõte, et on vist ilmselge, et minuga ja üldse meie seltskonnaga midagi toimub. Mõned peolised lausa üsna otse ütlesid, et hullud tüübid olete ikka.

Saime neljakesi kahe ruumi vahepeal kokku ja mõtlesime, et ei tea kus meie viies võiks olla. Hüüda teda ei saanud, kuna müra oli liiga suur. Kuidagi imelik oli olla ja õhus oli aina rohkem pinget. Kuniks korraga käis sähvatus, vool kadus ära ja muusika jäi vait. Selline tunne oli, et vool läks ära täpselt sellepärast, et konflikt selle peo ja meie tripi vahel läks liiga suureks. Huvitav oli jälgida, kuidas korraga peo struktuur lagunes, kui korraldajatel ei olnud enam võimu selle üle, mis muusikat kõik inimesed kuulevad ja inimestel ei olnud enam mingit otsest põhjust seal peol olla. Hakkasid tekkima sidemed ja inimestest moodustusid grupid, hõigati üksteist. Kuskilt juba kostus üksildast suupilliheli. Siis tuli vool tagasi ja meie läksime minema.

Järgmisena tuli minu jaoks selle tripi ja üldse mu viimase aja üks murrangulisemaid hetki. Kõndisime siis sealt peolt minema ja mu sõber aina korrutas mulle, et ta ei saa üldse aru, kus ta on (kuigi olime seal samas kohas varem mitmeid kordi viibinud) jne. Mina oletasin, et talle meeldib asju teistele lihtsalt veidi suuremana näidata ja ei teinud sellest eriti välja. Siiski, sealtmaalt ma tundsin, et ju siis mina hetkel olen see kõige adekvaatsem, kes teab kus me oleme ja kuhu meil on vaja minna. Mind veidi häiris see, et kõik nii ära on ja et ei ole mingit ühtset meeldivat vibe'i. Siis nägin, kuidas üks tripikaaslane tegi mu heale sõbrannale mingit imelikku nägu, mille kohta mulle tundus, et see külvab segadust meie trippi ning ütlesin siis midagi taolist, et kamoon, hakkame nüüd kõik ausaks ja normaalseks ja ärme tekita rohkem segadust. "Näotegija" küsis mult seletust ja ma siis proovisin seletada. Ise ma sellel seletamisel enam eriti pointi ei näinud, aga kuna ta küsis seda mult niimoodi, et ma arvasin, et ta eeldab, et mul mingit vettpidavat seletust ei ole, siis mõtlesin, et okei ma siis seletan konkreetselt ja kainelt selle tühise asja ära ja on rahu majas. Selle seletamise ajal läksin ma aga kuidagi hoogu ja vist saatsin tema poole mingisuguse hukkamõistva näoilme, mida ta ka tähele pani. Minu seletus oli siis selline, et minu meelest ta tegi sel hetkel liiga ekspressiivse näo ja sel hetkel see minu meelest ei olnud vajalik, aga et see on väike asi ja suva tegelt. Seepeale nii mu sõber, kelle näost ma rääkisin kui sõbranna kellele ta seda "nägu" teinud oli vaatasid mind ja küsisid, et millest sa räägid, milles nüüd asi on? Ja siis mulle korraga jõudis kohale, et see ei olnudki olnud mingi ülearune nägu vaid hoopis täiesti tore mäng nende kahe inimese vahel, millest mina ei olnud lihtsalt aru saanud. Kui varem olin arvanud, et ma olen kambast kõige adekvaatsem, siis nüüd sain aru, et just täna oma näilisele adekvaatsusele olin ma olnud kõige vähem adekvaatne ja kõik teised olid sel hetkel minust juba palju sügavamale jõudnud oma tripiga.

Hiljem proovisin enda käitumist kuidagi välja vabandada, aga jooksin sõnadega ummikusse, nii et oleks tahtnud juba ka neid sõnu kuidagi vabandada, aga see oleks loonud sellise nõiaringi, mis mu kohmetust oleks aina suurendanud, nii et otsustasin olla tagasihoidlikum. Tegime ka muusikat, pidasime maha pikki arutelusid ja oli palju huumorit, aga minu jaoks on siiamaani kõlama jäänud ikkagi see, et tuleb natuke asjade üle järele mõelda ja võib-olla mitte igas olukorras edaspidi eeldada, et mina olen kõige targem.

Minu esimene Ayahuascatseremoonia

ESIMENE ÖÖ

Lugejal tasub arvesse võtta, et järgnev on minu subjektiivne kirjeldus ühest ayahuascatseremooniast. Kindlasti on neid tseremooniaid väga erinevaid ning ayahuascal omadusi, millest ma ei ole veel teadlikuks saanud.

Tseremoonia toimus linnast väljas. Kahekordne moodsamat sorti majake otse mere ääres - ilus koht. Tulin koos kahe mulle tundmatu inimesega, kelle auto peale mind korraldajad lahkesti olid suunanud. Meie auto jõudis esimena. Läksin randa ja kuulasin laineid.

Autosid tuli juurde, inimesed astusid välja ja ootasid vaikselt, õhus oli elevust. Kui korraldajad ja šamaanid lõpuks väikse hilinemisega saabusid, läksime sisse, korraldasime üheskoos ruumi ümber - st, panime maha matid, viisime teleri teise tuppa, pesime põranda, korraldajad asetasid küünlaid, seadsid šamaanidele asemed korda. Mõned seal olid juba head sõbrad. Minul oli 5 teretuttavat.

Lõpuks sai ruum korda ja pandi selga tseremooniarõivad - peamiseks tingimuseks, et nad oleksid heledad, aga mõnel osalejal oli kaasas üsna põhjalik kostüüm. Võtsime ringis istet, 23 osavõtjat ilma šamaanideta. Siis tulid teisest toast šamaanid, ehitud ja maalitud. Šamaanideks olid üks indiaanlane amazonase hõimust, siis üks seal samas hõimus initsiatsiooni saanud brasiillane ja assistendi rollis võluv brasiillanna, kes oli ühtlasi brasiillase kaasa. Esialgu tundusid nad mulle veidi väsinud olemisega ja mõtlesin, et vaevalt nad täna viitsiksid trippida, kui see nende töö ei oleks. Mõtlesin, et kas ka neid endid see sundus häirib.

Indiaanlane võttis kitarri ja laulis pikalt üht kolmeduurilaulukest, tõenäoliselt portugali keeles. Esitus kõlas mulle veidi väsinuna, aga oli ehe ja lõi mingisuguse rituaalse õhkkonna. Sõnadest aru saamata (peale selle, et vahepeal mainiti ayahuascat) tundus selle laulu sõnum mulle olevat, et kõik on hästi. Kui inimesed olid rahunenud, rääkis ta, et täna me joome üht võimsat ravimit, ayahuascat, mis on väga puhtalt valmistatud ja et loodame, et see toob meile rahu ja tasakaalu. Tema jutu tõlkis inglise keelde brasiillane ja eesti keelde tseremoonia korraldaja. Siis rääkisid korraldajad praktilise poole pealt niipalju, et ämbrid oksekottidega on siin oksendamiseks ja kui olete oksendanud, võtke kott, tehke sõlm peale ja visake prügikasti, mis asub tualeti kõrval ja hiljem pange uus kott ämbrisse. Öeldi ka, et kui on vaja tualetti kasutada, ärge ust lukustage, et kui seal midagi peaks juhtuma, oleks võimalik teieni siiski jõuda ja kui välja tulete, jätke uks lahti, et oleks aru saada, et tualett on vaba. Lisaks paluti veel, et keegi ei lahkuks ringist enne tseremoonia lõppu ja öeldi, et kui ei teki vajadust oksendada, on see väga okei, aga kui tekib, siis kindlasti ei tasu end tagasi hoida ja rõhutati, et oksendada tuleks mitte tualetis vaid ringis ja ämbrisse, kuna see aitavat ka teistel end kergemalt tunda.

Šamaanid ütlesid veel mõned head soovid ja hakatigi ayahuascat serveerima. Olin selleks ajaks juba päris elevil ja ootasin huviga eelseisvat kogemust.

Indiaanlane kallas veinipaki-taolisest kotist rohelist paksemavõitu vedelikku klaaskannu. Ükshaaval mindi siis šamaani juurde, kes valas ayahuascat lihtsasse kitsasse klaasi. Vaiksemat kasvu naistele anti alla poole klaasi. Mulle anti vist meeste keskmine doos (vähemalt tolle õhtu keskmine) ehk natuke üle poole klaasi. Esimene üllatus oli see, et kuigi mulle oli varemalt jubedaid asju ayahuasca maitse kohta räägitud ja enamik inimesi võtsid pärast joomist ka seekord ühe viinamarja peale, siis minule see maitse pigem meeldis ja kui see maitse suust kadus, oli kohe selline tunne, et tahaks seda maitset veel tunda. Kellele oli serveeritud, sellele tegi brasiillane mõned lihtsad maalingud näo peale, mis pidid aitama kaasa värviliste nägemuste tekkimisele.

Kui kõigile oli serveeritud, võeti kätest kinni ja indiaanlase juhatusel hingasime ühiselt sisse ja välja. Järgmisena palus indiaanlane tema järel häälikuid/helisid korrata. Hiljem kuulsin, et need pidada tšakrahäälikud olema.

Esimene ayahuasca pealetuleku tundemärk oli minu jaoks, et pähe tekkis vatine tunne nagu oleks paar õlut ära joonud. Šamaan hakkas chantima (ei tahaks seda tõlkida ei loitsimiseks ega lausumiseks) ja meie kordasime järgi. Senimaani ma olin iga tegevuse juures analüüsinud, et miks ma midagi teen ja kuidas ma teen ja proovisin oma otsustes kuidagi loominguline olla, pidevalt natuke mõeldes sellele, mis mulje ma endast jätan. Nüüd aga oli minuga juhtunud nii, et ma ei mõelnud mitte midagi, vaid lihtsalt automaatselt kordasin šamaani chanti. Vahepeal muutus chant vokaalimprovisatsiooniks ja siis jälle tagasi chantiks. Järgmisena tundsin, et kuigi ma heal meelel teeks seda chanti kaasa, siis lõug ja häälepaelad muutuvad kuidagi kangeks ja pikkade häälikute puhul saab mul õhk kummaliselt kiiresti otsa. Mõtlesin, et võib-olla on hea kui ma liigselt ei punnita ja lõpetasin chantimise. Kogu selle aja olime kätest kinni hoidnud ja see hakkas üsna intensiivseks muutuma. Ühel pool minu kõrval üks tüüp värises üle kere, teisel pool oli vanem naine, kes nuttis. Tundus, et tal oli raske. Käelabades oli tunda tugevat turbulentsi nagu oleks mingisugune väga võimas mootor veidi valesti kokku pandud. Muidu oli kõik hästi, ainult kätest oleks väga tahtnud lahti lasta. Tõenäoliselt tundsid seda ka teised, sest brasiillanna eestvõttel kätest hoidmine lõpetatigi.

Indiaanlane chantis edasi, brasiillane mängis mingit kõristit ja brasiillanna suhtles inimestega tantsu teel. Ayahuasca pealetulek ei olnud ebameeldiv, aga oli siiski üsna intensiivne. Kuidagi automaatselt hakkasin oma pead nõksutama ja randmeid väristama, mis aitas seda intensiivsust maandada. Mingi hetk andis brasiillanna mulle aga lahke soovituse - mis nägi välja nii, et ta tuli oma tantsus korraks minu värina-lainele, võttis juhirolli ja viis selle tantsu siis rahulikumaks -, andis lahke soovituse, et võib ka rahulikumalt olla ja siis ma sain aru, et ma saangi rahulikumalt olla.

Sees aina kasvas magus armastusetunne ja füüsiliselt oli mul juba väga hea olla. Hetkeks tundsin kerget iiveldust, aga see iiveldus oli samuti pigem meeldiv - umbes taoline nagu vahetult enne raskesse unne vajumist. Mõned inimesed ringis hakkasid oksendama ja ma sain aru, et tõenäoliselt minul seda ei juhtu. Muide üks esimesi oksendajaid oli brasiillanna, tehes seda aga lausa graatsiliselt.

Kui silmad kinni panin, nägin õrnalt mustreid, samas need mustrid ei olnud minu jaoks kõige huvitavamad, kuna mõnutunne sõitis kõigest üle. Mõtlesin hoopis oma vanemate peale ja olin väga tänulik, et mul just selline perekond on olnud. Üleüldse olin tänulik kogu elule, et mul nii hästi on läinud. Mõtlesin, et küll ma olen ikka andekas ja see tekitas tugeva missioonitunde, mis omakorda pani mind end tundma tähtsa inimesena. Ruumis, vähemalt minu ja šamaanide vahel kadusid ära igasugused sotsiaalsed struktuurid. Ei olnud enam tähtis see, et mingil hierarhial nemad minust kõrgemal olid ja mul oli ükskõik kui palju ma selle tseremoonia eest maksnud olin, sest sel hetkel oli sellest suva ka šamaanidel ja oli näha, et neil on hea olla ja et neile tõepoolest läheb korda tseremoonial osalejate heaolu. Mõtlesin kallitele inimestele ja tundsin mõnu kujutlusest, kuidas ma neid kallistan.

Üllatavalt äkiliselt aga lõppes see tripp ära ja tundsin end küll endiselt tervenenuna, aga üsna kainena. Enam-vähem täpselt siis aga teatas indiaanlane, et nüüd need, kes soovivad, võivad tulla ja neile serveeritakse veel üks doos. Kuigi esialgu see mõte tundus mulle naljakas, kuna olin jõudnud juba täiesti ära unustada, et ayahuascatseremooniatel ka selline võimalus on, siis muidugi ikkagi läksin ja mulle anti veel. Maitse oli jällegi meeldiv.

Seekord anti kõigile natuke vähem, aga see-eest tripp läks palju sügavamaks. Tripi pealetuleku ajal laulis brasiillane kõristiga üht rütmikat laulu, korraldaja mängis väga hästi džembet ja brasiillanna tantsis. Biit oli hea ja võimendas tripi pealetulekut. Sisemine power aina kasvas kuniks ühel hetkel tundsin, et ma pean kaasa mängima, nii et võtsin parmupilli ja mängisin nagu ma veel kunagi varem polnud mänginud ja minu meelest kandus mu power seeläbi ka tervele ruumile.

Kui pärast esimest serveerimist tundsin end väga tähtsana, siis nüüd ma tundsin end nagu jumal. Aga jumal mitte selles mõttes, et kõik on üks, vaid ma tajusin erinevaid panteistlikke jumalusi enda sees. Näiteks, mingi hetk panin tähele, et naeratan kuidagi kiskjalikult - umbes niimoodi et jah, see kõik on küll väga kena ja tore ning lõbustab mind, aga tegelikult ma tahan selle kõik lihtsalt ära hävitada, algosadeks kiskuda ja siis need algosad saata kuhugi kus nad uuesti kokku pannakse. Üldiselt mulle eriti ei meeldi nähtusi jumalateks nimetada, aga pole midagi teha, nüüd lihtsalt oli selline võimas jumalik tunne - võiks vist öelda, et mingi aspekt šivalikkusest. Samas, mõtisklesin veidi selle üle, et kas see nüüd ongi siis minu n-ö tõeline pale ja leidsin, et ei ole, vaid tegelikult on ikkagi midagi muud. See oli lihtsalt midagi, mis mind tol hetkel valdas.

Lõpuks pakuti ka haapeed. See on tubakast ja tuhast koosnev pulber, mille šamaan läbi kaunikujulise kõrre sulle ninna puhub. Toimelt ergutav ja vabastav. Kuna ma seda juba varem olin mõned korrad teinud ja selle ainega kõige suurem sõber ei olnud, otsustasin seekord vahele jätta.

Rituaal lõpetati käest kinni hoides ühise chantiga. Siis soovitati puhata ja muusikat kuulata ning lasti läbi kõlarite mingit veidi kummalist muusikat, millest ma aga praegu pikemalt ei hakka kirjutama. Jäin seal samas magama mõttega, et mul on nüüd missioon käes, ühtki probleemi ei ole ja nüüd on vaja lihtsalt tegutseda. Olin enam-vähem otsustanud, et mul järgmine päev pole vaja seda uuesti teha, vaid sõidan tagasi linna, et oma muusikat edasi teha ja suhelda mulle kallite inimestega.

TEINE ÖÖ

Olin kahevahel, et kas minna ära või jääda kuna enda meelest olin oma vajaliku kogemuse juba kätte saanud, aga mitmete inimeste jutust võis välja lugeda, et teine päev on ikkagi see põhiline päev. Lõpuks otsustasin jääda.

Sai käidud saunas ja oli maitsev lõunasöök. Rääkisin šamaanidega paar sõna juttu ja nad julgustasid mind järgmise tseremoonia aeg rohkem parmupilli mängima. Siis hakkasingi järgmist õhtut ootama, viibides pidevalt mingisuguses poolmeditatiivses seisundis. Natuke oli see ootamine siiski ka tüütu kuna õues hakkas mingi hetk veidi jahe ja sees hakkasid kõik šamaanide pille näppima ja mul oli seda kuidagi raske vaadata kuna ma tean kui vähe mulle meeldib kui inimesed küsimata minu intiimseid pille mängivad, seda enam et minu meelest see jämm, mis nendel pillidel seal toimus oli kuidagi suvaline ja minu jaoks lõhkus eelmise öö maagiat. Kui jämm lõppes, pani keegi mingisuguse igava muusika mängima, mida ma samuti ei talunud, nii et olin enamik aega ülakorrusel iseendaga või jälgisin veidi eemalt kuidas teised iga viie minuti tagant haapeed tegid ja mehed üksteisele mustreid käte peale joonistasid. Ausalt öelda need mehed tundusid mulle kuidagi sünged ja ka muude päevaste toimingute tähendusest sain ma vähe aru. Oli vaid paar inimest kellega suhtlemisest ma ise huvitatud olin. Mõned esimese öö inimesed tulid juurde, mõned läksid ära. Aeg tseremoonia alguseni venis.

Lõpuks siis olime jälle ringis. Indiaanlane laulis, anti veel praktilist informatsiooni ja räägiti rituaalist. Seekord oli ayahuasca veidi mõrkjama maitsega ja minu klaasi valas indiaanlane peaaegu ääreni, küsides veel veidi kõhklevalt naeratades "ok?" - vastasin "ok!".

Ring oli kahtlemata harmoonilisem kui esimesel päeval. Ka kätest kinni võttes, hingates, ümisedes ja chantides ei tekkinud seekord seda intensiivset turbulentsi mis esimesel päeval. Tõepoolest, oli nauditavalt ühtne tunne - ja mulle ju tavaliselt ühtsus mingite juhuslike inimestega ei meeldi. Kätest lasti lahti, aga chantimine käis edasi. Tundsin juba vatti peas ja kangust lõuas ning ootasin, et millal siis hakkab jälle see mõnus MDMA-laadne tunne, mis oli eile olnud. Seda tunnet aga ei tulnud vaid tuli hoopis iiveldus ja väsimus. Mõtlesin, et nojah, loogiline - mul lihtsalt on organismist see õnneaine otsas ja siit ei olegi enam võimalik midagi välja pigistada ja nüüd ma siis peangi lihtsalt terve tseremoonia jooksul väsimusega võitlema. Mõtlesin, et võib-olla ei olnud ikka kõige targem mõte teiseks päevaks jääda. Chantimine käis edasi ja mulle tundus, et kogu see rituaal ei vii enam kuhugi ja nüüd jäämegi terve õhtu selle kambaga siin enesepettuses chantima. Mõtlesin, et oleks ikka pidanud ära minema. Tuju oli halb, aga psühhedeelsus aina kasvas. Panin silmad kinni, lootuses ilusatest visuaalidest meelelahutust leida, aga nägin hoopis mingit kummalist, kärjekujulise struktuuriga ruumi. Ei olnud hetkel tahtmist sellega tegeleda. Tundus, et ka minu lemmikul brasiillannal oli veidi raske, igatahes õnneliku näoga ta ei olnud ja tegeles oksendamisega. Ka paljud teised oksendasid ja tundus, et kõik maadlesid mingite oma teemadega. Kui silmad kinni panin, nägin nüüd mingeid eriti tumedaid mustreid - olemuselt ehk midagi taolist nagu Heroes of Might and Magicu Necromanceri loss. Chantimine käis edasi ja ma mõtlesin, et need ei ole ikka üldse minu inimesed, ma ei saa aru milleks see rituaal vajalik on ja mulle aitab sellest tripist. Mõtlesin, et tuleb minna õue ja vaadata merd ja kuud. Samas, oli teada, et kellegi lahkumine poole tseremoonia aeg oleks ikka eriline tabu. Nüüd oli siis nii, et tahtsin ära minna, aga oli tunne, et ei tohi. Siiski, jõudsin juba otsustada, et mul on suva, mis minust arvatakse ja tuleb lihtsalt šamaanidele öelda, et I have enough of this trip ja ära minna. Siis tuli aga meelde, et varasemalt oli palutud, et inimesed teeksid oma oksendamised ringi sees ja kuna see mul nagunii juba plaanis oli, mõtlesin, et teen nüüd selle teene, et oksendan siin samas. Võtsin omale ämbri ette ja proovisin oksendada, aga midagi ei tulnud. Ikka eriti halb tundus mu seis mulle sel hetkel. Fakt, et ma olin suutnud oma varasema hea flow täielikult ära rikkuda nii kehva otsusega nagu teisele õhtule jäämine, seadis ka kogu mu elutee oma otsustega kahtluse alla. Siis tuli meelde varasemalt kuuldud tarkus, et vee joomine pidavat oksendamist esile kutsuma. Krabasin oma veepudeli ja samal ajal kuulsin kuidas indiaanlase chant muutus eriti intensiivseks ning oligi sel hetkel tõenäoliselt konkreetselt minule suunatud. See andis jõudu. Kaanisin kähku mõned lonksud vett ja kohe pärast seda läkski korda natuke oksendada. Brasiillanna andis mulle mõista, et nüüd on kõik okei... ja siis oligi. Kogu see bad trip kestis mul umbes 2-3 minutit.

Huvitav on, et see kõik toimus väga sünkroonselt muusikaga. Ma arvan, et see ei ole ainult minu ettekujutuse vili, et muusika sel hetkel väga heaks muutus, kui mul parem hakkas. Ma arvan, et minu halb olek oli mingil määral ka šamaanides ja ei lasknud neil väga hästi mängida ja nende mitteideaalne mäng ei lasknud minul end hästi tunda. Võiks vist öelda, et ayahuasca sel hetkel otsustas meie kõigi üle ja nüüd oli see hetk kus ta osadel inimestel lubas end hästi tunda. (Mõned inimesed aga jäidki tseremoonia lõpuni oigama.)

Igatahes, sain aru, et mu eelarvamus ei olnudki seekord tõeseks osutunud! Šamaanidel oli algusest peale teada, mis nad teevad ja millist seisundit nad selle chantiga taotlevad. Seda seisundit, mis pärast oksendamist saabus ei oska ma kuidagi muud moodi nimetada kui transs. Olin ka varasemalt sellest seisundist aimu saanud, aga mitte nii sügavalt ja kestvalt. See oli mingisugune sügavam õnnetunne - midagi taolist mille jaoks serotoniini ei olegi vaja. Olin täiesti vaba kõikidest ihadest, unistustest, rääkimata sotsiaalsetest kohustustest. Viibisin puhtas selges kirkuses. Oli selline tunne nagu ma oleks mõni Tiibeti munk, kes on 20 aastat mediteerinud ja nüüd lõpuks midagi väga olulist saavutanud. Vaatasin šamaane ja olin neile tänulik selle eest, et nad teavad, mis nad teevad. Teavad, kui palju tuleb võtta, millisel hetkel millist laulu laulda, millal juurde võtta. Teavad mis on selle rituaali eesmärk ja omavad ka piisavalt toorest jõudu, et kogu kampa sinnapoole liigutada. Tajusin iseend, šamaane ja veel mõningaid trippijaid jälle jumalatena.

Eriti huvitav tundus mulle indiaanlane. Nägin, et ta on ikka eriti palju trippinud, väga palju mõelnud ja mängib mingit väga kõrget mängu, tundes siirast heameelt nähes, et ka minu tripp hästi kulgeb. Mingi hetk kui mõned mõtted (küll positiivsed, aga siiski mõtted) transsi hakkasid sisse sõitma, tundus kohane jälle parmupilli mängida ja see aitas transil edasi kesta. Nagu ka LSD-trippide kirjeldamise puhul olen täheldanud, siis kõige sügavamate kogemuste kohta on kõige raskem midagi kirjutada.

Seekord ei kadunud ayahuasca mõju nii järsku kui eelmisel päeval ning kui pakuti, et on võimalik veel võtta, olin endiselt erk ja õnnelik. Naljakas, et kuigi ma veel samal õhtul olin korraks mõelnud, et nüüd ma siis olengi oma psühhedeelsetel rännakutel jõudnud mingisse tumedasse faasi ja pean igasuguste psühhedeelikumidega pikemaks ajaks lõpparve tegema, siis pärast seda transsi, nähes, et üldine trend on ikkagi juurde küsida, mõtlesin, et isegi kui mul korraks jälle halb peaks hakkama, võiks selle tripi ikka täies mahus kaasa teha. 

Võtsin juurde - mitte küll enam väga palju, aga sellest piisas ja paha enam ei hakanud. Energia, mis vahepeal veidi raugema oli hakanud, tuli tagasi, nii et mul oli küllalt aega, et seda kogemust oma igapäevaellu integreerida. Brasiillane mängis muusikat ja tegi seda nii andekalt, et päris hea oli kuulata. Lõpetasime tseremoonia seistes -võinoh, seisid need, kes suutsid.

Siis teatati, et kui kellelgi on midagi ringiga jagada, nüüd on see võimalus. Üllatuslikult ei hakanudki igaüks pooletunnist kõnet pidama, vaid paar inimest lihtsalt laulsid mõned laulud.

Pärast seda lasti jälle kõlaritest muusikat ja öeldi, et nüüd võib puhata. See muusika, mis nüüd kostis oli minu meelest ikka väga tugevas kontrastis tolle jumaliku transsmuusikaga, mida varem laivis oli mängitud. Kuidagi kehvasti, laisalt, ebaloominguliselt oli see produtseeritud. Oli kuulda, et terve loo vältel kordab mingi sama loop. Kui kasutati sünte, kõlasid nad eriti digitaalselt ja igavalt ning näiteks delay oli kuidagi juustuse saundiga. Enamikes lugudes oli põhiliseks täitvaks elemendiks kalimbaklõbistamine, mis lõpuks mõjus nagu tapeet. Ning sõnad kõlasid jõuetult nagu nad oleks kirjutatud nii et keegi on istunud laua taha, mõelnud mida ta tahab öelda ja siis need sõnad lihtsalt pastakast välja imenud. Uus oli minu jaoks aga see, et kui tavaliselt sellised asjad mõjuvad mulle ängistavalt, siis seekord ma lihtsalt jälgisin ja ei tundnud mingit negatiivset emotsiooni. Proovisin isegi leida midagi positiivset ja mõtlesin, et küllap kellelgi on ikka mingid head kavatsused sellega olnud. Magama läksin ülakorrusele kuna see heli oli minu jaoks veidi vali.

Järgmine päev peeglisse vaadates ehmatasin veidi, kuna keegi meeldiv, aga natuke harjumatu inimene vaatas sealt vastu.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et mulle ayahuasca väga meeldis. Raske on teda millegagi võrrelda. Esimese õhtu esimene tripp tundus mulle umbes nagu MDMA+visuaalid+religioossus. Esimese õhtu teine tripp oli veidi nagu seen, aga hoopis teistsuguse energiaga. Teise õhtu lõpptulemus aga oli sügavuselt midagi sarnast sellele, mis tekkis, kui ma möödunud aasta detsembri jooksul 5 korda LSD'd olin trippinud. Samas, kui mõelda majanduslikult, siis kahe ayahuascaõhtu eest saaks juba 20 LSD trippi...

P.S. 

Nüüd ma saan aru, mida need inimesed üritasid saavutada, kes meie viimase LSD-rituaali aeg pooldasid tseremoniaalsust. Samas, ma siiski arvan, et LSD on hoopis teistsuguse mõjuga aine ning nagu minul ei maksa oodata ayahuascalt sama mida LSD'lt (sain sellest kusjuures alles teisel õhtul aru), ei maksa ayahuascainimestel oodata LSD'lt sama mida ayahuascalt.

LSD ja rituaal

Sõber pakkus välja, et võiks tema maakodus veidi suurema seltskonnaga erinevaid psühhedeelikume trippida. Oli plaanis, et kõik ei võta täpselt samu aineid ega koguseid ning õhku sai visatud ka hüpotees, et ehk kambavaim ja ühine ruum suudavad kogu seltskonna ainete ja koguste erinevusest hoolimata ühisesse teadvusseisundisse viia. Meile kasutada olevad ained olid LSD, seened, kanep ja ülinatukene san pedro kaktust.

Seekord sai päris põhjalikult n-ö eeltööd tehtud, mille käigus mu sõbra sõber pakkus välja, et ei peaks olema lihtsalt tripp vaid rituaal. Esialgu oli see mõte mulle küll veidi vastumeelne, aga ühe hea sõbranna nõuandel ja kartuses, et võib-olla olengi hakanud mingisugusesse enda kindlaks kujunenud trippimisformaati kinni jääma, otsustasin lõpuks rituaalile ikkagi võimaluse anda ning päev-päevalt hakkas see mõte mulle aina parem tunduma.

Tavapärasest erinev oli veel see, et juba paar päeva enne trippi hakkas iseenesest tekkima meditatiivne meeleseisund ja et kogemust veel tugevamaks muuta, ei söönud ma trippimise päeval rohkem kui hommikul paar puuvilja.

Istusime siis lõpuks üheksakesi ühe vana talu kambrikeses. Ruumi keskel oli väike altar LSD, seente, kanepi, MDMA, San Pedro, viirukite (salvei ja palo santo), väikse Buddha kuju ja kristallidega. Alguses istusime niisama ja arutasime läbi mõned reeglid, milleks oli peamiselt, et see ruum kus me praegu oleme on püha ruum ja siin olemise eesmärk on iseendas sügavale minna ning kui on soovi juttu rääkida või midagi muud pühasse ruumi sobimatut teha, tuleb minna kõrvalruumi või kuhugi mujale. Mu sõbra sõber, kelle idee see rituaal oli - nimetame teda siin tekstis siis šamaaniks, kuigi selle kohta on mul veel ühtteist öelda -, koostas oma arvutis playlisti, mis koosnes peamiselt ayahuascatseremooniate lauludest.

Hakkas rituaal. Ruum ja ka iga inimene eraldi puhastati hipide kombel salveisuitsuga. See mulle täitsa meeldis, oli justkui mingit laadi meditatsioon. Siis saadeti ringi käima jutusau, mille juures igaüks ütles taotluse (mis ta soovib selle tripiga saavutada) ja võttis tüki san pedrot. Vahepeal said kõik ka ühe seene. Seene ja san pedro kogused olid muidugi nii väikesed, et see oli rohkem nagu sümboolne - otseselt mingist seene- või kaktusetripist ei ole mõtet rääkida. Taotluste ajal asusime tasapisi n-ö main dishi kallale. Mina ja veel paar inimest võtsime igaüks kaks doosi LSD'd. Paar inimest võtsid ühe doosi LSD'd ja ühe doosi seeni. Mõned võtsid lihtsalt kas ühe doosi LSD'd või ühe doosi seeni.

Kuniks tripp hakkas peale tulema, mängisime minu ettepanekul natukene parmupilli. Oli päris lõbus. Tekkis vaikus ja šamaan pani oma playlisti randomi peal mängima. Esimene lugu oli päris hea. Tundsin, kuidas LSD hakkab tasapisi mõjuma ning nautisin seda kerget surinat oma kehas. Nägin enda ümber häid sõpru ja mul oli hea meel, et ka neil oli hea. Tuli veel paar head lugu. Visuaalid hakkasid tasapisi tööle. Siis aga hakkasid mind playlistis olevad lood häirima. See tähendab, nad ei olnud isegi kõige hullemad, aga mina oleksin eelistanud vaikuses istuda ja minna enda sees sügavamale. Mõne loo maneer minu meelest proovis mulle ette öelda, et kuidas ma nüüd peaksin ennast tundma ja see veidi häiris. Kui hakkas mängima üks teatav lugu, mille puhul nii sõnad kui instrumentaal olid nagu põhikooliõpilase kirjutatud, oli küll veidi nagu šokk, et miks selline lugu siia playlisti on pandud. Vaatasin siis šamaani, kes minu meelest sel hetkel väga proovis ennast šamaaniks pidada ja tema arvutit, millist ma ise endale eales ei ostaks ja kõvaketast, mille valgustus mulle ei meeldinud ja mõeldes mõtet, et miks ta neid laule omale kõvakettalt arvutisse ei kopeerinud ja miks tal üldse maitset ei ole ja miks me ütlesime taotlusringide ajal indiaanlaste kombel "Ahoo!", kui oleks võinud öelda palju tugevama eestikeelse sõna nagu "Aitäh!", hakkas kogu see reglementeeritud pühadus totakas näima. Oleksin tahtnud öelda, et okei nüüd paneme muusika kinni või lähme varsti õue, aga kuna varasematest kogemustest olen ma õppinud, et oma tripi esimest kriitikapuhangut ei maksa kohe valla lasta, kuna enamasti midagi head sellest ei sünni, jätsin ütlemata ja jälgisin huviga seda totakust (parasjagu mängis mingisugune skandinaavialik poplauluke). Vaatasin paarile sõbrale otsa ja nägin, et nad mõtlevad umbes sama mis mina.

Varsti olidki umbes pooled meist kõrvalruumis ja üsna pea läksime juba edasi õue. Tähistaevas, selge õhk, trööstitu sügis, kaugelt kostuv maantee kumin - vähemalt minu jaoks olid need palju sügavamad vaatlusobjektid kui mingi laul sellest, et kõik on üks ja keha saab terveks. Sel hetkel tundus, et kogu see rituaal oli üles ehitatud umbes selleks, et leida kinnitust millelegi, mille suhtes on juba otsustatud, kuidas see peab olema. Minu meelest aga on LSD selleks, et lahti lasta ootustest, harjumustest, mälestustest, mõtlemisest ja eelkõige on LSD religioosne kogemus mille käigus saab teada midagi uut. Mõtlesin, et kahju inimestest, kelle trippimised ainult selliste rituaalidega piirduvadki.

Läksin sisse tagasi kavatsusega soovitada ka teistel õue minna. Õnneks olid ka toas siiski piirid juba lagunema hakanud, inimesed liikusid ringi ja hävisid fanni. Küsisin ühe lähedase inimese käest (nimetan teda edaspidi S'iks) , kelle jaoks see oli esimene LSD-tripp ja kellele mina seda soovitanud olin, et kuidas läheb. Kes küsib, küsis ta vastu. Päris hea küsimus. Ütlesin talle (nalja pärast käskival toonil), et nüüd tuleb õue minna. Ta sai naljast aru. Tasapisi liikuski kogu kamp õue, kus oli käsil suure lõkke süütamine. Paber ja puud olid niisked, nii et lõke eriti ei tahtnud põleda. Sel hetkel oli mul muidugi suva, kas ta läheb põlema või mitte. Pigem oli tähtis, kuidas ma ta põlema panen või ei pane ning miks. Kunsti nimel, nalja pärast proovisin lõket süüdata niimoodi, et oleks võimalikult vähe tõenäoline, et ta põlema läheb. Varsti ta siiski põles ja taeva poole tõusvad sädemed olid väga ilusad. Praksumist kuulates meenus, et mu lemmik heli on plahvatus. (Kui kaob ära see, mis peab kaduma.)

Kuna S oli üks väheseid tüdrukuid seltskonnas ja ühtlasi väga ilus, proovisid kõik temaga oma avastusi jagada ja talle oma maailmavaadet selgitada. Vähemalt nii mulle tundus, kuna ma olin temasse armunud. Nägin teda inimestega kelle teadmisi ma ei usaldanud ja üleüldse käis lõkke ääres koguaeg suur naljatamine ja lobisemine, nii et mul tekkis tahtmine talle just enda trippimisviisi tutvustada - tahtsin ta lõkkest veidi eemale viia, et saaks vaikselt olla ja tähti vaadata. Kuna aga talle selleks ajaks juba päris palju erinevat juttu oli räägitud ja mina vist lähenesin jälle veidi liiga käskivalt (nalja pärast muidugi) võttis ta minu suhtes kaitsva hoiaku ja sel hetkel nägin ma tema nägu muutumas veidi reptiloidseks, mis oli natuke hirmutav. Ma muidugi teadsin, et see muutus toimub minu enda meeles ja on lihtsalt minu viis asjade nägemiseks, aga midagi see hallutsinatsioon siiski peegeldas. Tundus, et see pool inimesest lööb välja kui ta tunneb end ähvardatuna, nii et tõmbusin tagasi ning kuigi midagi jäi minu ja tema vahel ikkagi lahendamata, saavutasime mingisuguse enam-vähem flow.

Ta ütles mulle, et igaühel on oma tõde ja ma ei tohiks enda tõde peale suruda. Aga minu meelest siiski kõik, mis keegi mõtleb ei ole tõde kasvõi juba näitel, et inimestel on harjumusi, mis on neile endile ja kogu maailmale on kahjulikud.

Enam-vähem tripi kõrghetkel jõime üheksa peale ära umbes nelja inimese MDMA doosi. Mõni sai rohkem, mõni vähem. Ise tundsin MDMA mõju minimaalselt, aga võib-olla ei olekski tahtnud rohkem, kuna käsiloleva happetripi aeg olin just aru saanud, et mu kolm viimast MDMA trippi ei ole mulle sada protsenti hästi mõjunud. See tähendab, kindlasti MDMA on mind avatumaks teinud ja õpetanud elust rohkem mõnu tundma, aga seda sügavust, mis pärast happetrippe tekib, oli MDMA minus vähendanud.

Olime siis seal lõkke ääres ja oli plaanis suitsetada kanepit ehk nagu hipid selle kohta tavatsesid öelda "Santa Mariat". Šamaan pidas pika kõne selgitades, et miks me seda täpselt teeme. Inimesed kuulasid, ootasid, aga ilmselgelt keegi tegelikult ei suutnud seda kõnet algusest lõpuni läbi protsessida, kuna endalgi toimus peas nii mõndagi huvitavat. Kui kõne sai läbi ja šamaan tahtis joindi põlema panna, ütlesin ma, et ma ei saanud täpselt ikkagi aru tema kõnest. See oli okei, et ma nii ütlesin. Tavaolukorras oleks see ehk veidi kohatuna mõjunud, aga religioosse rituaali aeg minu meelest ei ole tähtis see, et ära teha need asjad, mis on plaanis, vaid on tähtis, et kuidas ja miks neid teha. Ja mulle tundus, et ka meie self-claimed šamaan sai sellest aru, sest kõigil oli lõbus ja siis ta seletas veidi lihtsamalt.

Varsti ütles keegi, et võiks baba juurde tagasi minna. Baba tähendab India traditsioonis õpetajat ja siinkohal nimetati babaks seda ruumi, kus me olime alustanud oma tseremooniat. Mina olen aga selliste sõnade suhtes allergiline. Umbes pooled meist jäid õue.

Läksin siis jalutama koos sõbraga, kes sellest seltskonnast minuga võib-olla kõige rohkem sama maailma jagas. Tema oli söönud doosi seeni, doosi hapet ja joonud rohkem MDMA'd kui keegi teine too õhtu ning ilmselt tundis end väga hästi. Leidsime, et peaksime rohkem aega koos veetma. Ka minul näis midagi sellest MDMA'st vaikselt tööle hakkavat. Hiljem hoidsime mina, mu sõber ja S - see kellesse ma armunud olin - kolmekesi tähistaeva all (tähtede vahel olid valgusjooned ja nad liikusid seal) kätest kinni ja tundsin suurt soojust meie vahel.

Nagu võib-olla siit juba välja on tulnud, siis meil olid too õhtu ikkagi suht erinevad tripid. Need, kes olid ainult seeni trippinud, olid minu meelest väga seene näoga ja justkui mingist lõbusast seenevaimust juhitud. Üks seenetrippija ütles mulle, et talle seened meeldivad rohkem kuna seened on vähem intellektuaalsed ja hape on ruuduline. Minu meelest hape on mitmetahuline, aga ma saan aru küll, mis ta selle all mõtles. Ja inimene kes oli ainult ühe LSD võtnud (ja kellega ma varem muideks ainult ühe korra olin kohtunud), ei näinud ilmselt nii palju ilu kui need, kes olid võtnud kaks. Sel ajal kui mina nägin veel laes ja seinal müstilisi kujundeid mille päritolu ma kuidagi selgeks ei suutnud teha, rääkis tema nostalgilisi jutte oma elust ja minu meelest aktiivselt tegeles taasklammerdumisega või siis endale uute imidžikihtide ladumisega ja ma ei saanud teda ka aidata öeldes, et aga vaata hoopis neid kujundeid seal laes, kuna doosi erinevuse tõttu ta neid sel hetkel enam väga tõenäoliselt ei oleks suutnud näha.

Hommikul oli ühissöömaaeg mille ajal käis ringi jutusau ning igaühel oli võimalik midagi öelda. Üllatavalt viljakaks kujunes see ring ning inimesed tõepoolest ütlesid ausalt, mis nende meelest eelmine õhtu oli hästi ja mis oleks võinud paremini olla ja mis on siiamaani lahendamata.

Järgmisel päeval olid värvid väga kontrastsed ja näiteks puud olid küll sellised nagu nad alati on olnud, aga see millised nad alati on olnud, tundus mulle korraga väga psühhedeelne. Miks need raagus kased just taolised välja näevad nagu mõni fantaasiarikas kunstnik nad oleks maalinud? Kust tulevad need printsiibid mis panevad maailma välja nägema just nii nagu ta on.

P.S.
Järgmine kord siiski tripiks koos inimestega, keda ma tunnen paremini. Ideaalis võiks tegu olla parimate sõpradega.

P.P.S.
Rituaalsusel tegelikult olid ka oma positiivsed küljed, aga järgmine kord võiks seda veidi teisiti teha. Näiteks võiks valida teistsuguse muusika või ta üldse ära jätta ning võiks mitte püüda adapteerida mõne muu droogi rituaali LSD'le.

MDMA, loodus ja sõbrad

Järgmine postitus on pühendatud tulevaste generatsioonide etnograafidele ja kodulooõpetajatele. Siit saate siis teada, kuidas noored inimesed ennevanasti pidutsesid.

Nimelt, oli mul õnn viibida ja ka väike kontsert anda ühel erilisel muusikafestivalil, keset kaunist loodust. Julgen väita, et psühhonautide kontsentratsioon sellel üritusel oli keskmisest kõrgem ning terve festivali vältel oli nii mõnelgi inimesel sees see spetsiifiline müstiline surin, millest ma siin blogis vist päris palju kirjutanud olen.

Olime sõbraga laval ja tegime elektroonilise muusika laivi. Umbes poole kontserti aeg, nagu oli kokku lepitud, toodi meile veetopsid, kuhu oli lahustatud 2x1/5 grammi MDMA'd. Umbes siis, kui kontsert oli menukalt lõppenud ja meie õnnelikult lavalt maha astunud, hakkas ka aine mõjuma.

Kehaline olemine läks aina mõnusamaks. Varsti üks mu tripikaaslastest oli kuidagi sauna sattunud ja leidis, et ka mina peaksin seda kindlasti proovima. Esialgu see ei tundunud mulle küll eriti hea mõte, kuna saunas teatavasti keha kaotab vett ja koostöös MDMA'ga võib leil ehk südamele liiga intensiivne olla, aga kuna ta nii kenasti ja tungivalt soovitas mul minna, mõtlesin, et ma parem lihtsalt usaldan teda. Võtsin ühe leili, käisin duši all ja panin riide. Oli mõnus. Ümberringi olid inimesed väga rõõmsad ja mul oli südames selline meeldiv pulbitsev tunne, et tahaks neid kõiki kallistada. Tõenäoliselt valdas see tunne ka teisi ja kulmineerus, kui ümbes kümmekond inimest saunast paljalt lava ette tantsima jooksis. Ka DJ, kes too päev muideks oli esimest korda hapet proovinud, tõdes hiljem, et alasti publikule polnud ta veel kunagi varem mänginud.

Läksin koos oma MDMA's sõbraga ja ühe tema sõbraga, kes kusjuures sarnaselt DJ'le oli samuti esimest korda happes, mere äärde, kus leidsime mõnusa tuulevaikse sopi. Heitsime seal õlg õla kõrval selili ja vaatasime tähti ja laineid. Mul oli hea meel, et ma neid inimesi tunnen ja nendega koos öösel tähti saan vaadata. Teise inimese õla soojus oli hea.

Metsa vahele oli muusika juba täiesti piisavalt kosta ja kuna seal oli nii ilus, olidki festivalikülalised mööda metsi ja lagendikke lailai.

Tripi lõpp läks psühhedeelsemaks. Hakkasime väsima ja läksime uuesti sauna. Saunas kogesin aga sellist huvitavat seisundit, et parasjagu oli sõbraga vestlus käimas, kui ma mõtlesin, et panen natukeseks silmad kinni. Siis aga hakkas silme ees ootamatult jooksma unenägu. Ja samas ma olin keskendunud vestlusele ja sain talle isegi vastata. Hiljem oli seda veel paar korda. Siis pesin hambad ja läksin magama.

Ainuke oht MDMA'ga näib olevat, et ta on alati hea ja raske on leida põhjust, et miks mitte ühel peol MDMA'd trippida ning teatavasti, kui seda ikkagi väga palju teha, võib tekkida probleeme serontoniini tasakaaluga. Niisiis, teen teadliku otsuse seda ainet mitte liiga tihti tarvitada.

Salvia

(Järgneva teksti saatis Psühhotroopikasse üks lahke anonüümne psühhonautlanna. Tegemist ei ole blogi autori kogemusega.)

Kohe kui olin sinna nii ootamatult jõudnud, sain ma aru, et mind on siia oodatud ja ma olen siin varem käinud. Aga kuidas ma jälle siia jõudsin, jäi täiesti arusaamatuks. Olin unustanud selle dimensiooni saatuslikku loomust, mis lõikab sind ette hoiatamata ära maapealsest reaalsusest. Aga kas ma olen siin üksi - see, kes endiselt pendeldab kahe maailma vahel ja hakkab tasapisi kõike ära unustama? Äkki on siin ka tema, kellele ma andsin suust-suhu edasi salvia aurud? Selle peale tekkis mul mure, sest ma polnud teda ju sellise maailma eest ette hoiatanud. Aga siis oli see kõik juba kadunud. Aeg hakkas venima ning pööras suuna 180 kraadi tagasi. Jälle pidin kõike otsast ära kuulama, et näha sammu edasi. Jälle olin kinni ajas, mis keerab ratast ainult teatud nihkega järgmise punktini, korrates kõike, mis oli juba olnud. Mööda heleda müra rebistavaid avanevaid lehvikuid kärises reaalsuspilt minu ees. Kõik rebenes, vajus korrapäradeid liikumisi mööda laiali. Üldse on siin kõik äärmiselt viimistletud ja maalitud täistoonides, kergelt helendav-pastelne. Langesin lõhesse ja järgmisesse lõhesse, mingisugusesse null-punkti läbilõikesse, selle füüsilise maailma taha.

Sa ei mäleta seda, kuidas sa siia jõudsid, aga sa tead, et oled siin varem olnud. Kõik on tuttav ja loogiline. Hämar peoruum, palju võõraid sõpru, püüan meenutada, kuidas ma siia sattusin, aga siin ma olen ja see tundub tõeline. Või elan ma kellegi teise kehas, piilun maailma mõne rändhinge vahendusel kellegi teise pilgu läbi. Või olen ma iseendas, aga mõnes eelmises või tulevases elus. Siin ma olen, aga ma ei mäleta mitte midagi sellest maailmast, mis aegajalt mulle virvendab, kuigi ma ei oska seda praegu millegagi seostada. Jälle avanevad praod ja lehvikud ja kogu langemine algab taas. Pigem talv, samad toonid nagu siis, kui ma päriselt viimati salviat suitsetasin. Kuid see seos tekkis mul alles hiljem, sest ma endiselt absoluutselt ei adunud, miks ma olen siin. Korraks lendan tagasi maale ja leian oma vasakul käel kilekotikese pruuni puru. Aga kohe kaon taas psühhedeeliasse. Jälle samad teemad, võõrad sõbrad ning ka siin ei suuda ma kuigipalju meenutada, kes ma olen ja miks ma siin olen, kuigi suudan tegutseda.

Jälle maapealset reaalsust piiludes, kui olen jälle kogu seeria edasiminekuid ja meenutusi läbi teinud, näen enda ees tuttavat kuju. Pilt tema ümber moondub erksates toonides plastmassist mängumaailmaks, mis tundub aga vägagi tõeline. See on lihtsalt üks õhuvaba ruum, üks vaakum, hele valge müraga täidetud maailm. Lendan taas mööda rebendeid tagasi ja alles siis, kui olen järjekordse tsükli läbi teinud, meenub mulle, et see on Anz. Ja ma ütlen:

„Aa.”

Vaikus 5 sekundit.

Jõuab kohale, et tegemist on tõepoolest Anzuga, ma pole siinmaailmas üksi. Hüüan entusiastlikult:

„Anz!”

Minu entusiasm peegeldab seda lõpmatuna näivat aega, mil ma oma meelest trippisin kuskil mujal teistes reaalsustes. Pole ju nii ammu teda näinud! Näitan talle kotikest pruuni puruga ja küsin, mis asi see on.

Anz seisab rahulikult ja ütleb:

„Salvia, sa just suitsetasid seda.”

Vaikus 5 sekundit. Lehvikud avanevad, lehvikud sulguvad. Aeg keerab edasi ja keerab jälle kogu maa tagasi. Ja jälle edasi.

„Aa.”

Hetk. Veendun, et tõepoolest olen seda suitsetanud ja olen veel rannas. Hiiumaal.

„Siis peab ju trippima!” Ütlen otsusekindlalt ja heidan isukalt selili, käed kukla taga. Vaatan. Midagi ei näe. Peas kumiseb küsimuste meri. Poole minuti pärast kargan püsti:

„Mis asi see on? Mis asi see on?!”

LSD troopilisel saarel ja neotribalism

Mul on tunne, et kusagil on mingi saladus ning et seda tegelikult ikkagi ei ole olemas.

See tunne tekkis ühel hetkel, möödunud ööl, kui kogesin, kuidas üks Ko Pha Ngani poiss paadile gaasi andis.

☜-(ΘLΘ)-☞

Oleme pruudiga troopilisel saarel, Ko-Pha-Nganil, on öö. Ärkame oma bungalows üles ja asume teele. Meile on räägitud, et tuleb mingi tähtis pidu. Midagi sellist, kus on oodata tõelisi imesid.

Läbi dzungli on lahe minna, väga ilus. Siinseal lendab helendavaid mardikaid, kes omi ilusaid asju ajavad, samal ajal pidevalt mööduvale inimesele meelde tuletades, et igal pool on ikka midagi väga võimsat. Meile muidugi on see sel hetkel juba niigi selge, kuna kogu troopiline rohelus moodustab kauneid, selgeid mustreid. Neid mustreid, mis lähevad lõpmatutesse geniaalsetesse peensustesse ja tuletavad mulle meelde, mis on armastus ning panevad endalt küsima, et kas ma ikka olen seda alati teadnud. Tunneme end dzunglis nagu kodus.

Jõuame mäenõlvale ja alt orust juba kostub üsna paljulubav pulss. Guy's bar on see koht, kuhu me oleme teel. Mööda kaljusid laskub mugav trepp, laternad valgustavad. Näeme paate saabumas ning inimesi pulsi poole kulgemas. Tundub, et seekordne kogunemine on palju suurem, kui möödundnädalane. Kuulu järgi on ühel legendaarel DJ'l, Davidil seal täna sünnipäev. Jõuame rannale. On tõus. Piki lühikest rannariba õõtsuvad ookeanilainetel kümmekond suurte diiselpäramootoritega longboati. Paate on vaja kuna muumoodi sinna lahesoppi kus asub Guy's bar ei pääsegi. See on ka üks põhjustest miks Guy's bari peod on palju lahedamad kui ülejäänud peod Koh Pha Nganil. Laternad paatide ahtrites panevad vee helendama. Mõned juhid istuvad oma paatides, minekuvalmis. Teised lebavad palmide vahele tõmmatud võrkkiikedes, ajavad omadega juttu või lõõbivad lõõpivatele venelastele vastu. "Taxi-boat?", kostab harjunud maneeriga hüüe.

Läheme pulsi suunas. Laternaid vahepeal ei ole ning maa ning kohati ka õhk on täis mustreid. Veidi kummaline on nende peale astuda. Siinseal on veel inimesi, rahulikult, kiirustamata meiega ühes suunas minemas. Riietatud kummalistesse rõivastesse. Kellel suled peas, kellel nahkkott kintsu külge kinnitatud, kellel minule tundmatutes märgisüsteemides tatoveeringud keha katmas. "Hõimlased", mõtlen. Varsti tuleb välja, et nad ongi hõimlased. Ning et me oleme tulnud mingisugusele ülemaailmsele hõimlaste kogunemisele. Ja et - tahame me seda või ei taha - meie pruudiga oleme ka hõimlased.

Jõuame Guy's bari. Muusika on väga mõnus. Tekib mõte, et see muusika on nagu mingi bioloogiline masinavärk, mis töötab väga hästi. Silma järgi on kohal umbes 200-300 inimest. Kõigil salajane või vähemsalajane soov suhelda, mitte olla üksik. Ning muusika annabki neile selle võimaluse, läbi tantsu.

Istume pruudiga ühele kivirahnule, et veidi jälgida. Meie juurde tuleb Guy, koha omanik, vaatab oma intelligentsete silmadega meile otsa ja küsib oma Taipärase aktsendiga: "What do you need? MDMA? What do you need?" - "Nothing", on meie vastus. Guy naerab, mõistab meid ja meil on teineteisemõistmise hetk, üks esimesi, mis mul siin kohalike inimestega on olnud.

Kuna kell on veel vähe, pole alkoholijoojad veel minema läinud ning suitsetavad ja haisevad. Peamiselt on nendeks glamuurselt riides venelased, tõenäoliselt Hat Rinilt otse siia sõitnud, õllepudelit vähepeal käest panemata. Hais häirib pruuti, nii et läheme alla rannale.

Kõige hullem asi maailmas on, kui inimesed on tulnud mingite ootustega ja siis ära minnes proovivad välja mõelda, kuidas öelda, et jah ootused olid õiged. Aga õnneks seda oli sellel peol suhteliselt vähe. Ja hiljem, umbes kella 5 paiku hommikul oli seda seal veel vähem - väga sünergiline atmosfäär. Aga enne hiljemat läksime prutaga rannale ja jälgisime paate mustendavatel, kohati helendavatel laintel õõtsumas. Ahter ranna poole ja ankur meres. Aeg-ajalt mõned inimesed tulid juurde, läksid ära. Minu peas oli aga küsimus, et mis on siis lahe.

Sest ühest küljest, see mis näiteks seal kogunemisel toimub on väga lahe. Samas, mõned osavõtjad on kuidagi imelikult riides. Näiteks väga paljud kannavad seal selliseid ajaloolise hõnguga riideid - neo-tribal värk youknow - ja on näha, et nad on sellega palju vaeva näinud ja see on saanud suureks osaks sellest, kes nad enda arvates on ja see tundub mulle jällegi veidi klammerdumismaiguline. Samas, need neo-tribalistid peavad end üldiselt paremini ülal kui glam-tüübid. Mis paneb mind korraks mõtlema, et äkki säärasel riietumisstiilil on ikkagi rohkem pluss- kui miinuskülgi.

Siis aga näen, kuidas teismeline (nagu nad enamus) taxi-boat'i juht, oma suurele võimsa diiselpäramootoriga paadile hääled sisse paneb, kaldast eemaldub, üksinda üle tumeda laineharja veel tumedama öise ookeani poole sõidab ja korraks, puhtalt iseenda lõbu pärast, gaasi põhja vajutab. See on äge.

P.S.

Pärast meie öiseid seiklusi dzunglis on mul nüüd olnud aega elu üle järelemõtlemiseks.

Armastus on ikka kõige võimsam jõud maailmas. Armastus suudab hävitada kõik, mida ei ole olemas. Selles teadmises elatud päev on olnud väga ilus minu jaoks. Mind joovastab, kui ma näen inimest, kes on õnnelik. Eriti, kui mina võin sellele õnnele mingilgi määral kaasa aidata. See kehtib muidugi ka iga mööduja kohta, kellega vahetatud "Hello" osutub millekski enamaks, kui täielik mõttetus, aga kõige rohkem sütitab mind ikkagi mu pruut. Ja ma tunnen seda lausa füüsiliselt, kuidas me üheskoos loome energiat.

P.P.S.

Paar sõna ka selle koha kohta, kus me Prutaga viimased 4 päeva oleme bungalow'd (väga odava hinnaga) rentinud. Guü's Barist 10 minuti jalutuskäigu kaugusel, saare selles osas, kuhu saamiseks on vaja võtta taxi-boat ja kus ei ole 7/11 poodi, asub Eden's Garden ja see on üks lahedamaid kohti, kus ma olen olnud. Mulle meeldib, et siin - samuti nagu Guy's baris - on kõik väga orgaaniliselt funktsionaalne. Ei ole ülearuseid asju ja vajalikud asjad on ilusad ning lihtsasti kättesaadavad. Kõige peale näib olevat mõeldud.

Koha omanik on ka päris lahe tüüp. Mittekohalik. Naudib oma tööd. Näiteks eilne hommik. Lamame Prutaga mattidel ja ootame oma maitsvat hommikusööki, kui oma bungalowst tuleb räpases maikas ja lühikestes pükstes sassis juustega tüüp otse saali, teeb paar tantsusammu, teretab meid ja tantsiskleb ühe uuema, endast tõenäoliselt üsna heal arvamusel oleva neiu poole ning hakkab talle naljatades külge lööma. Esialgu neiu tõrjub teda, aga kuna ta on naljakas, hakkab lõpuks sulama. Siis aga küsib koha omanik: "Maübe I can get üou something to eat, drink?" Ja tundub, et tal on tõesti reaalne soov inimesi aidata. Samuti on ta oma Birma immigrandiperest personali hästi välja õpetanud - või on nad lihtsalt õppinud teda vaadates. Toredad, sõbralikud inimesed. Isegi umbes 12-aastane nõudepesija-abitööde tegija tüdruk, maja taga kraanikausi juures, kui muusika heaks läheb, tantsib omaette, veidi arglikult, arvates vist, et keegi teda ei jälgi. Aga mina jälgisin.

LSD ja aastavahetus

Kirjutan nüüd natuke sellest, milline oli minu aastavahetus. Olen siimaani veel veidi happes.

Aastavahetuse rituaal aitas mul leida mõned vastused ja mõned kysimused. Mõned sellised küsimused, mille suhtes ma tunnen, et vastused nendele on päris kaugel. Aga ma tahaks kõigest aru saada.

Sest, kui ma nüüd vaatlen oma viimase aja käitumist, siis on mul olnud veidi vaenulik suhtumine asjadesse, millest ma aru ei saa. Selline suhtumine, et tahaks nad lihtsalt õhku lasta. Asi on selles, et ma naudin paugu kõla - nii mõnus on kuulata. Aga olles siiski mõnevõrra teadlik ohtudest, mis sellise käitumisega võivad kaasneda, muutub aina suuremaks soov asjadest aru saada.

Mind häirivad mõned inimesed. Samas, väljend "häirivad" kõlab minu praegusele meeleseisundile rudimentaalsena. Milles on siis ikkagi asi? Mulle tundub, et enamik inimesi mu ümber on hullud. Ja ma oleks väga üllatunud kui keegi suudaks mulle hetkel selgeks teha, et hoopis mina olen hull.

Aga mulle teeb head meelt, et mina ei ole siiski ainuke kaine inimene. On isegi minust ikka mitme pea jagu kainemaid. Ja huvitav on see, et nende kainetega suhtlemine äratab minus võime ka nendes, keda ma mittekaineteks pean, leida aspekte, mis on üsnagi kained.

Vajaks vist veidi selgitamist, mida ma mõtlen, kui ma kirjutan "kaine". Ma mõtlen inimest, kes ei karda pauku. Tegelikult, pärast seda kui pauk on juba ära käinud, on kõik nagunii õnnelikud. Aga mõni inimene näib seda pauku nii väga kartvat, et teeb kõik, mis tema võimuses, et seda pauku vältida - ja see on minu meelest lihtsalt veidi kasutult raisatud energia.

Vajaks vist veidi selgitamist, mida ma mõtlen, kui ma siin inimestest räägin. Ma vist juba kasutasin oma eelmises lõigus seda sõna liiga üldises tähenduses. Näiteks, käsiloleva lõigu kirjutamise aeg mulle juba tundub, et ükski inimene ei karda pauku, vaid pauku kardavad ainult nukrad vaimud. Aga mõnikord inimene on lubanud neil nukratel vaimudel enda üle niivõrd võimust võtta, et laseb neil endaga peaaegu kõike teha.

"Nukrad vaimud" on minu arvates see, kui mingisugused värgid, mida enam üldse vaja ei ole - ja mis oleks kõige mõtekam lihtsalt algosadeks laiali lammutada, et neist midagi muud ehitada - kui need värgid tahavad elada ja ei taha ära kaduda. Need erinevad mõttetud värgid hakkavad mõnikord omavahel koostööd tegema ja loovad niimoodi midagi, mis justkui oleks peaaegu elusorganism, aga samas ei ole ka. Sest elu on mõeldud hingega olenditele, mitte sellele kasutule vaimule, kelle ainsaks eesmärgiks näib olevat oma ärakadumist võimalikult kaua pikendada. See on näiteks see, kui inimesed tulevad uusaastapeole mingite ootustega. Kui on justkui valmistutud, et tuleks "väga mõnus pidu". Kui, näiteks, inimene enne peole tulekut käib poest läbi ja võtab sealt kaasa rohkem toitu ja sööki, kui sellel peol jõutakse ära tarbida, tekib mõnikord pinge, mis seisneb selles, et toidu toojal on ootus, et ta söök tarbitakse ära, samas kui selleks ei ole tegelikult vajadust. Inimlik käitumine oleks mitte süüa ega juua rohkem kui on vaja. Mõnikord aga see ülearune toit ikka tahab võimalikult kaua olemas olla ja siis inimesed teevad ennast selle toidu orjadeks - näiteks, toites peo lõpuni lootust, et äkki see toit ikka saab tarbitud. Sellisel hetkel on nukker vaim inimese üle võimust võtnud ja ma tahaks seda inimest raputada ja öelda, et kuule unusta ära see ülearune toit, teeme midagi lõbusat parem.

Aga siin on see probleem, et ma tõenäoliselt ütleksin talle seda mingisuguse vaenuliku alatooniga. Seda ma ka tegin sel aastavahetusel ja osalt minu tooni tõttu, osalt seepärast, et ma lihtsalt ei olnud tol hetkel verbaalselt eriti võimekas, ei saanud ta minust aru. Ja see tekitas minus sellise tunde, et misasja, aga mul on ju õigus ja kui sa oled inimene, peaksid sa minuga nõustuma. Ma arvan, et see tunne oli ülbe ja alahindav. Ma ei osanud tol hetkel arvesse võtta kõike seda, mida see inimene on läbi elanud. Ma ei oleks talle "halastanud" ka siis, kui ma oleksin tema läbielamisi tol hetkel täiel määral tunnetanud, aga siis ma ehk oleksin osanud oma mõtte paremini temani viia ja kui siis ikka veel ei oleks mulle sealt inimene vastanud, oleksin mõelnud, mis ma edasi teen, aga hetkel ma ei hakka selle ümber spekuleerima, kuna mulle tundub, et iga inimene on ikkagi palju tugevam, kui need nukrad vaimud, mis teda valdavad, ja võimeline need vaimud ka hävitama, kuna tegelikult neil vaimudel ei ole mingit jõudu - nad lihtsalt kasutavad inimese headust ära. Seepärast, mulle tundub, et mõnikord on vaja olla valiv, kelle vastu olla hea. Samas, see ei ole nii lihtne.

Sest, oma kõige suuremaks õuduseks, ma sain ühel hetkel aru, et ka mina ise olen vähemalt ühte inimest tol õhtul ahistanud ja sellega temas nendele vaimudele tegutsemisruumi loonud. Ja tõenäoliselt see ahistamine oleks jäänud olemata, kui ma oleksin temasse ikkagi algusest peale suurema respektiga suhtunud.

Hiljem avastasin veel ühe asja. Nimelt, varem ma olin ikka alati arvanud, et ma olen taoline tüüp, kes meeldib kõigile või kui ka ei meeldi, siis need inimesed lihtsalt ei ole mind veel piisavalt tundma õppinud. Nüüd ma aga täitsa nägin seda loogikat, mistõttu ma mõnele inimesele võin mitte meeldida. Ja mind millegipärast tõmbas veidi just nende poole, kuna ma tundsin, et nad võivad mind paremaks muuta.

Mis muidugi sugugi ei välista seda, et mind võivad paremaks muuta inimesed, kellele ma meeldin.

Pikemalt praegu ei kirjutagi. Mõned värgid vajavad toimetamist.

Minu uusaastalubadus on see, et ma järgmisel aastal kavatsen kindlasti kasutada palju rohkem ilutulestikku. Oleks hea kui aastaringi oleks igaks juhuks vähemalt üks pakk paugukaid taskus, et vajadusel midagi ebameeldivat minema peletada iseendast ja teistest.

LSD, loodus ja tundmatud alad

Sõitsime umbes nädal tagasi paari sõbraga vanematekoju Vilsandi saarele. Üks sõpradest tegi selgeid vihjeid, mis viitasid sellele, et saarel võiks muu seas ka LSD'd trippida.

Esialgu ma ei olnud sest mõttest just ülemäära vaimustuses, kuna olin vähem kui nädal tagasi juba vägevalt trippinud ning parajasti oli tunne, et asjad on üsna paigas ning elu väga ilus. Ühel hommikul Vilsandil ärgates oli meil kõigil aga eriti hea olla nii füüsiliselt kui vaimselt ning otsustasime, et võiks ikkagi väiksele rännakule minna. Minu jaoks peamine argument trippimise poolt oli, et kaks nii lähestikust trippi on üks kogemus, mida mul veel ei ole. Peamiselt sai otsus aga tehtud lihtsalt sisetunde järgi.

Seekord oli meil kõik eriti planeeritud. Panime valmis oma tehnopargi, et saaks hiljem muusikat luua ja hea kvaliteediga salvestada. Laadisime kaamerate akud. Sõime kõhu täis, et hiljem kohe söömisega tegelema ei peaks hakkama. Siis võtsime margid sisse ja tegime õues lõkke üles, et ei peaks toas istuma.

Mõnus oli lõkke ääres istuda. LSD pealetulek oli seekord väga sujuv. Ei olnud tavapärast äkilist ego üleliigsete kihtide kadumist ning sellega seoses väärtushinnangute suurt muutust. Julgen oletada, et see läks seekord niimoodi sest, et olin oma eelmise tripi flow üsna hästi oma igapäevaellu suutnud integreerida. Mõtlesin seda mõtet ka lõkke ääres istudes ja tundsin end väga kainelt ning mõtlesin, et äkki oleks pidanud sööma rohkem kui ühe margi või pigem üldse mitte.

Varsti aga otsustasime minna metsa alla kõndima. Kui olime natuke astunud, tuli ka kuu välja ja joonistas kõikjale teravad varjud, mis kohati mustriteks muutusid. Kummaline kuidas happes tunduvad kõiksugu loodusnähtused enda mõtetega sünkroonis olevat, justkui pilved olekski hajunud just minu jaoks. Siitmaalt tekkisid meis kõigis juba päris ülevad tundmused ja kainust enam küll kurta ei saanud. Kuuvalgus muutus aina eredamaks ja värvilisemaks kuni tundsin, et olen ööga täielikult kohastunud ja omandanud oskuse näha mingit uut sorti valgust. Mu kaks sõpra tundsid samuti. Üks neist rääkis, et tema oli selle oskuse juba ammu ühe oma happetripi aeg omandanud.

Kõndisime läbi metsa ja jõudsime mere äärde. Esimese asjana nägin ilusat luigeperekonda, kes millegipärast ei lennanudki kohe meie ilmudes minema. Ajasid omi asju edasi, justkui nad ei olekski meid näinud või justkui nad oleks teadnud, et me oleme head. Kuu paistis eredalt, tuul puhus tugevasti, veetase oli väga kõrge ja lained aina uhtusid randa. Värvilised lained. Sel hetkel sai mu reis ikka erilise hoo sisse. Mõtted inimsuhetest ja kõiksugu sotsiaalsetest konventsioonidest olid korraga väga kaugel. Lihtsalt seisin tuule käes, nägin kõike energiana. Öine meri omandas väga kirkad värvid, mis laintest kantuna rullusid adrusele, kivisele rannale ja aina minu poole edasi. Meri andis värvidele hoo. Vaatasin korraks kuu poole ja kaugusel ei olnud mingit tähtsust - ma nägin suurt värvilist valguskera ja oleksin võinud seda puudutada. Sellises värvilises maailmas muutub muidugi ka mõtlemine ja tunnetus hoopis teistsuguseks. Tundus sobilik liikuda justkui tantsides. Olin sellest kõigest väga vaimustuses. Tundsin, et pean saama lähemale, tormi sisse. Kummikud jalas, läksin läbi vee kaljupangale, kust suuremad lained kohati üle käisid. Kõikjal mu ümber olid värvilised lained ja möll. Ma seisin kaljupangal ja tundsin end tohutult hästi. Tuul oli vali ja külm, aga seal niimoodi sirge seljaga seistes tundsin kui väga ma seda kõike armastan ning ei võidelnud enam millelegi vastu ega proovinud end tuule eest kaitsta. Pigem otsustasin, et võtan kõik endasse, mis tahab tulla, sest ma armastan seda kõike. Ja siis korraga ma tundsin, et ma justkui meeldin loodusele seal niimoodi seistes ja mul hakkas seest soojaks minema. Tormine meri, vali tuul ja kaljune maapind olid kõik väga omal kohal ja kuna ma ei võidelnud neile vastu, vaid olin otsustanud olla koos nendega, tundsin ma väga konkreetselt, kuidas neist minusse jõudu tuli.

See kõlab võib-olla veidi ülbelt, aga mul tekkis seal selline veidi üleinimlik tunne, et tegelikult mateeria piirid ei ole nii kindlad nagu ma tavaliselt olen arvanud.

Hiljem tulime koju ja mõtlesime, et hakkame muusikat tegema. Kaks arvutit kõiksugu programmidega, analoogsünt, effektiprotsessorid, kolm mikrofoni, instrumente - kõik kenasti valmis. Aga nagu happega on ja peabki olema, ei lähe miski nii nagu sa oled arvanud, eriti kui asi puutub tehnikasse. Tehnika lihtsalt ei töödanud - iga minuti tagant tekkis mingi täiesti arusaamatu müra ja me siiamaani ei tea, kust see tuli. Hiljem siiski tegime natuke muusikat, aga mitte nii rikkalike võimalustega, kui varem olime lootnud.

Üks huvitav seik oli mul peegliga. Käisin korra vannitoas, ja heitsin pilgu peeglisse - esialgu niisama vaatasin oma nahka ja juukseid ning mõtlesin, et jah selline ma siis olen ja sellega tuleb mul vist leppida. Enda uurimine muutus päris huvitavaks. Siis vaatasin endale silma. Uurisin neid silmi ja proovisin mõistatada, et kes see on seal ja mis ta võib mõelda. Tundus selline veidi kummaline tüüp. Siis mul aga tuli korraga meelde, et see peaks ju olema minu enda peegelpilt ning see väga ehmatas mind ära, kuna sealt peeglist kohe päris kindlasti vaatas vastu keegi teine. Tõmbasin kähku sealt vannitoast uttu ja üritasin edaspidi sel õhtul peeglit vältida. Tundus, et selle peeglissevaatamisega võib väga kaugele minna ja võib-olla ka kuhugi välja jõuda, aga see tundus mulle liiga ohtlik, et sellega mängida. (Olen näinud Mustamäe Peeglimeest).

Umbes sarnaseid mõtteid tekitas ka ühe sõbra jutt paarist oma unenäost. Nimelt, oli ta mingi aeg hakanud unes nägema üht vana, väga vana, võimatult vana kortsus naist, kes lihtsalt seisis pimeduses ja vaatas teda ning tahtis kontakti luua. Helilooja aga tundis, et temaga ei maksa kontakti luua, kuna selle naise pilgus oli peidus, et see naine lihtsalt tahtis teda ära süüa. Hiljem oli Helilooja hakanud internetist uurima ja leidnud, et paljud inimesed on taolist elukat näinud.

Tuleb tunnistada, et enne seda trippi olin ma mõelnud umbes nii, et kõik on mul nüüd selge ja kontrolli all. Nüüd aga sain teada, et ma ei julge omaendagi peegelpilti liiga kaua vaadata. Samuti tekitas mõtteid see, kuidas ma suutsin külmast võitu ning tormilt energiat saada. Kummaline teema see mateeria-energia suhe.

Mõtlesin ka mitmetele tüdrukutele, kes mulle kallid on, ning neis kõigis nägin ma leiduvat mingit nukrat hullumeelset kiindumust. Nägin vaimusilmas, kuidas naised on vaimustuses mehest, kes mõtleb ülevaid mõtteid - mehe mõtted on nagu mingi energia, mida naisel on väga vaja. Nägin, kuidas naine mehele käed ümber kaela põimib. Tundsin, kui väga naistel on vaja, et mees mõtleks suuri mõtteid. Kõik see tundus kuidagi veidi nukker ja kaduv ning mul hakkas eriti kahju nendest naistest, kellel ei ole enda elus sellist meest, kes teda kõrgemale vaimsele tasemele viiks. Tundsin, et ma täiega tahaksin praegu oma mõtteid tüdrukutega jagada. Ning siis ma helistasin mõnele inimesele ja neil oli hea meel. See oli hommikul, kui päike oli juba tõusnud. Tegelikult olen ma enda meelest alati pigem anti-šovinist olnud, aga mis teha... sellised mõtted lihtsalt tekkisid ja mõtlesin, et pole mõtet neid ignoreerida.

Ka loomingulises mõttes oli see tripp üllatavalt viljakas. Lisaks öösel filmitud intervjuudele ja muusikalistele salvestistele tegime pärast hommikusööki ühe väga õnnestunud videoperformance’i.

Kokkuvõtteks peab tunnistama, et oli jällegi üks päris kasulik kogemus.

LSD ja polüamuuria

Kirjutan natuke oma viimase paari päeva elamustest.

Reede lõuna paiku läksime E'ga bussi peale ja sõitsime tema peika, S'i maakohta, kus S juba ees ootas. Meil S'iga oli plaanis trippida LSD'd. E oli üsna kindel, et tema seekord ei soovi.

Jõudsimegi S'i juurde. Ilus vana talumaja ilma interneti, teleka ja veeta. S oli suurde tuppa üles riputanud võrkkiige, tekitanud mugava lavatsi laua peale ja hoolt kandnud ilusa valgustuse eest. Rääkisime läbi, nii hästi, kui suutsime, mida soovime selle tripi abil saavutada ja proovisime olla teadlikud, et tõenäoliselt kõik läheb hoopis teisiti, kui me oleme planeerinud. S'l oli see ka esimene kord LSD'd trippida.

Sõime margid ära ja jäime mugavalt istuma ning aeg-ajalt veidi analüüsisime enda meeles toimuvaid muudatusi. Juba üsna ruttu sain aru, et see on üks tugevamaid marke, mida olen saanud. Oli tunne justkui istuksin rannal ja soojad särisevad murdlained uhuvad minust üle ja läbi. See oli veidi ebamugav, aga käis vist asja juurde. Istusin ja tunnetasin ega suutnud end eriti liigutada. Tasapisi hakkasid kõiksugu pindade peale ilmuma ilusad mustrid. Värinalained hakkasid tasapisi vaiksemaks jääma, aga ma endiselt ei jaksanud end liigutada. S kõndis ringi, naeris kogu südamest ja pisarad voolasid ta silmadest. Vahepeal proovisime üksteisega rääkida ja kuigi me vist ei suutnud moodustada ühtki päris lauset, kuna sõnad ja kõnevõime olid justkui ununenud, saime S'iga siiski üksteisest aru.

Niikaua kui toas oli valge, olin ma ikkagi üsna kahe jalaga maa peal. Korraga pani E aga tule kustu. Kohe läks tripp palju diibimaks. Panin silmad kinni, olid mustrid, tegin silmad lahti, olid ikka need samad mustrid. Ei olnud mingit vahet. Tundsin, et nüüd kohe-kohe sisenen ma ühte teise maailma ja mul tekkis hirm, et ei tea, kuidas ma peaksin sealt tagasi saama. Palusin E'd, et ta paneks mingisuguse küünla või midagi, mis mulle hiljem majaka eest võiks olla. Ester pani küünla põlema, aga see heitis ikkagi vist liiga palju valgust, sest kuigi ma olin nüüd valmis minema rännakule teise maailma, ei õnnestunud see enam.

E ja S võtsid vahepeal omavahel kontakti - peamiselt kuidagi läbi liikumise ja tantsu - ning mis mind tegelikult väga hämmastas, oli see, et kuidas E nii palju tripib, kui ta isegi ei teinud ju hapet.

Keeleliselt ma endiselt eriti ei mõelnud. Seetõttu ei tegelenud ma ka mingite isiklike probleemidega, mis enne trippi olin arvanud endal olevat. Ma lihtsalt imetlesin seda ilusat maailma ja kõik mu emotsioonid kadusid - välja arvatud rõõm. Kõik peale rõõmu tundus täiesti illusoorne. Vahepeal E masseeris mind üle keha ja see oli väga mõnus. Vaatasin lakke ja ühe prao vahelt nägin mingisugust maailma kummaliste ehitsitega.

Kui keeleline mõtlemine hakkas taastuma, püüdsin analüüsida kõike seda, mis mulle varasemalt oli tundunud probleem, mis aga nüüd tundus täiesti olematu. Nimelt, mis mind kõige rohkem viimasel ajal oli painanud, oli see, et mul on olnud tugev side kahe erineva tüdrukuga. Üks on mu pikaaegne pruta, keda ma armastan. Teine on üks tüdruk, kellega meil samuti on juba ammu väga teema olnud, aga kellega pole olnud võimalust koos olla. Mind oli juba tükk aega häirinud mõte sellest, et ma pean valima ühe neist ja teisega enam põhimõtteliselt mitte suhtlema. Nüüd aga sain ma aru, et need asjad ei pea nii käima. Monogaamia ei ole minu jaoks! Ma armastan neid mõlemat ja soovin neile kõige paremat. Ja kui nemad mind armastavad, soovivad ka nemad mulle kõige paremat. Mul ei ole põhjust lõpetada suhtlemist kummagagi neist tüdrukutest. Aga sealjuures on tähtis olla aus. See ei toimiks nii et ma hakkan mingit salasuhet pidama - kõik peavad teadma, kuidas asjad on ja mis ma sellest kõigest arvan. Otsustasin, et ma hakkan ausaks ja sain aru, et see on väga hea ning saab mu elu ainult paremaks muuta. Oli selline tunne, justkui oleksin mingist rattast välja saanud. Täielik level up. Juba varsti helistasingi oma prutale ja rääkisin, mis ma mõtlen. Tundsin end nüüd aina paremini.

Tundus, et ka E ja S mõtlevad umbes samuti. Vahepeal olime kolmekesi ühe madratsi peale hunnikusse kuhjunud ja kallistasime ning silitasime üksteist. Rääkisime samuti päris palju ja kuigi minu ja S'i kõne oli vist endiselt veidi ebakonventsionaalne, oli mul juba täiesti selge tunne. Selline tunne, et nüüd on nagu eesmärk täidetud ning tripp läbi. Varsti aga otsustasime S'iga minna õue jalutama.

Kohe kui õue astusime, läks asi väga põneks. Oli pilves ilm ja kuu ainult õige õrnalt paistis läbi. Aias kasvavate puude raagus võrad liikusid tuule käes ja aina moodustasid mustreid või tundusid kuidagi teadlikud olevat meie kohalolust. Hiljem ma sain aru, kuidas see asi toimib (aga enam ei mäleta). Suundusime tasapisi aiast välja ja läksime üle põllu. Kaugelt paistis mingisuguse linna kuma, mis pidevalt muutis oma värvi. Ronisime üle kraavi, kus oli päris palju vett ja jõudsime metsatukka. Kuna metsaalune oli mustritega kaetud, oli seal tegelikult päris imelik kõndida, kuna oli tunne nagu matkaks oma saabastega matslikult üle mingi kunstiteose. S juhatas mind seal ühe puu juurde. See oli väga kummaline puu. Ühe ja sama juure pealt kasvasid välja 6 jämedat tüve ning nende vahel sai mõnusalt olla. Hakkasime mõtlema, et ei tea, kas puul on ka oma mõtted ja tunded ning korraga mul lõi pähe, et tead mis ma arvan - ei ole! Sest ma tajusin planeet Maad ühe suure tervikuna ja sain aru, et inimkond moodustabki planeet Maa teadvuse kõige korrastatuma kihi. Ja teadvus on väga tähtis osa ühest organismist. Isegi nii tähtis, et on võimeline oma kehale haiget tegema ja kehal ei jää muud üle, kui taluda kõiksugu kannatusi, mis teadvus talle tekitab. Samas, võib teadvus ka kehale kasulik olla. S pani ette, et võiks puu otsa ronida. Esialgu tundus see mõte mulle veidi ohtlik, aga kui S hakkas minema, tundsin, et ma lihtsalt pean järgi minema. Ronisime lõpuks päris kõrgele. Tähed tulid välja ja kuu paistis.

Seadsime sammud tagasi S'i juurde, tee peal hakkas kõvasti vihma sadama. Ester istus parajasti köögis ja tegeles kudumisega. Võtsime väga pidulikult pitsi viina (tavaliselt keegi meist eriti alkoholi ei tarbi) ja tegime süüa. Hiljem pugesime kolmekesi koos teki alla. Vist oli plaan magama jääda, kuigi teadsin, et und nagunii ei tule. Siis aga juhtus üks huvitav asi.

E oli meie vahel ja väga mõnus oli niimoodi kolmekesi kaisutada. Minu mõtted olid esialgu küll seksist väga kaugel, aga tasapisi muutus meie silitamine ja kallistamine aga aina intensiivsemaks, kuniks lõpuks ikkagi seksisime kolmekesi. Alguses kordamööda, kuniks E julgustas mind ja S'i endid samaaegselt temasse mahutama. Jei! Tegelikult mulle LSD mõjus sel hetkel veel täitsa arvestatavalt, nii et vahepeal nägin siin-seal mustreid ja tekkis mingi sügavam mõttekäik, mistõttu seksimine jäi kohati veidi unarusse. Aga see ei olnudki selline seks, kus on eesmärk sperma välja pritsida, see oli lihtsalt selline mõnus olemine. Oli väga hea, et see kõik juhtus, sest läbi selle sain oma värskelt omandatud polüamuursed põhimõtted ka praktikasse rakendatud ning see aitas kohe tugevasti kaasa, et mõtted ei jääks ainult mõteteks ja et ma oma vanaviisi pool-pettusesse tagasi ei langeks.

Järgmise päeva õhtul liitus meiega pärast oma päevatööd ka minu pruta. Me seletasime talle, mis mõtted meil seal olid tekkinud ja kuidas need mõtted on ka realiseerunud ning ta võttis selle vastu üllatavalt mõistlikult ning tundus, et ka temal oli sellest kõigest hea meel. See öö läksime voodisse juba kõik neljakesi.

Mu elu on väga ilus.

Sütelkõnd, šamaanirännak ja Krayon Magneetilisest Teenistusest

Proovin siin kirjeldada üht kummalist päeva.

Juba tükk aega olin olnud veidi stressis mõttest, et mu elu on liiga lihtne. Teadsin, et midagi peab muutuma. Kas see sündmus, mida ma nüüd kirjeldama hakkan päriselt muutis midagi, on veel vara öelda, aga kõik need mõtted šamanismist, surmast ja iseendast, mis mul sellele kogemusele eelnevalt olid peas keerlenud, läksid sel õhtul sünkrooni, jättes mulje justkui ma oleksin sinna mingisuguse kosmilise jõu tahtel sattunud.

10.11.11 Helistas mulle Silver ja küsis, kas ma oleksin huvitatud sellisest asjast nagu sütelkõnd. Küsisin, et mis see siis täpsemalt on ja ta ütles, et ta ise ka ei tea. Nägi lihtsalt kuulutust seinal ja pani telefoninumbri kirja. Kella neljaks 12.11.11 oli palutud tulla Paide Vallimäele. Ma ei osanud sest midagi arvata - pigem olin veidi skeptiline ja kartsin, et tuleb mingi edu-koolitus -, aga läksin lõbu pärast kaasa.

Saime siis kokkulepitud päeval Silveriga Tallinna bussijaamas kokku ning, Silver kangesti lõbusas tujus, asusime bussiga Paide poole teele. Bussis Silver paljastas, et ta kraamis hommikul oma kanepivarusid ja ühe karbi põhja oli jäänud natuke kanepiküpsisepuru, mida ta ei tahtnud ära visata ning oli selle puru siis ära söönud, kartmata, et sel mingit tugevamat mõju võiks olla. Varsti oli talle aga selgunud, et mõju on siiski piisavalt tugev. Niisiis, pakkus Silver, et äkki ma tahan ka veidikene. Mul polnud küll see päev absoluutselt plaanis kanepit tarvitada, aga kuna Silveril tuju nii lõbus oli, sõin ka 1/4 küpsist.

Kui me Paidesse jõudsime, oli meil juba meil mõlemal surin-murin sees ja kõik hakkas aina tähenduslikumana näima - hall sombune ilm, kummaline vestlus tüdrukuga, kellelt me teed küsisime, vähene teadlikkus eelseisva kohta.

Jõudnud kokkulepitud ajaks Vallimäele, vaatasime, et päris lahe koht, aga ühtki inimest ei ole. Paide Vallimägi oli veidi pargi moodi ja lõkke tegemiseks küll ühtki platsi silma ei jäänud, pealegi oli ilm nii jahe, et mulle tundus veidi kahtlane, kas see üritus üldse õues saab toimuda. Käisime ka Vallitornis, mis oli mingiks kummaliseks muuseumiks muudetud ja kui küsisime seal töötavalt kenalt neiult, et kas seal toimub sütelkõnd, ütles ta: "Sütelkõnd? Siin? Ja mina ei tea midagi!"

Kõndisime veel natuke ringi, kuni lõpuks leidsime Vallitorni lähedal seismas kolm keskealist, kõige tavalisema välimusega naist. "Mu ema töökaaslased", oli mu esimene mõte. Selgus, et nemad ootavad ka sütelkõndi. Kui küsisime, et huvitav kaua veel ootama peab, seletas üks naistest, et Margus peab veel Tartust käru tooma ja puud peale panema ja siis peab veel Tõnut ootama ja Tõnu jääb alati hiljaks. Uurisime ääri-veeri, et ega ei tea, kui kaua Tõnu võib hiljaks jääda, oodates, et äkki tehakse mingi kõne kuhugi või midagi taolist, aga see sama naine ütles, et Tõnuga on vaat selline lugu, et Tõnu tuleb alati täpselt siis, kui on õige aeg.

Siis naised rääkisid veel, et loodetavasti on seekord ikka hästi kuumad söed ja riit piisavalt pikk. Mis mulle tundus kummaline ja tahtis mind pidevalt naerma ajada, oli nende kõnemaneer. See oli kuidagi väga maine ja praktiline ning selline nagu neil ei oleks kahtlustki oma sõnades. Umbes nagu traktorijuht räägiks teeoludest. Tasapisi hakkasid kõiksugu esoteerilised teemad mängu tulema ja ka nendest rääkisid naised nagu see oleks kõige igapäevasem asi. Kui selgus, et meie Silveriga oleme seal esimest korda, vaatasid kõik korraga väga uudishimulikult ja kuidagi kõhedusttekitavalt uurivalt meie poole. Hakkasin vaikselt aru saama, et ma olen sattunud mingisse väga kummalisse kampa. Kindlasti ei tahtnud ma olla nende naiste moodi - samas, võõras kambas, võõral sündmusel külalisena viibides ei tundunud kuidagi sobilik ka vastanduda. Eriti kanepi mõju all on sellises olukorras tegelikult päris raske olla ja ma hetkeks mõtlesin, et ei tea kaua ma veel vastu pean.

Ootamatult küsis põhinaine, nagu räägiks mingist salajasest asjast: "Kas teil kivid on olemas või?" Me Silveriga ei saanud aru ja seepeale võttis ta taskust kivi, mida nimetas eliit-šungiidiks ja mille nad Tõnuga Karjala-ekspeditsioonil olevat hankinud. Kui kivi minu kätte sattus ja ma sellesse vaatasin, valdas mind korraga kummaline tunne, justkui selles kivis oleks sees midagi väga tähtsat, mis enda poole kutsub ja tahab mulle midagi öelda. Elus esimest korda sain ma aru, miks kalliskivide eest miljoneid dollareid makstakse ja miks ida pühamehed oma turbaneid nendega on kaunistanud. Juba rääkisid naised, keda vahepeal oli paar tükki juurde tulnud, jällegi väga praktiliselt erinevate vääriskivide kasutusvõimalustest.

Juhtus järgmine kummaline asi. Tulid kuidagi väga hoogsalt ja kummaliselt õõtsudes 2 heledates klubirõivastes minuealist ilusat tüdrukut ja üks samasugune poiss. Jäid üsna meie lähedal seisma, üks neist ütles, et tema küll mingit valgust ei näe. Teine pakkus, et see vist ei ole õige koht. Põhinaine ütles, et on küll õige koht. See ütlus tundus mulle kuidagi väga kahemõtteline, samas ma pole kindel, kas naine ise seda nii mõtles. Üks noortest neidudest tuli meile uudishimulikult lähemale: "A, siin ongi vä?". Teine ütles: "Me sõitsime oma laevaga siit paar korda üle, aga ei näinud mingit valgust. Põhinaine seletas, et see tuleb hiljem. "Aa, jääb nagu hiljaks või?" - "Oot, lõke? Ei, see ei ole õige koht", hõikas teine ja nad kadusid sama äkitselt nagu nad olid tulnud ning rohkem me neist ei kuulnud.

Olime Silveriga sellest täiesti pahviks löödud ja ka naistele pakkus see huvi. Mis just juhtus ja kes need olid? Tõenäoliselt oli seal terve lugu taga, aga pikemalt me selle peale ei mõelnud, vaid lihtsalt aktsepteerisime seda sündmust nii nagu see oli juhtunud. Ka kogu see päev tundus nagu üks dramaturgiliselt väga oskuslikult kirja pandud lugu, kus sündmused on omavahel tihedalt seotud ja suure tähtsusega terviku suhtes. Nüüd hakkasin ka aru saama, mida põhinaine mõtles selle all, et Tõnu tuleb siis, kui on õige aeg. Kogu see ootamine oli omal kohal ja valmistas meid tulevaseks ette ning näis, et Tõnu tõesti teab, millal on õige aeg, sest peatselt Tõnu tuligi.

Tõnu oli silma järgi umbes 60-aastane ja nägi huvitav välja. Ütleks, et nagu Lõuna-Eesti härrasmees möödunud sajandi algusest. Seljas oli tal mingisugune takune ruuduline pintsak ja sarnased püksid. Jalas nahast kingad ja kaela ümber midagi slehvi taolist. Kõik riided nägid uued ja puhtad välja.

Koos Tõnuga saabusid ka veel mõned mehed. Tõnu kallistas kõiki ja me hakkasime puid kärust riita kandma. Koos Tõnu saabumisega muutus atmosfäär korraga väga rituaalseks. Keegi ei võtnud enam ise midagi ette ega alustanud ise ühtki tegevust, vaid oodati, mida Tõnu ette võtab. Puude kandmine ja riita ladumine toimus vaikuses. Tõnu juhendas, kuidas puid riita panna, et head söed tuleksid ja tal oli selleks üsna konkreetne tehnika.

Vahepeal veel üks kummaline juhtum - tuli üks rutakas, ähmi täis, sulejopega noormees. Stereotüübi järgi ütleks, et ehtne paidekas. Vaatas ringi ja küsis, et ega keegi ei tea midagi mingi valgussama kohta. Et siin pidi olema mingi valgusammas, mida olevat kosmosest nähtud. Tõnu patsutas talle seljale, ütles, et eks näis, ehk hiljem siit tõesti tõuseb midagi üles. Noormees lahkus ja rohkem me temast ei kuulnud. Iga selline sündmus muutis minu jaoks olukorda aina pingelisemaks ja kummalisemaks.

Kui riit oli laotud, pani igaüks veidi ajalehte riida vahele ja süüdati siis põlema. Tegelikult oleks pidanud süütamine kõik üheskoos toimuma, aga mina ja veel mõned ei pannud õiget hetke tähele. See-eest saime Silveriga osaleda riida taassüütamises, kui üks ots sellest ära kustus. See oli jällegi omamoodi kummaline seik. Kui selgus, et üks ots riidast ei põle, võttis Tõnu riida teisest otsast põleva tuki ja viis selle kustunud poolele. Kõik hakkasid vaikides tema järgi toimima, aga see eriti ei aidanud, kuna tukid kustusid teisel pool kohe ära. Samas, keegi nagu ei pannud selle meetodi ebatõhusust tähele, kuna oldi rituaali nii sisse elanud. Lõpuks rebis Silver oma kaustikust paar lehte ja saime põlema.

Tõnu oli vahepeal oma instrumendid - šamaanitrummid, Tiibeti kausid, gongid - valmis pannud ja lõkke ääres olid istumiseks mõned pakud, kus istet võeti. Pakke kõigile ei jätkunud, nii et osadel tuli improviseerida. Maa oli märg ja külm. Savisel pinnasel kasvas rohtu hõredalt ja iga samm vajus paar-kolm sentimeetrit pinnasesse. Mu jalad olid märjad ja külmad ning see kõik oleks võib-olla mingil edu-koolitusel (pean küll tunnistama, et ma tegelt ei tea, mis neil üritustel toimub) mind häirinud ja korraldusliku apsuna tundunud, aga sellel riitusel tundus see täitsa omal kohal olevat. Pealegi, lõke andis kõvasti sooja.

Tõnu tõmbas oma šamaanirüü selga ja pani kaabu pähe. Ei olnud mingit "nii, nüüd alustame rituaaliga" hetke, vaid kõik läks väga sundimatult. Tõnu näis end täiesti vabalt tundvat ja rääkis uudiseid vaimumaailmast ning teised istusid lõkke ümber ja kuulasid.

Tema jutu sisu ma täielikult ei suutnud hoomata, kuna see sisaldas palju selliseid esoteerilisi termineid, mida ma polnud kuulnud ega suutnud ka sel hetkel süstematiseerida. Nii palju jäi meelde, et see kogunemine oli pühendatud 11.11.11 kuupäevale, mis väidatavalt tähendas mingisuguse uue energiamaatriksi algust ja kõige muutumist ning selleks, et ajaga kaasas käia, tuleb ka meil muutuda. Olgu öeldud, et selle kõige suhtes ei tundnud ma end kaugeltki mugavalt, kuna olen tegelikult taolise esoteerika suhtes alati umbusklik olnud. Siis küsis Tõnu: "Kas siin on äkki keegi, kes ei ole veel tuttav taolise kõrgema olendiga nagu Krayon". Tõstsime Silveriga käed. Tõnu vaatas meid seepeale samamoodi üllatunult ja uudishimulikult nagu need naised eelnevalt olid vaadanud. Krayon olevat määratult kõrge teadvusega olend teisest dimensioonist, keda kanaldades nii Tõnu kui ka paljud teised on oma teadmised hankinud. Sel hetkel ma mõtlesin küll, et "Shit just got real" - olen sattunud mingisuguse kultuse sekka ja loodan ainult, et ma siit tervelt pääsen. Kui Krayonit ei ole olemas, tähendab see, et ma olen hullude seas. Kui Krayon, aga siiski on olemas, on olukord veel hullem, kuna kes teab - äkki mind tehaksegi seal mingi olendi jüngriks. Vaatasin enda ümber ja kogu see kamp tundus tõepoolest kõik nagu veidi seestunud olevat. Kaalusin, kas peaks Silverile sosistama, et jookseme lihtsalt minema, kuni veel on võimalik.

Tõenäoliselt Tõnu sai aru, et see jutt meile hästi kohale ei jõua ja hakkas rääkima universaalsematel teemadel, kiitis selle paiga tugevat energiat ja nägi eestlastel ja meil tähtsat rolli inimkonna ajaloos täita. Eesti olevat nagu Maakera käbinääre. Tasapisi juhtis ta jutu sellele, et peaksime nüüd proovima kõrgemate jõudude/iseenda või millegi taolisega kontaktki astuda. Kõigepealt lõi ta natuke gongi ja see kõlas väga huvitavalt ja ilusasti ning tekitas teistsuguse teadvusseisundi. Siis ütles lihtsalt: "Ja nüüd pange ennast valmis, et minna šamaanirännakule". Olin tulnud teadmatult mingile üritusele, aga sattusin nüüd oma elu esimesele šamaani osalusega šamaanirännakule. Tundsin, et nüüd pean tõesti ennast valmis panema. Võtsin kiiresti mantli seljast ja laotasin maha ning sättisin end lamama jalad lõkke poole, nii et oli ühest otsast päris kuum, teiselt poolt veidi jahe, aga selleks ajaks see ei seganud ja ka maa niiskus tundus sobivat.

Tõnu hakkas lööma trummi ja üsna kähku toimus minu teadvuses järsk nihe - midagi sarnast nagu ma kogesin siis, kui 19-aastasena metsas esimest korda LSD'd tarbisin. Trummilöögid ei tulnud enam sealt, kus istus Tõnu, vaid tundus nagu oleks kõrgel taevas mingit hiiglaslikku trummi mängitud. Tegin silmad lahti ja nägin, kuidas tuhk, mis lõkke kohalt pidevalt tõusis, samas ka langes nagu lumi, vaikselt, rahulikult, otse minu peale. Lõke ja tuli ja inimesed justkui olid kõik seal, aga nagu ei olnud ka. Kuulsin pidevalt mingit kahinat või sosinat ja teadsin, et see tuleb kusagilt siit samast, kus ma hetkel olen. Filmi ja fotoinimesed on ehk kursis vinjett effektiga - vot midagi taolist ümbritses mu nägemist ja kõik oli üheaegselt nagu mingi udu sees, aga samas väga selge. Mul oli tunne justkui ma vaataks seda maailma läbi mingisuguse kehatu vaimu silmade. Panin silmad kinni ja vastavalt tuumšamanismi põhimõtetele, millega ma juhuslikult just hiljuti tutvunud olin, proovisin kujustada tunnelit, et minna Alumisse ilma, aga sellest ei tulnud midagi välja. Võib-olla püüdsin liiga kramplikult. Enamik aega nägin üksnes pimedust värviliste laikudega nagu ikka silmad kinni võib näha. Korraks ma justkui nägin üsna selgelt ühte teist maailma, aga see oli eemalt. Palju huvitavam oli siis, kui tegin silmad lahti. Vaatasin rohtu, aga nägin üksnes rohelist lõpmatut kaleidoskoopilist mustrit. Mul kanepiga ikka veidike kogemusi on, aga mitte kunagi pole ma varem selle aine mõju all mingeid hallutsinatsioone näinud ning ei tunne ka kedagi, kes oleks näinud - nii et see šamaanitrumm on ikka üks võimas asi küll. Kokku kestis trummimäng umbes 40 minutit. Vahepeal hakkas ka üks teine naine trummi ja kõristiga mängima, aga see mind ausalt öeldes veidike häiris, kuna nad mängisid justkui veidi erinevaid teemasid.

Kui trummimänguga oli ühele poole jõutud, rääkis Tõnu, et nüüd oleks aeg jälle taastada oma side Maaga ja et me teeme seda kõndides üle kuumade süte. Tõnu kraapis rehaga söed kahele poole laiali ja kattis siis keskmise osa õhukesema sütekihiga. Jalad võeti paljaks, püksisääred kääriti üles, kõik võtsid ringis kätest kinni ning kordasid 7 korda: "Ma kõnnin üle süte ja minuga ei juhtu mitte midagi." Ning siis hakatigi minema. Kes tundis, et on valmis, astus sütele ja kõndis üle. Ma esialgu mõtlesin, et ma ootan veidi kuni söed on jahtunud, aga siis otsustasin, et tuleb ikka kohe minna ja ilma pikemalt kõhklemata läksin üle.

Üllatusena tuli minu jaoks, et kombeks ei ole käia mitte üks kord vaid nii kaua kuni söed on veel kuumad. Kui keskel olid söed juba ära tallatud, kraabiti äärtest uued kuumad söed peale. Üks kord juhtus ka nii, et mina sattusin olema järjekorras just see enne keda värsked söed peale kraabiti. Lõpuks võeti kätest kinni ja hakati ringe tegema, nii et üks osa ringist oli kogu aeg süte peal. Pärast seda tundsin, et peaks vist väikse pausi tegema, kuna jalgades oli väga intensiivne tunne. Mitte põletada saanud tunne, aga pigem selline, et jalgades midagi liigub väga kiiresti. Hiljem läksin veel paar korda.

Kindlasti oli see sütelkõnd väga vabastav ja tervendav. Kui sütelkõnd oli tehtud, oli ilma midagi ütlemata selge, et rituaal on lõppenud ning nüüd võib ise käia ja teha, mis tahad. Samuti oli kadunud igasugune jahedus, mis mul enne sütelkõndi sees oli olnud.

Ka Tõnu olek muutus. Kui enne oli ta olnud šamaan, lõi nüüd bisnessmän välja. Tõnu andis teada, et täna on harukordne võimalus seotada endale šungiidist amulette, mis aitavad enam-vähem kõige vastu ja seadis kiiresti ühele kivimüürile oma väikse leti üles. Minul läks küll kohe ülesaamisdetektor tööle, aga ma ikkagi ostsin ühe amuleti 10 EURi eest, kuna rituaali enda maksumus oli samuti üsna väike ja mõtlesin, et kuidagi peab ju ka šamaan ära elama.

Lõppkokkuvõttes kogu see sündmus mõjus mulle tervendavalt ja ka kõiksugu äärmuslikust esoteerikast hakkan aina enam aru saama. Krayon ei olegi tegelikult ju kuidagi esoteerilisem, kui näiteks peaingel Miikael. Kunagi olid inglid, nüüd on "tundmatud lendavad objektid". Tark esoteerik ei usu "rohelisi mehikesi lendavatelt taldrikutelt" samuti nagu tark kristlane teab, et Jumal on enamat kui halli habemega vanamees pilve peal. Enamik pühi tekste läbi aegade on kirja pandud viisil mida tänapäeval nimetatakse kanaldamiseks. Üleüldse, leidsin palju sarnasusi Krayoniusuliste ja kristlaste vahel. Olen nüüd tagantjärgi ka veidi uurinud, mis see Krayon endast kujutab ja lugenud Lee Carroli kanaldusi ning kahtlemata kogu selles jutus mingi tõetera on. Siiski, miski on mulle ses asjas vastumeelne. Kõige rohkem häirib vist see, et ma tunnen, et nad tahavad minust midagi. Midagi enamat kui lihtsalt mu raha. Nad tahavad, et ma nende usku pöörduksin, nende sõbraks hakkaksin. Siit-sealt võib ka välja lugeda, et tõde avaldatakse ning kõrgeimale teadvuse tasandile jõudmine on võimalik ainult neile, kes Lee Carroli kanaldusi kuulavad või loevad.

Olen nüüd mitu päeva selle kogemuse üle mõelnud ja jõudnud järeldusele, et Krayonijutt ei ole ikkagi minu teema, aga teatud rituaalidel on siiski väga tugev vägi ning sellele tasuks veel tulevikuski tähelepanu pöörata.